kui inglid sekkuvad

Kuulasin tööle sõites raadiost, kuidas kolm saatejuhti, kes on ilmselt mingite maiste pattude eest määratud raadiosse kirglikkust teesklema, püüdsid arutada teemat - armastus. Neile oli kirjutanud ka palju inimesi ja mõned helistasid isegi. Üheskoos leiti, et ilmselt mehed ei armasta armastusest rääkida. 

Kõigist neist sekkumistest jäi mulje, et armastuse kohta saab öelda vaid napilt ja ühesõnaliselt. Meenus üks Uku näitemäng, kus ta kirjutas armastuse kohta surematu lause: mina söön kommi ja sinul on magus. Nüüd, seda saadet kuulates, tekkis tunne, et mehe seisukoht on Ukut parafraseerides järgmine: mina söön kommi ja sina lähed paksuks. 

Tegelikult on päevades nii palju tegemist ja toimetamist, et enam ei taha vastutada. Sellepärast kirjutangi jälle. Tahaks korraks tunda end mittevastutavana. Panna komad sinna, kus tundub ja sõnad sellisesse järjekorda nagu tahan. 

Nipernaaditalv läheb järgmisel nädalal proovisaali. On jäänud viimane analüüsi proov lugemissaalis. Kindlasti jääb nipet-näpet veel, aga põhisuunas ootan juba seda, et hakkab kogunema stseenidesse neid hetki, kus saame ilma seletamata aru, miks üks või teine midagi teeb. 

Poolteist kuud mõnusat ja rasket proovimist ja katsematist on ees. Hea on olla. Igatsen talve. 

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...