Ärkan poole viie ajal. Telefon tuletab meelde, et pean veenäidud andma. Õigupoolest pidin juba eile. Aga moodne inimene ei saa ju õigel päeval sellise keerulise tööga hakkama. Dushiruum haiseb mingi kahtlase sidrunilõhnalise puhastusvahendi järele. Pärast seda, kui mina ja sigaretid erinevat teed hakkasime kõndima, tunnen igal pool mingit lehka. Eriti tüütud on need puhastusvahendite lõhnad teatris. Aga ma ei virise, eile näiteks otsisin üht Tšehhovi novelli ja tundsin raamatut lapates seda mõnusat raamatukogu lõhna. Naha, paberi ja tolmu segu... Selline lõhn paneb uskuma, et maailmas on veel midagi püsivat.
Kirjutan natuke ja vaatan aknast, kuidas päev ärkab. Minu "pargis" jalutavad vaid varesed. On veel väga vara. Eile mängis seal üks laps oma ema ja isaga palli. Tõmbasin tooli akna alla ja vaatasin neid ligi viis minutit. Tänavalatern mu akna all on ära vahetatud. Kui ennem oli selline vana ja kauni disainiga ovaalne lamp, mis andis sooja kollakat valgust, siis nüüd on inetu odav plätakas, mis heidab külma ja kõledat. Aga ilmselgelt odavam ja ökonoomsem ning loodus kiidab meid. Miks säästlikud asjad peavad nii inetud olema :-)
Poole kaheksa paiku hakkan sättima ja lähen trepist alla. Unustan ikka veenäidud üles, loivan tagasi. Toas kuulen, et keegi saadab messingeris sõnumi. Joon veel viimase lonksu kohvi, mis kruusi jäi. Joon viimasel ajal vähem kohvi. Huvitav, kas see on ka vanadus :-) Siis jõuan õue. Muidugi on ilm t-särgi jaoks pisut jahe. Aga seda kargem on. Mõtlen, et mõned tänavad eemal hakkab varsti Tegelane kooli minema. Longin raamatukoguni ja lasen kaks raamatut kasti. Ants tervitab mind peanoogutusega.
Ants on kummaline mees. Ma ei tea, kus ta elab, aga alati kondab ta ringi ja mõnikord mõõdab maju. See tähendab - ta vaatab majasid niimoodi alt üles läbi... Võib olla vaatab ta lihtsalt, kuidas majad kõrgemalt välja näevad, aga eemalt jätab see mulje nagu ta mõõdaks majasid. Küsin Antsu käest kuidas läheb? Ants kõhistab omaette ja ei ütle midagi, vangutab ainult pead aeglaselt, siis kordab: "Kuidas läheb, kuidas läheb..." Ants muheleb ja läheb edasi, ajab pea kuklasse ning mõõdab raamatukogu üle. Raamatukogu on tänaseks mõõdetud.
Lähen edasi. Panen klappides VanderWaali mängima. Tänaval liigub juba inimesi. Keegi jookseb bussipeatuse poole. Kõik on mõnusalt jahe ja klaar nagu oleks keegi öösel linna puhtaks pesnud. Veel pole neid häirivaid lõhnasid. Laia tänava lõpus, kus kunagi Teet galeriid pidas, seisab kaks boldi tõuksi. Muidugi oleks huvitav jälle mäest üles kihutada, aga samas, siis peaksin pisut tagasi sõitma ja üldse - tegelikult on kõndida mõnus. Sellepärast ma ju auto eile teatri juurde jätsingi. Täna saan sama teha.
Bussipeatuses seisavad kolm bussi, aga üks imelik vanem naisterahvas ei lähe neist ühegi peale. Huvitav, kui palju bussiliine siis Rakveres üldse on? Ja kuhu nad sõidavad? Kunagi peaks järele proovima. Bussiekskurssioon Rakveres - kõlab ju kenasti. Longin Mahima juures üle tee, vastu tuleb üks tüdruk koeraga. Kuldne retriiver vaatab mulle otsa ja naeratab, tüdruk naeratab samuti.
Muusuemi juures näen Valdekot hoovis kuhugi minemas, tõstan talle tervituseks käe. Valdeko viipab vastu. Ma usun, ta töötab seal. Kohtume igatahes tihti. Püüan mõttes arvutada, kui kaua Valdeko enam teatris ei tööta, aga arvutamine läheb sassi. Üks audi annab Pikale tänavale pöörates ketsi. Imelik koht ketsi anda.
Longin Teatrimäest üles. Vana toriseja tervitab. Siin kuskil pidi 1500 aastat tagasi olema vana linnavärav, mida valvasid kaks karu. Karud kõndisid kahel käpal ja ei lasknud kedagi linna sisse ega sealt välja. Vaid keskpäeval jäid karud puhkama ja inimesed said väravatest liikuda. Ode küll ei seleta, miks karud keskpäeval puhkama jäid, aga ilmselt oli see sellepärast, et päike tõusus siis taevas haripunkti ning karud pidasid lõunat. Vähemalt nii olen ma seda enda jaoks seletanud. Sellel pildil siis keskmine joonis peaks kujutama Rakveret. Kui kunagi õpin paremini programme kasutama, saan selgema pildi panna:-)
Tegelikult oleks vahva kasvuhoone ka taastada, aga vaevalt see praegu kõne alla tuleb. Pealegi, siis peaks ka sepikoja taastama - aga sellega oleks endine mõisakompleks ka tervikuna taastatud. Jõuan teatri juurde. Auto on kenasti alles. Astun majja sisse. Teadetetahvlil on keegi Olivia Colmani silmadesse knopkad vajutanud. Päästan Olivia väikeste mõtlematute retside käest. Olivia tundub korraks naeratavat, siis sihib taas oma knopkavabade silmadega kuskile vasakule.
Siiski tundsin tungi lisada ka vabastatud Olivia pilt siia. Muidu lõpeb see postitus kuidagi inetult. :-) Ühesõnaga - saage tuttavaks - vasakule vaatav Olivia Colman:
Olengi tööl. Mulle meeldib minu linn. Mulle meeldivad minu inimesed. Tegelikult on neid tunduvalt rohkem - väga palju. Mulle meeldib jala hommikuti tööle tulla. Mulle meeldib, kui inimesed minuga midagi tänaval arutama jäävad. Mulle meeldib, et ma olen elus. Mulle meeldivad veel tuhanded asjad. Ja ma ei hakka uuesti suitsetama, et neid lehkasid mitte tunda. Sest tegelikult meeldib mulle mu lehkav linn, teater ja vannituba. Ja juba 4 ning poole aasta pärast väheneb mu südameinfarkti suremise oht poole võrra võrreldes suitsetajatega :-)