Minu linn 3 (lähen tööle)

 Ärkan poole viie ajal. Telefon tuletab meelde, et pean veenäidud andma. Õigupoolest pidin juba eile. Aga moodne inimene ei saa ju õigel päeval sellise keerulise tööga hakkama. Dushiruum haiseb mingi kahtlase sidrunilõhnalise puhastusvahendi järele. Pärast seda, kui mina ja sigaretid erinevat teed hakkasime kõndima, tunnen igal pool mingit lehka. Eriti tüütud on need puhastusvahendite lõhnad teatris. Aga ma ei virise, eile näiteks otsisin üht Tšehhovi novelli ja tundsin raamatut lapates seda mõnusat raamatukogu lõhna. Naha, paberi ja tolmu segu... Selline lõhn paneb uskuma, et maailmas on veel midagi püsivat. 

Kirjutan natuke ja vaatan aknast, kuidas päev ärkab. Minu "pargis" jalutavad vaid varesed. On veel väga vara. Eile mängis seal üks laps oma ema ja isaga palli. Tõmbasin tooli akna alla ja vaatasin neid ligi viis minutit. Tänavalatern mu akna all on ära vahetatud. Kui ennem oli selline vana ja kauni disainiga ovaalne lamp, mis andis sooja kollakat valgust, siis nüüd on inetu odav plätakas, mis heidab külma ja kõledat. Aga ilmselgelt odavam ja ökonoomsem ning loodus kiidab meid. Miks säästlikud asjad peavad nii inetud olema :-)

Poole kaheksa paiku hakkan sättima ja lähen trepist alla. Unustan ikka veenäidud üles, loivan tagasi. Toas kuulen, et keegi saadab messingeris sõnumi. Joon veel viimase lonksu kohvi, mis kruusi jäi. Joon viimasel ajal vähem kohvi. Huvitav, kas see on ka vanadus :-) Siis jõuan õue. Muidugi on ilm t-särgi jaoks pisut jahe. Aga seda kargem on. Mõtlen, et mõned tänavad eemal hakkab varsti Tegelane kooli minema. Longin raamatukoguni ja lasen kaks raamatut kasti. Ants tervitab mind peanoogutusega. 

Ants on kummaline mees. Ma ei tea, kus ta elab, aga alati kondab ta ringi ja mõnikord mõõdab maju. See tähendab - ta vaatab majasid niimoodi alt üles läbi... Võib olla vaatab ta lihtsalt, kuidas majad kõrgemalt välja näevad, aga eemalt jätab see mulje nagu ta mõõdaks majasid. Küsin Antsu käest kuidas läheb? Ants kõhistab omaette ja ei ütle midagi, vangutab ainult pead aeglaselt, siis kordab: "Kuidas läheb, kuidas läheb..." Ants muheleb ja läheb edasi, ajab pea kuklasse ning mõõdab raamatukogu üle. Raamatukogu on tänaseks mõõdetud. 

Lähen edasi. Panen klappides VanderWaali mängima. Tänaval liigub juba inimesi. Keegi jookseb bussipeatuse poole. Kõik on mõnusalt jahe ja klaar nagu oleks keegi öösel linna puhtaks pesnud. Veel pole neid häirivaid lõhnasid. Laia tänava lõpus, kus kunagi Teet galeriid pidas, seisab kaks boldi tõuksi. Muidugi oleks huvitav jälle mäest üles kihutada, aga samas, siis peaksin pisut tagasi sõitma ja üldse - tegelikult on kõndida mõnus. Sellepärast ma ju auto eile teatri juurde jätsingi. Täna saan sama teha. 

Bussipeatuses seisavad kolm bussi, aga üks imelik vanem naisterahvas ei lähe neist ühegi peale. Huvitav, kui palju bussiliine siis Rakveres üldse on? Ja kuhu nad sõidavad? Kunagi peaks järele proovima. Bussiekskurssioon Rakveres - kõlab ju kenasti. Longin Mahima juures üle tee, vastu tuleb üks tüdruk koeraga. Kuldne retriiver vaatab mulle otsa ja naeratab, tüdruk naeratab samuti. 

Muusuemi juures näen Valdekot hoovis kuhugi minemas, tõstan talle tervituseks käe. Valdeko viipab vastu. Ma usun, ta töötab seal. Kohtume igatahes tihti. Püüan mõttes arvutada, kui kaua Valdeko enam teatris ei tööta, aga arvutamine läheb sassi. Üks audi annab Pikale tänavale pöörates ketsi. Imelik koht ketsi anda. 

Longin Teatrimäest üles. Vana toriseja tervitab. Siin kuskil pidi 1500 aastat tagasi olema vana linnavärav, mida valvasid kaks karu. Karud kõndisid kahel käpal ja ei lasknud kedagi linna sisse ega sealt välja. Vaid keskpäeval jäid karud puhkama ja inimesed said väravatest liikuda. Ode küll ei seleta, miks karud keskpäeval puhkama jäid, aga ilmselt oli see sellepärast, et päike tõusus siis taevas haripunkti ning karud pidasid lõunat. Vähemalt nii olen ma seda enda jaoks seletanud. Sellel pildil siis keskmine joonis peaks kujutama Rakveret. Kui kunagi õpin paremini programme kasutama, saan selgema pildi panna:-)

Teatri nurga juures tervitavad mind boldi tõuksid. Täpselt selle koha peal, kus kunagi asus mõisa kasvuhoone või talveaed.

Tegelikult oleks vahva kasvuhoone ka taastada, aga vaevalt see praegu kõne alla tuleb. Pealegi, siis peaks ka sepikoja taastama - aga sellega oleks endine mõisakompleks ka tervikuna taastatud. Jõuan teatri juurde. Auto on kenasti alles. Astun majja sisse. Teadetetahvlil on keegi Olivia Colmani silmadesse knopkad vajutanud. Päästan Olivia väikeste mõtlematute retside käest. Olivia tundub korraks naeratavat, siis sihib taas oma knopkavabade silmadega kuskile vasakule.


Siiski tundsin tungi lisada ka vabastatud Olivia pilt siia. Muidu lõpeb see postitus kuidagi inetult. :-) Ühesõnaga - saage tuttavaks - vasakule vaatav Olivia Colman:


Olengi tööl. Mulle meeldib minu linn. Mulle meeldivad minu inimesed. Tegelikult on neid tunduvalt rohkem - väga palju. Mulle meeldib jala hommikuti tööle tulla. Mulle meeldib, kui inimesed minuga midagi tänaval arutama jäävad. Mulle meeldib, et ma olen elus. Mulle meeldivad veel tuhanded asjad. Ja ma ei hakka uuesti suitsetama, et neid lehkasid mitte tunda. Sest tegelikult meeldib mulle mu lehkav linn, teater ja vannituba. Ja juba 4 ning poole aasta pärast väheneb mu südameinfarkti suremise oht poole võrra võrreldes suitsetajatega :-)




Kaduviku varjus

Pidin nädalavahetusel tuhrama natuke jälle teatri ajaloos ja kole valus oli vaadata neid pilte, kus kõik inimesed on nii siredate ja siledeate nägudega nagu beebid. Natuke oli muidugi naljakas ka  Tekkis koletu tahtmine neid miskipärast hammustada. :-) Ma ei tea, kuidas fotosid hammustada. Eriti, kui nad on digitaliseeritud. Ja muidugi - jälle terve persetäis surnuid! Kui minu teha oleks, siis mina tahaks küll sellist lepingut, et kui ma maha kärvan lõpuks, siis haihtuksin ka kõigi olemasolevate piltide pealt. Ma ei tea kellega selleks magama peab, et sellist lepingut saada, aga kui aega jääb, uurin välja. 

Süvenesin ka Toomase Kaduviku manifesti, või kuidas iganes seda nimetada. Muidugi on see juba sadu kordi läbi hekseldatud temaatika, aga näiteks jälle ei oleks ma une pealt kindlasti mitte osanud öelda, et Toomase mälestustes ütles termini "kaduvik" välja Imbi Herm. Kaduviku meesteks vormus mõiste siiski visuaalsel kujul alles 1997. aastal, kui teater korraldas Teatripäeva pidu. 

Kui inimese pärisosa on igavik, siis mängu osaks jääb kaduvik. Lihtne mõte ja eks ta haakub ka kenasti Brooki "liivale kirjutatud kunsti" printsiibiga. Aga samas - igasugune esitus kaob ja samamoodi võiks näiteks korvpallureidki kaduviku meesteks nimetada. Näiteks eilne mäng Barcelona ja Anadolu Efesi vahel. (Mida ma siiski kogemata vaatama jäin:-) Kui võitjatest jääb veel midagi homsele sõelale, siis Barcelonast jääb vaid valus mälestus. Aga lõppkokkuvõttes on ka see etendus Kaduviku riiki kuuluv. Nagu kõik head kontserdid. (Muidugi ka halvad.) Samuti näitused ning isegi filmielamused. 

Näiteks mäletan väga selgelt esimest korda, kui vaatasin Leoni. Ja see toonane elamuslikkus ei tule enam kunagi tagasi. Ükskõik, kui täis ma nina tõmbaks ja seda uuesti endas äratada püüaks. See ei tule tagasi. Nagu ka kõik teised filmid, mis oma esmakordsuses elamuse on pakkunud. Need elamused on samuti Kaduviku riigi omand.

Seega - pean natuke teatrile tuhka pähe raputama, et me oleme nats egoistlikult kaaperdanud Kaduviku riigi enda võitlusarsenali. Aga samas - teisest küljest on seal ka oma iva. Kui film muteerub igal vaatamiskorral vaid vaataja emotsioonides, siis lavastuse puhul pole kunagi iga järgnev etenduskord eelmise täpne koopia. Etenduse emotsiooni määrab ikkagi suures osas vaataja. Pärast publikupiiranguid tekkis näiteks etendustesse mingi ebamäärane raskus. Loomulikult rassis hea näitleja hambad ristis sellest seinast läbi, aga iga liigne higitilk, mis suhtlemise alustamise nimel valati, varastas midagi mängu kergusest. 

Ning ikkagi jäin ma natuke mõtlema, et kas me liiga kerge varbaga ei siruta oma kaela õieli selle Kaduviku giljotiini alla? Lõppude lõpuks on teatris ka midagi püsivat. Järjepidevus ja vahetu suhtlemise moment. Näitlejaoskusi antakse alati edasi ühelt põlvkonnalt teisele koos mängimise kaudu. Päritav amet - nagu narri töögi.  Ja teatri põhirelvaks jääb igavesti suhtlemine vaatajaga - just see muudab ta elavaks kunstiks. Ja ärge tulge mulle rääkima, et muusika muutub samamoodi elavaks kontserdil. Küll ma selle väite ka mingi nipiga surnuks argumenteeriks. 

Aga jah - põhiküsimus jääb. Miks meile endile meeldib nii pööraselt ennast Kaduviku riiki sisse kirjutada? Nii pööraselt, et oleme valmis kaduviku varjus loojangusse looklema? Igaviku teater kõlaks ju tunduvalt ägedamalt?


Pildil siis stseen Andrese lavastusest "Kaduviku riik" (2005). Foto on Alani tehtud.


On aegu...

Pärast tantsutrenni läksin korraks veel linna peale lonkima. Kuidagi hea on liikuda jälle.  Trehvasin kunagist head korvpallisõpra. Pole enam väga pikalt korvpalli vaadanud. Tean küll, et täna on Euroliiga finaal ja muidugi peaks Jasikevicusele pöialt hoidma. Ühe hooajaga Euroliiga tippu ja blaa-blaa-blaa! Aga samas - kui saali ei saa, siis nagu polegi motivatsiooni seda mängu enam vaadata. Korvpall on ikkagi elav mäng. 

Ühesõnaga - ajasime juttu! Ka korvpallist ja meenutasime üht kunagist väga head kaasteelist. Natuke närvidele hakkab juba käima see, kui tuttavatega kohtudes hakkad nii tihti surnutest rääkima. Ma saan aru, et ma olengi 49 juba, aga ikkagi. Mõni kuradi tuttav võiks 49 aastasel mehel veel elus ka olla!

Andres, keda me meenutasime on vist ainus mees, kellele olen ka luuletuse kirjutanud. Lihtsalt tahtsin selle endale kuskile üles kirjutada ja ma ei teadnud sobivamat kohta. Seda enam, et tal oli mõned päevad tagasi sünnipäev. 

On aegu, mis meenuvad ikka 

ja jälle saab aastaring täis.

Ma mäletan õhtute pikka

ahelat lootusi täis...

Olid ajad, nad tulevad jälle

ja homne saab lootusi täis.

Kui ülehomsete järgi

meid eilne päev otsimas käib. 


Linnud teel

Hommik oli linde ja jäneseid täis. Kella poole seitsme paiku käib metsas veel korralik pidu ja pillerkaar. Kevad. Kuigi need teele sööstvad linnud on ilmselgelt alles lapsukesed. Ja kuidas sa siis kihutad, kui lapsed teel :-) 

Mäletan, et koolis kutsus Ingo meile kunagi loomadest ja lindudest rääkima asjapulga. Ilmselt siis, kui me esimesel aastal loomaetüüde tegime. Ega mul muud meeles pole, kui tõdemus, et ka loomad ja linnud ei liigutaks sabagi, kui neil selleks põhjust poleks. See näiline vabaduse illusioon, mida linnud taeva all liueldes meile pakuvad, on 95 % tingitud vajadusest leida endale toitu. Seega - linnud liuglevad vabalt vaid 5 % oma elust. Jonathan Livingston muutub selles kontekstis veel eriliseks kangelaslooks. 

Kui ma Mihkli palvel Johnny vahepealseid tekste ja kavandeid lugesin, siis mulle meeldis, et Ott oli oma kavandis teinud viiteid ka Livingstonile. Johnny loos oli merikajakas kaduma hakanud. Kuigi Koma kunagi ise mulle selle raamatu pihku pistis, et see on Johhny mõte. Ja seda rida tahtis ta ka Ellumõistetutes ajada. Merikajakas oleks ilmselt praegu päris hea tekstileid noorele mässumeelsele lavastajale. Nagu Stepihunt, mida pole tegelikult originaalis veel teatrites tehtudki, oleks hea leid keskealisele depressionistile :-)

Kui ma Tapa bensiinijaama oma hommikukohvi järele sõitsin, siis elasin läbi metamorfoosi. Peatusin autoga unise tankla ees, kus kõik viitas haigutavale hommikutunnile. Tühjus ja vaikus. Isegi linnud ei laulnud. Miks peaks linnud bensiinijaamas laulma? Hetk hiljem, kui ma tanklast välja astusin oli kõik muutunud. Tankla ees viskas nalja paarkümmend maalitud nägudega sõdurit. Minu auto, mille ma uhkesse üksindusse parkisin, oli sisse piiratud kamuflaažiga kaetud soomukitest. Kaks soomukit seisid veel nurga taga, kus suitsetas suur parv sõjamaalinguis mehi. Veidi oli selline võlukapi tunne. Avad ukse ja hetk hiljem on selle taga on hoopis teine maailm. 

Peangi nüüd natuke tööd tegema. Tunnike on veel istuda siin. Siis hakkab MTÜ Kirikureisid lõpetama. Hommikul oli ainult viis kraadi sooja, praegu on päikese käes liiga palav. Sõjaväelastel tundub midagi suuremat käsil olevat. Iga teine auto kannab numbrimärki EKJ. Ja huvitavaid autosid on. Kaitseväe paraadi asemel võib inimene tulevikus istuda tunnikese Tapal ja näeb ka kõik ära. Autoraadiost saaks marsse kuulata. Liiklemisel ettevaatust lindudega. 




Me liigume kekseldes loojangu poole...

Hommikul helistas ema ja tahtis viit võõrasema. Homme on kirikureiside päev, et siis pärast käime surnuaial ja istutame isa hauale. Armas, et ta vähemalt kaasa tuleb :-)  Ega ma ei teagi, miks just võõrasemad? Need olid kõige lirakamad taimed tervel turul üldse. Aga kui ma talle helistasin ja üle küsisin, oli Metuusala vaarema oma otsuses kindel - jäävad võõrasemad! Ja võõrasemad jäid:-)  Kes olen mina, et vaidlen põhimõttelistes küsimustes Metuusala vaaremaga?

See-eest nägin turul üht plikatirtsu. Tulin just oma võõrasemadega arbuusiletist mööda, kui ta mu peaaegu pikali pidi kekslema. Ta puksis mulle küünarnukid õieli kõhtu ja tardus siis kohkunult paigale. Hea oli, et mul maski polnud. Naeratasin talle võimalikult avalalt, et olen elus  ja ei vihka teda ega oota ta surma. Tema avas oma piimahammaste varemeis suu ning naeratas vastu. Tõesõna, tean vaid kaht inimest, kelle suu on sama suur ja rõõmus, kui nad naeratavad. Üks on Cameron Diaz ja teine Jaune. Igatahes oli too preili väga varmas mulle naeratama. 

Preili ema märkas, et lapsel on intsident võõra perversse kommionuga ja rabas lapsel käest. "Klaarika, püsi nüüd paiga!" Ja Klaarika püsis. "Isa ostab arbuusi ära, siis läheme," püüdis ema natuke oma karmust leevendada ja hoidis Klaarika käest, et laps jumala eest enam kedagi ennem surma ei saadaks, kuni isal arbuusiveerand käes. Aga isa ootas müüja makseaparaadi järel. Ema ruttas olukorda päästma, et neil on sularaha ka, kui aparaat ei tööta. Müüja aga teatas bravuurselt, et tjootab! See vjotab lihtsalt jaega!

Klaarika vaatas sel ajal mu pealaest jalatallani üle. Endiselt oma hambutud suud pärani naeratuses hoides. Võtsin oma võluhamba suust ja näitasin talle, et meil on midagi ühist. Ta silmad vajusid suurteks nagu Tuhkatriinu tõllarattad. Siis pistis sõrme suhu ja katsus enda "reha" sõrmedega üle. Panin hamba tagasi, pilgutasin talle silma, et jäägu see meie saladuseks. Klaarika isa sai lõpuks arbuusi kätte ja nad lahkusid Selveri poole. Seisin leti ees ja vaatasin Klaarikale järele, kes ema käe otsas kekseldes lahkus. Väravate juures ta pöördus korraks ja tõstis käe, et siis edasi kekselda. 

Mulle tuli palju asju meelde. Ja need olid ilusad asjad ja ilusad ajad. Miks lapsed enam ühel hetkel ei keksle? Kas sellepärast, et päevamurede raskus vajutab neid maadligi. Mäletan, kuidas Tegelane koolist alati auto poole keksles, kui kanaisa talle järgi tuli. Sellest on ainult 3-4 aastat möödas. Naeratasin endamisi, kui Klaarika silmist kadus ja arbuusitädi mulle arbuusiveerandi kaenlasse surus ning teatas, et viis jeurot ja viistjeist santi! 

Mõnikord ma näen tänaval, kuidas mõni laps keksleb kaugemal, siis tekib alati tahtmine järele proovida, mis tunne see on! Mõnikord, kui on vähem rahvast, siis ma proovingi. Aga enamasti teen mingi argliku lonkava kekslemis-katse. Miks me nii arad oleme? Ja ikkagi - miks me enam ei keksle. See kulutab jalanõusid - ei saa olla õige vastus? Ma siiski arvan, et eluraskus ja päevamured vajutavad me kingad kõvasti asfaldile kinni... Ja me kardame. Sellepärast ongi vist rahvatants välja mõeldud :-) Vahetussamm pole ju tegelikult midagi muud, kui kekslemise aseaine.

Kodus arbuusi koorides ja seemnetest puhastades sain aru, et tegelikult pole sel tegevusel mingit mõtet, kui elad üksi ja seda kellegi teise jaoks ei tee. Jah. Mul on mugav nüüd arbuusi süüa, aga tegelikult vahet pole, kas ma lutsiks neid kraanikausi kohal või söön puhatatud kuubikuid. Hea küll. Hoidsin salati, kommide ja lisakilode arvelt kokku. Asi seegi.

Meenus üks inimene, kes kunagi teatas, et ta sööbki arbuusi kõhu nii täis, et see on punnis ja siis on hea olla. Minu kõht on nüüd samuti punnis täis - kuigi küll ühepajahautist ja arbuusi, aga ikka on hea olla. Ning kelgutamine on Rakveres endiselt keelatud. Mis on ka mõistlik, sest võilillede vahel pole see vist suurem asi lust. 


14. juunil täitub mul pool aastat, kui loobusin suitsetamisest. Ja pärast seda tuleb jaanipäev ning "kuus palgapäeva jõuludeni" nagu Annekas ütleb. Pole enam kuudki jäänud, kui päevad hakkavad pimedamaks minema. Kõik kaob nagu kekslemine laste kõnnakust.  

Pidu sinus eneses

 Hommikul kadus uni ära ja lugesin Heminwayd. Pariisi ja Fitzgeraldi lugusid, Seine´i inimesi ja mis ta seal kokku kõik heietas. Ja siis mõtlesin Rakvere peale. Kusjuures - mingit erilist vahet polegi, kui nüüd nats ülbitseda. Hea küll, võib olla loomingulisuse konsentratsioonis on väike nihe. Ma ei saa minna kuskile Matisse´i või Renoir´a pilte vaatama. Vaatan seda, mis parajasti teatri seintel ripub või väikses linnagaleriis. Aga ma ka ei nälgi ja ei suudaks niikuinii tabada neid udupeeneid varjundeid, mida Hemingway näljaga enda väitel avastas ja hindas. Ta väitis, et mõistab tühja kõhuga Matisse´ maale paremini, sest ka Matisse´ on nad tühja kõhuga maalinud. :-) Naljatilk. Mis sest tühjast kõhust, kui nad oma kalorid ammutasid niikuinii hirmodavast veinist. 

Aga tegelikult, kui nüüd õhtul hulkuda mööda linna ringi... kevadõhtul näiteks, siis tegelikult sünnib siin väga palju. Mulle meeldib inimesi jälgida. On alati meeldinud. Inimesed on minu rikkus. Jutustada inimesi on minu maailm. Võtke mult inimesed ära ja ma suren. Hapniku lõppemisel poleks see nii kindel. 

Tegelikult on inimesed alati tükk maad huvitavamad, kui esmapilgul tundub. Mõnikord tahaks lihtsalt rohkem neid pealt kuulata. Aga see läheks vist juba paragrahvi alla, kui ma näiteks keskväljaku pinkidele paigutaks mõned pealtkuulamis-seadmed :-)  Mäletan, et kunagi, kui olid veel kettaga telefonid, võis telefoninumbrit valides sattuda peale kellegi vestlusele. See oli alati väga põnev. Sama juhtus ka kaugekõnesid oodates mõnikord. Aga need ajad on nüüd möödas. 

Tegelikult ka, kuidas kuulata väikelinna? Tallinnas on lihtne, Tartus on ka üsnagi. Aga väikelinn ei paku inimestele anonüümsust, nad on nähtamatus valvelolekus ja siis kuuled enamasti vaid juhuslikke pudenevaid fraase, kui sa ise just kellegagi jutustama ei hakka. Muidugi, kui nüüd jälle õhtuti kõrtsis saab käia - siis - ideaalne koht, kus pealt kuulata inimeste avameelitsemist. Alkohol lennutab nii mõnedki meeled ja keeled tulelohedena hinge sisekosmosesse. 

Aga väikelinnades on jälle omad nõksud, millest Hemingway Pariisis isegi unistada ei osanud. Üldse on koomiline, et sõltumata asukohast on ta kirjutanud ikka ja alati kahte või kolme lugu. Hemingway looming on üks lõputu narratiiv. Ja kuigi ta suudab mõista, mis varjas end Fitzgeraldi Pandora laekas, ei suutnud ta sellest midagi ise oma lopsakate kõrvade taha tallele panna. Ja ega ta vist ei püüdnudki? Kummalisel kombel on Hingekell üks neid väheseid romaane, mis ülelugemisel muutus vaesemaks. 

Ma saan aru, et ma kaldun natuke liialdusse, kui ütlen, et Rakvere võib olla ka millegi suure ja eepilise sünni-impulss, aga lõpuks - kõikjal elavad inimesed. Ja seal kus on inimesi, seal on ka pidu sinus eneses. Igast inimesest saaks tegelikult ühe romaani kirjutada. Ja Andres Sõbrast muidugi kaks :-D Äkki on aeg seda eepikat otsima hakata? 

Kui nüüd veab ja viitsin aknad ära pesta kodus, siis võib olla isegi elan veel jaanipäevani lahtiste ruloode maailmas. Eile näiteks nägin tänu sellele ka taas oma huskitüdrukut koos ema ning huskiga.  

Teatripäev!

Kuigi olen vahepeal ikka teatrisse saanud isegi, siiski on täna minu jaoks üle hulga aja esimene legaalne teatripäev. Panin kenasti puhta pesu, lõikasin küüned, ajasin habeme, harjasin hoolega hambaid, puhastasin isegi prillid hommikul üle. Puhtast särgist ja kõrvataguste pesemisest ma isegi ei räägi. Seda enam, et ma ei saa oma kaaslasele häbi teha. Tegelane tuleb ka! Vaatame viimast Timm Thaleri etendust. Niuts-niuts!

Möödunud kahe aasta teatrikuude kontekstis võib vist öelda, et iga päev teatris etenduse valgel on nagu rahvusvaheline teatripäev. Kõikide kirikute kellad kõlisegu oodi, kõikide pühakute näod olgu naerul ja maskiga kaetud! Kui nüüd Rummot hommikul vara parafraseerida tohib? Aga nii pidulikul päeval tohib kindlasti. Olen täna sellist ülbust täis, et õhtupoole võin isegi Runnelit parafraseerida! Nii ülbe olen täna, wot!

Kuigi tänaseks on mustad masenduspilved taevast kokku rehitsetud, siiski ei saa veel öelda, et sünoptikud võiks kergendatult hingata. Seal on riisuda veel küll. Tuleb tubli ja töökas nädalavahetus, kus nad oma sajukausside ja termomeetrite ning -sentimeetritega saavad tublisti askeldada. Eilne õhtu oli üle hulga aja selline ebamäärast halli karva, et ei saanud aru - mis kell on ja kas on päev, õhtu või varane hommik. Kõik laotus oli koolnuhall, ebamäärasemat tooni pole maailmas olemas. Ärkasin öösel mitu korda ja püüdsin valguse järgi kellaaega määrata. Samahästi oleksin võinud tuule kiiruse järgi lotonumbreid ennustada. Aga hallid varjundid kannavad endas alati ka erksamaid toone. Eriti Rakveres, kus elavad sellised tänavalaternad. Kutsun teda Pauliks :-)


Sellepärast tulebki ikka ja alati kõik päevad kinni püüda, mis meile kuitahes räämas kandikul ette kantakse. Isegi, kui paremaid pole. Paul päästab me päevad ja ööd, ärme siis Pauli alt vea :-)  

Aga tänase eest olen juba ette tänulik ning kui suuremat sodi sinna päevasilma ei poetu, viin pühapäeval kirikusse küünlagi. Head rahvusvahelist teatripäeva! Wot nii!

Aknad lahti

Eile tegin ametlikult aknad lahti. Päästsin nad ruloode raskusest. Pilved on mu sõbrad :-) Vihmaga meenub alati Majakovski - Pilv pükstes ja Kuulake. Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis. Siis tähendab - neid keegi tõesti vajab ja nimetab neid süljeplärakaid pärliteks. Eks? Sul ei ole enam hirmus? Sa ei kardagi? Või kuidas see oli?


Käisin öösel pärast Petserimaa lõpetamist Boldiga kimamas. Ei mingeid tähti, ainult süljeplärakad tänavatel. Mitte taevas. Ja pilved olid tumedad kulmud taeva lauba all. Taeva kulmud olid kortsus. Aga see ei seganud mind. Niikuinii oli natuke valus ja habras olla. Üks etapp sai läbi. Kas ma kasvasin nüüd suuremaks? Paremaks? Tugevamaks? Ei usu. Täna hommikul, kui viimase lugemise ja toimetamise tegin, pudenes ikka pisar silmanurka. Need lõpud on alati nukrad. Aga kohe saan õnneks Rinaldoga rinda pista. Rinaldo rinnad on rasvased:-)

Öösel olid tänavad tühjad nagu Paradiisi Oskari taskud. Ainult mingid teismelised suudlesid bussijaama taga. Ja Pärdi juures oli kamp kõkutajaid, kes pilve-kulmu-kortsutusest end morjendada ei lasknud. Mõnus oli ka, keegi ei seganud mind kihutamast. Siiski ainult 24 km tunnis võttis välja. Hõlmad püüdsid tuule kinni, aga siledamal teel oleks nats rohkem tahtnud. Ikka kisub tsikli poole :-)

Parkisin ratta lõpuks enda akna alla, aga hommikul kell pool kuus, kui aknast välja vaatasin, polnud temast enam mälestustki. Kõik kaob. Unistasin just, et veeren hommikul teatri juurde. Jääb siis teiseks korraks. Olgu me päevad avatud uutele võimalustele, küll uni ööd täidab:-) Kummaline, et olen juba kaks ööd und näinud lõpuks. Ja unistan jälle! See on vist hea märk. Aknad lahti. Ema ootab petti ja sepikut. 

Kaks tüdrukut koeraga

 Eile õhtul, läbi vihmast tilkuva linna kodu poole kõmpides, märkasin ühel hetkel enda ees kaht väikest tüdrukut. Nii - veidi alla kümnesed. Kuigi - tont neist tänapäeval aru saab. Igal juhul veel mitte teismelised. Isegi mitte varateismelised.

Tüdrukutel oli kaasas vahva väike huski-kutsikas. Traksidega rihmad ja puha. Väike perenaine - ilmselt oli tegemist perenaisega, sest iseteadlikumat käitumist ei kujutaks ma ette. Aga seal pole ka midagi imestada, kui sa oled alles tüdruk, keda poisid isegi veel väga kaugelt vaadates üldsegi ei huvita ning sul on maailma kõige nunnum koer ever ja natuke kadedusest krimpsu kiskuv sõbratar. 

- Mõtle, kui ta nüüd junni teeb, siis mina küll koristada ei tahaks - teatas sõbratar.                                                                              

Aga ta on nii ilus!     

- Ikkagi võib ta junni teha!

- Siis ma koristan ära.

- Kas mina ka teda natuke rihmast hoida tohin?

- Ta võib lahti rebida. 

- Ta on nii väike alles! Ta ei jaksa! 

- Ikka võib rebida. Ema ütles. Ma pean väga tähelepanelik olema. 

- Siis ta teeb junni!

Selle veetleva dialoogi ajal sattusin ma neist mööduma. Vaatasin pika pilguga koera. Vist natuke pikema pilguga, kui sobilik olnuks. 

- Mis sa vahid, endal ei ole koera või!? - teatas mulle sõbratar.

Vastasin, et pole jah, aga huskid mulle meeldivad. 

- Tema nimi on Stella - teatas väike perenaine uhkelt.

Kinnitasin, et Stella on ka minu arvates kena nimi ja tahtsin juba edasi minna, kui sõbratar mulle teatas : Kui ta suureks kasvab, siis ta sööb su ära!

Ah, nii? - See oli mulle üllatuseks. Mind poldud kunagi varem huskide poolt ära söödud. Ma isegi ei teadnud, et huskid ka inimesi söövad.

- Sööb jah. Ja minu lollaka venna sööb ka ära. Ta sööb kõik ära, kes mulle ei meeldi! - teatas sõbratar ning pani käed puusa. 

Lubasin, et olen edaspidi ettevaatlikum ja soovisin tüdrukutele kena jalutuskäiku. Kodu poole edasi lonkides aga sain aru, et just see mulle Rakvere juures meeldibki. Siin võid sa lambist teada saada, et vanaduspäevade pärast muretseda pole tarvis, kuni leidub üks huski, kes suureks saades su nahka pistab. 

Jah, ma tean, et väikeste tüdrukutega ei tohi tänaval juttu rääkida, aga ausõna - nemad ise alustasid :-)


                                                         

Homne päev

Kui traditsioonilise maailmapildi põhjal peaks tavaliselt vanemad oma lastele edasi andma isiklikku muusikalist maitset, siis minu puhul on küll Tegelane kujundanud hoopis ise mu viimase aja muusikalist maitset. Wilbur Soot on üks vaieldamatu lemmik. Aga ei saa üle ega ümber ka Dreamist ja tema Beliverist. Kuigi Dream on natuke liiga alasti muusika mu jaoks.

Ilmselt tekkis ka Nublu üldse tänu Dreami kuvandile.  Kuigi Nublu viga oli elada Eestis ja jätta visuaal loomata. Kui tagantjärele tark olla:-)  Dream, nagu ma aru saan, on oma identiteedi saladust suutnud siiani hoida. Kuigi tema jälgijad nii "minegraftija", kui artistina ulatuvad ikka kohati sadadesse miljonitesse. Uus põlvkond on teel. :-) . 

Vaatasin just paroodiat Dreami "Beliverile" ja ega ma aru küll ei saanud, et mis seal siis nüüd paroodilist oli:-) Samas on seda paroodiatki juba vaadanud ligi 10 miljonit inimest. Ilmselt pidi paroodiline moment olema see, et Beliver saab tumeda tegelase käest tappa? Kui minegraft kunagi tuli, siis ma nii suurt menu küll ennustada ei osanud, et ta kujuneb terve põlvkonna maailmapildi iiriseks. Pigem oleks seda Robloxile või Simsile pakkunud. Aga nii läks. 

Samas on selle üle ka hea meel. Minegraftis on väga palju strateegilist empaatiat. Roblox või mõni sõdalaste mäng oleks loonud meile ilmselt mingi reaalses elus arglike neti-jõhkardite maailma. Sims oleks jälle uue põlvkonna väikekodanlusse sõidutanud. Äärelinna jõukad majad, lemmikloomad ja muu staff? Aga Minegraftis on loovust. Ilmselt praeguste ükssarvede ja idufirmade omanikele saabki komistuskiviks tulevane minegrafti-põlvkond, kes on oma olemuselt rohkem "kaaspanustajad" kui omanikud või kapitalistid. 

Isegi Zukerberg ja Musk natuke vist aimavad, et kaaspanustamine on tulevik ja see uks tuleb alati igaks juhuks irvakil hoida. Selles suhtes on natuke ka kahju neist praegustest ükssarvedest. Veab neil, kes suudavad õigel ajal oma start-upid kriisi korral rahaks teha ning minegrafti-põlvkonda investeerida:-) Kui teaks ainult, kuhu nad suunduvad, siis investeeriks isegi. Esimesed pääsukesed ilmselt juba lendavad pesast. Aga ega ei tea ka. Võib olla nad lohisevadki elu lõpuni? Samas - selline kollegiaalsus nagu minegraftis leidub, tekitab natuke usku küll. Eks näis. 


Pauli surm

 Lõpetasin just Petserimaa igatsuse. Paul lahkub lapsepõlvemälestusse. Tekkis üks hull mõte, kuidas Valli saaks tema igatsust edasi kanda. Ilmselt kirjutan ka Helena jaoks lahti, aga vist on too much! Olen muidugi ka kella poole neljast hommikul neid kahte viimast stseeni siin kirjutanud ja toimetanud :-) Ilus ja üsna lõplik on olla, kuigi ma tean, et homme hommikul pean kõik uuesti üle toimetama. 

Igal juhul - kena lahkumine sellest loost. Võib olla oleks minust täitsa hea kirjanik saanud kunagi, kui ma kogu aeg ei otsiks mingit koomikat ja pööraks kontra-stseenidele rohkem tähelepanu? Ja kujunditele? Ja saladusele? Ja veel kümnele asjale, mida ma õpetanud olen, aga ise teha pole raatsinud, sest autoritasud on tegelikult magusad, kui moosi kirjutada. Bitch!

Igatahes - seekord olen ma küll aus olnud. Selles ei saa keegi mind süüdistada, et pole. Ja lahendused on tõesti põnevad ning vaimukad. Olen nende kallal ka pool aastat vaeva näinud. Mis ma siin nüüd eputan? Olen enda üle ikka üle mitme aasta päris uhke :-) Tegin head tööd. Kõik kolm viimast tööd on päris head olnud. Seega - võib öelda, et mulle mõjus see covid-restart ikka hästi. 

Kõige veidram on see, et  viimased aastad olen põdenud hirmus, et kui ma "magusalt" ei kirjuta, siis ma autoritasusid ei saa. Aga selgub, et maailmas on rohkem raha ikkagi selle eest olemas, mida ise usaldad. Ja lõpuks ma ei pea enam naeruväärsete summade eest kirjutama mingit ila. Midagi maksab ka eneseväärikus. Ja see on praegu pööraselt hea tunne. Kui nad suudaks nüüd ka etenduspaiga leida. Värska muuseum oleks selle loo jaoks ilmselt üsna kastreeriv. 


Kus algavad päevad?

Fitzgeraldi romaanis "Sume on öö" peaks olema üks koht, kus see kamp on öö läbi ringi tuianud ja siis istub äärelinnas mööduva talumehe porgandikoormale ning sõidab sellega kesklinna... Või midagi sellist. Aga põhiline - üks tegelastest vaatab mööduvaid inimesi ja mõtleb, et kõik, kes tööle ruttavad, arvavad, et on hommik, kuigi tegelikult on alles lõppev õhtu. Kui me täna hommikul Robiniga koju jalutasime, siis tekkis pisut sama tunne. Kuigi me ei kohanud veel teel tööleruttavaid inimesi. Ikkagi pühapäev oli saabumas. :-)  Aga siiski oli kummaliselt suvehommikune tunne. Täielik - sume on öö - tunne.

Mäletan veel, kui suitsetasin ja Vene tänaval kirjutamise vahel mõnikord varahommikuti värava juurde kõndisin, siis ikka trehvasin tänaval möödalonkivat suve ja tööleruttajate kiirustavaid samme. Aga siis tegin ju ise tööd. Tänane hommik oli prii. (Kirikureisid toimusid sel nädalal laupäeval.) Ja kell oli veel vist tegelikult liiga vähe. Aga tõusev päev, eriti säärane lõhnav varasuvine tõusev päev... 


"Juba sinuga koos! sume on öö... Aga siin ei ole valgust peale selle, mis tuuled on taevast puhunud kaude sünge roheluse ja looklevate sammalteede." John Keats "Ood ööbikule". Ja ühtlasi ka "Sume on öö" moto. Ma mäletan, kui ma mingi 12 aastase poisina esimest korda "Sume on ööd" lugesin. Siis paelus mind rohkem see moto, kui romaan ise. Õige küll - üks koht paelus veel :-) Kui nad rannas arutavad, et kuidas saada teada, mis on ühe kelneri sees? Ja Tommy Barban oli vist see, kes pakkus - selleks tuleb kelner pooleks saagida. 

Omal ajal tundus see nii müstiliselt vaimukas. Kuigi vaevalt ma 12 aastase poisina mõtlesin, et see "müstiliselt vaimukas" on. Aga midagi selles erutas mind. Tollal ma veel ei teadnud Fitzgeraldi lugu. Ja vaevalt, et ma "Sume on öö" põhiteemat sealt üldse tollal välja lugesin, aga kuidagi on just see romaan mind kummitama jäänud sellega, et mandumine ei saa olla lõplik. Allakäik ei saa olla lõplik. Alati on mingi lootus. Alati on üks varesuvine hommik mind ootamas. Kui ma pole liiga vintis, et seda nautida. Või ei põgene kirjutuslaua tagant töölt suitsetama. 

Nüüd ma tean Fitzgeraldi lugu. Scotti lugu, nagu Hemingway alati ütles. (Jeesusmaria - kõlan juba nagu oleks me Hemingwayga tema Kuuba suvemajas vähemalt tsisternitäie veini ära joonud, enne kui ta endale kuuli pähe kihutas:-) Kas kõik head kirjanikud, kes liiga kauaks ellu jäävad, peavad endale midagi pähe kihutama? )

Ühesõnaga: Nüüd ma tean kadunud sugupõlve sümboli Scotti lugu. Huvitav, kes on minu eakaaslaste kadunud sugupõlv? Need, kes mammona radadele jooksid? Või minusugused töllid, kes sinna isegi jalutada ei üritanud? Ilmselt minusugused. Muidu oleksin ma õnnelik ja ei vaeveks oma pead küsimustega - kas ma pean veel ühe seriaali vastu? Ilmselt pean mitu. Tegelane on alles teel. Ja kuna ma niikuinii olen selline - Harju keskmine, siis vaevalt, et mul õnnestub Hemingway kombel endale kuskil rantšos 62 aastaselt kuul pähe kihutada. Või Fitzgeraldi kombel lihtsalt kõik valmis kirjutada 44.-daks eluaastaks.

Kui ma mõtlen tagasi Aldridge "Viimase pilguheidu" peale, siis ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et ajastu ei hävita oma loojaid. Hävitab ikka küll. Mitte, et ma ise mingi suurem asi looja oleks, aga on olnud momente, kus olen oma töös jõudnud selle hetkedeni, mida saab kõigi väliste tunnuste järgi loomiseks pidada. Ja eks ma sellepärast kardangi vist niiväga. 

Igal juhul olin ma täna hommikul mööda lõhnavat linna ringi jalutades hoopis teine ja parem inimene, kui oma pidevas visklemises. Äkki peaks ikkagi otsima neid päevade alguseid. Neid hetki, kus ma ise end mingitesse kohustustesse mässin? Kuskil peavad nad ju olema?

Ühel päeval tegin aknad lahti. See ei olnudki nii hirmus:-)




Rinaldo

 Hakkab asi käest minema! Just tundus, et lõpp paistab, oleks järgmise nädala alguses tõmmanud joone alla mõlemale suveloole, teatris on ka veel paar nädalat aktiivset sebimist, siis saaks jooksvale tööle üle minna... Aga - järgmisel hetkel helistab Reigo ja ütleb, et Tartu linnapäevade ooperiprojektid lähevad töösse. Minu arust jäi meil jutt, et kui tuleb, teeme aprillis otsuse ja poole täituvusega ei hakka jantima, aga nüüd - klaver põõsas! Hiir hüppas ja kass kargas... Ja vana Händel lööb trummi!

Tegime just Albu kandi rahvaga väikse ekskurssiooni teatris ja püüdsin  hakata meenutama, et mis seal Rinaldos siis sõelale jäi? Mäletan mingit ähmast hägu, aga kus need märkmed on? Teno messingerist leidsin aariad vähemalt üles. Aga millal, mida ja kus... Jeesusmaria! Iseasi, kui saame tsiteerida Robinit - kutsun ta suurde mängu kaasa, vaatame, kas annab poissi moosida. Tema lendav kile kuluks hädasti Lacia ch´io pianga´sse ära. Või siis lendavad kiled stangedel? Aeg ja torm? Aja pöördumine? Mingi kujundi ma pean välja imema. Laste tants läpakatega? Hümn pealiskaudsusele? 

Pean end täna kokku võtma. Lõpetama Igatsuse ära ja tegema Vanaemasse variandi ka sõidulaulust? Äkki keegi teeb sõnu juurde? Kes?  Ja siis kappama reedeks kogu Rinaldo materjali valmis. See tähendab jälle - kahte vahetust. Mulle hakkas just mu laisk elu meeldima. Et hommikul tööl, õhtul siis pusin asju. Aga sel nädalal alustab ka teater. Kõik on valesti. 

Kummalisel kombel tundub raha viimane asi, mis motiveerib. Ma saan aru, et mul vedas natuke! Kuigi see oli mu enda töö.  Olen ka ise kenasti kõrvale pannud ja tegelikult võiks ammu endale midagi lubada. Norra reisi? Lisaks Iirimaale? Tegelane vastas nii lõbusalt, kui küsisin, et kas suvel reisime ka kuskile? Jap - läheme Pariisi! Või kui sinna ei saa, siis Londonisse! Nii kuradi kahju, et see jama terve aasta ära on söönud. Kuidas me saame inimestena nii abitud olla? 

Ok. Saan nüüd Dimaga kokku, ta tahtis midagi rääkida, et nad olid juba Peetriga kunagi rääkinud? Millest? Aga ma ei taha rohkem tööd. Kuidas see nii läheb, et isegi, kui varastan endale natuke aega, siis ikka tuleb keegi ja paneb ta pihta. Juuli jääb mulle, saagu või seitse! Tean vaid üht inimest, kes saaks mu juuli minult niimoodi ära näpata, et ma ei tahaks teda mõrvata ja oleks selle üle veel õnnelikki. Aga tema isegi ei ürita. Olen vist ainus inimene maailmas, kes teda absoluutselt ei huvita:-) 

Tagasi vihma kätte?

Eile helistas Ergo. Mõnes mõttes oleme ju hoidnud ikka sidet ja jutud on alati õhus, aga kui ümar jutt võtab väga konkreetse vormi, siis on otsustamise koht. Käid aga künnivagu kulmude vahel ringi ja teed nägu nagu mõtleks. Kas ma selleks seriaalimaailmast põgenesingi oma ykssarvikute farmi? Siiani oli lihtne ära puigelda, sest asjad, mida pakuti, olid millegi olemasoleva derivaadid või ei puudutanud isiklikult. Aga eile sõitis Ergo täitsa tuttuue purjekaga sadamasse. Sidus mu käed lahti kõigest olemasolevast ja lehvitas väga suurte rahapakkidega. Aga... Kas ma ikka suudan ühe ringi veel seebimaailmas üle elada, ilma et ma ise kirjutatud ridade vahele kaduma ei läheks? Seda enam, et ma ei ole nii väleda varbaga kirjutaja, kui mõned aastad tagasi. 

Samas - tee mis tahad, Ergo oli üks innustavamaid lavastajaid, kellega ma koos töötanud olen. Tunnen sellest tema vaimukast, konkreetsest ja kiirest mõtlemisest tegelikult juba ammu puudust, aga teatrisse teda vist ei meelita. Seega ongi ainus kohtumispaik just seriaal. Teisest küljest - nüüd olen oma dramaturgi-adra jälle teravaks ihunud. Äkki olekski aeg nüüd selle tunnetuse pealt edasi liikuda hoopis järgmisele levelile? Natuke oskan end äkki juba paremini kaitsta pealiskaudsuse eest? Kui oskan? Ja kas ikka oskan? 

Kui ennast juba lahti kirjutada, siis äkki oleks see hea leevendus mu üksindus- ja igatsushoogudele? Kurja küll! Igal inimesel võiks olla keegi, kes tema eest otsuseid teeb. Tegelikult ka! Kust mina oskan hinnata, kas ma tegelikult ka ennast jälle katki ei kirjuta jälle?

 Eelmised seriaalivahetused olid lihtsamad. Vanad polnud enam kummalgi korral nii puudutavad ja iga uus pakkumine tekitas väljakutset. Eriti naabriplika lõpuks. Ja tõesti oli lõbus ning rõõmus aeg koos Ergoga seda teha. Nõnda palju lusti ja naeru pole mu päevadesse kunagi püütud. Kui see lõpp muidugi välja arvata, mil me viimaseid laibariismeid elustada püüdsime:-) Kas me uue asjaga ei väsi samamoodi ühel hetkel ära? Kas meil jätkub julgust öelda - see lehm on nüüd surnud, kuigi produtsent ikka veel ümber rümba keksib ja jutustab ta eluprotsessidest kangelaslugusid!

Samas - tark ei torma tuulega võidu jooksma! Kui ma nüüd ikkagi võtan endale pikema mõtlemisaja? Kasutan suve oma asjade kirjutamiseks ja augustis, kui töö hakkab, sõidan edasi kahes vahetuses? Mis tähendab, et õhtused istumised jäävad ära. Lilled ja liblikad minu liivakastis mõnda aega ei lenda. Paneks talv läbi korralikult tööd, siis võiks aasta pärast juba näiteks korteri ilma laenuta hoopis osta? Aga kas see on üldse primaarne? Milleks seda rahagi, kui mingit isiklikku elu nagu pole? Ja ega see töösse mattumine ei tapa ka muid tundeid. Kurja küll! Mulle ei meeldi asju otsustada! Mis siis kui ma aasta pärast olen jälle pundar räbalaid? Siis põgenen jälle? Kuhu mul enam põgeneda on? 

Ei ole maad vanadele naistele...

Käisin hommikul ema juures, et ta teist vaktsiini saama viia. Vihmaga näeb Tamsalu hoopis nukram välja. Või on asi minus? Vihmaga märkan rohkem seda haledat ja hääbuvat viletsust, kui päikese käes. Siis tundub, et karv läigib igal viimasel kui paadialusel. Ma saan aru, et on hirmus pealiskaudne sedasi välise põhjal vaesust hinnata, aga ikkagi... Tee mis tahad. Lihtsalt hakkab kurb kõigi nende vanade naiste üle, kes emale ligi astuvad. Püüavad talle midagi julgustavat kõrva sosistada. Patsutavad teda. Ja siis jäävad tühja pilguga kaugusse vaatama ning pomisevad midagi segast laadis: Mis päev see täna oligi? Kuhu ma minema pidingi? 

Mõtlesin, et mina küll seda üle ei elaks, kui peaksin mingi totaka insuldi saama ja siis hakkab ajutegevus hõrenema. Sellisel juhul pigem juba surm. Või variant, et jääd halvatuks! Veel hullem! Istud oma kuramuse ratastoolis (kui keegi mulle sellise üldse ostab) ja kuulan, kuidas minu kallal õelutsetakse. Suutmata isegi pahameelest kulmu kortsutada. Ma saan aru, et seda ei tehta vihast vaid väsimusest. Aga see ei muuda asja olemust. Ma ei kujuta ette, mis toimub säärase inimese peas, kelle mõttetegevus on klaar, aga keha lihtsalt ei huvita! Umbes nagu Faulkneri "Hälin ja raev"? Ilmselt veel hullem. Selles suhtes ootan väga võimalust eutanaasia oma testamenti märkida. Seda enam, et muud tarka mul sinna niikuinii märkida pole. Autoriõigused ju testamendi järgi ei karju:-)

Aga Tamsalu. Ta nagu oleks mingi koht, mida ma mäletan ja nagu enam poleks ka. Pealtnäha on kõik isegi kena ja korras, hästi hooldatud teed ning kõnniteed, majad on kindlasti kaunimaks ja värvilisemaks muutunud, kui minu lapsepõlves. Rohelist on võluvalt palju. Seal, kus ennem oli killutikulasu sirguvad nüüd puud. Kus enne oli mõttetu kruusahunnik, kasvavad lilled. Park on väga kenasti kasvama läinud. Tänavavalgustus. Üldse ei virise. Ka talvel olid kõnniteed kenasti puhtaks lükatud ja Tamsalu vanamemmed ega vanahärrad ei pidanud Tallinna linnapea soovitusel taksoga poodi piima järgi sõitma. Võisid täitsa jala käia. Aga see kõik on ainult pealispind. 

Kui ma pühapäeviti kirikureisidelt tulen ja vaatan neid memmekesi, kes end "mitte mingil juhul" ei luba koduni sõidutada. Isegi tihedas vihmasajus mitte. Nad on kenad ja puhtalt riides, aga need riided on kaunikesti väsinud ja ainult päevade küsimus, millal üks või teine kangakude järele annab ning see jope või mantel siis kappi rändab ning vahetatakse välja täpselt sama vileda ja kulunud jope või mantli vastu. Või argipäevadel, kui vaatan neid poe ees igavlevaid vanemaid meesterahvaid. Vaikselt nina alla pomisedes jutustavad nad isekeskis ümber kõiki universumi saladusi, mis veel pinsipäevani jäänud on, kui saab lõpuks paar pudelit eluvett, mis toovad hallidesse argipäevadesse kuu, päikese ja vikerkaarel tantsu vihtuvad ükssarved. 

Kuigi - on ka teine poolus. Koolivend Ats, kes mind alati kaugelt väga valjuhäälselt ja rõõmuga tervitab. Kellel on alati muie huulil, juttu rohkem kui rubla eest ja kelle silmades peegeldub ka kõige hallimal sajupäeval kogu maailma naer. Isegi kui Ats millegi peale pahane on, helgib ta silmapõhjas väike naerukurat, kui ta mulle õlale patsutab ja teatab - muidugi on kõik valesti, aga kõik ei saagi hästi olla, muidu hakkab igav! Igavusse suremine on aga Atsi arvates see viimane ketserlus. Ja ta õlalepatsutus ise - tunnen alati, kuidas ma vähemalt 20 sentimeetrit maa sisse vajun. Atsi kämmal on tugev ja parkunud. See on kämmal, mis tunneb kõigi haamrite, labidate, rehade ja saagide pidemeid une pealt. 

Seega - tegelikult on kogu selles maailmas olemas oma tasakaal. Võib olla olen ma lihtsalt liiga virisev ja valiv. Nagu Shannon - Iguaani ööst. Mäletan, et ma ei osanud omal ajal kuidagi selgeks teha, et mis kurat seda meest painab. Istusime Üllariga ja arutasime, kui järsku plahvatas. Kui teised inimesed vaatavad ratastega sõitvaid lapsi ning rõõmustavad, et näe, kui tore - lapsed sõidavad ratastega. Siis Shannon vaatab seda ja mõtleb - kui palju on maailmas lapsi, kellel pole jalgrattaid. Lühidalt öeldes on muidugi sellises olukorras inimese klaas lihtsalt pooltühi. (Kuigi suur osa Shannoni probleemist seisnes hoopis selles, et ta klaas oli "poolkatki". Vähemalt alkohol seal küll sees ei püsinud.) Aga elulises situatsioonis hakkasime kogu näidendit läbi võtma ja avastasime, et ta tõesti näebki vaid seda maailma minoorsemat poolt. Kui kellelgi on süüa, siis tema märkab, et kellelgi pole. Kui keegi oskab laulda, siis tema märkab, et keegi ei oska ja seda traagilisem see on, kui see "keegi" veel ka  laulmist armastaks näiteks jne. 

Ühesõnaga - ilmselt olen ma oma kodukoha suhtes lihtsalt immuunne. Ei ole maad vanadele naistele... Ja tegelikult tahtsin jõuda täna hoopis märkmeteni vanade jorisejate algusstseenist, mida ma terve tee sinna ja tagasi sõites oma peas ketrasin. Ja nüüd on ta olemas. Lihtsalt head pealkirja on veel tarvis. Kui Shannoni loogikast lähtuda, siis äkki keerata see positiivi? Vanade meeste maa? On maa vanadele meestele?

Eurovisioonipoeetika

Eile õhtul tutvusime siis maailma kõrgkultuuriga. Eurovisiooni kuldkõrid kõditasid me kuulmekilesid oma meelaste hämartämbritega nagu kevadine udu oleks meid oma mahedasse mantlisse mähkinud :-)  

Reikop, libekeel, oma hõbedase heeroldihäälega, andis pärast üht eriliselt ebaõnnestunud laulunumbrit mõista, et kuulsime äsja maailma kõige kõrgeimat nooti. Või oli see Eurovisiooni kõrgeim noot? Lõpuks - vahet pole. Eurovisioon ongi antud hetkel kogu maailm. Kuigi minul  jäi see küll isiklikult kuidagi kahe kõrva vahele. Aga kuna viibisin kogu aja kenasti samas kultuuriruumis Reikopiga ning ei lahkunud teleka eest ajaklaassilmapilgukski, siis pidin vähemalt alateadlikult seda kõrgeimat nooti ikkagi kuulma. Ma loodan, et see heliseb minu päevades edasi kuni järgmise Eurovisiooni harmooniasahk ta uute elamuste lume alla matab. 

Iseäranis emotsionaalse esituse kandis mu habraste hingekeelteni loomulikult Ukraina kanepiteater. Oli ilmne, et selge mõistuse juures pole see seltskond viibinud juba vähemasti aastast 2016. Televiisori vahendusel saadud esteetiline nauding ei peegeldu kahjuks sel õnnetul fotojäädvustusel, mis mul õnnestus interneti avaratelt kõrbeväljadelt sisse vehkida. Saage tuttavaks - tundmatu autori taies: "Ukraina lasteteater gastrollidel Rotterdamis esitamas joovastavat laululugu miljonite purjus madruste rõõmuks, olles ise kurguni kanepit täis".


Ühesõnaga - midagi sellist on kaine peaga üsna võimatu üle elada. Õnneks oli meil kartulikrõpse ja eurovisiooni laulusõnade bingo. (Täname eurovisoonivõlur Helenit, kes suutis taas sitast saia kokku keevitada!) 

Kõige popimad olid vaieldamatult sõnad: armastus, tüdruk, päike... Robin muidugi võitis selle bingo oma noore inimese teadmistega poplauludest. Minul eriti hästi ei läinud. Nurkade mängu sain tänu eelviimastele lauludele täis. Kes oleks osanud oodata, et sõna "poiss" kasutab oma laulus vaid üks õnnetu maa 16-st!? Kuhu me jõudnud oleme? Kas me sellist eurovisiooni tahtsimegi? Seda enam, et kordagi ei mainitud mu lemmiksõnu: vikerkaar ja ükssarv. Täielik läbikukkumine. Kui neljapäeval selline jama kordub, siis jätan lõppvõistluse vahele. 

Siin väike vahekokkuvõte. Pilt on vist tehtud pärast esimest kolme laulu, mis olid ka ühed edukamad  minu eurobingviini karjääris. Lõpuks sain maha tõmmatud 17 sõna. Võitja Robin üle 23-e. Täpset arvu ei mäleta enam. Sest püüdsin oma halle ajurakke alkoholiga kaitsta. :-)



Ärajäänud unenäod


Ma ei tea, mis see on, aga pole enam üle kuu aja ühtegi unenägu näinud. Ilmselt muidugi olen, aga miskipärast ei saa ma nendega hommikul ühendust. Unenäod lihtsalt ei suhtle enam minuga. Seda totram oli ärgata täna unenäo peale, kus lähed tualettruumi. Jah. Muidugi ei pea keset ööd enam endale teed keetma, aga ikkagi tundus see olukord kuidagi alandav. Kuu aega ootad ja oled valmis, et midagi ilusat näha ja tänutäheks saad unenäo pissihädast! Palju õnne! 

Kuhu jäävad kõik haldjad ja murueide tütred, kuud ja päikesepaisted, ükssarved ja näkineiud, madalas kaldavees, kullast kammidega oma mererohust juukseid sugemas? Lilled ja liblikad? Aga ajal, mil kaitseväe orkestergi suletakse ja laste huviharidust piiratakse, oleks vist kohatu värviliste unenägude puudumise üle viriseda. 



Taas üks Lõuna loodud pilt Helenilt. Oli küll kiusatus panna siia foto katuseaknaga peldikust, mis meid matka lõpp-punktis ootas, aga eks jääb paremaid aegu ootama. Ega siis kõik mu miljonid fännid ei pea ärkama pissihäda-unenägude peale. Loodame, et pärast piiranguid saame vähemalt teatri ja unenäod tagasi. 

Pärast vihma

Täna jalutasin läbi vihma teatrist kodu poole ja vaatasin inimesi, kes ja kuidas maailma suhestus. Kuigi suurem sadu oli surnud, käis Mahima ees vilgas võitlus elu ja veel parema elu nimel - nii ukselähedaste parkimiskohtade, kui autosse pagevate inimeste vahel. 

Kena oli vaadata, kuidas emadele lastega püüti ukse lähedusse oma autot "kogemata" ümber pöörama pääseda. Üks Cherokee vend muidugi ignoreeris igasugust hoolimiseraasu ja parkis rahulikult sissepääsu parkimiskohtade sõidurajal ning näppis telefonis sardellide sooduskampaaniaid. Hea küll - olen jälle pisut kuri, aga mulle meeldib neid tüüpe mõttes Sardellideks kutsuda. Me kõik teame ja tunneme neid. Kes ei tunneks Sardelle? Kogu maailm toimib vaid nende pärast ja nende nimel. Ja mida muud too Sardell oma telefonis siis ikka niiväga uuris, kui mitte Sardellide Sõnumeid? Sardelle huvitavad ikka ja alati vaid Sardellid ise. 

Aga imearmas oli üks halli kilejopega vanahärra. Seisis vihmavarjuga kenasti maasikate leti kõrval räästa all ja ootas kannatlikult, kuni ta kaasa poekotiga uste vahele ilmus, kõndis siis väärikalt, sirge seljaga lähemale, sirutas vihmavarju kaitseks kaasa pea kohale ning haakis samal ajal märkamatult ostukoti enda vabasse kätte. Vaatasin kohe pikalt neile järele, et kas on ikka Moškvits või midagi stiilset? Aga oli päris kaugele pargitud tagasihoidlik hall Škoda. Ilmeselt lasi vanahärra oma kaasa auto pealt ukse juures maha ja tagurdas siis parkima. Sest muidu nad tundusid nii kokkukõlksuv paar nagu sall ja sokid. Vaevalt, et nad vihmahoota üksteisest nii kauaks eemaldunud oleksid. Selles oli midagi ilusat ja hoolivat, millest puudust tunda. 

Siis noored, kellele see kõik nalja tegi ja kes nautisid sadu lärmakalt kilgates ja pagemist teeseldes, samal ajal üksteist "kogemata" kuskilt krabada ning katsuda püüdes. Riivatud. 

Keskmised pereemad, kes uhkes üksinduses ja eluväsimusest kühmus seljaga kaks kotti käe otsas oma autode poole purjetasid, isegi märkamata, et vihma sajab. Nii nagu nad läbi elu purjetavad, pisut kühmus ja ilmetu tumedapoolne ning vähemäärduv jope seljas, et mitte ohustada oma kleenukese mehenatukese armukadedust, neid armsaid lapsi, kes emast üle pea vaatavad, kui vähegi pikemaks sirguvad. Kuid omal kombel jäävad need naised kõike seda igavesti armastama, mis neid ümbritseb ja lõpuks ka hülgab. 

Vihm jutustab inimesi. Vihm jutustab inimeste kohta rohkem, kui me arvatagi oskame. See on umbes sama efekt, mida kogesin kunagi kümmekond aastat tagasi, kui Tegelasele lasteaeda järgi läksin ja kuna neil oli "alles" üks mäng pooleli, siis õpetaja Vaike suunas mu diivanile istuma. Kui ma seda kõike kuulsin ja nägin, mis mängu käigus kõigi nende karupere, konnade ja legodega juhtus, kes kõik koos elasid, siis sain aru, et ükskõik, kui püüdlikult me õpetajatele tere ütleme või ükskõik, kui viisakad me üritame olla, siis tegelikult on see info, mis kellegi kodus toimub ja millised kellegi vanemad tegelikult on õpetajatel selge pärast lastega veedetud esimest päeva. Laste mängud rääkisid tegelikult ainult nende peredest. Nende käitumisest, sõnavarast, suhtumistest - tavaolukorras, mitte paraadhetkel, kui naeratades õpetajale vastu tuldi ja ideaalseid vanemaid püüti teeselda. 

Vihm reedab samamoodi inimeste iseloomu. Sellepärast peab vihmaga ettevaatlik olema. Kõige parem maskeering on muidugi vihmavari. Selle varjust paistab alati väga vähe inimest ennast välja. Kui just riivatu tuulehoog teda pahupidi ei kääna ja selle omanikku endaga mängima ei ahvatle. Alles siis märkad, milline inimene end seal vihmavarju all tegelikult peitis.

Teel kohtasin veel mitmeid ja mitmeid huvitavaid ja vähemhuvitavaid vihma reedetud hingi. Aga mida mina ikka kobisen? Ühel hetkel olin oma korteris, vahetasin märjad riided dressipükste vastu ja istusin köögilaua taga ning sõin riisi, eilsest jäänud kalatükki ja mingit ebamäärast konservsalatit. Sügis? Ei - sügisesalat! Niipalju siiski oli tänane pidulikum, et kerisin ruloo üles ja vaatasin aknast välja. Kuidas inimesed seal elavad? Aga ei elanud seal kedagi ja ega ma laua tagant ei näegi hästi tänavale. Üksinduse epiloog...

Muidugi läheb elu mööda. Ja muidugi võib igatsuse kätte surra nagu tõlkija Triin reedel Tartus ütles: "Inimesed surevad igatsuse kätte, see pole mingi kujund. See on sulatõsi." Ma isegi nõustun temaga tegelikult. Liiga palju on viimastel kuudel neid "minekuid" ja "lahkumisi". Täna näiteks nägin fb-s postitust: "Hakkan nüüd ära minema!" Selles suhtes oli väga ehmatav. Kuigi jah, jutt käis natuke väiksemast lahkumisest, kui elu. 

Aga kui sa ise selle üle naerda suudad? Nagu vihma üle? Nagu vananemise üle? Nagu üksildaste õhtusöökide üle? Kui vähemalt suudad oma üksildase õhtusöögi ajal kõõluda tooliga üle aknalaua tänavale kõõritama, ilma et sa riisi endale sülle või põrandale pudistaks? Või isegi kui pudistad, mis siis!? Kui sa pärast sööki mullitaja võtad ja senikaua tänavale mulle puhud, kuni märkad, et üks baretiga vanamemm kõnniteel neid oma kepiga surnuks surkima kukub ja siis uudishimulikult ülespoole kõõritab, et kes kurivaim neid seal siis puhub? Jumal ise? Ei ole võimalik! 

Aga sina muheled siis juba aknalaua taga peidus ja kuulad, kuidas Liisi laulab: "...loodad sa / mu pisikene kodumaa / et kui ei tohi enam sülle mahtuda / mu kodu hing ei jahtuda / saa võõrail mail / on ahvatlusi ilusaid / kuid sina oled siin ja jääd mind ootama / minu süda - Eestimaa..."

Nii lihtne see elu ja ellujäämine tegelikult ongi. Pärast vihma on taevas pestud ja varbad lirtsuvais kingades. Ole ainult mees ja naera. Naera enda ja kõige selle üle, mida sa oma elus haledat leiad. Siis oledki kaitstud. Kaitstud kõige eest. 


muu ei loe

Hommikul oli üle hulga aja kuidagi ergas ärgata. Olin köögis ja magamistoas aknad lahti jätnud ja tuul tõmbas nagu tantsupeol. Kell alles hiilis hommikusse. Isegi minu jaoks oli liiga vara ärgata. Mõtlesin, et tukun veel, aga und ei tulnud. Samas tõusta ka ei raatsinud. Kuulasin muusikat ja siis see hakkas...

Matkal küsis Tarmo, kas ma tuleks 2 aasta pärast Lõunasse lavastama? Muidugi. Praeguses seisus oleks see just midagi väga vajalikku mulle endale. Natuke arutasime isegi, aga mitte ülemäära. Kui korraga see hommikul hakkas...

Jah. Muidugi on kiire ja ma ei peaks jälle kuskile unistustesse langema, tiivad laiali nagu maipõrnikas. Aga kui see oleks - Muu ei loe? Täpsemalt siis Liina arranžeering sellest loost ja Riho Sibula esitus. Derivaadina kasutaks Vilde "Viimast ööd". Mees ja naine ja hirv hääbuval ääremaal. Kui see ei ole Lõuna lugu, mis siis on?


Samas on selles maailmas ka nii palju helgust. "Keegi oma soojad käed, sulle õlgadele säeb. Selge kõik on korraga, muu ei loe. Õiemeega kruusis tee..."


Hakkan vist ikka liiga vanaks jääma, kui mõtted enam muus suunas üldse ei liigu peale hääbumise. :-) Kuhu jäävad lilled ja liblikad? Haldjad ja ükssarved? Vikerkaared ja päikesepaiste? Aga tegelikult ka - kui hirve asemel oleks ükssarv? Kas ükssarv saab poiss olla? Noor veetlev Adonis, kes vana väsinud naist hullutaks? Liiga ilus poiss? Kes lõpuks õpetab naisele, kuidas pääseda igavikku? Tuleb vaid siiber sulgeda sel hetkel, kui õnn on nii suur, et enam tuppa ära ei mahu... Ja siis tuleb vana mees oma väsinud sammuga... Taskus väike suhkrukringel... Ei saa ju tulla moosipalli või mingi kuradi pirukaga? Sarvesai? Et kui juba on ükssarv? Näis. Ja siis lõpeb kõik õndsusse. 

Vildel on muidugi osavalt linna viidud see lugu. Siis mõjub järgmisel päeval uudis ajalehest kuidagi jutustajalikult konstateerivalt ja eriti külmalt. Aga miks nad ei võiks hoopis kuskile lunastusse sammuda? Kas pole siis maad vanadele naistele ja meestele? 

Siis peaks muidugi see liiga ilus noormees (olgu ta siis ükssarv või hirv või krokodill Gena ise) - igal seitsmel juhul peab see liiga kaunis noormees siis ju hoopis intrigeerima. Kui võtaks siia alla mõne Iiri loo? Maa peale saadetud kaunist kiusajast - kes oma ahvatlustega peaks hingi maailma lõppu juhatama. Kus nad üle maailma serva igavesse üksindusse kukuksid? 


Ühesõnaga - jälle üks lunastuse lugu. Inimene kirjutab ikka sellest, millest ise puudust tunneb. Kuidas võita hirmusid, kuidas leevendada igatsust, kuidas suuta armastada ja olla, kui maailm moondub mingiks halliks ilmetuks plönniks. Aga ükssarv on hea mõte. See mulle meeldib. Poiss-ükssarv, lokkis nagu ingel. Kõik, kes teda näevad, langevad ta lummusse ja siis see algab. 

Kusjuures, mis sobiks siia paremini, kui Heleni pildiseeria - Lõunas loodud. Just sealt need praegused pildid pärinevadki. Aga nüüd töölainele. 





Pühapäev pannkookideta

Pea on mõtteid täis nagu päev pääsukesi. Pärast Tartut tahaks kõike korraga tegema söösta. Vasaku käega kirjutaks komöödiat, paremaga Intervjuud kuusega ja silmad sordiks seinalt noorteka mõtteid.  Aken vajaks juba hädasti musta kilet. Päike on jõhker mõrvar! Samas - ega see palavus ka ilmselt hakkab mind veel suvel peedistama. Praegu on õnneks avatud akendest veel kasu. Samas peab lõpetama teatris sel nädalal mitmeid asju... Ega enne juunit vist ikka aeg mulle armu ei anna. Aga ikkagi on natuke selline vasika tunne vastsel karjamaal, kes ahmiks samal ajal korraga nii silo, ülaseid kui arbuuse. 

Tartus tuli Helenal mõte teha üks klipp ka lapsepõlve Paulist linnu matustel. Meenuvad päris mitmed linnu matused läbi elu. Ilmselt on inimesi, kes matavad linde, samas on ka inimesi, kes linde ei mata. Igal juhul on linnu matustes midagi lapsemeelselt siirast ja püha. Pauli looga igal juhul klapib linnu matuste episood väga kenasti. Jälle selline läbiva kujundi tugi. Täna kummitas pool päeva, et mis oleks, kui eemalt vaataks seda linnu matust pealt ka väike Valli. Aga siis jõudis kohale, et kuidas 14 aastat noorem Valli saaks olla 8 aastase Pauliga koos linnu matmise stseenis? :-) Loomulikult peab see ikka olema Pauli vanaema nagu Helena pakkus. 

Täna proovin veel kaks Vanaema laulu ära teha, enne kui tantsupeoks läheb. Üks on jälle klishee - "kui südamega vaatad, siis kaugemale näed..." Ma ei tea, mis ajast minust selline klisheede kunn on saanud? Allakäik hullem, kui Rooma impeeriumil. Aga äkki mõtlen veel kontra kujundi välja ja suudan selle haleda paatose kihva keerata? Lõpetan näiteks - kui prillidega vaatad, siis südant pole tarvis! Või midagi:-) 

Ujuma täna vist ka ei lähe. Natuke piinlik on ju vanadel talisuplejatel nii kuuma ilmaga ujuma minna. Me keeme ära:-) Pealegi pean veel ühe lasteseriaali projekti üle vaatama ja ühe tõlke lugema, mis mul reedel pooleli jäi. Teatritöö ikka tahab ka tegemist. Seda enam, et eile õhtul jälle logelesin. Ma saan aru, et laupäev ja puha ja inimene peakski puhkama, aga ikkagi. Kui nädala sees midagi tegemata jääb, siis olen harjunud need nädalavahetusel ära tegema. 

Järjest enam kummitab see Mari Petseri valss. Vaatasin järgi see on Ilmaril dateeritud 2011. 


Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota...

Täna siis Tartu päev. Hea küll. Hommikul käisin ka tööl, aga ega ma seal palju tehtud ei saanud. Õnneks nädalavahetus veel ees. 

Väga tore oli seda Petserimaa kampa lõpuks ka näha. Peab ütlema, et mulle pööraselt meeldib see seltskond. Mulle meeldib, et keegi neist ei vaata kella, kuigi tal võib kohutavalt kiire olla. (Ilmselt Triinul oligi.) Mulle meeldib, kui inimesed on seest suuremad, kui väljast. Nende mõtetes ja suhtumisetes oli mingi vabastav rahu. Isegi, kui tekkisid mingid arutelud ja käisime kõigil radadel rändamas, siis jõudsime lõpuks ikka tee peale tagasi. Mul on väga hea meel sellise seltskonnaga koos sel Petserimaa teel olla. See on täpselt see - "kanna mind üle mäe" - seltskond. 

See vana iiri lugu, jutuvestjate hümn. Isa hakkab pojaga linna minema pühapäeva hommikul, aga küla veerele jõudes, viib tee üles mäkke. Isa oigab ja lõõtsutab, haarab siis südamest ning kähiseb pojale: "Kuule, poiss, ole nii kena, kanna mind üle mäe. Ei jaksa enam!"

Poeg muidugi ei saa aru, lööb käega. Lähevad koju tagasi. Ema hakkab uurima, et mis kurat nüüd lahti! Poeg pole kade, kaebab: "Isa on ikka täitsa ogaraks läinud. Me ei saanud veel külast väljagi, juba hakkas manguma - kanna mind üle mäe, kanna mind üle mäe! Kuidas mina jaksan teda üle mäe kanda!?" 

Ema muidugi muheleb ja annab pojale nõu, et järgmisel pühapäeval, kui teele asuvad ja isa jälle tahab, et teda üle mäe kantaks, siis jutustagu poeg talle see lugu, kuidas ta väikse poisina õhtuti magama ei julgenud jääda ja kuidas siis ema talle jutte vestis. 

Järgmisel pühapäeval läksid isa ja poeg jälle teele. Isa hakkas muidugi kohe küla servas jälle vinguma ja virisema: "Mina äi jaksa, mina olen vana, mina koolen maha... Ole ia, poiss, kanna mind üle mäe." Poeg alguses kohkus muidugi jälle ära, mõtles just koju plagada, aga siis võttis end kokku ja hakkas jutustama järjest kõiki neid lugusid, mida ema talle lapsena õhtuti jutustanud oli. 

Conny O´Toolest, kes oli siis teadagi too poiss, kel oma lugu üldse polnudki, kuni ta selle jutuvestjalt sai. Siis tollest Kassiraba loost, kus noored armunud sõnajalgadeks muutusid... Poiss jutustas järjest kõik lood, mis tal lapsepõlvest meenusid ja ühel hetkel avastas, et ootamatult olid nad isaga linna jõudnud. Alles siis sai poiss aru, mida isa talt tegelikult palunud oli. Kanna mind üle mäe.

Täna Tartust tagasi sõites tegi minuga seda Mari. Kuulasin ta Petseri valssi ja alguses oli huvitav, siis nukker, siis kaunis, kuskil Mustvee kandis loksus pisar silmanurka. Avinurme juures pillisin vihmaga võidu. Roela juures puges kuu pilvi vaihõlt välja. Hakkasin endaga vaikselt seto kiilt kõnõlõma... Ja siis tulle jo Jaagupi, Pajusti, Vinni... Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota... Nii lihtne see ongi.

"Ammu ma ei ole su õitsvates aedades seisnud / ammu ju minu aeg, vislapuudesse jäi / minuta meie aedades lõhnavad kurgid ja tillid / endasse peitsin kellade kumedaid sõnumeid... Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota. Tulen kindlasti siia ma tagasi veel... Petseri taevaste tütar sa kurja eest peitu, karjana muidu kisuksid võõrad su südame seest...  "

Pärast Roelat saatis noorkuu mind koju. Ja vihm hajus sama hapralt, kui ta ilmuski. Rakveres embas mind suur suvi. Ja naabrimees, kes oli jälle napsune. Aga saab öelda - Petserimaa igatsus puudutab mind nii seest, kui väljast. (Pean silmas naabrimeest:-) Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota...


Kuidas ravida kurja

 Ega ei saagi hästi aru, kust need tunded tegelikult tulevad. Eile oli selline "kuri" päev. Siis kõik asjad hakkavad närvidele käima. Iga pisiasi võimendub, kõige kallal tahaks norida ja kõigile halvasti öelda. Kuigi tegelikult päike paistab ja kõik läheb järjest paremaks ja inimesed on ümberringi sõbralikud ning naetatavad. Õnneks tean siis juba, et magamine aitab. Käisime lõunal ära ja kobisin koju magama. 

Õhtul ärkasin korra. Olid veel kurja riismed. Keetsin ühe piparmündi tee. Lugesin Hararit ja urisesesi  natuke tema peale. Siis urisesin veel natuke unisemalt. Hommikul oli kuri nagu peoga pühitud. Tegin Hararile pai. Koristasin toa ja pesin hellalt kruusid ära. Aga ega ei teagi, millal ta jälle tuleb. Loodame, et käis nüüd ära:-)

Teatri kassa on lahti!

Hommikul läksin kohvikusse ja pidin perseli kukkuma. Kassa oli lahti! Ma ei uskunud oma silmi! Lobisesime Daisyga ikka kohe tubli 10 minutit ja viskasime nalja. Daisy oli ise ka nii elevil. Nii lõbus ja rõõmus pole ikka pikalt olnud. Pileteid küll ei osteta veel ja ega neid eriti müüa polegi, sest erinevalt kaubanduskeskustest on teatrid ju põrgu eeskojad ja teatris ootab inimest Eesti eliitteadlaste arvates kindel surm. Lõpuks - vahet pole. Kui me tohime kassa lahti teha, siis järelikult üks väikelinnateater enam miljardeid süütuid eestlasi surma ei saada. Võib olla tapame vaid paarkümmend miljonit :-) Eks peanõid arvutab varsti jälle välja.


Jah, ma saan aru, et olen küüniline, aga suht kõrini on sellest anekdoodist, et eestlane, venelane ja poolamets... Kui mõni õnnetu teadlane tõesti midagi teab, siis rääkigu! See praegune blaa-blaa ning jutt, et sitt ütleb - homme on hullem! Kui see ongi Eesti teaduse kõrgem tase, siis...

Päeval käisime Berliini terassil söömas. Tore oli viibida territooriumil, mis on Valitsuse ja teadlaste poolt turvaliseks kuulutatud, kui sind pole korraga rohkem kui kümme! Nii hea oli lõpuks mitte ainsagi inimese elu ja tervist ohustada ligi pool tundi järjest! 


Roheline

 


Täna istusin teatris ja vaatasin, kuidas õues iga minutiga aina rohelisemaks läks. Oli päris kohutav. Ongi suvi käes. Kuu aja pärast võib A-ka traagilist lauset korrata - kuus palgapäeva jõuludeni. 



Jalutan viimastel päevadel aina rohkem. Ühelt poolt on auto ülevaatus tegemata. Tõesti ei viitsi ühelgi hommikul minna sinna seisma. Teiselt poolt - jala on mõnus. Otsisin täna sandaalid välja ja ilmselgelt on nad mu selle aasta lemmikjalanõud. Nii vähe, kui ma korterist üldse suvel välja tulen. Sain korraga aru, et see talv on minu rõõmuvarud sajaga ammendanud. Pärast kõiki neid sõitmisi ja kiirabitsemist üle maa olen väikese puhkuse välja teeninud. Valmistun vaikselt vanadekodusse kolimiseks ja pildistan erinevate vanadekodude aknaid:-) Siin siis Pika tänava oma. Armas. Kuigi nii üksildane. 


Kui keegi teab, kust saab osta vanadekodude aktsiaid, siis andke mulle teada. Kuigi sel ajal on vast eutanaasia ka lõpuks legaliseeritud, ma loodan. Kui mina lõpuks paari aasta pärast vanadekodusse jõuan. Siis ei peagi pikalt piinlema. 

Kirjutan täna veel läbi öö ja homme siis asjalikuma poole peal. Ostsin eile meeltesegaduses endale suure kilose paki komme. Väga paha on olla. Teinekord on targem viina osta. Kommid on kuradist:-) Aga homme ausõna lähen trenni... Reedel siis Tartu-trip. Saame lõpuks Petserimaa igatsuse äkki mingil kujul kokku lepitud. Ja äkki Marko käest kuuleb midagi ka raha kohta? Kuigi nüüd on augustini kõik kaetud, siiski ei peaks midagi lihtsalt kinkima. Piibli hambad ongi juba kollaseks kiskunud.  

tule eile meile

Täna siis teade, et Vahur on surnud. Muidugi selline uudis rabab. Me ei olnud mingid sõbrad. Mõned korrad Rakveres kohtunud, kui ta VT-s töötas ja siis musta laega saalis Tallinnas... Ning muidugi kirjanduspreemiate laua taga Glorias viskasime viisakat nalja oma lootuste ja pettumuste üle. Tagantjärele on süüdi mu igavene kohatu huumor: „Et see surm ka ei tule! Ennem peab auhinna vastu võtma!“ Tollal muhelesime viisakalt, olime närvis, olime noored.

Vahur rääkis oma uutest mõtetest, kui salaja Gloria trepi ees suitsetamas käisime. Juba siis oli ta Peipsiveerega seotud ja Serafima ja Bogdan alles võttis oma jooni. (Siis veel suitsetasin. Täna oleks ka see jutt rääkimata jäänud.) Aga ei midagi uut. Kogu saladus olevat aeg ja pühendumine. Tollal ta võttis parasjagau vastu luulepreemiat. Romaani eest sai vist Paavo, kui ma õigesti mäletan?

Tagasi tulles olid ERR-i reporterid meid otsimas käinud. Aga maailm ei jäänud sellepärast seisma. Ei lõpetanud pöörlemist. Paavo, muide, muheles sealsamas, meie lauas, ta oli saanud kõik tähelepanu endale. Ma ei mäletagi, kas meid pandi ühte lauda nimekaartide ja auhindade järgi või tulime kõik lihtsalt hiljem? Olime igal juhul lavast kõige kaugemal, ukse all, peldiku kõrval nagu viimased krantsid kõrtsis ja nagu ma alati olen kõigis oma kodudes paiknenud:-). Kuskil kõrval, nähtamatult. 

Tegelane oli emaga siis Harju mäel uisutamas. Vaatasin kogu aeg kella. Liisal pidi varsti etendus algama Vene Draamas. Pidime Tegelasega kell pool kuus koos koju sõitma, aga spektaakel venis. Ja tegelikult sõitsimegi, kuigi Liisa veidi hilines... Jõudis alles alla tunni teatrisse. Olid veel ilusad ajad, kui teatrisse tohtis jõuda. Ka Vahur vaatas kella, aga ma ei küsinud miks.

Enam ei suitseta. Enam pole Vahurit. Enam ei hakka etendused õhtuti. Enam ei oma kultuur mingit tähtsust. Enam pole pikalt kirjandusauhindu tulemas, kui ma just meeltesegaduses mõnd näidendit trükki ei luba? Aga ilmselt ei luba, kes neid loeks? Ja milleks? Õnneks enam ei karda neid mõtteid, surm ei tundu enam midagi ületamatut! Võib olla Tegelase pärast siiski veel kardan mõnikord? Tema võib selliseid asju valesti mõista? Arvab, et ma polnudki õnnelik? Aga olin ikka küll. Ligi 13 aastat olin ja kindlasti tuleb neid hetki veel.

Mäletan veel üht seika Vahuriga. See oli teatritee alguses. Seisime Vallimäe nõlval, mõlemad sigalakku täis ja vaatasime linnust. Vahur ütles: "See võiks suurem olla. See võiks kuradima suurem olla." Olin temaga nõus. Alati võiks kõik suurem olla. Linnus, elu ja armastus.

Eks me kõik tahaks tegelikult minna. Tagasi vaatamata. Hõlmad lahti. Aga ei saa veel. Liiga palju on tegemata. Küllap Vahuril sai kõik tehtud, et ta minema pidi. Kujutan ette, kuidas ta meie peale ülevalt alla vaatab ja muheleb oma prillide varjus. Loeme „Serafimat ja Bogdani“. On jälle aeg. Ja vaatame Uue teatri lavastust. Ivaril peab ikka sigahea lahendus olema, kui ta seda juba teist aastat üritab. Ja ma usun, et on ka. 

p.s. Oi, kurja, ütleks Tema. 



nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...