Kaks päeva Käsmus. Kuulasime huvitavaid inimesi ja mõtlesin, et mis see ikkagi on, et inimene vajab oma mõtete impulsiks kedagi teist ja kellegi teise mõtteid ja tähelepanekuid. Viimasel hommikul kuulasin Vene lavastajat, kes oli oma kodust ilma jäänud ja vaatas nüüd oma nukrate silmadega kuskile tulevikku. Kõige kummalisem oli aru saada, et ühtegi lahendust, mis inimväärne oleks - tema jaoks enam ei olegi. Üks inimene on suutnud rikkuda ära miljonite teiste jaoks kogu maailma. Isegi, kui see kõik lõpeb, kulub ikka aastakümneid, et see hall vari, mis inimeste hinge on kogunenud, hakkaks kuhtuma. Aga ta ei olnud enam nii noor, et seda aegade kuhtumist ootama jääda.
Siis korraga hakkasin klaaslapsele mõtlema. Ja selles on midagi sarnast - kui midagi läheb katki, siis on ta katki ja lõpuks jääb sulle vaid mälestus ajast, mil midagi veel katki ei olnud. Hakkasin kuidagi ootamatult tajuma seda lõpupilti, et miks ikkagi üks naine tahab oma lapse surnud loodet näha. Kuigi - midagi selles on ülejäänud maailma jaoks halvasti. Mõtlesin, et kui juba on õhupallid mängus, siis äkki on lõpupildis lakooniline ilu ja harmoonia, mida see naine näeb ja vaatajaga jagab, kuid seda hakib õhupallide purunemine. Kui muidu on kujund habras klirin ja killud toovad õnne, siis lõpus on see, mis harmoonilist maailma lõhub just haprad plahvatused. Siin saab muidugi pikalt mõelda, et õhupall täis kujul on suur ja ilus, aga purunenuna vaid üks lärakas kummi ja õhkupaiskunud pritsmed. Lõpuks - kas ongi tähtis see kogu maailma klaaslapsus. Kuhu me inimestena liigume? Kui meil enam klaaslapsi ei sünni, siis olemegi ise klaasist? Kergestipurunev inimkond. Klaasist põlvkond - paistame läbi ja peidame ikkagi oma hinged ja haigetsaamise ning iga isendi tulevik on tegelikult määratud kuskil mujal ja kellegi teise poolt. Samal ajal petame end lohutades - killud toovad õnne.
Aga tegelikult tuleb täna Kessu üle käia ja siis saab Tegelasega poodi. Teeme Tallinna treti. Tal on balletipoodi vaja minna. See on ilus, et tal on ballett. Ja muidugi muusika. Armastan neid hetki temaga koos kuskile sõites. Isegi kui ta heegeldab ja lihtsalt muusikat kuulab ja pole suuremas jutustamise tujus. Mõnikord lihtsalt riivamisi puudutan tema küünarnukki käeseljaga, kui käiku vahetan. Siis tunnen jälle, et ta on päriselt olemas ja midagi meist jääb maailma alles. Isegi, kui ta oma tiktokis nokitseb või sõpradega hängib kuskil suhtluskanalites, millest minusugune känd isegi enam aru ei saa. Isegi, kui ma lusika nurka viskan.
Tööl käis suurem koristamine. Mari andis arhiivist oma arhiivikarpe ja pakkisin terve portsu lahtiselt riiulis vedelevaid tekste nendesse ümber. Kleepisin kenasti sildid peale, mis kus on ja nüüd on tuba natuke rohkem korras. Piisavalt, et Anita siit lapiga üle käia saab ja kohe endal ka parem tunne. Peaks veel kapid ka tühjaks vedama kõigest kõntsast. Aga igal asjal siin päikese all on oma aeg.
Selline pilt avanes siis suurel koristamisepäeval. Selleks, et midagi korda saada, tuleb kõigepealt midagi sassi ajada. :-) Tegelikult tahaks veel nii paljust endale märkmeid teha. Kuidas ma Anneka pärast muretsen, kes kohe satub oma samariitluses kõiki maailma jamasid klaarima ja päästma ning siis ise hammasrataste vahel krigiseb nagu liivatera hamba vahel pärast meres suplemist. Tahaks rääkida veel, kuidas kolm meest hommikul ujumas käisid ja kuidas Käsmu vesi neid embas ja hellitas. Tahaks kõnelda veel Vene lavastaja nukrast pilgust, anda sellele nime, mida nii lihtne enam unustada poleks. Tahaks märkida endale üles Priidu, Sireti ja Mihkli. Liisi ja Heidi ja kõik teised. Aga küllap on selleks kõigeks oma aeg ja koht. Siis kui tuba korda saab, kutsun nad külla ja kirjutan üles. Iga kord on selles suvekoolis midagi erinevat, aga samas ka nii tuttavat.
