Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ärkan vaid korra öösel. Tänane äratuskell oli siis auto signalisatsioon. Pikapeale ta kogus ennast ja ühel hetkel vaikis. Mina lamasin aga voodis ja mõtlesin, kas võtta kätte Vareda, mille ma tegelasega koos eile soodushinnaga Rahva Raamatust endale tasku pistsin. Aga kell oli juba palju ja ei viitsinud kuidagi alustada. Pooleliolevat raamatut on hommikuti mõnusam lugeda.
Meenus hoopis üks seik, kuidas me laululavalt öösel koju jalutasime. Elasin tollal Pihlaka tänaval ja laululavalt andis ikka tulla. Samas olid emotsioonid alati üleval ja seltskond hea. Mitte, et praegu poleks :-) Tollal ikka juhtus, et tulime hiliselt kontserdilt jala meie juurde, teise linna serva. Napp raha oli arukam kulutada alkoholi peale, kui takso võtta.
Kuskil Männikul ootas meid ühe suurema maja ees rivi autosid, mis plinkisid oma punaste signalisatsiooni-tuledega. Tollal olid signalisatsioonid autodel üsna uus atraktsioon ja nii tekkis meil otse loomulikult kirg neid kõigutada. Kõigutasime kümmekond autot üürgama ja siis vaatasime, kuidas maja akendele kogunesid poolpaljad autoomanikud. Naised öösärkides ja mehed maikades või palja ülakehaga. Autod huilgasid ja inimesed akendel olid ärevil. Igaks petteks varjusime lähedalolevatesse põõsastesse ja jäime sündmuste käiku jälgima.
Majauksed avanesid, mehed tulid välja nii nagu nad olid, naised olid tõmmanud öösärgi peale mantli. Kuigi üks oli ka öösärgi väel. Kõik suundusid oma autode juurde ja lülitasid signalisatsioonid välja. Tollal polnud puldid vist nii töökindlad? Miskipärast tuldi alati välja. Ainult üks bidzaamas tüüp ei saanud kuidagi oma signalisatsiooni maha. Lõpuks avas kapoti ja askeldas seal aku kallal, kuni signalisatsioon vaikis.
Ma ei tea, mida see meile andis, aga kõigil oli kuidagi elev meeleolu. Itsitasime naerda ja olime nagu kamp vandeseltslasi, kes on just avastanud viisi, kuidas maailma peatada. Kui me põõsastest mõne aja pärast välja ronisime, plinkisid punased signaaltulukesed taas oma korrapäras autode esiklaaside taga. Tekkis kiusatus korra veel see linn unest üles raputada, aga nii palju meil viisakust oli, et kordamine enam tarkuse emana ei tundunud. Läksime hoopis Pihlaka korterisse ja lobisesime veel pisut. Lõpuks läksime kõik magama.
Järgmisel hommikul sai karma meid kätte. Kella seitsme ajal, kui inimesed tööle hakkasid minema, ärkasime kõik selle peale, et hoovis huilgas üks sinine Ford.
