Shakespeare, hälin, raev ja mull

                                   

                                   me elu on kui kõndiv vari

                     arg näitleja, kes tunni laval sädeleb ning veikleb


ja kaob siis nagu jutt


  mis vestnud hull - 

                                         täis hälinat ja raevu


ei mingit tähendust










hoolega loetud päevad ja auhinnamäng (lõpuks ometi!)

Kuigi ma loen hoolega päevi, mis suveni jäänud, siiski... Kui mulle satub ette midagi, mis tõotab igavest elu ja surematust, siis mina juba prügikasti ei sülita! Kuigi see väärtuslik informatsioon saabus mu postkasti ilmselt juba eelmise nädala lõpus, pean ma oma tuhandete fännide ees vabandama - olin natuke tõbine ja jõudsin oma postkastini alles täna. Aga siin see on - kätekreem vananemisvastase maomürgiga: 




Selle kõrval tundub isegi hommikune uriinjas tänavalatern kaunis kuldne:-) 




Ja üks asi, mille ma veel oma tuhandetele fännidele võlgu olen... Kunagi kaks nädalat tagasi jälgisin ma hommikul putru keetes üht väga visa matkajat. Siin ta on. 




Ja siin asetub ta ka kenasti konteksti, miks mu puder tol hommikul põhja kõrbes: 




Samas ei pääse ma mööda ka Heleni suvepiltidest... Jaanipäevani pole palju jäänud ja sealt edasi on vaid kuus palgapäeva jõuludeni nagu Annekas ütleb. Ärge küsige, kes need kaks täppi seal kauguses on. Ärge küsige, sest muidu ma pean Helenilt seda küsima minema. Aga üht ma võin teile lubada: kindlasti ei ole tegu Stingi ja John Lennoniga. Ja ärge küsige, kuidas ma seda tean. 




Ja kuna mind täna lõpuks õue lubati (ma ise lubasin:-), siis silkasin ma pärast teatriskäiku ka raamatukogust läbi. Ning siin on minu tänaöine lektüür: 




Esimene raamat pakub mulle huvi juba Kaja enda pärast. Sellest on palju kirjutatud, aga lugedes raamatukogus kaks lehekülge tundus täitsa minu raamat.  Teine raamat pälvis mu huvi sellega, et tema kohta küsiti salapärasel facebooki lehel intrigeeriv küsimus. Kõlas see küsimus umbes nii, et milline eelmise aasta menuromaan on kaunis sarnase sisuga, kui 1998. aastal ilmunud Kauksi Ülle "Paat"? Kes ära arvab, saab sisukokkuvõtte mõlemast. Kuigi Owensi romaanist "Kus laulavad langustid" olen ma lugenud vaevu 15 lehekülge. Ja sedagi raamatupoes. 

Hoolikas vaataja märkab pildil veel ka kolmandat raamatut. Kes selle ära arvab, saab sellega seotud etendusele kaks normaalhinnaga pääset osta. Või isegi neli. Mina kade poiss ei ole. 

Kui oled keegi teine

Ärkad Kerberose kraapimise peale. Ta küünised kriibivad klaasi... Mööda selga purjetab seltskond külmavärinaid. Lamad suletud silmadega ja kuulad. Ei olegi Kerberos. Lumesahk kraabib äärekivi. Töö käib. Teed silmad lahti... Natuke on laugudel valus. Aga kurgus on päris põrgu. Oled ööga neelanud mitu rulli okastraati. Öökapil on Carmolise kommid. Maitsemeel on alles. Algab päev. Mõned tunnid hiljem avaneb aknal mulle puhudes järgmine pilt. 


Lõhkenud mulliräbalad jäätuvad ja laperdavad keereldes maa poole. Külma on 13 kraadi. Palavikuga ei tunnegi. Telefon siiski teab. Täna pole päev, kus tahaks hirmsasti tantsida. Kuigi ilm on imeline. Kesklinna kohta lihtsalt liiga ilus. 


Püüad natuke tööd teha. Kõik on kuskil udus. Loed Taavi märkmeid. Udu, udu, udu... Nagu armastas Mihkel prooviperioodi lõpus saalis hüüda, kui ta veel elas.  


Neid märkmeid oli 16 lehekülje. Tekstiraamatus on 78 lehekülge. Töö käib. Lappad tekstiraamatus kohad välja, kus on küsimusi. Okastraat on kurgust kadunud. Tunned end täitsa inimesena. Taavi teeb meele rõõmsaks. Sinu jaoks oluline sündmus jääb alles. Ka Taavi ei oska sellest mööda hiilida. Mitte keegi ei oska. See on lihtsalt nii hea ja õige. Lõpus siiski näeb võimalust lunastuseks. Aga lunastused on lõpus alati oodatud koduvõõrad. Peatume kaunil kohal. Ja sa ei mõtle Willi, kes tuleb veiniga. 


Mõnikord talletub mingitesse kohtadesse nii palju mälestusi sellest, mis selle kirjutamise ümber on sündinud. Seda konkreetset kohta meenutades on alati õnnelik olla. Ja natuke ka kurb. Sest see, mis juhtub ja juhtus, on tegelikkuses valus. Aga sa ei peatu sellel kaua. Kell ongi viis. Lehvitad Taavile ja ta lähedastele, kes hakkavad õue minema. Paned riidesse ja sõidad testima. Kummalisel kombel on labori ooteruum rahvast täis. Noor neiu on tulnud sõbrannaga. Ja vanemal meesterahval on pisut toimekam samaealine saatja, kes aitab tal maskisangasid kõrva taha sikutada. All, välisukse juures desinfitseerib käsi veel üks noormees oma kaaslasega. Viimane jääbki ukse juurde ootele. Lähed sisse, ulatad ID-kaardi. Tundlad aetakse ninna. Tänad ja soovid head õhtut. Õe silmadest peegeldub väsinud naeratus, kui ta prooviga teise tuppa kiirustab. Õues on lumi. Lõputu lumi. Ja pimedus. 


Kurku hakkab tekkima uus okastraadirull. Neelatad ja ots liigub valusa jõnkusga mööda kõri alla. Võtad taskust Carmolise ja poetad suhu. Postkastis on värsked lehed. Armas erakond on leidnud pärast valitsusest lahkumist uue väljakutse. Seekord netikaubandus. 



Loodetavasti läheb neil äriilmas paremini, kui valitsuses. Nad on nii nunnud. Siis meenutad, et polegi täna midagi söönud. Aga pole ka isu. Koorid apelsini ja riided seljast. Poed kruusi teega voodisse. Kuue tunni pärast ärkad Kerberose kraapimise peale. Carmolise kommid on valmis. Ja termoses tee. Meenub, et eesti kirjanduse kooslugemise päeval lugesid Aino Perviku "Kunksmoorist" seda kohta, kus ta võtab sarjatäie kraadiklaase ja voodisse heidab ning oma haigust naudib. Ettemääratus? Saatus? Meenutad veel, et Pervik on meenutanud kusagil, et Kunksmoor tuli nagu sõnast kunst? Ei jaksa enam guugeldada. Poed voodisse. Kõik lõpeb kunagi. Mõned päevad on sellised, kus ei tule pähegi tõsta käsi taeva poole ja hüüda: Ma elan! Aga see läheb mööda. Juba homme... Või ülehomme on parem. 






Üks hetk enne mee söömist...

Algatuseks üks pilt lõunast. Autor Helen. Minu fotoingel. Täpselt see, mis päästis tänase sita päeva ja pani uskuma, et maailm ei olegi sel Jumalaks hüütud sellil veel päriselt perse keeratud. Või kes iganes seda maailma perse keerab. Palun: Suvi! Saage tuttavaks!



Täna oli sitt päev! Täitsa sitt päev oli! See mulle oma blogi juures meeldibki, et ma võin alustada oma kurtmist lausega:  Täna oli sitt päev! Ma ei kujuta hästi ette, kuidas selline avalause kuskil teatri kodulehel mõjuks - täna oli sitt päev? Kedagi kindlasti häiriks, aga suurem osa 7,5 miljardist kehitaks ilmselt õlgu. Seda enam, et 7,4999... miljardit ei saaks neist sõnadest mitte sittagi aru. Ilusa keele voorus seisneb vist selles, et teda ei tohi väga paljud inimesed kõnelda. Üks tõeliselt kaunis keel on nagu ükssarv - kõik räägivad temast, aga keegi pole näind. Kui keelt kõneldakse palju, muutub ta üsna ruttu skeemiks. Näiteks kui keelegurmaanid võrdlevad vana inglise keelt uuega, siis peetakse seda praegust rohkem puulõhkumiseks. Aga mina olen nii loll, et minu jaoks on kõik keeled peale emakeele üks paras puulõhkumine. Võib olla prantsuse keel on natuke nagu alasti ujumine kuuvalgel. Ja üldse romaani keeled vulisevad vilkamalt. Aga germaani keeled on küll üks paras puulõhkumine. Kusjuures, mitte eriti kvaliteetse kirvega.

Aga sitast päevast rääkides ütlen ma kohe ära, et see ei ole kraadiklaas. 




Kui sa mõtled seda osta, siis unusta ära. Aga ma ei oska ka öelda, mida sellega teha saab. Ilmselt mitte midagi. 

Tegelikult tuli täna hoopis selline suveisu peale, kui ma aru sain, et olengi haige ja kogu see "kamm-ai-jaa" hakkab jälle algusest. Helistad perearstile. Tema helistab kuskile - "sinna"! Minu nimi ja telefoninumber pannakse kirja. Siis helistab keegi, moodsalt viivitades ja küsib, kus ma asun? Loomulikult tahaks esimesel hetkel öelda, et Kaimani saartel, kohe otse pealinnas, selle suure sigala taga... Aga viisaka inimesena suutsin end talitseda ja ütlesin hoopis, et Rakveres. Lõpuks pole ju tema seda välja mõelnud, et telefoni teel on ka võimalik geograafiat õppida. Aga ma ei viitsi rohkem kurta. Kirjutan parem sellest "suveisust".

Helen - minu hea fotoingel - saatis mulle ühel ilusal päeval portsu pilte. Täna ma vaatasin neid ja mõtlesin, et mis kurat me esivanematel kõrvade vahel kääris, et nad siia hangede vahele matkasid. (Ilmselt humal.) Hea küll. Suvega nad panid kümnesse. See on vähemalt lõunas viiekat väärt. Kuidas praegu tahaks neid maasikaid, mille maitset veel aimatagi ei oska. 




Aga sul ei ole maasikaid. Siis vaatad neid pilte ja kadestad isegi seda ussikest. 



Ja neid marju. Kuulad karuputkede kohinat...




Suvi! See tundub nii kaugel olevat. Kui arvestada, et keskmiselt sureb meil päevas juba 5-10 inimest viiruse nimel ja tema pärast ning vaktsiini vedama on palgatud midagi, mille kõrval eestipost mõjub nagu välejalgne Pegasus, siis sureb meid veel palju... Masendub ja depresseerub... Kaotab töö, lootused ning unistused...  Aga nagu Volli tabavalt kolleegi matuselt tagasi sõites hüüatas: Ma elan! 

Seni, kuni see võimalik on - kavatsen ka mina elada. Iga päev. Elamine aitab igasuguste hädade ja haiguste vastu. Ning lõpetuseks üks rõõmus pilt veel vannipardist. 



Igasse päeva üks kollane vannipart. Ja üks väike trööstiv tarkusetera, mis tänase päevaga kaunis kenasti ühte jalga lonkab: Suve on alati parem oodata, kui teda taga nutta. Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad. Meil on veel 128 õnnelikku päeva oodata. Või nagu Puhh ütles: see üks hetk enne mee söömis on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise. 




Väga vana vanadus

Ühel hommikul küsis Kati kohvikus, et mida ma soovin? Kui ma teaks, mida ma soovin, siis ma ei seisaks kohvikus. Siis ma müttaks juba seal, kuskil, kaugel... Oma soovide suunas...  Sügavas lumes või pahkluudeni rannaliivas... Jalas kuldsed sandaalid, merevahust põlvikud ning kõik need muud kellad ja viled... 

Viisaka inimesena pakkusin, et sooviks igavest noorust... Kati muigas ja vastas, et nad just arutasid selle üle. Aga sellisel juhul, kui saaks uuesti nooreks, tahaks tema küll oma elukogemuse endale alles jätta. Ma mõtlesin ja sain aru, et mul on sellest kogemusest suht savi. Peaasi, kui saaks nooreks tagasi. Võtsin kohvi ja läksin trepist üles. Alles siis jõudis kohale, et ilmselt on see üks väga vana vanaduse tunnuseid - kui sa oled valmis noor olema ka ilma senise elukogemuseta. Kõige hullem muidugi, et sellist asja nimetatakse vist räme-rasvaseks keskea kriisiks. 

Üldse pole ma veel seletand, mis kuradi pärast ma seda blogi pean ja kuhu ma teel olen ning millal ma kraavi sõidan või midagist. Miks kelgutamine keelatud ja Robin ja Antsud... Kõik algas nii, et ühel päeval tabas mind eksistentsiaalne ennui (see on siis eksistentsiaalne tülpimus). Sõitsin just autoga Tamsalusse ja tee oli jube. Udune, löga täis ja nii jube, et nõrgema närvikavaga inimest oleks tabanud depressioon ja ta oleks endale sealsamas paigas suurtükimürsuga otsa peale teinud. See tee nägi välja selline:


Aga mina ei ole nõrga närvikavaga inimene. Ma olen lihtsalt närviline. Ja mina sõitsin edasi...

Nii äge oleks sedasi alustada - et just sellepärast ma blogi pean, et mind tabas eksistentsiaalne ennui. Aga tegelikult see muidugi nii ei olnud. Tegelikult kuulsin ma seda väljendit alles eile, kui Triinu sai ühelt  lavastajalt juhised, mida kavale veel lisada. Midagi eksistentsiaalse ennui vallast. Ma ei tea, kas ta on selle juba üles leidnud? Eks ma päeval kuulen. Igal juhul kõlab täitsa sedamoodi, et see võiks ajendada küll inimest blogi pidama. See eksistentsiaalne ennui. 

Tegelikult olen ma alati tahtnud blogi pidada. Aga ma pole viitsind. Pole leidnud motivatsiooni ja üldse... Aga Robin Hoodi müügikoosolekul tekkis tunne, et võiks mingit blogi pidada, et kuidas Robin laseb esimese noole ja kuidas Robin ratsutab loojangusse, kuldsed lokid lehvimas ja Marion romantiliselt süles kaasa rappumas... Kuigi, mis kuramuse romantika see on, kui istud keskaegses kleidis mingi higi järgi lehkava tüübi süles ja ratsutad temaga ühel ning samal hobusel ja see kuramuse päike hakkab veel looja minema... Samal ajal oled Richard Lõvisüdame tütar! Raudselt ei lõpe see lugu hästi!

Siiski - kuna Helen niikuinii pildistab kõike, mis Robiniga seotud on, siis mina lihtsalt jõlgun kaasas ja jagan siin neid pilte. Kui inimene juba pildistab, siis võiks keegi neid ju vaadata ka. Ja üldse - igavesti tore ju, kui mõni meeltesegaduses vaataja eksib siia ja mõtleb - oi, Robin Hood tuleb Lammasmäel! Rakvere Teater ja puha... Muidugi lähen ostan kalli raha eest selle pileti... Viimasele hetkele kindlasti ei jäta. Janiiedasi, janiitagasi... 

Tegelikkuses need asjad muidugi päris nii ei käi. Seega - ma ei tea, miks ma seda blogi pean. Peetrile ütlesin, et tahan kuulsaks saada... Aga selleks on kindlasti lihtsamaid teid, et kuulsaks saada. Näiteks tean meest, kes sai kuulsaks sellega, et hoides käes Salingeri romaani "Kuristik rukkis" ja revolvrit millega tulistas John Lennoni sisse augu. John Lennon sai surma. Mark Chapman (nõnda oli selle mehe nimi) sai kuulsaks, aga Salingeri romaani läbimüük kasvas endiselt, sest see lihtsalt oli sitaks hea raamat. Nagu ütleks impulsiivne Berit. (Temast ma räägin kunagi hiljem.) 

Aga põhiline - ma ei tea, miks kuradi pärast ma seda blogi pean. Lihtsalt tahan. Ja pean. Ja punkt. Nagu Peeter ütleb - kõike ei pea põhjendama. Ja kui ei taha enam, siis kustutan ära. Ja nii ongi! Ja ilgelt änks oleks jälle lõpetada see eneseõigustamine siin fraasiga - nii on ja punkt!

Teine asi on blogi nimi. See tuleneb minu armsast kodulinnast. Lihtsalt ühel õhtul tuttavatega jalutades avastasime siit väga palju silte, mis "hoiatasid", "ei soovitanud" või suisa "keelasid". Sain aru, et meil on hooliv linn. Rakvere hoolib, et sa jõuluinstallatsioonil end ei vigastaks, et sa kelgutades jalga otsast ei rebiks ning parte toites neid lõhki ei söödaks... Selline näeb endine populaarne kelgumägi välja päikselisel laupäeval kaugemalt:




Ja selline näeb välja kelgumäe otsas olev silt lähemalt:




Siin on lumemees. Täitsa random. Lihtsalt meeldib. 




Seega - jäi: "kelgutamine keelatud". Elage üle. Ja kui ei ela, siis on sitaks teisi blogisid, kus saate ringi kolada. Nagu ütleks jälle impulsiivne Berit, kes mulle aina rohkem meeldib. 

Minu teine valik blogipealkirjaks oli: "olen oodanud Godot´d" - aga see kõlas liiga teatraalselt ja elitaarselt  ja üleüldse kuidagi friigilt, siis panin selle alapealkirjaks. Lihtsalt - nii ongi. 

Ja siin on hommikused mullid. 



Nii ongi. Ühesõnaga - räägitakse siin blogis vananemisest, räme-rasvasest keskea kriisist, Robin Hoodist, kirjutamisest, teatrist, Hirmsast Antsust, Setomaa igatsusest ja kui taevas tahab siis ka muudest värkidest, mis mind huvitavad. (Näiteks Vanaemast õunapuu otsas, Ukuarust, Intervjuust kuusega, Vanadest toladest, Vanast Nipernaadist, sellest kuidas kloonida Cooneyt ja igast värkidest veel...)



Robin Hood 2 ehk "Lootust on, aga vähe!"



Mida teeb Eesti mees pühapäeva hommikul? Venitab kentsakad kindad kätte ning vinnastab oma vibu! (Õigupoolest pole järgnevatel piltidel nähtavatest vibudest ükski meie oma. Veel!)



Ma saan aru, miks Madis seda teeb. Oleks kaunis piinlik, kui Robin Hood sadade vaatajate silme all endale vibuga jalga laseks nagu Olümpiakomitee. Helen oli kaasas selleks, et Madise graatsilisi vibukaari filmilindile jäädvustada. Ja mina... Töllerdasin lihtsalt kõigil jalus, segasin keskendumist ning varjasin pildil alati midagi olulist. Möödaminnes olen ka paks. Näiteks järgmisel pildil varjan ma lihtsalt süüdimatult Madist. Ja ma üldse ei põe. Olengi halb. 



Harju ära Robin Hood... Kui midagi ei meeldi, kirjutame selle mõttetu tegelase üldse välja:-) Vibu lasta oskame kõik. Eriti, kui on nii head õpetajad ja nii head vibud.




Vaatamata mu püüdlustele Madist varjutada ja tal risti-põiki jalus tolgendada, säilitas tulevane Robin ikkagi liiga hea tuju ning näitas end ka vibulaskjana täitsa pandavast küljest. Tundub, et muhelust on meil kevadproovides jalaga segada. 




Lootust on. Aga vähe. 




Viie meetri kauguselt elevandi pihta... Saab hakkama küll. 




Hiljem muidugi tagasiteel looduskaunid paigad ning muu. Küll on tore kolleege kuritarvitada:-) Jälle - kiidame Helenit suurepärase fotoseeria eest. Kui ma kunagi surema juhtun, siis tohib mu agoonilist lahkumist jäädvustada ainult Helen. 




Ja siin vallanduvad heaoluhormoonid. (Kusjuures silmnähtavalt.)  




Loomulikult lõpetas õhtu Tarvanpää trenn. 6 tundi tantsimist rahvusvärvi maskides ning kaheksameetrist distantsi hoides! 




me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...