Hirmus Ants ja kaamos

 

Viimased kaks päeva veetsin metsavendade keskel. Hea küll... Käisin ka bowlingut mängimas, ujumas ja tantsimas. Aga loomulikult unustasin ma kõike seda pildistada. Täielik jamps! Kui kellelgi on ujumisest, bowlingust või tund aega tagasi lõppenud tantsutrennist pilte, siis saatke nad kõik rahulikult aadressile: kuradile@kõik.uu  Ega ma ei pane neid üles! Ei maksa unistadagi. See on minu blogi ja siin teen mina, mida tahan. Ja kui ei taha, ei tee ka. 

Ühesõnaga näidendi tööpealkiri on "Ai, velled...". Lugu räägib Hirmsast Antsust ja teistest metsavendadest. Samas on seal palju koondkujusid. Mulle endale meeldib hirmsasti üks taat, kes iga kahe-kolme stseeni järel kogu endale teadaoleva maailma kokku võtab ja siis maha lastakse. Venelaste poolt, sakslaste poolt, metsavendade poolt, eestlaste poolt... Ühesõnaga - näidendi jooksul lastakse ta täpselt kaheksa korda maha selle peale, kui räägib - kuidas see talle tundub. Tema ainus süü on see, et ta on eestlane, kes jääb kõigi kolme rindejoone vahele... Aga seal näidendis on palju jubedaid asju.

Tegelikult alustasin tekstiga juba ammu, aga sel nädalavahetusel otsustasin natuke aega kaamoses veeta ja see kõik algas reede õhtul niimoodi: 


Kuna mul bowlingust siia pilte panna ei ole, siis panen Hirmsa Antsu töömaterjalid. Alljärgneval pildil peaks olema I vaatus. 


Ja sllel pildil peaks olema II vaatus. 



Kuigi tegelikult oli ikkagi vastupidi. Ja mu laual on ka tohutu virn raamatuid, mille kaaned on miskipärast kõik domineerivas mustas toonis. Mõnda ei taha kättegi võtta. 

Alguses lugesin läbi Mati Mandli raamatu "Kogu tõde Hirmus-Antsust", siis lugesin Mart Laari raamatu "Suurim armastus". Ja kui ma nende kahe raamatu peale veel ennast masendusest maha ei tahtnud lasta, siis lugesin valimatult kõike, mis metsavendadest kirjutatud on. Ja kuigi - kõigi väliste tunnuste järgi otsustades võiks öelda, et ma viibin veel elu ning tervise juures, siiski - ma ei tähtsustaks seda üle. Kui keegi tahab oma masendavat talve veel masendavamaks muuta, siis lugege metsavendade kohta, lugege nende ülekuulamisprotokolle, lugege nende päevikuid ja muud jubedust, mis neist saada on. Vaadake pilte nende surnukehadega. Vaadake pilte, kus nad poseerivad koos meeste ja naistega, kes nad sekund hiljem ära annavad ja maha lasevad. See on trööstitu, masendav ja tekitab mõnusat suitsiidset frustratsiooni. 

Võin käsi piiblivirnal vanduda, midagi raskemat pole ma elus pidanud varem kirjutama. Aga samas on selles kõiges ka mingi kohutav haare... Nagu mingi kondine käsi... Või selline hüpnootiline seisund? Kui sa oled selle kõik alla neelanud, siis ei suuda ennem lahti lasta, kui näed lõpuks kuskil mingisugustki valgusekiirt tunneli lõpus. Aga mina veel ei näe. Seega - läheb veel aega. 

Robin Hood ja Lammasmäe

Hommikul kogunesime kõik Lammasmäele. Lahke pererahvas võttis meid vastu ja lubas teha kõik või natuke rohkemgi. Kella 10 kohta hommikul  tundus see üsna paljutõotav algus. Meie poolt olid Indrek ja loomulikult Tiit, kes oma optimismi sugugi kuskile kindalaekasse ei unustanud ja vastas kunstniku rõõmsale pärimisele, et kuidas siis on? - siiralt: halvasti on:-) Tundub, et tõotab hea asi tulla. 

Kuna Helen oli kaasas, siis saime ka palju pilte, mida ma tema lahkel loal ja ilma asjaosaliste käest küsimata siinkohal levitan. Seega - oled sa sattunud täiesti tumedasse tsooni, aga enda õigustuseks võin öelda, et ma olengi mõnikord mölakas. Ja ega see internet ka parem pole.

Siiski - kui kellelgi on kuri kavatsus siit mõni pilt sisse virutada ja see kalli raha eest New York Timesile maha ärida, siis minu tagasihoidlik soovitus on - jäta see tegemata. Üks hea põhjus on juba see, et järgmisel pühapäeval õpime me vibu laskma! Ka Helen! Ja kuigi keegi kretiin lasi kunagi liikvele täiesti ajuvaba kõlaka, et üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis oli ilge kiusatus siia hunnik pilte visata - aga kuna mul lihtsalt puudub võime vaikida, siis peate ka mõned kommentaarid alla neelama. 

Kõigepealt ütlen kohe ära: Meelakkumisest on asi sama kaugel kui kuu maast :




Vesi oli ilmselgelt liiga soe, sest nii eelneval pildil nähtud "astelpajulimonaadis", kui ka välistemperatuuris puudusid igasugused kraadid. Nii pluss-, kui miinusmärgilised.



Indrek otsustas kohe alguses, et kindlam on sündmusele seljaga seista. (Konserveeritud karu ei olnud muide ainus loom keda me selles Jumalast hüljatud paigas kohtasime.) 


Olga loob mitte millestki midagi. 



Olga loob seda jälle!




Sellel pildil on kunstnik ja lavastja täiesti nõutute nägudega. Täiesti mittemidagi ütlev pilt. Ma isegi ei saa aru, miks Helen selle tegi. Hulk filmi raisus. 


Kunst 1. Mina tegin. Tik-Tokist õppisin:-) 


Kunst 2. Mina tegin. Täiesti iseseisev loomepuhang tuli peale. Me ei viitsinud Tiiduga üle aia ronida.


Lihtsalt mina. Lihtsalt lähen vasakult paremale. 


Kaks metsikut meest koos kassiga aia taga. 


Olga teeb seda jälle! (Kuna mul siiani pole õnnestunud Olgaga ühe pildi peale jääda, siis kasutasin võimalust. Ilmselt on need ka viimased, kus me koos ühele pildile mahume, sest mul hakkavad mullid otsa saama.)


Sellel pildil valitseb sügav nõutus. Aga kõik ei ole veel lootusetu. Tegemist on paigaga, kus Väike John ja Robin võiksid purdel võidelda.  


Ykssarvikute kaitseala. 


Sellel pildil ei valitse enam nõutus, aga seevastu on kõik lootusetu. Olen valmis, et Väikese Johni ja Robini võitlus purdel välja kärpida. 



Lühidalt öeldes pole siin pooltki, mis täna tegelikult juhtus. Nägime Heleniga kahekordset suitsusauna. Minu kindad said märjaks. Marion ööbib saunaga ruumis, kus on nii suur söögilaud, et nii suurt söögilauda pole olemaski. Laura, Olga ja Taavi sõitsid Tallinnasse tagasi ja loodetavasti hoiavad jumalad neid heas tujus. Palju lund sai ära nähtud. 

Kuna see on mu esimene sellelaadne blogi, siis ei ole vaja kohe hakata mulle nõu andma, et kuidas saaks paremini. Mind absoluutselt ei huvita. 





me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...