Täna kirjutas mulle üks noor kolleeg, kellesse usun ja kellest loodan homse suhtes väga palju. Tuletas meelde, kuidas me inimestena mõnikord unistame ja pelgas pisut, et töö, mille talle kaela määrisin ja millele ta "jah" ütleb, hakkab teda õgima... Muidugi hakkab! Aga selleks töö ongi. Isegi Andrus Ansip teeb enda arvates tööd.
Ei osanud oma noort kolleegi muud moodi lohutada, kui kaevasin kaugmälust välja professori kunagise ütluse. Minu professor - oli, mis ta oli, aga mõnikord lõi ta naela ainsa haamrilöögiga lõpuni seina. Tookord - kuskil 26 aastat tagasi - pidi ta rääkima minuga tulevikust ja minu lavastajavormist ja muud säärast blaa-blaad, mida hellitavalt "teaduseks" nimetatakse.
Kügelesime ta kabinetis, rohelistes ebamugavates tugitoolides, mis ei olnud ilmselgelt istumiseks mõeldud. (Kuigi ta oli juut, siiski mitte Jumala ainus poeg. Ilmselt pärinesid need tugitoolid Nürnbergi kohtusaalist.) Mäletan, kuidas ta pilgu lakke heitis, tagumikku rohelisse ja ebamugavasse tugitooli puurides... Kõrvalt vaadates tundus, et mida kõrgemale ta pilk Pegasust püüdes lendas, seda sügavamale toolipõhja ta perse end puuris... Aga see ei ole üldse oluline. (Odavad toolid - odavad naljad - tasuta hariduse häda.)
Oluline oli - mida ma jagasin ka täna oma noore kolleegiga - isegi see minu professor, kes oli tubli käsitööline nagu ma isegi, sai aru lihtsast argipäeva olemuse "binoomist" või "centroomist" - maailma paremaks muutmise teid võib olla kaks või sada, aga alati algavad nad ühest ning samast - argipäeva hommikust.
Igal hommikul ärkame üles ja mõtleme, et täna, just täna, muudame maailma lõpuks ometi paremaks. Aga tegelikult - läheme tööle ja kakleme pisiasjade ning argimuredega. Päeva lõpus vajume lüüasaanult voodisse ja mõtleme, et kuhu see päev kadus? Aga...
...ma rõhutan - aga... Aga tegelikult - saame alles mitukümmend aastat hiljem aru, et maailm muutubki vaid argipäevadega kakeldes. Kuni me viitsime nende nina veriseks taguda ja peksame neid valimatult näkku, makku ja munadesse, alles siis... Alles siis võime ühel hetkel öelda - kaunis hetk, sa viibi veel - maailm sai muudetud. Mitte küll palju, aga vähemalt see osa, mis meist sõltus.
Ainult Andrus Ansip peab oma unistustega loojangusse looklema nagu vihmauss ja kui ta kukub ühel kaunil päeval üle silmapiiri serva siis ei mäleta enam keegi, et oli kord üks mees, kes varastas meie hariduse ja kultuuri juurekavalt mulla, müüs selle ettevõtlikele elukunstnikele maha ja läks mõttetute inimeste veel mõttetumasse ajalukku.
P.S. Osad väidavad ekslikult, et ta elab veel tegelikult. Aga ilmselt on need arstid.
