mõnikord ma mõtlen, kes ma olen?

Mõnel hommikul olen ma ports jahtunud spagette. Lödisen voodist välja ning joon oma kohvi, lootuses, et see muudab mind võluväel vähemalt Eduardvildeks. Aga ei muuda. Mõnikord olen ma juba hommikul ärgates karge nagu varahommikune metsjärv või talisuplus. Siis helistan ise Eduardvildele ja ütlen, mida ma tast arvan. Vähemalt mõttes. Ärge küsige miks just Eduardvilde. Las ta olla. Mõnikord olen ma terve päev nagu märtsijänes ja kübarsepp teelaua taga. Mõnikord keravälk ja mõnikord lihtsalt tuul. 

Aga mitte kunagi ei ole ma troopiline vihmamets, kohvi-istandus või tohmas ladina-ameeriklane. Ma ei tea, mis mul sellise maailma vastu on. Kuumus ja niiskus ei ole minu teemad, kui nad käsikäes kuskil vihmametsades või mägedes kondavad. Rannaliival saame kergesti sõpradeks.

Mõnikord olen ma üksinduses ekslev Juhanliivi luuletus, kusjuures üks noist põletatuist, millest meieni pole jõudnud muud, kui vaid kahvatu kaja ja vilets rütmitunnetus... Mõnikord olen viirastus linnusevaremeis. Siis täiskuu uinunud linna kohal. Ühel suveõhtul olin näiteks igatsus ja täiskuu korraga. Sõitsin tookord pikalt läbi öö ja tundsin, kuidas iga läbitud kilomeeter mind aina sügavamaks muutis. Oleks tee tookord pikem olnud, kui Setomaalt Rakverre, oleksin hommikuks oma emotsioonide kaevupõhjas uppunult lamanud. 

Mõnikord olen ma jalutuskäik pargis. Mõnikord olen pikk pilguheit argipäeva tahavaatepeeglis, kus vilksatavad kõik need inimesed, kes mulle elu jooksul on armsad olnud. Mõnikord olen ma jõulud ja jaanipäev. Mõnikord laul. Mõnikord rulluisutamine ja sibul. 

Oma halvematel päevadel olen ma paks ja virisev vanamees, kes pole veel habemesse kasvanud ja hallitusega kattunud. Siis ei tahaks ma mitte kedagi näha ja mitte kellegi silme alla sattuda. Aga mõnikord siiski pean. Sellistel hetkedel aitab mind teater ja need inimesed siin. 

Mõnikord olen ma lihtsalt päkapikk, kes armastab kingitusi teha. Kes paneb karbiga kõrsikuid kellegi auto klaasipuhastajate vahele. Või meepurgi sussi sisse. Või luulekogu, mille väsinud poeet talle Tallinnas kinkis, kellegi tundmatu bussireisija mantlitaskusse. Kes tuleb ja läheb nagu polekski teda olemas. Mõnikord olen ma nagu võilille-ebe, mis tuules lendleb ja kuskile kaob. Siis mind enam ei olegi. See juhtub  kõigiga, aga õnneks ei tea  keegi kunagi seda ette, millal ärkame oma viimaseks päevaks. 

minister ja mustrid

Täna leidsin vanadest teatri märkmetest ühe kunagise novelli idee, mida Indrekuga mingil Tallinna retkel arendasime. Tol ajal veeti ka dramaturge miskipärast ministeeriumisse aastakohtumistele kaasa. Marika oli ja Indrek. Üllar ja kas äkki isegi müügijuht? Ei mäleta enam täpselt. Novelli sisu oli järgmine:

Kultuuriministeeriumisse tuleb uus minister, kes on kaunis valdkonnavälise taustaga. Mingi ehitusfirma läbikukkunud juhataja või midagi. Külastades Ruhnut või Kihnut kingitakse talle kohalike memmekeste poolt mustrikirja kindapaar. Mõni aeg hiljem ilmub ministri kabineti seinale tabel, kuhu hakatakse rahastusvoogusid üles märkima. Otseselt ei muutu ükski valdkond rikkamaks ega vaesemaks ja mõned uued prioriteedid on küll väga ootamatud, kuid neile leitakse ka põhjendusi ning isegi tunnustatakse ministrit julgete otsuste eest. Lõpuks seisab minister üksinda oma tabeli ees ja sealt vaatab vastu tolle Eesti väikesaare kindamuster. Selgub, et minister püüdis rahastuse eelarve tabelisse joonistada just nimelt seda. 

Minu arust oli see Indreku mõte, et ükskõik kuidas rahastamist ka loksutada, siis mingi loogika jääb sinna ikkagi alles. Alati leidub neid, kes kiruvad nagu ka neid, kes tunnustavad. Igal juhul - miskipärast sõitsime Indrekuga kahekesi tagasi autos hilja õhtul. Käisime vist mingit lavastust vaatamas veel? Olin järgmisel päeval selle idee üles märkinud. Kummaline, et see fail kõik need aastad seal arhiivis on üleval rippunud. Kui palju sealt veel igasugust sodi võib leida. 

lauge aeg

Viimastel päevadel on kuidagi äärmiselt rahulik ja lauge olla. Kas see ongi see 50, mis hakkab kohale jõudma. Mitte midagi ei lähe enam korda. Lihtsalt teed masinlikult asju ja lükkad need kõrvale, mis üldse ei huvita. Kulged omas tempos ja vahid ammulisui tänaval inimesi. Miskipärast tunduvad nad kõik viimasel ajal kuidagi kaunid ja omapärased. Tahaks igaühega pisut juttu ajada ja kuulata, millest nad mõtlevad. Mille üle rõõmustavad. Isegi blogi ei viitsi pidada. Kuulan Dagöt ja olen omas mullis. Küte, Pulmad, Näitleja, Muusik, Sahk, Kuula kuula, Maantee... 


Täiesti varastatud pilt. Isegi ei ütle, kust varastasin. :-) Imede eest pole keegi kaitstud.



pühapäev, Böll ja päiksetriibud

Pühapäev pikutab päikesetriibus põrandal. On lõuna. Päevakassid on söönud ja tukuvad. Kelladki tiksuvad aeglasemalt. Üks suss on keeranud oma nina välisukse poole nagu hakkaks ta kuskile minema. Kuhu on minna ühel villasel sussil, kui sügis juba tänavatel ringi kolab? Aeg ripub õhus ja haigutab. Nagu iirlased pidid Bölli väitel armastama öelda: kui Jumal lõi aja, siis lõi ta seda nii, et küll saab. 

Sügis

Sügis kõnnib linnas, mantlihõlmad lahti. Ta astub ootamatult mu selja taha ja koputab õlale: "Läheme, istume kuskil." Me läheme kohvikusse. Juba on tunda, et kohvikuõhus on soojust. Pühin prillid oma t-särki udust puhtaks. "Kuidas läheb?" küsib sügis. Ma ei oskagi talle midagi tarka vastata. Ütlen hoopis: "Sul on ilusad silmad." Sügis lööb pilgu maha ja naeratab. Ma näen, et talle meeldib see, mis ma ütlesin. Võtan ta vahtralehtedest kirju mantli ning riputan varna. "Mida ma sulle tellin?" küsin Sügiselt. Sügis keerutab oma sompus silmi ja naeratab siis korraks pilvekulmude vahelt, kui ma pakun, et äkki joome teed? "Jah, piparmündiga palun." sosistab ta tuulena mu kõrva. Tellin teed ja istume aknaalusesse lauda. "Mulle meeldib siit möödujaid silmitseda..." pomiseb Sügis.

Me istume vaikides. Sügis vahib aknast välja. Ettekandja toob teed, ta on veel noor ja ei tunne Sügist. Ilmselt isegi ei märka ega näe teda. Ta vaatab küsivalt mulle otsa? Kuhu panna teine teetass? Osutan Sügise poole enda vastas. Ettekandja kehitab õlgu ja asetab teise teetassi minu vastu. Kööki tagasi minnes näen, kuidas ta teisele ettekandjale mõista annab, et minuga pole vist kõik korras. Ta ütleb midagi, mida ma ei kuule, tõstab siis kaks näppu ja vaatab minu suunas.  Märgates, et ma tema poole vaatan punastab ja põgeneb tagaruumi. Teine ettekandja on vanem, elukogenum. Ta tõstab käe ja viipab Sügisele. Sügis noogutab. "Ära tundis," muheleb ta tassis mett segades. Limpsib siis lusika puhtaks ja paneb alustassile. 

"Kuidas sul läheb?" küsib ta järsku ja jääb mulle ootamatult kargete silmadega otsa vaatama. Ma tean, et ma ei saa talle valetada. Ta ju tegelikult teab, kuidas mul läheb. Aga ta on viisakas. Veidi jahe, aga viisakas. Ma vaatan aknast välja ning naeratan. "Kenasti," vastan talle julgelt silma vaadates. Seekord on rõõm seda Sügisele öelda. "Kenasti. Ma vist armastan elu." Sügis noogutab. "Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea." 

Me joome vaikides teed ja vaatame aknast välja. Mööduvad kaks poissi, üks neist rebib teisel mütsi peast ja tahab selle puu otsa visata. Sügis puurib oma pilgu poisi kuklasse ja poiss peatub. Ta vaatab ringi, ei märka kedagi, aga annab siis sellegipoolest mütsi oma kaaslasele tagasi ning nad longivad edasi. Veel ristmikul heidab poiss pilgu selja taha ja märkab siis meid. Ta ei saa hästi aru, mis temaga toimub, aga pöördub ja jätkab teed, veel kaugeltki meie suunas üle õla pilke heites. 

Mäletan enda esimest kohtumist Sügisega. Olin siis alles väike poiss. Veel väiksem, kui too mütsinäppaja. Läksin kooli, olin tige maailma ja eriti oma ema peale, sest milline närune hing peab ikka inimesel olema, kui ta oma armsa lapse keset suve kooli kupatab! Korraga ma libisesin ning kukkusin. Vaatasin enda ümber ja märkasin, kuidas kojamees sügislehtedesse luuaga hommikut maalis. Tõusin ja silmitsesin kohta, kus ma libisenud olin - teel oli jäätunud lomp. Kuulsin pea kohal kluugutavaid kurgesid, tõstsin pilgu ja tahtsin neile juba lehvitada, kui korraga tundsin, et keegi mind vaatab. Pöördusin, käsi luikedele lehvitamiseks tõstetud ning silmasin teda. Ta seisis kollase maja nurga juures. Tal oli seesama vahtralehtedest värviline mantel seljas, hõlmad eest lahti. Lehvitasin talle luikede lahkumiseks tõstetud käega, ta vaatas minu poole, naeratas oma pilvekulmude vahelt piiluva päikse silmadega ja pöördus ning kadus siis maja nurga taha. 

Niimoodi kohtusin Sügisega esmakordselt. Pärast seda oleme sageli koos kohvikus istunud. Mõnikord kõnnime ka pargis või istume keskväljakul pinkidel ja joome topsidest kohvi. Mulle meeldib tema seltskond. Mitte, et me lobiseks. Ei. Enamasti me vaikime. Aga Sügise juuresolekul on isegi vaikusel värv. Temaga koos on võluv vaikida. Seekord ma lihtsalt pidin talle ütlema, et armastan elada. Mulle meeldib elu. Ma olen selleks lõpuks ometi valmis. Üle aastate. 

"Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea," oli ta öelnud ja tal oli õigus. Ma kirjutan ja kõnnin. Mul on kõik, mida hing ihkab. Või peaaegu kõik. Piisavalt, et püüelda. Ma olen terve ja mul on töö, mis mind puudutab. Ma olen olemas ning tunnen Sügist. Vähe sellest. Ma olen olemas, tunnen Sügist ja joon temaga koos teed, kui akna tagant möödub kaabuga vanem mees. Ma tean teda küll. Me oleme Selveris kalaleti ees sageli kohtunud. Vanem mees ajab alati selle heatahtliku pilguga teenindajaga juttu ning ma alati kadestan teda. Mulle meeldib tegelikult see heatahtliku pilguga teenindaja ja tahaksin ise talt midagi paluda, et siis teda tänada ja talle korraks sügavalt silma vaadata. Mul on alati tunne, et kui mul õnnestub ta pilku püüda ja sinna sisse vaadata, siis muutun ka mina paremaks inimeseks. 

Vanem mees akna taga, kergitab kübarat  ja viipab Sügisele. Sügis noogutab vastu ning juba läheb mees edasi. Küllap on neil hiljem omad plaanid, aga praegu istume meie Sügisega siin ja vaikime värviliselt. Tee saab otsa. Sügis sirutab end. "Ma olen nüüd linnas, kui midagi on, siis otsi mind üles," ütleb ta muheledes. Tõuseb, võtab oma vahtralehtedest kirju mantli ja kaob nagu poleks teda olnudki. Ettekandja tuleb mu laua juurde ja koristab tassid. See on jälle see noorem ettekandja. Enam ei näi ta mind imelikuks pidavat.

"Kas teie kaaslane juba läks?" küsib ta. Vaatan tütarlapsele otsa ning noogutan. Püüan oma silmadesse võluda seda heatahtlikku pilku, mida ma Selveri teenindajalt olen enda arvates õppinud. Vist õnnestubki. Ettekandja naeratab. Maksan arve ja tõusen ning hakkan ukse poole minema. Ta tuleb mulle järele. Ma peatun juba ust pooleldi lahti hoides. "Teate, mis?" alustab ta siis punastades ja pilku maha lüües. "Jah?" julgustan. "Teate, mis... Tervitage oma kaaslast minu poolt. Kui te teda muidugi kohtate." Jah, loomulikult ma tervitan Sügist noorukese ettekandja poolt, kes häbelikult oma põllepalistust sõrmitseb. Ta on nüüd Sügisega tuttav. Naeratan ja lahkun. Sügis on linnas. Kõik on taas hästi. Kõik on taas hea. 


silmapiiril tasakaalu hoidmas

 Mõnikord haaravad sündmused inimese enda hõlmade vahele ja inimene ei saa ise sageli arugi, mis temaga juhtus. Aga ma ei usu, et see oleks halb. Lihtsalt liiga palju mõttevahetusi täna mehe kohta, kes nädal tagasi veetis oma päevi haigevoodis lamades ning jõudu kogudes, et õhtul rulaatoriga koridoris mõned tiirud teha :-) Aga mulle meeldib elu ja teater. Isegi lamades on siin kuidagi rahulikum. Vist hakkab tekkima see vanainimese hirm, et jään millestki eemale. Siiski ei pidanud kabinetis kaua vastu ja kolisin end fuajeesse. Lihtsalt vähem inimesi, kes mind haletseva pilguga vaatavad. Minu tänane kabinet :-)


Öösel hakkas mingil hetkel Vargamäe Jussi lugu elama. Lihtsalt ärkasin hommikupoole ööd üles, tõusin voodiservale istuma ja hakkasin Jussi mõtet kausta üles kirjutama. Alles mõni hetk hiljem jõudis kohale, et keha ei tõmbunudki enam istuli tõustes korraks krampi:-) 

Jussi mõte on aga hommikul lugedes kaunis sarnane selle teadlase looga, kes tahtis proovida, et mismoodi narkootilised ained mõjutavad mõtlemist. Tõmbas end tohma ja tuligi geniaalne idee. Siis sai pea selgeks, istus ja mõtles, et mis kuradi geniaalne idee see oli? Aga meelde ei tule! Mõtles ja mõtles ning otsustas, et tuleb veel kord end tohma tõmmata. Pani laksu, geniaalne idee koputas kohe jälle õlale - elu nagu spagetiwesternis! Aga seekord oli tüüp kavalam, kirjutas idee kenasti märkmikusse üles ja siis, kui pilt klaariks läks, luges uhkelt: "banaanikoor on suurem, kui banaan"! Palju õnne. Nii need geniaalsed ideed sünnivad. 

Jussi mõttes on selles suhtes vähemalt mingi iva olemas. Kuna lugu ise oleks "Vargamäe veerel" ja Juss on ju lombakas, siis sain mingi kujundilahenduse alge, et lombakas Juss peab tasakaalu hoidma mingil kitsal pinnal, nagu raudteerööbas meie lapsepõlves. Aga kust leiab Juss Vargamäel raudteerööpa? 

Okei - olen loll, aga vähemalt on mingigi kujundi printsiip olemas. Nüüd tuleb mõelda ainult veel välja, millel kuradil võis tollane sulane tasakaalu hoidmas käia? Heinaredelil? Soosillal? Kraavikaldal? See peaks ju olema mingi serv Vargamäe veerel? Siis äkki silmapiir? Kuidas hoitakse tasakaalu silmapiiril?

Põhiline, mis märkmetes mõttena mõjus - Juss otsustab enne surma, et kui kukub paremale, siis poob end üles. Kui kukub vasakule - tuleb Mari tema juurde tagasi. Ja siis on olemas ka alguse paralleel - kui Juss enne esimest poomiskatset teeks sama? Siis, kui Mari talle heinamaal kandadele niidab? Seal ju ometi kukub mees õigele poole. Kui vaid teaks, mis kuradi asi see on millel tasakaalu hoida! 

Mismoodi näeb välja silmapiir? Mismoodi näeb välja ühe kuramuse sulasepoisi raudteerööbas 19. sajandi lõpu Vargamäel?

hommikud ei ole õed

 Tegelikult ei meeldi mulle üldse telefonis kirjutada, aga arvuti-aega pean hoidma tööasjade tegemiseks, nii vähe, kui teda ka praegu on.

 Eile tundsin juba korra, et olen vist natuke liiga teinud endale, aga õhtul võtsin mati ja lamasin parteikoosolekul ja hakkas natuke parem.  Tegelikult võiks üldse inimesed rohkem lamada. Või kõndida. Eriti loogiline oleks koosolekuid üldse püstijalu pidada, siis oleks need tunduvalt tulemuslikumad. Ja ka lühemad ilmselt.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas iga hommik, mil ma ärkan pärast haiglast koju pääsemist on nii isesugune. Erinevad valud. Erinev tuimus. Tundub, et labajalga enam elu ikkagi tagasi ei tulegi.  Aga vähemalt olen ma sirge ja ei valuta enam tükkideks. 

Mulle meeldis haiglas hommikuti see, kui õde tuli kell 6, sihtis sind oma relvataolise esemega, mask näo ees ja teatas sulle siis su igapäevase kehatemperatuuri. Meie igapäevast kehatemperatuuri anna meile tänapäev. Selles oli midagi turvalist. Ja ühtlasi oli see märk sellest, et voodi tuleb üles teha, protseduurid algavad. 

Nendes hommikuvaludes on iga kord mingi erinev iseloom ja see teeb murelikuks. Aga siis võtan oma tabletid sisse ja hakkab parem. Valud kaovad ja tekib tunne, et " suudan hüpata üle lompide". Aga pealelõunal või õhtupoole hakkab kõik uuesti ja ma kohe ootan, et saaks oma tabletid alla kugistada. Meie igapäevaseid tablette anna meile tänapäev. 

Aga mis saab kuue päeva pärast, kui tabletid peavad ära jääma ja tulengi tagasi päris elu juurde, kus ongi valud ja teadmatus. Vähemalt on mul nüüd dr Heinola telefoninumber. Loodetavasti ei tule seda siiski kunagi muuks kasutada, kui talle heade soovide edasiandmiseks enne jõule või midagi. 

Valudest rääkides, hommikul kirjutas ka tõlkija Triinu jälle. Arvas, et saan tema käest tappa, kui ma Klaaslapsest mingit tibuemmetsemist hakkan tegema. Et Maarja Kangro ei ole mingi tibuemme. Lohutasin teda, et olen kenasti aru saanud Maarja Kangro mõttest ja tseremoonitsemine jääb ära. Tuleb täpselt samasugune valus karje nagu autor seda ennast piinates on kirja pannud - lunastusega. Minu jaoks jääb see romaan puhastuslooks. Ainult valuga saab ravida valu. Siiski jõan ma selle romaani lõpus alati tundeni, et ma vabanen millestki, mida olen kogu lugemise aja kramplikult endas kandnud. Kummaline romaan. Ta ei lase mind lahti. Hästi kirjutatud, seda niikuinii, aga kuidas ta mind enda külge kinni sõlmib? 

Eile sain ka enda isikliku Klaaslapse raamatu lõpuks kätte. Kuigi tellisin ta juba 1. septembril. Apollosse jõudis ta tegelikult juba 13. kuupäevaks. Seega 2 nädalat. Aga kohaletoomine tasuta. Haiglas tellisin meeltesegaduses ka Vanast Raamatust Karude koopa, mida silmasin fb-s ja see tuli ka 13. kuupäevaks smartposti. Seega - telli, mida tahad, ikka tuleb ta kohale 13. 

Peangi nüüd tööle hakkama. Ega Lepatriinud end ise ei toimeta. Ja homme peame Kristjaniga helikujunduse üle vaatama. Siis veel parteireklaamid ja üldse hull päev. Tahaks juba jälle vastutustundetult lamada nagu haiglas. Aga enne jõule seda vist ei näe. 

viis aastat tagasi

Facebookil on komme mõningaid olulisi ja ebaolulisi asju meelde tuletada. Mõned päevad tagasi ilmus mu virtuaalukse taha noormees nimega Zukerberg, andis kella, ulatas järgmise pildi ja küsis: kas sa mäletad? 


Mõtlesin tol päeval päris pikalt sündmustele, mis toimusid viis aastat tagasi. Ma ei usu, et see just Zukerbergi plaan oleks olnud või, et ta vähkres öö läbi unetult kuskil oma New Yorgi voodikeses või kus iganes ta parajasjagu ööbis ning mõtles - mida paganat ma sellele Lennukile nüüd meelde tuletan? 

Aga tulemus oli hea. Kummaline, aga selles pildis, mis algselt kandis pealkirja: suve riismed, on küllaltki omapärane segu rahvuslikust eksootikast. Roheliseks värvitud rannakarp ja triibulised merekivid Käsmust. Tollal, viis aastat tagasi, sai neid mere äärest kottide kaupa koju tassida. Aga täna peidab end seljakotis hoopis Billie Eilishi mitteametlik elulugu fotodega. Ja ma kardan, et olen juba sellegagi hiljaks jäänud. Sia oli juba aasta tagasi nii eilne päev, et eilsemat enam polegi. Kuigi ma ise kuulan ikka veel mingitel hõredamatel hetkedel Chandelliersi. Kuidas kõik viie aastaga muutub. 

Ajal on kaunis komme oma radu kõndida. Väidetavalt olla ta selle kassidelt pärinud. Mõnes mõttes on ka hea, et aega tagasi pöörata ei anna, kuidas muidu me oma vigadest õppida suudaksime. Või nagu Selma ütleb - Issand, lase me hingel ennem küpseks saada, kui see koristatakse. 

taastumine algab

Haiglas oli palju aega mõelda. Kuna ma kõiki kaableid seinast välja tõmmata ikkagi ei saa, mis töösse puutuvad, aga pikemalt istumine on vastunäidustatud, samuti seismine ning lamavas asendis on üldiselt väga raske kirjutada, siis mõtlesin ma välja veel ühe asendi, mida vahetada. Nagu ma aru saan, siis printsiip ongi pidev asendite muutmine, et üheski liiga pikalt ei oleks ja vahepeal on hea lamada. Ühesõnaga - üks uus töökoht mu kodukontoris on sündinud!


Loomulikult on sel lahendusel ka omad nõrgad küljed, aga vähemalt saan esimesed nädalad kenasti asendeid vahetades ja aeg-ajalt ka lamades oma tegemisi jätkata. Samas avastasin, et massazhilaual on väga hea teha ka paljusid taastumiseks vajaminevaid harjutusi. Ühesõnaga - töö ja taastumisharjutused - kaks ühes. Ühtlasi on nüüd ühendatud ka mu töönurk ja puhkenurk. Lausa "nurkapidi", sest muidu ei mahtunud ma väga hästi oma kahetoalises korteris liikuma. (Teine tuba on praegu kasutusel pesukuivatustoana:-)


Väga vabandan, et voodi pole korralikult üles tehtud, aga ma ei ole kunagi kasutanud päevatekke. Vaevalt, et nüüdki hakkan. Aga nagu ma ütlesin, on sel uuel vahelduv-töökohal ka omad puudused - see sõõrik, kuhu nägu peidetakse, kipub tõstetud asendis natuke laupa väsitama. Samas - ei ole halba ilma heata - tekibki sundvajadus muuta oma asendit võimalikult tihedalt, mis - nagu ma aru saan - on taastumise puhul üks suurimaid nippe. 

Aga päeval on veel Lepatriinude kavandid ja ühtlasi pean endale ostma ka mingi viisakama mati, millel tsiviliseeritud kohtades mõnikord pikali heita, kui ma näiteks teatrisse tööle jalutan. Ja samas on mul veel juuksed kammimata ja niikuinii olen juba pool tundi peaaegu siin kõhuliasendis veetnud. Teen nüüd väikse puhkepausi ja siis "tigudele" - mulle tundub, et need suuremad teod on veel ees ootamas. 

...kui rukkipõld haljendab...

 Kodus. Minu põrand, minu madrats, minu tekk, minu padi... Minu tabletid ja minu supp :-) Nüüd võin vaid rõõmuga järgnevale pildile tagasi vaadata. Olen ühes tükis koju jõudnud. 


Panin üles ka oma uue "kabineti", aga sellest pikemalt homme. Olen tänasest reisist tõeliselt väsinud. Nii veider nagu see ka ei tundu. Ja ka järgmisele pildile ei vaata ma sugugi mitte kahetsuse või igatsusega tagasi. Kuigi need Leedu lipuvärvid lohutasid mind sageli. 


Tänane suurim töö oli loopida külmikust kõik vanaksläinud söögid rämpsu ja pesta kirjutuslaua nurgale ununenud kruus puhtaks. Ning keeta suppi.  Esimese päeva kohta päris palju. Sõin heeringat ja suppi. Heeringale lõikasin sibulat ka peale. Nüüd lehkan nagu sibul. Aga on ka juba õhtu. 

Inimesed ja autod (öine mõte)

Inimesed on nagu autod. Mõned logisevad ja kolisevad, aga viivad alati koju. Teised - kroomitud ja nikeldatud - läigivad ning on varustatud vihmasensoritega, aga teinekord lihtsalt jäävadki teele. On väsimatud koormavedajad ja vuntsitud pilgupüüdjad. Mõnele autole vaatad tänaval pikalt järele, mõnele inimesele jääd elus igavesti tagasi vaatama. 

Kes ütles, et haiglad on igavad!

Mul on palatikaaslane, keda mõttes voodikaaslaseks kutsun, sest meie voodid on kõrvuti ühes seinas (eesriie on muidugi vahel). Tema nimi on Vladimir. Tema ongi üks neist vanaisadest, keda varem kirjeldasin. See kes naerust köhima ei hakanud.

Tal pidi täna haiglas suguvõsa kokkutulek toimuma. Kõik lapsed ja lapselapsed lõid vaktsineerimistõendid läikima ja triikisid maske. Tütre mees käis eraldi veel testi tegemas kalli raha eest, et tema ka sisse lubataks. Aga - kui taevas tahab, loobib ta me päevaplaanide rattakodarad kenasti kaikaid täis.

Hommikust sõi Vladimir isukalt. Küsis Viktori käest veel võid juurde. Viktor ei armasta võid. (Viktor on see, kes naeris nii, et köhima hakkas.) Kuid pool tundi hiljem kuulsin tualettruumist õõvastavaid heliefekte. Lootsin, et sellel lool on mõni parem seletus kui: Vladimir oksendab. Aga - ei olnud. 

Vladimir on haige. Õed jooksevad sisse-välja. Kraadivad, mõõdavad vererõhku (ülemine oligi üle kahesaja), teevad süsti, võtavad vereproovi... Täielik tingel-tangel. Wot siis vanavanemate päev. Istud haiglas, oksendad oma hommikusööki välja ja ootad homset. Tütar paneb oma triigitud maskid kappi tagasi. Poeg avab õlle ja hakkab jalkat vaatama. Lapsed hingavad kergendatult, ainult tütre mees tahab kalli tõendiga linna peale laiama minna. Idülliline vanavanemate päev.

Jeesusmaria! Pühapäev haiglas - mine lolliks kui igav on juba kell 8!

Selle haigla õppisime selgeks. Nüüd võiks järgmise kallale asuda. Aga pühapäevad on siin vaiksed nagu veganite lõunasöögid. (ei saa ju rääkida, kui suu on salatit täis :-) Kolmveerand kaheksa sain oma esimese tableti. Kell kaheksa tõin endale automaadist kohvi. Aga selgub, et kohv pole seal suurem asi. Kõige maitselähedasem automaadijook originaalile on mustikakissell. Karjuv ebaõiglus. Just tekkisid probleemid kõhuga :-)

Mäletan aasta algust, kui pühapäevad olid kirjud nagu Karjala koerad. Hommikul kirikureisid, päeval käisime Märteniga traditsiooniliselt Neerutis jääaugus heaoluhormoone vallandamas, õhtul rahvatants 2 tundi. Päeval jõudis veel kaks näidendit ka valmis kirjutada. Olid ajad! Järgmisel kuul tuleb mul 30-e päeva peale kokku nii palju liikumist ja tegemist üldse, kui varem ühte pühapäeva mahtus.

Tundsin huvi, et kas mu jääaugud võisidki selle seljahäda põhjustada, kui sain teada, et lihas on suht kabe veel siiani (seega mu kevadine trennipausike ei saanud peasüüdlane olla). Aga sain teada, et jääauk seda põhjustada ei saanud. Sundasendid ja vale kehahoiak, kui juba põletik tekkinud oli. Muidu oleks ju võimlemine asja korda teinud nagu eelmised korrad. Ja siis mul plahvatas - istusin pühapäeviti kirikureisidel selles kuradi autos, kui mu selg juba kringelkõver oli. Kurat küll. Oleks pidanud ikka Rakveresse sõitma selleks tunnikeseks. Edaspidi peab targem olema. Kuigi nüüd on see kirikusse sõitmine ka keeruline, kui pausid peab sisse tegema. Ütle veel, et Jumala abiga :-) 

Suhtlesin lõpuks ka tõlkija Triinuga. Ta on endiselt sama pessimistlik ja naudib sajaga suve suremist ning kaamose reinkarnatsiooni. Aga samas kilkas, et saab nüüd päris head unekokteili tablettide näol ja vähemalt magab mõnikord. Oli kuidagi rõõmsam. Tema ju oligi see, kes mu tähelepanu Klaaslapsele kunagi juhtis. Pean teda selle eest tänama, kui see lugu tõesti lavale jõuab.

Eile jälle lugesin ja selles tekstis on lisaks mässule ja valu peitmisele ka kuratlikult head stiili. Mõned laused on voolitud kohe neid valjult ütlema. Mis sa tahad - Maarja Kangro on ikkagi luuletaja ka veel. Eks ma õhtul tänan Triinut. Seda enam, et Kafkast ja nukust ei teinud ta juttugi. Ega ma ise pole ka kirjastustega veel kaugemale jõudnud. Peabki jälle tegelema hakkama. Kurja küll, kui palju asju on tegelemata. Lihtsam oleks otsad anda, kui selle kõigega taastumise kõrvalt hakkama saada.

Pean ka siiski tõe huvides rehabiliteerima oma palatikaaslasi. Nad ei ole siiski ainult saama peal väljas. Eile seisid kaks neist rulaatorite najal koridoris, päikeselaigus ja näitasid üksteisele telefonidest videosid lastelastest ja naersid laginal nagu oleks ise veel viiesed. Üks tagus vastu sääri ja hakkas naeru pärast köhima. Lapselapsed, kes telefonist kostusid, rääkisid aktsendiga, aga eesti keeles ja sekka kostis ka täiskasvanute hüüdeid.  (Samuti aktsendiga eestikeelseid.) Ja tegelikult saavad nad ise ka õdedest väga hästi aru, kui need eesti keeles räägivad. Ja nii mõndagi oskavad nad ka ise eesti keeles rääkida. Ilmselt oli mul siis paha tuju, kui neid siunasin. Seega - võtan tagasi kõik oma kahtlused väljarändavate venelaste ja ka eestlaste kohta. Seda enam, et mulle on meenunud päris mitmed tõsised eestlased, kes ei otsi kergemat elu. Ilmselt pole siin nii üldistavat mustrit midagi. Puhas eelarvamus puges jälle mu sõrmesardellidesse. 

Eile pani Heinz facebooki pildi impressiivsest punasest kassist. Juba foto oli nii kuradi karjuv, et päris elus võib see maal lausa tappa. Ja öösel oligi käes - nägin unes, kuidas see Heinzi kärtspunane kass sealt pildilt mind taga ajas. Ise oli selline sõiduauto suurune. Ärkasin selle peale, et palatikaaslane peeretas. Sellised seosed siis maalikunstiga. Jeesusmaria, ma ütlen!

Ekspeditsioon r-kioskisse

Juba teisipäevast saati olen unistanud R-kioski külastamisest, aga alati on nii palju tegemist. Täna siis sõin kõhu täis, võtsin sisse topsitäie tablette, sidusin maski kõrvade külge, et mind poolelt teelt maha ei võetaks ja asusin teele. Ah jaa eelnevalt laadisin täis ka telefoni aku nagu seenele minnes peab tegema. 

Ekspeditsiooni algus väga edukas ei olnud. Sattusin esmalt teeninduslifti otsa. Aga koheselt tegin vajalikud korrektuurid ning peagi olin keldrikorrusel.

Filmivaatamise kogemus õpetab, et kõige vähem tähelepanu äratab inimene keldrikorrusel. Isegi siis kui ta on relvaga. Mul relva polnud, aga olin rõivastatud reetvasse bidzaamasse. Selgus, et filmidest tasub õppust võtta. Nii oligi. Keegi ei tülitanud mind.

Koridor oli pikk ja lõpus tundus, et äkki olen juba R- kioskist mööda põrutanud.

Metsavahist isa poolt on mul lapsepõlve lõpututest metsaretkedest päris hea suunataju, mis töötab küll paremini metsas, aga üldiselt ka võõrastes linnades ning hoonetes. 

Ronisin trepist 1. korrusele ja leidsin end täpselt R-kioski eest koridorist. Oma suureks kurvastusek nägin silti - L ja P suletud. Ei-noo baskin! Aitäh! Inimene riskib eluga ja siis nemad kirjutavad: "laupäev, pühapäev suletud!" Kuri, ütleks Tegelane. 

Lonkasin tagasi ja kirusin ennast, et ma eile seda retke ette ei võtnud. Jõudsin viimaseid jõuriismeid kokku võttes tagasi oma H korpusesse ja sain valgustuse.

Otse meie osakonna ukse taga, ümber nurga on kohviautomaat! Halleluuja! Võtsin prooviks kohe ühe cappuccino ja olen nüüd oma ekspeditsiooniga tegelikult isegi väga rahul. See tähendab, et saan hommikul, pärast seda, kui õde mind ainult selleks äratab, et jagada minuga mu kehatemperatuuri mõõtmise ürgseid saladusi... Pärast seda saan ma nüüd iga kell kohvi. Ja ma ei pea selleks matkama kuskile maade ja merede taga asuvasse R-Kioskisse, mis on "suletud". 

Nii on. Lähen võtan vist ühe cappuccino veel. Seda enam, et hakkan telefonis trükkimises profiks saama. Või vähemalt ujun kuskil võitjate kiiluvees vähemalt.

Meenub kuidas talvel Riina meil teatris kriitikutega külas käis ja jutustasime õhtul väikses majas, kus nad ööbisid ning siis ta rääkis, et üliõpilased kirjutavad mõnikord isegi esseed telefonis. Nii kaugele oleme siis jõudnud. 

Kuigi mis seal imestada. Ilmselt on telefoniromaan juba ammu kirjutatud ja selle autorgi  juba  väsinud tähelepanust ja end maha lasknud.  Blogipostitustest telefonis ei tasu rääkidagi enam. Ilmselt on isegi esimene telefoninäidend ja telfonistsenaariumgi kirjutatud. Kui ma kuskile püüdleks, siis võiks näiteks esimese telefoniromaani telefonis ära dramatiseerida:-) 

Valu annab järele, aga väsisin ekspeditsioonist üllatavalt tugevasti ära. Loen nüüd lõunani ja kannatan oma palatikaaslaste kalamehejutud välja. Praegu on nad suured kalamehed kõik. :-) 

tegelikult...

Tegelikult on hea, et haiglasse jäin. Jätsin unerohu õhtul ära ja ärkasin kaks korda. Nägin väga imelikke unenägusid. Üks oli nagu draamafestival mingis suures telgis. Igast küljest sai erinevatesse saalidesse, aga miskipärast näidati kõigis saalides, kuidas inimestel jalgu otsast nüsitakse. Mootorsaega, kreissaega, giljotiiniga ja viimases telgis/saalis kummardus üks väga värviline kloun mikseriga musta kasti kohale, kus lamas lehvitav naine. Teine unenägu oli argisem. Tegelane õppis saksa keelt ja oli väga kurb. Ärkasin ka pisar silmanurgas. Tunnen, kuidas mind kunagi pole, kui tal vaja oleks. 

Kell kuus äratas õde mind selleks, et jagada informatsiooni mu kehatemperatuuri kohta: 36.5. Normaalne. Naeratus ja juba oligi mu naabri temperatuur samuti naeratuse saatel normaalseks tunnistatud. Ja siis see hakkas. 

Ajasin end püsti ning tundsin, et valu parema tuhara närvipõimikus on tugevam. Kõndisin natuke, et läheks üle, aga ei läinud. Astudes jätkus see terav tuttav lõige. Proovisin kükitada ja vana kaaslane oligi tagasi. Istudes sain juba aru, et püüan jälle keha krampis hoida. Alles paar päeva tagasi sain sellest alateadlikust krambistumisest jagu.

Selles suhtes on tõesti hea, et ma siin olen. Kodus hakkaks juba muretsema. Siia tagasi pääsemine tundub igal juhul raskem, kui Bastille`i vallutamine. Eks siis päeva peale paistab. Samas on nad öelnud, et see kestabki mõned päevad, aga miks ta tugevneb. Vaatame. Sain nüüd hommikused tabletid kätte, aga kogu aeg peab keha kontrollima, et ta krambist lõdvestada jälle. 

Eile õhtul tuli palatisse üks doktor, keda olin koridori peal varemgi silmanud. Selgus, et ta on dr Tõnu Rätsep ja ta on kirjutanud närvikliinikust ja dr Puusepast romaani. Nad olid eelmisel aastal juubeli puhul ka Üliõpilasteatriga koostööd teinud, aga see segane aeg...

Koridoris on ka omalaadne näitus juubeliks üles pandud. Dr Puusepa kohta ma niipalju teadsin, et tema selle kliiniku rajaja on ja kui me Frankensteini tegime Dviniga, siis põrkusin ka tema vägitegude otsa. Seega tuttav mees. Dr Rätsep jättis mulle raamatu lugeda ja sellega ma õhtut ka sisustasin, sest Zeller, mis mul loomekaks lugemata, kuidagi ei kõnetanud mind. 

Romaani nimi on Versammlung, mis tähendab koosolekut või kokkutulekut. Romaan ise on väga ladusas tugevalt dialoogilises vormis. Kirjeldusi ja epiteete on vähe, mis teeb lugemise kergeks. Algab mõnusa intriigiga, kus dr Puusepp käib haiglas ringi ja haihtub siis õhku. Mida võis ka aimata dr Rätsepa napist kommentaarist, et muidu on kaasaeg, aga seal askeldab ka dr Puusepp.  Igal juhul on täitsa hea lugemine siiani. Seda enam, et siin olles kujutab neid ruume hästi ette. 

Natuke meenutab algus Juhan Paju "Hiromandi kokteili".  Eks ma päeval loen edasi. Hakkasin mõtlema, et kui palju võib olla neid inimesi, kes kirjutavad ladusalt, aga on hoopis mingi muu erialaga nii sügavuti seotud, et kirjutamine on teisejärguline hobi. Ja mis neist saanud oleks, kui nad oleksid oma kirjutamise oskuse välja saanud arendada? 

Kuigi - minu kultuuris on arstiamet igatepidi võimsam saavutus, kui olla keskpärane teatriinimene nagu ma ise. Arvestades juba aega, mis õppimisele kulub ja süsteemi, mis jätkab väärikat selli-õpipoisi-meistri traditsiooni, on arstid minu jaoks ühel pulgal Bulgakovi meistriga.

Hommikul lobisesime ka Margusega ja siis tuli ka jutuks, et mis oleks väärikas amet. Ise olen restauraatori töö peale mõelnud. Seda enam, et mõni nädal tagasi sain teada, et Natali hakkas Viljandis seda õppima kaugõppe vormis. Aga vaevalt, et minust nii palju asja saab. Eriti nüüd, kus ma oma seljaga ei kõlba tantsimagi. Tüütu.

Aga samas - olen elus ja seegi on juba suur asi. Saan võtta valutuid asendeid. Veel :-) Kuigi jälle on keha krampi tõmbunud. Saaks endale mingid elektroodid sisse panna, mis särtsu annavad, kui jälle krampi tõmbun. Hea küll. Nüüd võimlema. Võrreldes kodutu keevitajaga on elu haiglas nagu lill. Patt oleks kurta või kaevelda. 



endiselt elus

Mõtted rändavad läbisegi nagu mingid metsikud hirved. Nad hüppavad kuskilt välja ja põgenevad kohe. Ja neid on palju. Kõige rohkem ilmub neid siis, kui võtan mõne uimastava tableti sisse. Siis tulevad nad lausa karjadena, aga kinni püüda neid ei suuda. Ma ei tea, kas sellest ongi üldse kahju. Kirjutamiseks peab niikuinii toksima ühe käega. Sellest on kõige suurem puudus.

Muidu vastab tõele, et positiivsele tõusule järgneb langus. Peaksin olema rõõmus, et sellest õudusest pääsesin, aga juba luurab ahnus peldiku nurga taga. Lubati ju reedeks välja, nüüd öeldi, et mina ei lähe küll kuskile. Õigemini - mul olevat nende juures turvalisem. Huvitav, kas nad kavatsevad mind siin maailma lõpuni hoida? Kuna nii on turvalisem?

Ja mul pole arvutihiirt. Pean vist veel natuke lisaaega paluma Madiselt. Ühe käega ja ilma hiireta toimetada teksti, mille "tekstiks" programm transkribeeris salvestusest tekstifailiks? Esimesel hetkel ei saanud üldse aru,  mis seal kirjas oli. Kohutavalt vilets programm. Ilmselt pean ikkagi ise hakkama kõike uuesti trükkima. Ja ilma hiireta! Läpaka hiirel on ikka minusugusele sandile suured puudused. Inseneridel on veel arenguruumi! Aga olengi täna halvas tujus. Midagi ei laabu. Puus sirgemaks ei lähe. Valud suurenevad, kuigi ravimid on nüüd kangemad. Õlg on ka valutama hakanud. Juustuküpsiseid tahaks hirmsasti... Ja üldse. Kõik on valesti. Karma jätkub. 

Loodetavasti on see ajutine tagasilangemine. Püüan lugeda loomekaks viimase teksti ka läbi. Ei tea, kas jõuan Rakveresse kohale, aga isegi, kui jõuan? Kuidas ma seal osalen? Põrandal, matil lamades. Vaatan palatikaaslasi, kes uhkelt istuvad siin voodiserval ja õhtul on saavad jälle arsti käest pragada. Üks ongi juba teist korda tagasi, sest pole lasknud  seljal taastuda. Tema arvates on muidugi arstid süüdi, aga tundub, et eestivenelaste kultuur ongi selline - peaasi, et korraks on hea, siis istuvad, kiruvad arste ja õhtul, kui enam ei saa lamada korralikult, siis õde ju teab, et nad pole võimelnud, kõndinud ega end istumast hoidnud. Siis hakkavad ringi kõndima ja oigama.  

Huvitav, kas maailma lähebki rändama primitiivsem osa elanikkonnast? Kas eestlastest rändab ka  Soome ja Austraaliasse primitiivsem suguharu? Need, kes suudavad vestelda vaid kaubandusuudistest, kiruda ja kurta ning teisi taga rääkida? Ei tea, seda peaks keegi uurima. Ja mina hetkel välja kannatama. Nüüd tuleb lugu rikkast mehest, kes nii kavalalt rikkaks sai, et müüs lihtsat kraami oma kaubanduskeskustes, mida ta ise kasvatas. Heh... Nad räägivad Grossist. Söök tuli. 

Õhtuks saab jälle suppi. On lootust ka saiakesele. Eile oli kohupiim. Mõnikord antakse ka pirn või õun lisaks. Esimesel päeval ütlesin banaanist ära, sest isu ei olnud. Aga oleksin võinud tagavaraks võtta. Mingitel hetkedel tuleb pöörane küpsiseisu. Hea küll. Lähen nüüd võimlema, siis saab dushi alla ja siduma.


haiglad

Haiglad on kummalised paigad. Siin hakkad paratamatult mõtlema elu ja surma peale. Või siis hakkad rohkem. 

Uudishimuliku inimesena näen ma haavu ja raskelt haigeid inimesi. Eriti nüüd, kui saan koridorides ringi kolada. Täna sain ka sussid lõpuks. Nüüd on eriti seff ringi kolada. 

Selles keskkonnas kirjutab Klaaslapse dramatiseering end ise. Just see ebaõigluse ja jõuetuse aspekt. Seda enam, et eelnevad kuud valu õpetasid mind maailma läbi selle nägema. Ainult kirjutada ei saa. Õnneks on mul nüüd ka pastakas. Väga mõnus. Kirjutan vaikselt stseenimõtteid üles ja järjest keerulisemaks läheb. Need segatud faabulaga asjad nõuavad alati mingit suurt ja üldist lahendust. Aga need jälle ei tule niimoodi nipsust, käsitöö käigus. Sellepärast ei saagi kuuga dramatiseeringut teha. Töömahu mõttes küll, aga see idee või juhtmõte vôi kujund... Mõnikord tuleb ta kiiresti. Mõnikord lööd juba käega ja siis järsku mingi väga juhuslik seos toob lahe duse. 

Tavaliselt aitab ka algteose uuest üle lugemine kui seda hästi tähelepanelikult teha. Alati on mingi detail kahe silma vahele jäänud. Isegi, kui oled mitmeid kordi läbi lugenud. Alati märkad iga kord uuesti üle lugedes "veel midagi". Mõnikord aitab, kui erinevat muusikat kuulata. Mõnikord keskkonnavahetus. Näiteks haiglas loen Klaaslast hoopis kolmanda alltekstiga. 

Aga tegelikult tahtsin hoopis öelda seda, et haiglas saad alles päriselt aru, kui tobedad on igasugused triatlonid ja maratonid, milline mõttetu eneselõhkumine meie kõrval iga päev käib ja ainult selleks, et saada ajutine kaif. Aga ühel hetkel viib see ülepingutus inimese ikkagi nii kaugele, et tulevad valgetes kitlites võlurid ja hakkavad imesid korda saatma. Kui mõttetud ja rumalad tunduvad haiglas kõik napsutamised, suitsetamised, riskitrikid, eneseületused ja muud lollused. 

Alles haiglas saad aru, et lisaks ühele elule on sul ka ainult üks keha. Mingil hetkel tuleb väärtusi ümber hindama hakata. Ja praegu on minu aeg.

karakterid

kirjutamisega on keeruline, kuna ma istuda ei tohi, püsti ka mitte liiga pikalt ja põlvili voodi ees, mis oli lugedes mu lemmikasend - ei ole samuti soovitatav. ainus võimalus ongi külili ja ühe käega toksida.

siiski ei saa ma endale üles märkimata üht võluvat karakterit. vastasvoodi mees viidi just operatsioonile, aga miskipärast tuli ta asjad kokku korjata, sest tagasi ta siia ei tule, läheb intensiivi. igatahes korjasid õed hommikul ta asjad ära ja pakkisid kokku kottidesse. seejärel läks mees vapral sammul oma saatusele vastu. sidumistuppa. sealseid protseduure ma juba tunnen. seejärel saabus palatisse sinises kostüümis haldjas, nii 140-150 kilo ja hakkas kõiki kotte lahti harutama ning kommenteeris ise aina - vaata, aga, näe, kingad on siin. paneme aga kokku... ja mis siin siis on... rahakott, kas see ei peaks õdede kätte hoiule minema... nii, nii... paneme need siis teise kotti. 

nõndamoodi arutas ta oma nähtamatu kaaslasega kõik üksipulgi läbi. väga võluv oli ta vestlust kuulata. kõige selle juures oli ta veetlevalt emotsionaalne. üks hea tegelane on veel, aga külili on raske kirjutada. eks peab õhtul uuesti proovima. jama ongi see, et olen kirjutamisest nüüd eemale tõrjutud lihtsalt sellepärast, et ei saa veel niipea üheski kirjutamiseks sobivas asendis pikemalt viibida. 

Uni

Magasin 7 tundi jutti. Magasin nagu laps. Arst käis hommikul, aga rääkis ainult seda, mida tema tahtis, midagi olulist küsida ei saanud. Tal on täna ka operatsioonid. Homme ka päev. Ütles lahkudes, et võtab tugevad valuvaigistid maha ja muud asjad ka. Kohe tundsin korraks ka valu pärast ta lahkumist jälle. Samas, mul on punane nupp. Igal juhul on hea olla. Ainult kirjutamisvõimalusi pole. Ja täna veel ei tohigi püsti tõusta pikalt. Siis ka vaid rulaatoriga. Äkki saab homme veits kirjatööd teha. Natuke hakkab kiireks minema. Ma üldse ei arvestanud võimalusega, et arvutit ei saa kasutada. Aga mõtleme siiski positiivselt. Olen juba 2 korda kõrvalise abita tualettruumi pääsenud. Mul on mugavaid asendeid. Ma olen maganud korralikult - korralikumalt pole sel aastal üldse maganud. 7 tundi jutti on kindlalt mu selle aasta rekord.

MA ELAN!!!!

 Kui Volli Üllariga Peter Jakobi matustelt koju sõitis, siis olevat ta peale väga pikka vaikimist sirutanud autos käed taeva poole ja hüüatanud: Ma elan!!!!!! 

Mul on praegu kaunis sama tunne. Lihtsalt käte sirutamiseks pole jõudu ja samas püüan tasuta narkotsist viimast võtta. :-) Arst ütles, et selle kohta, mis mul oli, on praegu parim tehtud. On lootust, et elan edasi ka homme.

viimane hommik

Selge mõistus tõrgub ikka veel uskumast, et see kõik täna läbi saab. Üle kolme kuu on see nüüd kokku kestnud. Ja ega muidu polekski midagi, aga suvi kadus kuidagi näppude vahelt, ega ma teda ei märganudki tegelikult. Puhata oleks tahtnud tegelikult, aga puhkus on läbi. Tööd ka teha ei saanud ja olen praegu sellistes töövõlgades, et siit võiks aimata juba uut depressiooni, aga mul on praegu nii suva, kui suva saab ühel inimesel olla. Lepatriinud on number üks ja edasi vaatame kõike jooksvas järjekorras. Eks see sõltub veidi ka sellest, et mis seisus ma päeva lõpus olen. 

Iga kord, kui ratastel raamiga koridoris sõidetakse, ootan, kas see peatub palati ukse taga. Eile käis õde ja seletas, kuidas ma ennast pesema peaksin tänaseks ja puuris ikka sada korda, kas ei ole abi vaja. Hiljem tuli ukseavasse, seisis seal natuke aega, vangutas pead ja ohkas ning tahtis siis minema minna. Küsisin, et miks ta vaatab, kas ta pole siin sellises seisus inimesi näinud? Ta ütles, et ega nii halvas seisus tihti ei ole küll. Mina ei tea, minu arust oli mu seisund üpris  loomulik. Aga nagu ma aru sain, siis ei pidanud ka arst eriti normaalseks oma elamises käpuli ringi liikumist. Ma omast arust isegi olin andekas, et hakkasin tasuliste võimaluste järele ringi vaatama. Kiirabi kutsumine ei ole nagu selline teema, millele ma "eestimehena" esimese asjana mõtleks. Aga ilmselt oleks see olnud arukas tegu. Siis oleksin ilmselt varem siia sattunud. Kuigi - mul tekib ikkagi küsimus - millal seda kiirabi kutsuda? Asi läks ju tasapisi hullemaks alates juunist, kusjuures sujuvalt. Mina teadsin, et peab võimlema valu piiril. Ja liikuma valu piiril. Nii kiropraktik mulle õpetas. Aga kui kogu aeg on valu? Kustkohast sa siis tead, millal see valu piir veel on? Selle nahka kadus lõpuks see jalg üldse alt ära, et ma ühel hetkel otsustasin lõpliku valu piiril koristada :-) Õnneks sealt edasi liikus kõik juba õiges suunas. 

Aga ega ma ikka ei tea, millal järgmisel korral kiirabi kutsuda? Lõpuks, kuni ma suudan mingil määral edasi liikuda, seni ei tundu ju eriti loogiline? Kiirabi on ju midagi erakordset, kui inimene surema hakkab? Või olen ma millestki jälle valesti aru saanud? See peaks jälle üks aine olema, mida lastele koolis õpetada. Ja kindlasti ka seda, et tasuline arstiabi on samuti arstiabi. Kuigi nüüd olen ma siin nagu tavaline patsient. Lepingus on kirjas, et pean haiglakoha eest maksma sama vähe nagu kõik teised patsiendid. Just käis ka füsioterapeut ning viis  mind asjadega kurssi, mis mind ootab. Ja nüüd käisid kirurgid ja ütlesid, et võib olla saan üsna varsti lauale, sest paljud on eest ära langenud. Ei hakanud nende käest küsima, kas nad koolsid? Jätan need naljad õdedele. Mulle igatahes sobib, et asi liigub lõpu poole. 

Kõige suurem dilemma on antud hetkel, kas pidzhaama alla jätta aluspesu või mitte? Muidu poleks probleemi, aga kuna ma opijärgselt tohin üles tõusta vaid füsioterapeudi juuresolekul ja ta oli kaunis kena naisterahvas, siis mulle meeldiks temaga koos esmakordselt jalutama minnes mingitki väärikust säilitada. Kuigi haiglas on väärikus küll nüüd viimane asi, mida säilitada. Siiski - Eneli ütles, kui ma temaga asja arutasin, et küllap mulle ikka bidzaamapüksid pärast jalga pannakse, seega poleks ma päris paljaperseline. Aga samas - mul on ilgelt cool bidzhaama. Nii ülbe muster, et Lapin küpsetaks sellest sellise graafika, et Viiralt oleks joonelt õpipoiss. Ja kui kirurgid siin käisid, siis see meeskirurg viskas mu bidzhaamale juba pilgu peale. Käskis mul selja pöörata ja katsus käega püksisääre materjali... Ja ütles pärast: Väga hea. Raudselt vehib ta mu bidzhaamapüskid opi käigus sisse... 

Aga nüüd veel kammin juuksed, panen lõhna peale ja löön sokid läikima. Inimeses peab kõik ilus olema, isegi kui ta valimiste asemel opilauale läheb. Kohtume paremas maailmas. Üks väike tähelepanek ka eilsetest spordiuudistest: maailmas on kolme sorti soosid. On kesksoo, naissoo ja meessoo. Isegi, kui see vilets nali mu viimaseks  jääb selles ilmas - on see ikkagi parem, kui üldse ilma naljata lahkuda. Jalad ees oskab igaüks. :-) Mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Nii lähedal, aga ometi nii kaugel...:-)

Olen hoitud :-)

Olen heade arstide hoole all ja valmistun homseks. Tundub, et tunneli lõpus on valgus. Üle kahe kuu on hea olla. Valus veel ikka, aga nüüd ma enam teda ei karda. Ja mul on sinine bidzaama. Kubistlik. Ma arvan, et Picasso oleks kadedusest koomas. Elus on jälle värve. Temberatuur on 36,6. Veri on punane, allergiaid pole ja kõik kiidavad mind, et suitsetamisest loobusin:-) 

ärevus

Kolme tunni pärast oodatakse mind kliinikumis. Öösel nägin unes, et arst võttis mu vastu ja hakkas rääkima, et mind võeti nii kiiresti vahele vaid sellepärast, et neil on eksperiment - on tarvis  katsetada koroonahaigetega koos ravitavate seljahaigete ravi efektiivsust. Kui ta kuulis, et olin just koroona läbi põdenud, siis vabandas ja ütles, et ma ei sobi. Ma ei tahtnud ära minna ja võtsin seljakoti miskipärast lahti ning märkasin, et seal on rahapakid. Hakkasin neid lauale laduma. Neid oli kuidagi uskumatult palju. Muudkui ladusin. Rahapakid kukkusid ümber ja ma sättisin neid korda. Arst muudkui vaatas mind üle prillide. Ja lõpuks küsis, et kas seal on neid veel? - osutades mu seljakoti poole. Ma noogutasin, sest lõppu ei paistnud. Ta võttis kahe käega selle tohutu hunniku ja tõstis mulle seljakotti tagasi ning ütles: Nii need asjad ei käi. Siis seisin juba Emajõe ääres ja vihma sadas. Toetusin käsipuule ning mõtlesin - nii see lõpebki. Siis ärkasin üles. Jalg lõhkus valutada, vähkresin ja otsisin mingitki asendit, aga seda ei olnud terves maailmas olemas. Krõmsutasin tablette ja jäin imet ootama. 

Nüüd ongi kolm tundi veel jäänud. Joon kohvi ja silma alla on ka viimastel päevadel mingi paise tekkinud. Lõpuks olengi hoopis silmaga haiglas:-) Ei oska isegi ennustada, mis mind järgmiseks tabab. Kuidas ma siis peaksin veel uskuma, et karmat pole olemas? Või on see Jumalate viha? Igal juhul luban, et kui mind arsti juures tõsiselt ei võeta, siis Emajõgi on küll viimane koht, kust mind otsida. Esiteks on vesi külm ja teiseks - juba pealiskaudsel vaatlemisel tundub ta väga räpane. Seega - lojaalse kodanikuna rooman ma Rakverre tagasi. Juba sugulaste mõttes on vist nõnda aus käituda. Muidu peab veel laiba transpordi eest ka maksma. Aga loodame, et juhtub ime. Või siis ei juhtu - aga Rakverest lahkun vaid jalad ees. 


Emajõgi on see, Emajõgi on see... Siin internetist varastatud pilt Emajõest, mis ei ole nii räpane nagu Tartus. 

järelkajad

Hea tuttav juba küsis eile, et miks ma raamatukogu mõtet välja ei käinud algatuseks. Vastasin, et tegelikult ei ole sõna "raamatukogu" Eesti kontekstis päris õige, sest kahjuks on väga vähesed eestlased viitsinud kolada Skandinaaviamaade uuemates raamatukogudes.  Meil assotseerub raamatukoguga mingi maja, kus on palju raamatuid, aga see poleks tegelikult üldse kuskiltotsast minu soov. Rakveres oleks tarvis just sellist Skandinaaviamaade raamatukogu laadset elukeskkonda, kus on koos kõigi erinevate vanusegruppide maailmad. Raamatud ja ajakirjandus muidugi ka, aga eelkõige just selline sotsiaalne ruum. Ma ei kujuta küll ette, kuidas seda mõtet pooleteise kuuga selgeks teha ja maha müüa. Aga kui taaskord keskenduda hoonele, kus hoida raamatuid oleks olukord sama, mis oli meie "kollase" avamisel - see maja oli juba lindi läbilõikamise hetkel raamatukogu jaoks liiga väike. 

Üks juhuslik pilt Bergeni raamatukogust. Aga see pole ka parim näide. Tegelikult on Bergen isegi venem ja konservatiivne, aga kuna pean hakkama Tartu poole liikuma, sest homme saan lõpuks arstile, siis lepin praegu sellega. Eks tulevikus laiendan oma mõtet. 


See siis Vennesla raamatukogu, mis natuke parem näide. Ja järgmine pilt on näiteks televiisorituba.


Siis veel lasteruumid. 


Ja veel.


Või:




Rahvatants ja haldjarahvas

Eile pidasime jälle rahvatantsijatega hooaja alguse pidu. Aastaga on väga palju muutunud. Juba selles suhtes, et viimased tantsusammud tegin umbes kuu aega tagasi ja tugevate valuvaigistite mõju all. Õnneks sain ise ka tookord aru, et see - kuidas see minu "tants" välja nägi võis mõne inimese silmanägemisele halvasti mõjuda. Ma korraks peeglist vaatasin end ja see oli kõike muud, kui esteetiline. Seega - halastasin Triinu silmadele ja enda närvisüsteemile ning sellest ajast alates tantsin rohkem enda sees. 

Siiski oli tore vaadata neid inimesi. Tekkis selline kummaline seos, et rahvatantsijad on natuke nagu haldjarahvas. Päeval käivad nad päris  maailmas ringi ja sulanduvad muude inimeste hulka ning keegi ei pruugi arugi saada, et tegu on rahvatantsijatega, aga õhtu saabudes kogunevad nad videvikus ning muutuvad nagu võluväel rahvatantsijateks. Isegi haldjatolm on olemas - tantsujalgadest õhku keerutatud. 

Sellised assotsiatsioonid siis täna. Päeval käisin ka oma poliitilisel missioonil ja juba on mul olemas kaks inimest, kes ilma seda küsimata lubasid minu poolt hääletada. Seega on mul juba viis häält kokku. Kui ma ise muidugi hääletada ei unusta. Kogemuse suhtes oli üllatavalt hea. Ega see ei olegi niiväga lihtne, aga väga hästi arendab inimesi lugema ja improviseerima. Ja kui kõike huumoriga võtta, siis täitsa isegi huvitav töö. Pealegi - saab natuke ka jälle karakterite galeriid rikastada. 

mis muudab maailma paremaks?

Kui keegi mu elu kõrvalt vaataks, siis oleks mu viimase aasta käitumine üks arusaamatu ummikjooks ja ega mul head vabandust polegi. Mind vist tegelikult hirmutab kõige rohkem see, et kohe saab 50 aastat elatud, aga sõrmede vahel polegi midagi. Ei ole ma maailma paremaks muutnud ega kedagist. Kuigi juba viimased 21 aastat nagu üritan või nii. Vähemalt mäletan, et 2000 või 2001 aastal, kui me teatris SWOT analüüsi tegime ja kirglikult vaieldes missioone ning visioone sõnastasime, saime ta niimoodi välja öeldud - Rakvere Teater muudab maailma paremaks! Ja tollal ma ka mõtlesin nii ning isegi uskusin sellesse. Praegu - ei saaks öelda, et midagi oleks paremaks muutunud. Kuidas seda siis nimetada? Läbikukkumine?

Ilmselt mingitel sellistel segastel põhjustel võtsin ühel kevadpäeval ka Laila nööbist kinni ja ütlesin, et tahaksin sotsiaaldemokraatide nimekirjas kohalikel valmistel kandideerida. Minu missioon oli alguses kaunis õhuke - lõpetada Rakvere linnas aastavahetusel püssirohu taevasse paugutamine ja säästa vähemalt niigi palju elusid. Aga kevadel ja suvel toimunud kohtumistel tekkis veel palju häid mõtteid ja praegu on parteikoosolekul väga huvitav istuda ja mõelda ja arutada. Seda enam, et teemad ja valdkonnad puudutavad mind ikkagi otseselt. See on minu linn. 

Mitte, et see vabandaks kuidagimoodi mu viimase aasta käitumist, aga vähemalt oli eile õhtul koosolekult koju tulles, kuidagi ülev olla jälle. Hing oli kerge ja mõtted selged. Mul oli korraks tunne, et ma muudangi midagi lõpuks ometi. Ja isegi, kui see kõik võtab aega, siis... Vähemalt selle pisikese asjaga saan äkki nelja aastaga ikkagi hakkama, et linn lõpetab aastavahetusel mõttetu lindude tapmise nii suurel hulgal. Kindlasti jäävad igavesti kuskile alles need tohmas jorsid, kes oma isikliku tulestikupatarei käima tõmbavad, aga vähemalt on signaal saadetud linna poolt, et see ei ole okei. Aeg on keskajast välja tulla ja kasutada ka aastavahetuse tähistamiseks 21. sajandi vahendeid. Laserid, mappingud, droonid, muusika...  

Lisaks muidugi kõik sotsiaalsed teemad, (üksivanemad, turvakodu koostöös valdadega, lasteaia kohatasu kaotamine, sõimelaste vanematele vabaduse võimaldamine, eakamatele huvikorraldus ja võimaluste tekitamine koostöös erasektoriga - kõik need on tegelikult ju rahaliselt  kopikad võrreldes mingite abstraktsete teemadega, millega linn de fakto iga päev rinda pistab.) Just selliste teemade pärast ma üldse sotsiaaldemokraatide nimekirja peale mõtlesin. Keegi peab olema see ühiskonna pesumasin. Mulle meeldivad need väärtused, et hoiame ja kaitseme nende huve, kelle kaitsmine pole  kõige "seksikam" teema avalikkuse mõistes.

Rääkimata muust elust ja olust. Praegu on see linn nagu mingis  kookonis. Vaese mehe Viljandi. Turvaliselt väikekodanlik  ja nunnu. Aga kõik need mõtted, mida oleme arutanud, on tegelikult teostatavad ja isegi väikest serva pidi koalitsiooni pääsedes on võimalik päris palju seda linna ellu äratada. Iseasi, kas ja kuidas ma viitsin sedasi vaikselt - väikeste eesmärkide nimel - koosolekutel käia ja kannatada välja ka Jaakuste ja Jaadlate kirbutsirkuse, kui selleks vajadus peaks tekkima?


päike

 Hakkan juba muutuma natuke selleks "rahvalaulikuks" - mida näen seda laulan. Eile vaatasin aknast välja - tuul! Kirjutan - tuul! Täna vaatan välja - päike! Kirjutan päike! Aga ega mu ajukäärudes suuremat mõttetegevust aset ei leia küll hetkel. Kui seal veel mõni käärgi alles on? Kummaline, kuidas valu halvab igasugused tahted ja mõtted. Hea küll - magusat tahan endisest rohkem. Eile ostsin endale mõttetult suhkrut kokku. Halvaad, virsikuid, mureleid, marmelaadi, musti ploome ja kodujuustu murakamoosiga. Okei - shokolaadi ka. Aga seda teen ma sageli.  Ma kujutan ette, et kui ma oleks veel paar kuud haige, siis ei mahuks ma ühel kaunil hommikul enam uksestki välja. Õnneks teatris saab mõlemad uksepooled lahti teha. Siis ilmselt ööbiksin kuskil pargis kobrulehe all. 

Eile lugesin "Klaaslast". Olen sellest teatris rääkinud ja üleeile tuli Peeter ning küsis: Kas seda annaks dramatiseerida? Loomulikult annab. Kõike annab. Lihtsalt mõningad dramatiseeringud nõuavad ambitsioonikamat lavastajat ja väga sihitud publikut. Ega ma ilmaasajata siis poleks sellest romaanist iga nurga peal ladranud. Aga nüüd, kui midagi toimuma hakkab, tellisin endale ka Apollost raamatu ära. Ei tahaks jälle raamatukogu raamatusse märkmeid teha. Ükskord pidin raamatukogu raamatu sedasi asendama, et olin sinna sodinud. Tõde ja õigus III osa. Jah, mul oli endal ka olemas, aga ajasin lihtsalt raamatud sassi ja kui hakkasin tagasi viima, siis avastasin, et - ups! Õnneks vangi ei pandud. Aga piinlik oli küll. 

Raamatupoodides igatahes "Klaaslast" enam ei olnud. Kummalisel kombel ei olnud ka näiteks - "Polkovniku leske", Lennart Meri "Hõbevalget", John Steinbecki "Me tusameele talve" - mida polnud ka võimalik tellida, sest raamat oli "läbi müüdud". Eks ma kammin järgmisel nädalal internetis. Kuskil on kindlasti midagi. Igatahes viimane "Klaaslaps" peaks peagi mu ablaste sõrmesardellide vahele jõudma ja ma saan seda sodima hakata. Hakkasin raamatukogu oma vaikselt valu kõrvale sirvima, aga midagi veel ei hargnenud. Monotükki on kõige lihtsam teha, aga siis on ka lavastusest kõige väiksemale vaatajagrupile abi. Selle romaani väärtus on kindlasti Maarja Kangro vahetu kirjutamislaad ja tegelikult ka lunastus. Tee, mis tahad - minu jaoks annab see romaan läbi oma valu ka väga kauni lunastuse tegelikult just neile, kes millegi sarnasega kokku on puutunud. Kas otse või kaudselt, polegi oluline.

Niipalju siiski kumas, et kolme tegelasega peab see lugu olema. Siis saab kõik kolm osapoolt peegeldatud. Kuigi Maarja jätab arsti romaanis natuke laokile, aga loodetavasti lubab ta mul natuke seda  laiendada, muidu jään küll hätta. Aga eks ma suhtlen temaga siis, kui loomekas ka midagi arvanud on ja asi ikkagi töösse peaks minema. Enam ma seda viga ei tee, et hakkan autoriga rääkima ennem, kui töö lahti läheb. Aga mõnus on mõtteid koguda. Seda enam, et just kirjutas ka Juta, et lõpuks - aasta hiljem - hakkas ta seda lugema. Küll mõnel võtab aega kõik. Kummaline, kuidas mingil hetkel hakkavad ühed ja samad teemad igalt poolt korraga kokku jooksma. Seda enam, et alles ühel päeval - augusti alguses - silmasin seda ka lugemise väljakutse rubriigis ja sealne lugeja nägi selles romaanis samamoodi lunastuse motiivi. Eks näis. 

Päikese juurde tagasi tulles. On kooli algus ja vaatan kadedusega, kuidas kõik õppima on läinud. Kes näitlejaks, kes kommunikatsiooni ja kes restaureerimist. Peaksin ka end kätte võtma ja hakkama ikkagi mingit seminari korraldama. Muul viisil õppimiseks olen vist liiga saamatu juba. Dramaturgide suvekoolist jäi kummitama Joosep Susi vihje, et Luuleülikooli veel pole. Kui hakkaks ikkagi ise tegelema millegi korraldamisega. Ma usun, et teatriga koostöös oleks see täitsa mõeldav. Natuke dramaturgiat, natuke poeetikat ja natuke proosat... Praegune olukord on natuke piinlik küll, kui Rakvere kõige akadeemilisem ühendus on Moonaküla Muusikaakadeemia. Ma usun küll, et mingi Talveseminari laadne ettevõtmine võiks siia nii mõnegi noore ja mõtlemisvõimelise inimese tuua. Ja ongi jälle päike, mida põske pista. 


tuul

Täna on tuul. Tuuled peaksid muutuseid tooma. Tuuled on alati muutuseid toonud. Isegi Mary Poppins saabus ja lahkus tuultega. Midagi head täna rohkem lisada polegi. 

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...