Sügis kõnnib linnas, mantlihõlmad lahti. Ta astub ootamatult mu selja taha ja koputab õlale: "Läheme, istume kuskil." Me läheme kohvikusse. Juba on tunda, et kohvikuõhus on soojust. Pühin prillid oma t-särki udust puhtaks. "Kuidas läheb?" küsib sügis. Ma ei oskagi talle midagi tarka vastata. Ütlen hoopis: "Sul on ilusad silmad." Sügis lööb pilgu maha ja naeratab. Ma näen, et talle meeldib see, mis ma ütlesin. Võtan ta vahtralehtedest kirju mantli ning riputan varna. "Mida ma sulle tellin?" küsin Sügiselt. Sügis keerutab oma sompus silmi ja naeratab siis korraks pilvekulmude vahelt, kui ma pakun, et äkki joome teed? "Jah, piparmündiga palun." sosistab ta tuulena mu kõrva. Tellin teed ja istume aknaalusesse lauda. "Mulle meeldib siit möödujaid silmitseda..." pomiseb Sügis.
Me istume vaikides. Sügis vahib aknast välja. Ettekandja toob teed, ta on veel noor ja ei tunne Sügist. Ilmselt isegi ei märka ega näe teda. Ta vaatab küsivalt mulle otsa? Kuhu panna teine teetass? Osutan Sügise poole enda vastas. Ettekandja kehitab õlgu ja asetab teise teetassi minu vastu. Kööki tagasi minnes näen, kuidas ta teisele ettekandjale mõista annab, et minuga pole vist kõik korras. Ta ütleb midagi, mida ma ei kuule, tõstab siis kaks näppu ja vaatab minu suunas. Märgates, et ma tema poole vaatan punastab ja põgeneb tagaruumi. Teine ettekandja on vanem, elukogenum. Ta tõstab käe ja viipab Sügisele. Sügis noogutab. "Ära tundis," muheleb ta tassis mett segades. Limpsib siis lusika puhtaks ja paneb alustassile.
"Kuidas sul läheb?" küsib ta järsku ja jääb mulle ootamatult kargete silmadega otsa vaatama. Ma tean, et ma ei saa talle valetada. Ta ju tegelikult teab, kuidas mul läheb. Aga ta on viisakas. Veidi jahe, aga viisakas. Ma vaatan aknast välja ning naeratan. "Kenasti," vastan talle julgelt silma vaadates. Seekord on rõõm seda Sügisele öelda. "Kenasti. Ma vist armastan elu." Sügis noogutab. "Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea."
Me joome vaikides teed ja vaatame aknast välja. Mööduvad kaks poissi, üks neist rebib teisel mütsi peast ja tahab selle puu otsa visata. Sügis puurib oma pilgu poisi kuklasse ja poiss peatub. Ta vaatab ringi, ei märka kedagi, aga annab siis sellegipoolest mütsi oma kaaslasele tagasi ning nad longivad edasi. Veel ristmikul heidab poiss pilgu selja taha ja märkab siis meid. Ta ei saa hästi aru, mis temaga toimub, aga pöördub ja jätkab teed, veel kaugeltki meie suunas üle õla pilke heites.
Mäletan enda esimest kohtumist Sügisega. Olin siis alles väike poiss. Veel väiksem, kui too mütsinäppaja. Läksin kooli, olin tige maailma ja eriti oma ema peale, sest milline närune hing peab ikka inimesel olema, kui ta oma armsa lapse keset suve kooli kupatab! Korraga ma libisesin ning kukkusin. Vaatasin enda ümber ja märkasin, kuidas kojamees sügislehtedesse luuaga hommikut maalis. Tõusin ja silmitsesin kohta, kus ma libisenud olin - teel oli jäätunud lomp. Kuulsin pea kohal kluugutavaid kurgesid, tõstsin pilgu ja tahtsin neile juba lehvitada, kui korraga tundsin, et keegi mind vaatab. Pöördusin, käsi luikedele lehvitamiseks tõstetud ning silmasin teda. Ta seisis kollase maja nurga juures. Tal oli seesama vahtralehtedest värviline mantel seljas, hõlmad eest lahti. Lehvitasin talle luikede lahkumiseks tõstetud käega, ta vaatas minu poole, naeratas oma pilvekulmude vahelt piiluva päikse silmadega ja pöördus ning kadus siis maja nurga taha.
Niimoodi kohtusin Sügisega esmakordselt. Pärast seda oleme sageli koos kohvikus istunud. Mõnikord kõnnime ka pargis või istume keskväljakul pinkidel ja joome topsidest kohvi. Mulle meeldib tema seltskond. Mitte, et me lobiseks. Ei. Enamasti me vaikime. Aga Sügise juuresolekul on isegi vaikusel värv. Temaga koos on võluv vaikida. Seekord ma lihtsalt pidin talle ütlema, et armastan elada. Mulle meeldib elu. Ma olen selleks lõpuks ometi valmis. Üle aastate.
"Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea," oli ta öelnud ja tal oli õigus. Ma kirjutan ja kõnnin. Mul on kõik, mida hing ihkab. Või peaaegu kõik. Piisavalt, et püüelda. Ma olen terve ja mul on töö, mis mind puudutab. Ma olen olemas ning tunnen Sügist. Vähe sellest. Ma olen olemas, tunnen Sügist ja joon temaga koos teed, kui akna tagant möödub kaabuga vanem mees. Ma tean teda küll. Me oleme Selveris kalaleti ees sageli kohtunud. Vanem mees ajab alati selle heatahtliku pilguga teenindajaga juttu ning ma alati kadestan teda. Mulle meeldib tegelikult see heatahtliku pilguga teenindaja ja tahaksin ise talt midagi paluda, et siis teda tänada ja talle korraks sügavalt silma vaadata. Mul on alati tunne, et kui mul õnnestub ta pilku püüda ja sinna sisse vaadata, siis muutun ka mina paremaks inimeseks.
Vanem mees akna taga, kergitab kübarat ja viipab Sügisele. Sügis noogutab vastu ning juba läheb mees edasi. Küllap on neil hiljem omad plaanid, aga praegu istume meie Sügisega siin ja vaikime värviliselt. Tee saab otsa. Sügis sirutab end. "Ma olen nüüd linnas, kui midagi on, siis otsi mind üles," ütleb ta muheledes. Tõuseb, võtab oma vahtralehtedest kirju mantli ja kaob nagu poleks teda olnudki. Ettekandja tuleb mu laua juurde ja koristab tassid. See on jälle see noorem ettekandja. Enam ei näi ta mind imelikuks pidavat.
"Kas teie kaaslane juba läks?" küsib ta. Vaatan tütarlapsele otsa ning noogutan. Püüan oma silmadesse võluda seda heatahtlikku pilku, mida ma Selveri teenindajalt olen enda arvates õppinud. Vist õnnestubki. Ettekandja naeratab. Maksan arve ja tõusen ning hakkan ukse poole minema. Ta tuleb mulle järele. Ma peatun juba ust pooleldi lahti hoides. "Teate, mis?" alustab ta siis punastades ja pilku maha lüües. "Jah?" julgustan. "Teate, mis... Tervitage oma kaaslast minu poolt. Kui te teda muidugi kohtate." Jah, loomulikult ma tervitan Sügist noorukese ettekandja poolt, kes häbelikult oma põllepalistust sõrmitseb. Ta on nüüd Sügisega tuttav. Naeratan ja lahkun. Sügis on linnas. Kõik on taas hästi. Kõik on taas hea.