Ühel suvel olin ma liblikas. Ma keerlesin päevad läbi lillekarussellidel, kiikusin võilillelehtedel, tantsisin tuulehoogudes ja lendlesin loojangu poole. Ma olin väga kaunis liblikas ja kui lapsed mind nägid, hüüdsid nad oma emadele - ema, vaata kui kaunis see liblikas on! Ja emad noogutasid.
Kui ma kuskile peatuma jäin ning tiivad kokku panin, heitis mu keha päikesepaistes südamekujulise varju ja kõik, kes seda märkasid, arvasid kohe, et see toob neile õnne. Nõnda lendlesin ma läbi suvepäeva loojangu poole, kuni silmapiir päikese alla neelas. Minu tolmust tiivamustrit imetlesid miljonid inimesed, aga vaid vähesed neist teadsid, et kui seda puudutada, siis variseb kõik tolmuks. Jääb vaid mälestus aegadest, kui suutsin veel lennata.
Igal õhtul ma suren, koos päikesega. Aga see ei ole lõpp, sest igal hommikul sünnin ma taas koos iga uue päevatõusuga.
Ühel suvel olin ma koer. Ma lonkisin päevad läbi oma perenaise kannul, kelle olin välja valinud ja liputasin alati saba, kui ta minu poole vaatas või mind kõrvade tagant sasis. Kui mu perenaine oli eemal, lonkisin ma mõtteis tema jälgedes, meenutasin kuidas kõlas ta hääl. Mõnikord meenus see mulle kui hõbedase oja vulin varjulises metsas palaval suvepäeval. Mõnikord meenus ta hääl nagu tuhande karukella helisev naer. Minu perenaine armastas naerda ja mulle meeldis saba liputada ning tema poole arglikke koerapilke heita.
Siis tuli sügis ja mu perenaisel polnud minu jaoks enam aega. Ma hulkusin ringi ja jäin ühel sügispäeval end kasiino klaasakna peegelduselt silmitsema. Sain teada, et ma polnud sugugi kaunis koer. Pigem selline vana ja pulstunud. Tol hetkel sain aru, et koerana märkad sa hoopis teisi asju, kui inimesena. Ma loobusin sabaliputamisest ja pugesin oma kuuti, et talve saabudes kõigi möödujate peale uriseda. Aga kui kevad saabub, longin ma jälle tänavale ja liputan oma karedakarvalist traatjat saba, kuni tuleb uus perenaine ja mulle otsa vaatama jääb ning mu kõrvatagust sügab ja pomiseb: nii armas koer, kelle kutsu sa oled?
Ühel suvel olin ma lepatriinu. Kõik lapsed lugesid mu täppe ja vanemad inimesed tõstsid mu sõrmele, mille tippu ma oma väikeste jalakestega ronisin, et siis viivuks puhata. Pole kerge ronida mööda rasust ja libedat inimese sõrme, kui su keha on ponts nagu pirukas ja su jalad on nii väiksed ja haprad. Aga inimesed ei andnud mulle armu vaid tõstsid sõrme oma suu juurde ning sosistasid - lepatriinu, lenda ära! Pesa põleb poegadega! Ja mina lendasin. Kuigi olin väsinud ja puha.
Suvi läbi otsisin ma oma pesa, kust pojad tulesurmast päästa ning alles sügisel sain ma aru, et inimesed valetasid mulle. Polnud mingit pesa ega polnud ka poegi. Oli vaid mu pettekujutlus, et pean nad päästma. Oli vaid vale.
Sügisel, kui ma surin, langes mu keha maamullale ja ma kõdunesin kiiresti. Aga järgmisel kevadel tärkas sealsamas paigas, kuhu ma surnult langenud olin, üks lilleke ja puhkes suve saabudes õide. Siis tulid lapsed, märkasid lille ning hüüdsid: nii ilus lill, hakkame pärga punuma! Ja nõnda rändasin ma ühe väikese tüdruku lillepärjas läbi sooja suvepäeva ning kõik imetlesid seda tüdrukut ja tema karikakrapärga, teadmata, et tegelikult olin see mina - lepatriinu, kelle pesa nende arvates põles pojad sees.
Ühel suvel olin ma järv. Minu süda oli jahe ja selgeveeline allikas, mis voolas mu põues. Vaikselt loksusin ma oma sängis, kui tuul mind kõditas. Klaarilt peegeldasin oma pinnal taevast ja puid ning põõsaid, kui tuul kaugetes mägedes leiba luusse laskis. Minu rüppe sukeldusid ujujad palaval suvepäeval ja mõnikord päikese loojudes heitis mu vetesse end mõni paljas neid, kes ujus aeglaselt ja kelle keha ma oma jahedate voogudega silitasin, kuni tõusis kuu ja teda oma kiirtega kuivatama asus. Minu kallastel jalutasid armunud ja lubasid kokku maid ning taevaid. Aga siis suvi lõppes ning mind polnud enam kellelegi tarvis peale kalameeste, kes mind õngekonkusudega katkusid. Räbalates jäin ma ootama talve, mil mu pind jäätus ja liuväljale ilmusid esimesed uisutajad. Olen alati armastanud laste naeru ja sellepärast ei sure ma kunagi. Kuni leidub veel maailmas üksainuski laps, kes supelda või uisutada armastab, seni elan ka mina.
Ühel suvel olin ma vares. See oli väga raske suvi. Mind ei armastanud keegi. Inimesed näitasid mu poole näpuga ja ütlesid - näe vares. Siis ma otsustasin, et õpin laulma ja hakkan inimestele meeldima. Aga inimesed vaatasid mind veel vihasema pilguga ja teinekord otsis mõni inimene mind nähes välja õhupüssi ning tulistas mind sellest. Mõnikord sain ma pihta ja langesin surnult maha ning mu laip heideti prügikonteinerisse, kus ma mädanesin koos roiskuvate kalapeade ja lekkivate patareide ning mähkmetega. Aga mõnikord õnnestus mul ellu jääda ja siis ma lendasin teise puu otsa, teisele oksale ja laulsin seal edasi. Mulle meeldis laulmine ja muusika. Aga mina ei meeldinud kellelegi. See varese-suvi oli üks kõige raskem suvi mu elus.
Meenub veel mitmeid ja mitmeid suvesid, kui ma olin lõhnav hein, linnulaul, Prantsusmaa kuumus, karged mäed Karpaatides, naer ja proovid Vargamäel, koolivaheaeg ja unistus, vasikas karjamaal, kastekann, matkatee, jõgi, öökull, udu... Ja ilmselt veel tuhat muud asja, olendit, nähtust. Tegelikult ei kahetse ma ühtki neist suvedest. Iga suvi õpetas mulle, et kunagi tuleb sügis, aga see ei tähenda veel seda, et maailm seeläbi otsa lõpeb. Iga päike, mis õhtu saabudes üle silmapiiri kuristikuserva alla kukub, leiab endale uue sõbra ja järeltulija järgnevas hommikus. Nii rändame kõik - läbi kõigi oma suvede, aga kunagi ei saa maailm otsa. Ja seda on hea teada.