Hommik vormsil

Hommikud on alati pisut päikese usku. Vähemalt paremad neist. Mõnedega on muidugi probleeme, aga need kulgevad omasoodu. Need longivad kuskil eemal. Tallinnas või Rakveres. Minu hommik on alati mu sõber. Päike, uduvihm ja vikerkaar. Mida sa ühest hommikust veel oskad tahta. 

Öösel loodud rahvatantsurügemendi valguses püüame täna jätkata õppuseid, et ühel kaunil päeval kõik vaenlased tükkideks tantsida. Või nagu Reigo ütleb - Tarvanpää paneb sandid ka tantsima. Aga oli väga tore ka toolil tantsida. Õhtu edenedes tegin siiski mõned mõõdukamad "tuurad" päris põrandal. 

Eks täna näis, millega päev hommiku üle trumpab. Pean ikka natuke sihikindlam olema, kuigi teha on palju. Ma ei kujuta ette, mismoodi ma oleks siin lõpetanud midagi tõsist homseks ära. Aga vähemalt on selg, jalg ja magu normaalsed. Pole ka tablette võtnud. Parim ravim on liikumine. Eile kaks matka lausa lisaks kottide Tõnu bussitassimisele ja muidu plogerdamine. 

Piltide allalaadimisega on mingi jama. Püüan päeva peale olla sihikindlam. 

Ormsö

Hommikul pakkisin oma voodi ja selja vaikselt kella kuue paiku sisse ning seilamine algas. Tarvanpää Vormsil! Mitte, et minu seljaga võtaks nüüd meeliülendavaid piruette, aga siiski - ega ma eemale jääda ka ei osanud. 


Päeva peale sai selgeks, et ma ei ole enam 16. Kuigi - nagu selgus - ka paljud teised ei ole. Maailm ongi korelatsioonis. Kes suudab rohkem, kes vähem. Igal juhul sain bussisõiduga hakkama. Ka väike jalutuskäik Hullo rahvamajast Hullo hostelsisse sööma, ei olnud suurem asi probleem.

Raskeks läks alles pärast tantsutrenni, kui kaaslased ihkasid mere äärde jalutada. Muidugi ei saanud ma maha jääda vaid lonkisin rõõmsalt kõik kaks ja pool kilomeetrit nende järel Reigoga. Vähemalt ei jäänud ma teistest maha. Praegu liigub info, et kümme minutit on jäänud poe sulgemiseni. 


Igal juhul läheb kohe B-ryhm peale. Seda enam, et bänd lõpetas juba 45 minutit pärast alustamist. Õnneks avastasime üle sõites, et Hiiumaa praam saab oma asjadega hakkama. Pole seal midagi nii suurt hala ja nutulaulu nagu mu vaene vilets selg. 

päevad poevad peitu

Üks asi on päevad kenasti kinni püüda, üles rivistada ja päevakeele kuivama riputada, aga teine asi - kas päevad sellega ka nõustuvad? Mõned päevad on juba varastest hommikutundidest põikpäised ja puiklevad. Nad põgenevad nagu Paalaneni "Fort Accordion". 

Viimased päevad ongi ülemeelikuks kätte läinud. Ma pole juba mitmendat päeva enam eriti kindel - kes keda püüab? Kas päevad mind või mina neid? Algas kõik juba Hilanal ja Säpinas. Aga ka hiljem, tordisöömine Metuusala vaarema juures, eilne Tartu päev Tegelasega ja tänane juubilari varude täiendusretk Tamsallu. 

Mina ei tea, mida nende päevadega teha. Tahaks hüüda nagu Ants, keset suve väsinult ohkas: hakkaks see hooaeg juba pihta, saaks natuke ka puhata. Täna nägin poes Kaja, järelikult on märgid töö algusest juba olemas. Samas - eks ma lähen nüüd kolmeks päevaks rahvatantsijatega Vormsile, siis on aega ka päevikut pidada. Seda enam, et minu selg ei ole veel pikalt tantsuküps. 

https://www.youtube.com/watch?v=W95HrJutqLk

Igaks juhuks siia ka Paalaneni Fort Accordion. Olgu te päevades pinget. 

paradoks

Hiljuti rääkisime tuttavaga vene multikatest. Kummalisel kombel on need südameheadusele ja humanismile rõhuvad naiivsevõitu lood kasvatanud üles kaunis kalkuleeriva ja jahedavõitu põlvkonna. Kui pidada silmas seltskonda, kes siin 90-datel valdavalt kõike erastas ja omad jõulised reeglid kehtestas. Ma ei oska küll teiste sotsialismimaadega võrrelda, aga  kuidagi paistab see põlvkond silma küünilisem ja põhiliselt vaid ennast-usaldav. 

Kui lugeda mõne ettevõtja tähelepanekuid mõne ühiskondliku probleemi kohta, siis tundub kõigil olevat oma enesekeskne retsept, kuidas olukordi nõnda lahendada, et kõik oleks õnnelikud. Aga tema ja tema valdkond alati teistest natuke õnnelikum. Mõned neist on ju proovinud ka poliitikas tegutseda, aga ilmselt eeldab see ikkagi liiga palju koostööd ja erinevate külgede arvesse võtmist ning enamasti põgenevad nad oma turvalisse ärimaailma tagasi väites, et poliitika ongi nõme või midagi sarnast. 

Võib olla ma teen üksikutest nähtustest ka natuke liiga laiapõhjalisi järeldusi ja see põlvkond on tervikuna natuke rohkem valmis end kaitsma, kui teised ning kogu nende kaalutlev eluhoiak on tingitud lihtsalt ettevaatusest. Kuid ikkagi paneb mõtlema, et kuidas siis selliste uuemate jõhkrate ja vägivaldsete multikate toel üleskasvanud põlvkond on hoopis hellahingelisteks lumehelbeksteks sirgunud? 

Ega siin ühest vastust ei olegi, aga ikkagi tekib veider mõte, et äkki kellegi haigetsaamise või allatampimise järjepidev jälgimine kasvatab lastes hoopis empaatiat? Ja loogiline on, et animeeritud maailmas võib see anda isegi teatava kasvatusliku momendi hoopis juurde. Samal ajal, kui meie - konservatiivsem põlvkond - oleme ikkagi veendunud, et lastes saab empaatiat ja soojust kasvatada vaid positiivseid eeskujusid jagades. 

Ehk lapsed ei olegi nii lihtsakoelised enam, et nad vaid eeskujudest lähtuksid vaid suudavad juba 8-10 aastaselt hakata ka ise elulisi pusletükke kokku traageldama? Või on see lumehelbekeste põlvkond oma eksistentsiga vaid protest oma eksinud vanemate suhtes? Aga isegi sellisel juhul oleks tegu ühe kaunis võimsa ühiskondliku kokkuleppega. Küll alateadliku kokkuleppega, aga siiski kokkuleppega.  

aeglaselt tantsin ma valssi

Ma saan aru, et see ei kõla eriti arukalt, aga ma ootan juba pikisilmi, millal see puhkus lõpuks lõpeb ja töö algab. Ja mitte ainult sellepärast, et siis ei valuta mu selg enam vabast ajast ning ma ei pea end puhkuse ajal sitasti tundma. Vaid isegi rohkem sellepärast, et lõpeks see ilma mööda ringi kihutamine. Pärast neid Setomaa otsi tundub homne Tartu päev nagu jalutuskäik vikerkaarel, kus inglid mu ratastooli üksteise võidu lükkavad. Kes suurema hoo sisse saab! 

Muidugi mu oma süü ka, et niimoodi ringi rallin. Käisin mõned päevad tagasi Alatskivil vaatamas "Kui seda metsa ees ei oleks..." viimast etendust. Seitse aastat on nad seda mänginud, aga mulje oli päris hämmastav. Tekkis tahtmine jälle midagi sellist kirjutada. Loomisest, kunstist, muusikast... Mitmed asjad tundusid uued, aga kui ma pärast Eili käest küsisin, siis ta ütles, et ei - algusest peale oli nii. Ja väga hästi oli. Eili on ikka mõnus läbinärija. Ja Ülle ja Eduard ja Madis... Madis on küll kasvanud oma rollis selle ajaga ikka jõulisemaks. Aga seda uhkem see tulevärk oli. 

Mõtlesin koduteel, et kui muidu tõmbavad kunstnikud end "kivvi", siis Juhan Liiv pidi end vaese loojana "Alatskivvi" tõmbama. Huvitav, kas Alatskivi noortel on ka selline sõnamäng, et sõidame nädalavahetusel kodukanti ja tõmbame end "Alatskivvi"? Ilmselt mitte. 


Siin siis Alatskivi retkest ka mõned fotod. Sain nädalavahetusel nii palju targemaks, et ka Peipsi järvel on omad tuletornid. Siiski küll vaid kolm, aga kõlab päris lõbusalt. Miks ma pole kuulnud näiteks midagi Porkuni järve tuletornist? Või Viitna järve omast? Kus on Neeruti järve tuletornid? Ilmselt oleks need kõik väga populaarsed turismimagnetid, kui mõni vald nad püsti panna viitsiks. Eriti võluv tunduks Neeruti järve tuletorn. See, pildil on siis Peipsi keskmine - Nina tuletorn. Kohe Alatskivi lähedal. 


See on siis pildiseeria Kasepää laululavast, mis on ka Peipsi ääres. Ülemisel pildil üldvaade ja alumisel detail. 


Alguses mõtlesin kohe, et milline huvitav laululava! Aga nüüd olen mõned päevad püüdnud sinna midagi sobitada ja tegelikult - teatri jaoks on laululavad ikkagi täiesti mõttetud kohad. Hea küll, kui keegi muusikali teeb (nagu näiteks mu ülemised naabrid praegu :-),  siis veel küll. Võib olla. 

Kuigi - ausalt öeldes on ka kontserdid hakanud juba ära tüütama. Ikka see igav valguse vilgutamine, ikka see igav udu... Mingit liikumist ega shõud ei tehta enam aastaid. Kärts - peale. Mürts - maha. Esinejatele endile tundub enamasti, et nad on vaimukad nagu Richard Curtis, aga reeglina ei ole. Vahetekstid on mõttetu pläma, mis balanseerib seal kuskil siiras olla tahtmise ja anekdoodi vahepeal. Kukerpillid hiilgasid eelmisel suvel Viljandi folgil vähemalt sellega, et nad ei saanudki aru, et nad merepäevadel pole. Viljandi järve pole vist eales nii palju mereks hüütud, kui tol kontserdil. 

Üldine tendents on ikkagi kontserditel selline visuaalselt manduv. Pink Floyd ja lavaline action on eilne päev. Ilmselt on see isegi puhastav - võidule pääseb ju puhtamal kujul muusika ise. Aga ega ma sellisel juhul ei saa eriti aru, mida see valguse väristamine seal märgib või kujundab? Lihtsalt, et muidu lamedas muusikas tekiks vähemalt mingi väline dünaamika? Sellisel juhul eelistaks pigem Anne Veskit, kes roomab kohale, laulab oma laulud algusest lõpuni viisakalt ära, fiilib seda ja käitub alati nagu kuulajaid oleks vähemalt miljon. 

Lõpuks, mis see minu asi on. Parem neelan nüüd paar jõhkramat tabletti ja püüan end välja puhata. Ei olnud eriti hea päev. Tagasiteel avastasin, et kihutan 130 km/h nagu püüaks oma valude eest minema kihutada. Aga väsitab tõesti. Loodame, et homne on parem. Ilusam ja selgem. 

Hilana

Lubasin eelmisel nädalal Petserimaa igatsuse trupile, et toon esmaspäeval Ilmari ka läbimängu vaatama. Mina olen ju nii vana mees, et semmingi vaid vanade meestega ja üldse olen kõigi dinosaurustega samas lasteaiarühmas lusikaga liivakastist mulda söönud :-) Ükskõik, kuidas ma selle üle ka naerda ei tahaks, ometi on selles ikkagi pöördvõrdeliselt suurem ports tõde, kui külmades makaronides kirge. Seda kinnitab juba see, et hakkasin õhtul mõtlema - mis põrgu selle küla nimi nüüd oligi, kus Ilmar elab? Ja ei tule meelde. 

Sama efekt tabas mind ükskord, kui püüdsin tuletada meelde Tom Stoppardi nime. "Noh, see, kes on kirjutanud Utoopa ranniku ja Arkaadia ja Rossi ja Gilli loo ja Shakespeare in Love..." - kirjeldasin ma oma teatrikaugele tuttavale inimest, kelle nime ta siis oleks pidanud une pealt ja kinnisilmi ära tundma. Olin vahepeal täiesti kindel, et see on mingi konkreetse aine puudus ja peaksin Tamara käest küsima, et mida ma selle vastu endale sisse sööma peaks. Aga kõik need viimased kaks korda, mis ma Tamaraga kohtunud olen - ei tule meelde! Täielik paradoks. 

Lõpuks hakkasin mõtlema, et mis seal Ilmari talu juures mulle sedasi meelde tuleb... Äkki meenub talunimega küla? Ja siis korraga plahvatas - tema hoovis on ju Taarka kunagine taluase. Mäletan täpselt, kuidas ta näitas üht aiaäärset lapikest sööti kasvanud maad ja ütles, et just sealt kaevas ta välja Taarka lapsepõlvetalu tellised. Hilana Taarka! Kui loll saab üks inimene olla? 


Igal juhul jõudsin kenasti kohale ja juba seal läheduses oli aimata, et hakkan õigesse piirkonda jõudma. Kõikjal pressis maa seest punast savi ja siin ongi näha üks kaunemaid arhitektuurilisi nähtusi sellest piirkonnast. Savist abihoone. Jumal, kus mulle see toon meeldib. Muidugi tegin ma oma lollaka pildi vastu päikest, aga see õige savipunane toon on ikka nagu samet silmale silitada. Ühtlasi sain pildile ka Ilmari kahekordse kuurihoone. 


Ilmar pakkus kohvi ja ajas aga juttu, meenutades - aigu om. Aga mina püüdsin ikkagi kuidagi ree peale saada ja tuletada meelde, et läheme ikkagi tema algtekstil baseeruva näidendi läbimängu vaatama. Ja üsna varsti jõudsimegi juba tuttava küüni juurde. 


Tänane läbimäng oli juba väga puhas ja kohati avastasin end ammulisui vahtimast ja kahjuks ei suutnud enam väga kõrvalseisja pilguga asja vaadata. Agur ja Lauli vedasid mind juba niimoodi endaga kaasa. Rääkimata Katjast ja Siimust. Rääkimata Triinu kujundusest, Mari muusikast ja Helena kontra-mängudest ning kujunditest. Kurat, kus see kamp mulle meeldib! Aga kahjuks ei suuda ma neid enam erapooletult vaadata. See, mida nad seal ehitavad, kisub mind liiga palju endaga kaasa. Kuigi jah, täna hakkasin aru saama, et eestlased ei pruugi keelest ikka väga palju aru saada, sest ei ole need tüved midagi nii sarnased. Ikka täiesti teine keel suures osas. Ja samas - kui ma selle mõtteni jõudsin - sain ka aru, et tegelikult polegi tarvis. Seda, mida on vaja mõista, saab lugeda näitlejate mängust. Aga eks ma jutustan sellest pikemalt homme. Oma Metuusala vaarema sünnipäeval. 

Eesti naine?

Sain mõned päevad tagasi pakkumise kirjutada taasiseseisvumisega seonduvalt Eesti naistest. Nende väest ja vaimust. Hakkasin siis mõtlema, kes need Eesti naised üldse on? Ja kõigepealt meenus muidugi ema. Huvitav, et noorena ei saanud tegelikult arugi ema sügavamast mõttest. Ta tundus lihtsalt selline eksisteerimiseks vajalik ripats, kes annab lapsele süüa, puhtaid riideid ning köögirätikuga peksa. Samas, kui seda nüüd laiendada, siis saabki juba esimese tegelase kätte. Loomulikult Linda.

Teisest küljest, kes oli sellisel juhul teder? Ja kes kurat oli see lesknaine, kes metsast tedremuna leidis? Ma saan aru, et eepos vajab kangelasi, aga lõpuks tekib ikkagi küsimus, et miks me Linda ja Kalevi kilbile tõstame? Muide - Kalevi, kes sattus Viru randa poolkogemata, sest juhtus kotka selga istuma - sisuliselt ju sisserändaja, et mitte öelda pagulane. Ja Linda, kes sündis tedremunast, mille lesknaine kana alla hauduma pani. Salme poolõde siis sellisel juhul, kes omakorda sündis kanamunast ja läks mehele taevatähtedele? Või kes iganes see kujundlik kutt oli?

Aga - kui me jätame nüüd Salme ja Linda ning pagulasest Kalevi, siis tekib ikkagi küsimus - miks meie rahvuseepose tõlgendajad jätavad tähelepanuta tolle lesknaise, kes tedremuna metsast koju tõi ja ta kana alla hauduma pani. Sisuliselt on ju tegemist üksikemaga. Ja saamegi kätte Eesti naise ürgolemuse - see on üksinduses lapsi kasvatav naine. Hea küll, need ei ole päris lihased lapsed, aga ikkagi. Pruugib lesknaine nad neidudeks kasvatada, kui kohe ilmuvad kosilased ja viivad Salme ning Linda minema ja vaene "üksikema" jääb ilma ka pensionipõlve esimesest, teisest ning kolmandast sambast. Sest kui mu mälu mind ei peta, siis ei ole hiljem kuskilpool juttu sellest, kuidas Salme või Linda oleks midagi hõlma all viinud viletsuses vaevlevale lesknaisele, kes nad üles kasvatas. 

Seega - siit saab teha kaks olulist järeldust. Esiteks - kõigi eestlaste esivanem on ikkagi üksikema ning teiseks - tänamatus oma vanemate suhtes on sisse kirjutatud juba Eesti rahvuseeposse. Need laiendid lisaks, et Kalev on hoopistükkis sisserändaja ja kaudselt oleme kõik hoopis geneetiliselt tedre järeltulijad ning kaudses suguluses (Salme kaudu) taevatähtede ehk universumiga. 

Kas sellest kõlbab kõnelda taasiseseisvumispäeval? Ei usu. Aga kui võtta de jure folkloori jälgi ajades, siis just nii meie rahvuseepos väidab.

õhus on augusti hõngu

On kaks meest. Nad kohtuvad kuskil maailma veerel, kus aeg keerleb ümber iseenda telje. Pealtnäha on nad erinevad. Üks klammerdub pidevalt terminite ja fraaside külge, püüdes jalule seada tõelist tõde. Absoluutset tõde. Teine aga armastab maailma tunnetada läbi tõlgenduste prisma. Ainus, mis neid ühendab, on mälestus igavesest augustist ja hirm, et mälestused ei tule enam kunagi tagasi. Või õigemini - see, mis päriselt olemas oli. 

Selline lugu hakkas mind pärast viimast käiku Marguse kuuri painama. "Jah, me tunneme puudust oma mälestustest ja enamasti ongi need just mälestused - mitte see, mis päriselt oli." nagu Margus mulle meie viimase kohtumise järel kirjutas.

Eile olin nii kaugele jõudnud, et lõin käega oma kahele tekstile, mida ma juuli lõpuks ehk läbi häda kuidagi valmis saaksin, aga kas on mõtet? Lõpuks on ka teelolek ise juba sündmus. Ja ma olin selle kuu aega teel. Loomulikult on hea ajada kõik seljavalu ja pideva seiklemise kaela, aga tegelikult - ilmselgelt ei ole ma veel valmis lõpetama Intervjuud kuusega. Seega, lihtsalt kirjutangi seda, mida tahan. Peaasi, et Forrester on minu sees rahul. 

Õhus on augusti hõngu ja see seab omad sihid. Tuleb hakata vaikselt oma suve kokku pakkima. Avastasin, et pole enam kolm nädalat koristanud. Voodi all on kerge tolmukiht. Aga ükski käsi ei tõuse ka kapist tolmuimejat välja tõstma. Las suvi laulab mu tubades. Veel nädal ja siis hakkab argipäev. Ja head aega sisemise Forresteri päästmine. Nüüd tuleb terve aasta taas vastu pidada. Kuigi ilmselt järgmine suvi ei anna mulle samuti armu. 

Robin ja Ai velled tuleb jälle üle toimetada. Siis veel uued tööd. Ukuaru ja Kunstnike lugu. Talvel hakkab uus seriaalikirjutamine, mis lohiseb ilmselt suvesse välja. Harari ja Hawking. Rääkimata Nipernaadist, kes kõigi oma naiste kaudu lunastust otsib. (Kuigi, äkki see õnnestub ikka koos Liisiga kirjutada,) Ja juba saatis Helena mulle Pihkva tüdruku loo aluse. Rääkimata Musketäridest lastele ning Jussikesest Vargamäe veerel. Õhus on augusti hõngu, sest augustis hakkab jälle töö ja  ratas võtab hoo üles. Ning ei mingeid Sajusaari. 


asjade seis

Tõmbasin kolmapäeval valuvaigistid menüüst maha. Kui on valida kõhuvalu ja issiase vahel, siis eelistan pigem aeglast surma. Sellega ma olen vähemalt juba harjunud. Kummalisel kombel selgus, et valu ei läinudki tugevamaks. Küll aga valutab nüüd lisaks kõigele muule ka magu. Pean teda hellitama. Kuigi pärast neid viit erinevat sorti valuvaigisteid võiksin ma ilmselt tõmmata maost läbi ka paar kera tsingitud okastraati ja juba see oleks hellus ise. 

Igal juhul ei tahaks täna isegi töötada mitte. Kuigi mõned tunnid ikka istusin ja kirjutasin. Nüüd võtsin just sirdaludi sisse ja püüan päevase lõdvestuskuuri läbi teha. Sirdalud vähemalt uimastab korraks ära. Saab natukenegi puhata. Õhtuse sünnipäeva jätsin ka ära, siis ei pea enam autoga sõitma. Tõmban kerra ja proovin lugeda äkki, kuni uni tuleb. Õhtu on ka päev! Niikuinii ei jõua midagi eriti valmis. Vahepeal on niikuinii jooksvaid töid ka juurde tulnud. 

Pean vist Märtenile sõnumi saatma, et kui alttuult talle magamistoa aknasse raipelehka hakkab kanduma, siis uuriks järele, ega mina viimati meeltesegaduses ei lehka. Kuigi jah - pühapäeval tahaks jälle teatrisse. Näis. Esmaspäeval niikuinii ja kolmapäeval äkki Tartusse ka, kui Tegelane viitsib.  

väikese rahva teater

Kui keegi kujutab ette, et ma hakkan nüüd analüüsima eestlaste teatrit, siis paneb ta küll Porschega puusse. Absoluutselt ei ole plaanigi. Setode ja liivlaste kõrval on eestlased ikka suur miljonirahvas. Kuigi tegelikult on eestlasi Eestis veidi vähem, kui miljon. Hiljuti just avaldati suurem eleegiline nutulaul, kuidas me negatiivse iibe pandeemilisse "kasvu" kord kärvame. Seega - Põlluaasal on pidupäevad, kui ta bussiga mööda isamaad ringi kolistab ja igas metsanurgas agit-propagandat teeb, et temast ikka rahvapresident saaks. Peaasi, et ta jälle magama ei jää. Nagu abieluseaduse ajal. 

Aga Põlluaasa teater mind eriti ei huvita. Sest on ütlematagi selge - Põlluaas võidab presidendivalmised. See on sama kindel, kui see, et ta võidab ka olümpiamängud ning Omniva auhinnamängu - arva ära, kas su pakk jõuab kunagi kohale või mitte :-) Ja ilmselt ka tagantjärele NBA meistritiitli ning -sõrmuse. Eile sai seeria siiski läbi ja loomulikult võitis kogemus ehk Bucks. Kuigi Chris Paulist on kahju. Milwaukee vajutas pärast kaht esimest kaotust mütsi pähe ja võttis neli mängu tagasi vaatamata enda kanda. 

Aga tegelikult ei taha ma üldse sellest kirjutada, lihtsalt hea teada, kui kunagi vanadekodus seda blogi lugema hakkan, et mis minu elus siis suurt ka 2021. aastal juhtus - Põlluaas ja NBA. 

See pilt ongi nüüd väikese rahva teatrist. Petserimaa igatsus Säpina küünis - mõni kilomeeter Petserist. Esiplaanil Lauli ja Agur, kes kehastavad Vallit ja Pauli. Kauguses kumisevad Petseri kloostri kellad. 

Kunagi kümmekond aastat tagasi käisin Marimaal ja tutvusin sealse teatriga. Neil oli just esimene marikeelene näidendivõistlus lõppenud sügisel ja nüüd siis lavastati ka võidutöö. Vist oli ikka võidutöö? Näidendivõistlusele oligi laekunud erinevad folkloorsed versioonid Hõbesõrakesest või midagi sellist. Ühesõnaga - ei midagi kaasaegset. Ja nii nad mängisidki oma muinasjutte. Portaali ette, külgedele olid tõmmatud kaks suurt palakat, millele oli kellegi püüdlik käsi võõbatud ruunimärgid. Nagu hiljem selgus - luminestseeruva  värviga. 

Ma saan aru, kui Kuressaare miniteatrifestivali lõpushõus kasutavad gümnaasiumi tantsupoisid sellist võtet ning see on kontekstis isegi vaimukas, aga rahvusliku teatri puhul ja ruunimärkide maalimiseks? Mindagu persse! Ja tegelikult ka - see oli juba nii nukker, et ajas naerma, sest tegelikult annab selline väike detail mõista, kui kurvas seisus ja kui publikut-anuv nende omakeelne teater tegelikult on. See oli tegelikult tõesti ahhastav hääletu karje. Seda enam, et enamik nende kuuest näidendivõistlusele laekunud tekstist keerleski ühel või teisel moel Hõbesõrakese muinasjuttu ümber. Või lihtsalt muinasjuttu. Ega ma seal nüüd kogu aeg kaine ka ei olnud. See oleks võinud vaimsele tervisele halvasti mõjuda.

Aga teine võimas mälestus samast lavastusest on seotud hoopis sünkroon-tõlgiga. Istusime Liinaga kõrvuti ja kuulasime klappidest venekeelset tõlget. Näitlejad laval olid üsna vaoshoitud ja nohisesid oma teksti nina alla, võttes ooperlikke suuri poose, ise üleni karusnahkadesse mässitud nagu põhjamaised muumiad. Ja võtsid lõpus oma kentsakaid auhindu vastu samasuguse paatosliku tagasihoidlikkusega. Väärikas rahvas. 

See eest tõlk, keda isegi lavale ei kutsutud lõpus, oleks kindlasti pidanud pälvima vähemalt kaheksa Oscarit. Kui mitte Nobeli näitlemispreemiat ennast. Sellist emotsionaalsust ei kohta ikka igal tänavanurgal. Suurest paatoslikust deklameerimisest langes ta hääl sügavasse leina ja kurbusse, mis segunes kuuldamatult paberile langevate pisaratega. Kuigi oli ütlematagi selge, et oma tõlkijakabiinis paberile ta küll vaatama ei pidanud. See tekst oli tal kindla peale peas ja läbi tunnetatud, läbi elatud ning isegi reziiplaan paika pandud. Tagantjärele on raske öelda, kummale me rohkem kaasa elasime, kas näitlejaile laval või tõlgile kõrvaklappides. 

Põhifaktiks jääb siiski see, et mitte mingi nurga pealt ei suutnud ma seda kuidagi teatrina võtta. Setomaal on sellevõrra lugu pisut parem. Siin on traditsiooniliselt juba tehtud nii muinasjutte, kui isegi ka üks elulooline lugu - Taarkast ning tõlgendus ka Vanahundist. Aga eile, kui ma Petserimaa igatsuse läbimängu vaatasin jõudis kohale arusaamine: Selleks, et väikerahva teater ja keel ellu jääks, peaks nende teater kõnelema just tänasest päevast või lähi-kaasajast. Alles seal ilmnevad tegelikud probleemid just sellisel kujul nagu nad päriselt eksisteerivad. Aga mis põhiline - selles on võimalus keelel elama hakata just kaasaegses mõistes. Eluga kaasa liikuda. 


Petserimaa igatsus on lavastusena just midagi sellist, mille puhul tekib tunne, et need inimesed on päriselt olemas. Need valud ja naerud on päriselt valutatud ja naerdud. Ja siit hakkabki väikese rahva teatri fenomen. Ega eestlastele seda otseselt tarvis polegi. Aga küll määrab ta mingi murdosa setode võimalikust karmast. Seto on viimastel aastakümnetel muutunud kaunikesti kaubamärgiks. Ja ma ei pea silmas mitte leelokoore vaid just setondust, kui olmet. Sellest on laiemalt jutustanud ka lavastus - Kuidas müüa setot, kust joonistus välja kuis see maa  ning rahvas püsib elus tänu turismile ning projektidele. Aga kindlasti pole see jätkusuutlik. 

Eile, kui ma vaatasin Aguri agoonilist tantsu voodiga, mis oli üks kaunis jõuliselt olemasolev manifest minu viimase viie aasta  teatrikogemuste kohvris. Üldse see Aguri ja Lauli naturaalsus ja suhestumine argise ning olmelisega... Selles oli mingi usutavuse teine staadium. Kui ma neid vaatasin, siis ei tekkinud kordagi kahtlust, et päriselt ei oleks Setomaal selliseid inimesi. Rääkimata Katjast ja Siimust. Aga kogu see kompott tervikuna - kurja küll! Ega seda lihtne ei olegi kokku võtta. Helena on ehitanud üles maailma, mille põhiväärtus ongi just selles naturaalses ja tänapäevases suhestumises. See on väikese rahva teater, mis räägib ja mängib väikese rahva eluga. Samas ei häbene kasutada ka kaasaegse teatri vahendeid. Ja jäädes samas ikkagi veenvaks kõiges oma jõulises kunstilises visuaalsuses ja vormis. Rääkimata kujunditest, millest see lavastuspilt kubiseb.  

Põrgu hea meel oli selle kõige üle. Ja kui nüüd esmaspäeval saab selle kõik veel puhastatult ja valgusega koos üle vaadata, siis võin küll kirjutada, et see suvi vääris elamist ja ootamist!


Ja eile juba pidasime Helenaga uut sõjanõu. Tal on päris pingeline materjal jälle mõtteis hulkumas nagu kodutu koer. Peab sellega siis jälle ennast suhestama hakkama. Laota ikka sõnnikut sellele juurele, mis võsusi ajab. Ja sealt on neid veel palju tulemas. Väga hea meel. Ja kõige selle seltskonna üle. Ja loomulikult selle üle, et Setod võivad oma muinaslugude jutustamisest lõpuks isegi välja jõuda tänapäevasse teatrisse. Ma ei ütle, et muinasjutud on halvad, aga kindlasti ei paku nad tänapäevast identiteeti. Muinasjutud ei otsi tänapäeva võimalusi ellu jääda. Muinasjutud on teinekord hea allegooria, aga nad ei liiguta ega puuduta tänapäeva. 

Muinasjutud on nagu vana leelokoor, mida kuulad ja mõtled, et jah - täitsa sugereeriv. Aga alles siis, kui kuuled noori Tsibihärblasi, saad aru, et laule lauldi ikkagi selleks, et unustada töö ja elu raskused ja selleks, et rõõm hinge üles leiaks. Ja jälle - ma ei halvusta kumbagi. Raskel ajal on ka kondenspiim ka suflee, nagu me lapsepõlvest mäletame. 

Aegade aidad on ääremaal valla

Iirlastel on ütlus, et kui Jumal lõi aja, siis lõi ta seda nii, et küll saab. Sealjuures toovad nad näiteks aja kokkuhoidjad ja aja raiskajad. On teatav hulk inimesi, kellel pole kunagi aega. Neil pole aega, et sind korraks kuulata, neil pole aega, et oma lapsele otsa vaadata, neil pole aega, et kõige armsamale inimesele öelda - ma armastan sind.

Samas on need aja raiskajad paradoksaalsel kombel ajaga pööraselt ülbelt varustatud. Neil on alati aega, et sinuga üks õlu võtta. Neil on alati aega, et sind kuulata. Neil on isegi selleks alati aega, et sind lennujaama ära visata, kui kõigil teistel on kiire või tahavad nii vara veel magada.

Seega - aja paradoks - iirlaste järgi - seisneb selles, et kes aega raiskab, sel on seda jalaga segada. Vastupidiselt tollele totrale tüübile, kes aega kokku püüab hoiada ja kel pole teda niigi palju, et oma armas ema pühapäeva hommikul kirikusse viia. 

Ühesõnaga - käisin täna ääremaal. Petserist 3,5 kilomeetrit kaugusel asuvas Säpina küünis. Vaatasin Petserimaa igatsuse toorest läbimängu ja suu vajus lahti. Esiteks juba keele tõttu - ei mingit heroilist Taarka paatost ega Peko puist purssimist. Ei mingit muinasjuttu Hõbesõrakesest nagu maridel. (Homme räägin pikemalt, selg praegu valutab ja jalg ja magu ja üldse on tunne, et äkki koolen öö jooksul maha, mis ei olekski kõige hullem asi kogu maailmas hetkel.) 

Vähemalt oli väga hea näha olmesse eksivat Seto teatrit, mis uitab tänapäevastel radadel, kuigi lintmakkide ja plekist pesupalide maailmas. Põrgu, kuidas mulle see lava meeldib! Põrgu, kuidas mulle need näitlejad meeldivad! Põrgu, kuidas mulle kõik see kamp meeldib! Kui nad oleks virsikud, ma sööks nad lihtsalt ära! Nad on hullud, aga kui see on hullus, siis andku taevas mulle sest osa saada! Kui see pole hea teater, siis istutage mind jugapuu pähe mõne Lollidemaa uusrikka aeda, kus ta igal õhtul mulle pähe kuseb. 

Täna piirdun siiski vaid sellega, et ääremaal on aega. Seal elavadki need aja raiskajad. Hommikul läksin proovi - sõitsin varakult pool Eestit läbi, et näha, kuidas nad projektorit "teisele poole" proovivad. Äge oli. Aga keeruline ka. Siis jalutasin rahus pisut ümber ümbritsevate karjalautade... Väga kummaline tunne tuli peale. 

Nagu oleks lehmad just mõni hetk tagasi välja läinud ja jalutavad puisniidul. Mida seal muidugi iseenesest mõista ei ole. Lehmadest rääkimata. Ainult aeg vedeleb maas. Nii palju aega, et hirmus hakkab. 

Proov kulges samamoodi paineta. Keegi ei kiirustanud kuskile, keegi ei mõelnud elutähtsatele asjadele... Vaid - kõik olid olemas - siin ja praegu. Selline igatsus tuli jälle projekti teha. Ise sõlmida sokke hunditopise jalga, ise istutada orasheina lavanurkadesse, ise nautida seda kõike, et - aeg on maas. 

Aga homme pikemalt. Pean veel vaatama Bucksi ja Sunsi kuuenda mängu järele, mis hommikul peeti. Ilmselt Bucks ei võitnudki kodus. Muidu oleksid kõik uudisteportaalid sellest ainult pasundanudki, et NBA sõrmused on jagatud. Aga seda ägedam mäng tuleb. Bucksi kaotus kodus! Selge on see, et nad nüüd võidavad lõppkokkuvõttes seeria ja meistritiitli, aga vähemalt on finaal venitatud lõpuni välja nagu äriarved, mille laekumist ootan. Mõnd juba maikuust saati:-) 

Homme on ka päev. Homme laulame ja tantsime jälle. Olen nüüd tõesti 14 tundi tegevuses olnud. Aga ääremaad ruulivad! Seal on pööraselt äge. 

kuidas püüda päeva

Päevapüüdmine on tegelikult kaunis peenike kunst. Igaüks seda päriselt selgeks ei õpigi. Ega mul endalgi pole nüüd päris kõiki Issanda päevi korralikult kinni püüda õnnestunud. Mõni lipsab ikka sabapidi peost põgenema ja pääseb pakku. Aga sellepärast ei pea kohe päevalõkse nurka viskama või turule müüma minema. Üks korralik päevalõks võib hea inimese käes aastaid vastu pidada, enne, kui logisema hakkab ja rikki läheb. 

Kõigepealt peabki juba eelmisel õhtul päevapüüdmise riistad valmis panema. Värskendama mälu ja tegema nimekirja, mis kõik sinna püütud päeva sisse mahtuda võiks ja mahtuma peaks. Siis tuleb mõelda ka sellele jälle, et milleks sa üldse elad ja kas need nimekirja valmispandud päevalõksud ei püüa hoopis su unistusi, lootusi või igatsusi. Võib ka sedapidi juhtuda. Ega päev on kaval loom.

Põhiline on sealjuures meeles pidada, et elu ei alga kunagi homme. Iga minut juba käib. Sellepärast pole kunagi mõtet enam püüda möödunud päevi. Ikka neidsamu, mis parasjagu su toanurgas kükitavad või alles koridoris kolistavad ja kingapaelu lahti seovad. 

Kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis polegi muud, kui ärka aga hommikul võimalikult vara üles. Üks korralik päevapüüdmine hakkab ikka enamasti päiksetõusuga. Juba Tammsaare teadis seda une pealt. Sellepärast ta vana Andrese juba esimeste koidukiirtega toast välja kihutaski. 

Aga Andresel läks see asi pisut viltu. Ei tea, kas Tammsaare juhtus valel ajal aknast välja vahtima, kuidas poisikesed palli togivad või mis? Aga pisut jänni ta Andrese oma päevapüüdmistes jättis. Alles viiendas osas sai rahvakirjanik jälle jala Andrese ukse vahele ja andis talle mõne pudrusema päeva ka püüda. 

Selles suhtes ei eksi need, kes noore Andrese kombel küsivad, et mis kasu oli isal sellest, et ta aastate kaupa Vargamäel oma päevi püüdis ja neid kotti toppis? Mis kasu oli isa Andresel sellest, et ta agaras päevapüüdmishoos ei märganud, kuidas ema Krõõt otsad lahti sidus ja õhtu püüdmise teele oma särtsakad sammud seadis? Aga ega päevapüüdmine pole siis süüdi, kui inimene õnne ja armastust ära ei tunne. Andresega juhtus lihtsalt sedapidi, et tema püüdis kinni täitsa valed päevad. Need kibeduse ja töö tõugu päevad. Selliseid pole mõtet püüda. 

Püüda tuleb ikka neid päevi, mis südame kergeks ja õnnelikuks teevad. Mõnikord tuleb selleks muidugi hommikul vara juba varrukad üles käärida ja päevasabast sikutama hakata ning nõndamoodi päev läbi temaga rassida, nagu vana Andres, aga kui siis selle päevaraipe kätte saad ja tagasi vaatad, siis ikka süda kohe laulab suurest õnnest ja õnnestumisest. Järgmisel päeval küll kondid valutavad nagu oleks päev läbi hambapastat tuubi tagasi toppinud või trobikonna tuuleveskeid teise ilma saatnud. Aga nõnda selle päevapüüdmisega ongi. Leiba ta lauale ei too, aga südamel hakkab kergem. 

olen mina vast üks õnnelik issanda ussike!

Eile jõudsin huvitava hüpoteesini. Istusime Helenaga Marguse juures ja jutustasime Petserimaa igatsusest ning muidugi maast ja ilmast ikka ka, kui mingil hetkel kaldus jutt äärmuslaste teemale ja korraga tabas mind tänu EKREle valgustuslikkus. Korraga sain ma aru, et kui ma veel mingi neli või viis aastat tagasi suhtusin feminismi nagu mumpsi või läkaköhasse, mille kandjatele tuleb mõistvalt kaasa tunda, siis tänasel päeval selgub, et see on täiesti loogiline ja eluterve maailmavaade. Ja seda kõike tänu EKRE püüdlikkusele aheldada naisi käeraudadega kööki pliidi külge või magamistuppa sängisammaste vahele. 

Seega - ärme ütle, et EKRE-st pole kasu. Pühade vendade Helmeste raugematu rohimisretk uskmatute ohakapõllul, käes ülemisest otsast leegitsev kõplavars hakkab  viimaks ometi esimesi käegakatsutavaid märke ilmutama. Nende maailmamuutev püüdlus juurida välja eelarvamusi suhtumises feminismi on lõpuks ometi viljakasse mulda langenud ja ajab oma esimesi idusid. Saada või Põlluaasale tänukiri. Kui keegi tunneb neid mehiseid mehi, siis patsutagu ka minu poolt. Aga taeva pärast, mitte tagumikule. Mingid piirid on pühad, eks ole :-)

Aga Marguse juures möödubki aeg ilmutuslikult. Sain paar head mõtet ja üldse oli mõnus rääkida läbisegi teatrist, elust ning unistustest. See ongi Marguse kuuri juures kõige ehedam - seal saad aru, et tegelikult on elus vaid üks väike palve, mis väärib südamest huulile tõusmist: Issand, anna mulle aega mesilasi vaadata.

Koju jõudes tervitas mind tubade läppunud ja sumbe õhk. Kuigi ka siin oli vist sadanud. Igal juhul oli nauding avada suur aken ja toetuda aknalauale ning silmitseda seda väikest armast vaese mehe Viljandit, mida Rakvereks nimetatakse. Ja kohe meenus Marguse juures aias olev pingi nurgapost, mille otsas kõõlus paari-kolmekilone püramiidjas kivirahn. Kujutlesin, kuidas Rakveres oleks sellise pingiposti otsa tõstetud kivilahmaka ümber kerkinud hoiatavatest ja keelavatest märkidest läbipääsmatu padrik. Hoolimine Rakvere moodi. 

Aga ikkagi ma armastan seda väikest linnaraasukest Euroopa taskupõhjas, sest just siin olen ma koju jõudnud. Mitte, et ma kavatseks juba kulpe nurka loopima kukkuda, aga ega siit palju radasid enam kuskilepoole suundumas pole. Vähemalt ei sae nad Laia tänava äärest veel pärnasid maha nagu Haapsalu rahvas armastab teha. Kindlasti on maailmas kohtlasemaidki paiku, kui hoiatussiltidest vohav Rakvere. 

Aga kokkuvõttes - oli väga lootustandev minirännak - taaskord üks "matk naeratuse eest". Mitte, et ma kavatseks end nüüd kroonilisse vanadusse nakatunuks tunnistada, aga ma tõesti usun ning kadestan noori inimesi. Usun ja kadestan nende illusioone, siirust, head tahet muuta maailma ka teistpidi, kui EKRE pühad poisid seda üritavad. Jõge ei saa tagurpidi voolama panna. See tähendab, et muidugi saab, kõike saab, aga pole sügavat mõtet. Rääkimine kuld, aga tegutsemine veel puhtam kuld ning head mõtted täidavad kõhtugi, vaimunälja leevendamisest rääkimata.

Siin siis üks pilt ka, mille Margus just saatis. Tema oma vana-vanaisa peeglis, mil oma side Petseriga. Kvaliteet halb, sest kopin ja peistin neid messingerist. Ja ei hakka kobisema. Minu blogi, eks ole :-) Mälestused maksavad kvaliteedist kõvasti rohkem. 



uskuda igavesse homsesse

Kui ma oleksin Martin Luther King, siis hüüaksin pärast kaht viimast päeva: I have religion! Jah, just! Usun lõpmatu elu igavesse väärikasse jätkumisse, sest nemad, kes teel on, kõnnivad nõtkelt radasid, mis mulle tähtsad ega lase noid mitte rohtu kasvada. Halleluuja!

Tegelikult ka. Ma tean, et juba alates Rooma impeeriumi algusaegadest on ahhastavalt taeva poole hüütud, et noorus ei kõlba kassi saba allagi! Aga tegelikult - viimased kaks päeva panid mind mõtlema, et kui keegi siin üldse hukas on, siis oleme need meie. See tähendab mina ja minu põlvkonnakaaslased, kes me oma haleda identiteediotsinguil oleme valmis põrmuks tallama kõik karukellad ja ükssarvikud. Okei - mina ei ole! :-) (Kes seda usub, eks ole.)

Eile sattusin kalli sugulase Maili sünnipäeva ettevalmistuskeerisesse, mis nii sujuvalt peoks üle läks, et ma tagantjärele mõtlesin, et kuidas, kurat, meie ei osanud niimoodi elada!? Noored olid rentinud kaasaskantava sauna ja kümblustünni ning kaks võluvat muinasjututelki. Peoplats löödi üles esivanemate maadele, kus käiakse järjepidevalt vundamente korrastamas, kasvatatakse nende varemetel taimi ning rajatakse uudismaana puisniitu, kartulipõllulapikest, käiakse neid kaugelt kodust kastmas, ööbitakse telgiga naastes Viljandi folgilt ja mida kõike veel. 

Ütlemata armas oli näha, kuidas kõike tehti koos ja "ise" ning möödaminnes - muu suhtluse ja naljaviskamise kõrvalt. Sealhulgas püstitati sama"moodsa" ning "noortepärase" suhtumisega võsaservale keskkonnasõbralik kompostkäimla. Oi, olin kade.


Kuigi sain ka ise püksipõlved muruseks ja sõrmed õhtu lõpuks enam tegevuse järele ei sügelenud - siiski... Ikkagi - oli vaid suur rõõm ning puhas, nukker vanainimeselik kadedus. Minu nooruse sünnipäevad ega koosolemised ei küündinud karvavõrdki sinnamaani. Ja oi, kuidas tahtnuks tol eilsel õhtul olla see noor pluss/miinus 30 "age", aga seekord just koos oma isikliku elukogemusega. Mitte vaid sellepärast, et selg ei valutaks ega jalg otsast ei kukuks vaid sellepärast, mida need noored inimesed endas oma olekuga edasi kandsid. 

See väike puisniit, väikesed teerajad läbi metsa, vundamendi kohtadele rajatud kasvuaiad, piiratud kartulipõld, tahtmine ning koostöö igavese homse nimel, kuhu kunagi rajatakse ühine kodu. Päris oma KODU. Kus koos nendesamade sõpradega vananeda. Usk sellesse. Traditsioonid ning järjepidevus. Just sellepärast tahaksin ma hüüda - I have religion!


Siin siis üks nende telkidest. Aga mõte ei olegi telgis vaid selles, kuidas see meie - vanemate inimeste - lahkudes välja nägi. Tuledes ning tõeline muinasjututelk, kus koos hiljem laulda ja lugusid jutustada. Teine telk oli magajatele, varjulisemas kohas. Saate nüüd aru, miks põrgu päralt kadestan ja usun ma noorusesse. Seda enam, et täna saime Marguse juures kokku Helenaga, kes lavastab Petserimaa igatsust. Ja see oli veel kolmas elamus ning uks homsesse, mida noored mõtlevad ning usuvad. Kuid sellest juba homme. 

Igal juhul - on ütlematagi selge - minu tee oli vilets, valevaga ning täis mõttetut püüdlemist välise rikkuse poole, aga veel on kõik võimalik. Ja seda ei lahenda mootorratas või mingi muu väline atribuutika. Elame veel!



läbi kõigi oma suvede...

Ühel suvel olin ma liblikas. Ma keerlesin päevad läbi lillekarussellidel, kiikusin võilillelehtedel, tantsisin tuulehoogudes ja lendlesin loojangu poole. Ma olin väga kaunis liblikas ja kui lapsed mind nägid, hüüdsid nad oma emadele - ema, vaata kui kaunis see liblikas on! Ja emad noogutasid. 

Kui ma kuskile peatuma jäin ning tiivad kokku panin, heitis mu keha päikesepaistes südamekujulise varju ja kõik, kes seda märkasid, arvasid kohe, et see toob neile õnne. Nõnda lendlesin ma läbi suvepäeva loojangu poole, kuni silmapiir päikese alla neelas. Minu tolmust tiivamustrit imetlesid miljonid inimesed, aga vaid vähesed neist teadsid, et kui seda puudutada, siis variseb kõik tolmuks. Jääb vaid mälestus aegadest, kui suutsin veel lennata. 

Igal õhtul ma suren, koos päikesega. Aga see ei ole lõpp, sest igal hommikul sünnin ma taas koos iga uue päevatõusuga.

Ühel suvel olin ma koer. Ma lonkisin päevad läbi oma perenaise kannul, kelle olin välja valinud ja liputasin alati saba, kui ta minu poole vaatas või mind kõrvade tagant sasis. Kui mu perenaine oli eemal, lonkisin ma mõtteis tema jälgedes, meenutasin kuidas kõlas ta hääl. Mõnikord meenus see mulle kui hõbedase oja vulin varjulises metsas palaval suvepäeval. Mõnikord meenus ta hääl nagu tuhande karukella helisev naer. Minu perenaine armastas naerda ja mulle meeldis saba liputada ning tema poole arglikke koerapilke heita. 

Siis tuli sügis ja mu perenaisel polnud minu jaoks enam aega. Ma hulkusin ringi ja jäin ühel sügispäeval end kasiino klaasakna peegelduselt silmitsema. Sain teada, et ma polnud sugugi kaunis koer. Pigem selline vana ja pulstunud. Tol hetkel sain aru, et koerana märkad sa hoopis teisi asju, kui inimesena. Ma loobusin sabaliputamisest ja pugesin oma kuuti, et talve saabudes kõigi möödujate peale uriseda. Aga kui kevad saabub, longin ma jälle tänavale ja liputan oma karedakarvalist traatjat saba, kuni tuleb uus perenaine ja mulle otsa vaatama jääb ning mu kõrvatagust sügab ja pomiseb: nii armas koer, kelle kutsu sa oled?

Ühel suvel olin ma lepatriinu. Kõik lapsed lugesid mu täppe ja vanemad inimesed tõstsid mu sõrmele, mille tippu ma oma väikeste jalakestega ronisin, et siis viivuks puhata. Pole kerge ronida mööda rasust ja libedat inimese sõrme, kui su keha on ponts nagu pirukas ja su jalad on nii väiksed ja haprad. Aga inimesed ei andnud mulle armu vaid tõstsid sõrme oma suu juurde ning sosistasid - lepatriinu, lenda ära! Pesa põleb poegadega! Ja mina lendasin. Kuigi olin väsinud ja puha. 

Suvi läbi otsisin ma oma pesa, kust pojad tulesurmast päästa ning alles sügisel sain ma aru, et inimesed valetasid mulle. Polnud mingit pesa ega polnud ka poegi. Oli vaid mu pettekujutlus, et pean nad päästma. Oli vaid vale.

Sügisel, kui ma surin, langes mu keha maamullale ja ma kõdunesin kiiresti. Aga järgmisel kevadel tärkas sealsamas paigas, kuhu ma surnult langenud olin, üks lilleke ja puhkes suve saabudes õide. Siis tulid lapsed, märkasid lille ning hüüdsid: nii ilus lill, hakkame pärga punuma! Ja nõnda rändasin ma ühe väikese tüdruku lillepärjas läbi sooja suvepäeva ning kõik imetlesid seda tüdrukut ja tema karikakrapärga, teadmata, et tegelikult olin see mina - lepatriinu, kelle pesa nende arvates põles pojad sees. 

Ühel suvel olin ma järv. Minu süda oli jahe ja selgeveeline allikas, mis voolas mu põues. Vaikselt loksusin ma oma sängis, kui tuul mind kõditas. Klaarilt peegeldasin oma pinnal taevast ja puid ning põõsaid, kui tuul kaugetes mägedes leiba luusse laskis. Minu rüppe sukeldusid ujujad palaval suvepäeval ja mõnikord päikese loojudes heitis mu vetesse end mõni paljas neid, kes ujus aeglaselt ja kelle keha ma oma jahedate voogudega silitasin, kuni tõusis kuu ja teda oma kiirtega kuivatama asus. Minu kallastel jalutasid armunud ja lubasid kokku maid ning taevaid. Aga siis suvi lõppes ning mind polnud enam kellelegi tarvis peale kalameeste, kes mind õngekonkusudega katkusid. Räbalates jäin ma ootama talve, mil mu pind jäätus ja liuväljale ilmusid esimesed uisutajad. Olen alati armastanud laste naeru ja sellepärast ei sure ma kunagi. Kuni leidub veel maailmas üksainuski laps, kes supelda või uisutada armastab, seni elan ka mina. 

Ühel suvel olin ma vares. See oli väga raske suvi. Mind ei armastanud keegi. Inimesed näitasid mu poole näpuga ja ütlesid - näe vares. Siis ma otsustasin, et õpin laulma ja hakkan inimestele meeldima. Aga inimesed vaatasid mind veel vihasema pilguga ja teinekord otsis mõni inimene mind nähes välja õhupüssi ning tulistas mind sellest. Mõnikord sain ma pihta ja langesin surnult maha ning mu laip heideti prügikonteinerisse, kus ma mädanesin koos roiskuvate kalapeade ja lekkivate patareide ning mähkmetega. Aga mõnikord õnnestus mul ellu jääda ja siis ma lendasin teise puu otsa, teisele oksale ja laulsin seal edasi. Mulle meeldis laulmine ja muusika. Aga mina ei meeldinud kellelegi. See varese-suvi oli üks kõige raskem suvi mu elus. 

Meenub veel mitmeid ja mitmeid suvesid, kui ma olin lõhnav hein, linnulaul, Prantsusmaa kuumus, karged mäed Karpaatides, naer ja proovid Vargamäel, koolivaheaeg ja unistus, vasikas karjamaal, kastekann, matkatee, jõgi, öökull, udu... Ja ilmselt veel tuhat muud asja, olendit, nähtust. Tegelikult ei kahetse ma ühtki neist suvedest. Iga suvi õpetas mulle, et kunagi tuleb sügis, aga see ei tähenda veel seda, et maailm seeläbi otsa lõpeb. Iga päike, mis õhtu saabudes üle silmapiiri kuristikuserva alla kukub, leiab endale uue sõbra ja järeltulija järgnevas hommikus. Nii rändame kõik - läbi kõigi oma suvede, aga kunagi ei saa maailm otsa. Ja seda on hea teada. 

kõik lapsed rappa!

Eile oli tore shoppamise päev. Jutustasime Tegelasega kõiksugu asjadest ja lõpuks Kumusse ei jõudnudki. See-eest käisime lausa kaks korda Boba-kojas. Sain teada, et internetist on paremaid kaupu saada, aga siiski korjasime poodidest kokku kotitäie träni. Mõned pidi isegi eraldi sülle võtma. Sealhulgas ka valge tenniseseeliku, mis pidi väga pro olema. 

Enamik asju nägidki väga head välja ja peab tõdema, et Tegelasel on maitset. Ma arvan, et siin on ema ja sõprade käsi mängus. Minu soovitatud riideid ta enamasti heaks ei kiitnud. Liiga imelikud pidid olema. Üks kleidike siiski läks lõpuks käiku. Ja mis põhiline - isegi mina sain endale kaks t-särki. Kuigi kropis tekkis kiusatus osta endale ka roosidega kostüüm. Kusjuures selline punakas. Väga trend tundus olevat. Kõik riiulid ja varnad olid neid täis. Minusuguse paksu mehe seljas oleks see kindla peale väga originaalne välja näinud. Rakveres oleks mind kindlasti Roosipallikeseks hüüdma hakatud. 

Aga sain tundma ka kaht uut bändi, kes on täitsa ägedad. Muusikamaitse on Tegelasel samuti superhea. Siis sain teada veel seda, et uudiseid 13 aastased ei loe, sest neil pole tarvis. Kui midagi huvitavat toimub, siis saavad nad sellest niikuinii teada. Kuigi - selliseid "oma maailma" uudiseid teab ta väga hästi. Kus Wilbur Soot elab ja millist bändi ta teeb, et suunamudijad ise ei armasta väljendit suunamudijad vaid eelistavad pigem sõna - sisulooja. Mille üle me ka pikalt arutasime, et kas nad ikka loovad sisu või vahendavad? Aga tegelikult pole suunamudija siiski jah päris korrektne termin. 

Ühesõnaga oli jälle üks väga tore päev. Täna käisin rabas. Murakaid nillimas. Sookailude lõhn on juba omaette väärtus. Lisaks selline sumbunud ja seisev õhk - ma ei saa üldse aru, miks mõned jorsid kanepit kimuvad? Mingu rappa, tõmmaku kopsud täis ja ongi hea olla. Kusjuures - täiesti tasuta ja legaalne. 


Selg muidugi mulle selle käigu eest hümne ja oode laulma ei kukkunud. Pigem jonnis nagu väike ärahellitatud laps. Ega tegelikult selline ebatasane maa nüüd väga suur sõber kõigile mu hädadele ei olnud ka. Kuigi kühveldasin kõikvõimalikud tabletid vahetult enne rappaminekut sisse. Aeg-ajalt tuli ikka pikali heita, end parmudel süüa lasta ja natuke seda krampi lõdvestada. Tagasi tee peale minnes lõi valu ka sääremarja. Absoluutselt täiesti mittevajalik protsess. Aga roomasin kenasti välja. Nüüd mul ikka mõned liitrid murakaid on. Aga murakaid pole kunagi liiast. Seega võin rünnata ka turgu, kui kuskilt mõni tasu peaks laekuma. Nendega on viimasel ajal kehvasti. Rinaldoga jäin enam vähem nulli, autoritasusid laekus ikka häbematult vähe ja eks ma nüüd ootan siis Vanaema eest oma väikest kopikat. Muidugi on midagi ka Piibli vahel, aga suvega on see kahtlaselt kahanema hakanud ja niimoodi jään ma korteriraha koguma aastakümneteks. 


Aga siiski - oli väga tervendav päev. Ja tegelikult tulebki liikuda rohkem. Muidugi tasasel maal on tükk maad arukam liikuda. Aga rabas oli jälle rahu. Rabarahu. Parmud muidugi ei saanud sellest aru, aga eks nad olegi metsikud kiskjad. Õnneks ei trügi nad, raiped, linna. 

Nüüd siis purgimatka ja suhkrumatka. Ja potimatka ka. Oleks tagumine aeg, et Issand mulle kuskilt raha läkitaks.  Aga muidu - kõik lapsed rappa! Kõik lapsed rappa lä-he-vad...

punaste õhtute purpur

Lõpuks see siis juhtuski. Pärast kõiki neid aastaid - topeltvõit! Ei kujuta ettegi, mida ma selle rahaga kõik peale hakkan? Ilmselt ostan uue auto või korteri. Aga vaevalt, et hinnad nii pöörasesse langusse kukuvad ja ilmselt pean piirduma kahe tassi kohviga kuskil kallimas kohas. Kallim koht on siis põhimõtteliselt kogu muu maailm väljaspool teatri kohvikut. Teatri kohvikus saan oma topeltvõidu eest lausa kaheksa tassi kohvi. 

Aga kaks mänguvälja - mõlemad võidavad, seda pole minuga enne juhtunud. Ja lõpuks on neli eurot samasugune raha nagu Wise miljardid. Erinevus on vaid hulgas. Aga õnneks ei tungelnud hommikul mu kolmanda korruse akna taga parv ajakirjanikke, kes ihalenuks lotovõitjaga intervjuud teha ning ma sain rahus oma harjutused seljale ära teha. Ja just mulle endale sobivas riietuses.

Eile käisin siis lõpuks Tormas ära. Tundub, et sel suvel tulebki igal nädalal korra teatris käia. Aga tegelikult oli aus elamus. Mulle on alati meeldinud see harrastajate ja proffide segamisel tekkiv sümbioos. Ühelt poolt on hea turvaline vaadata, et kuskil ei ole ohtugi, et midagi toppama jääks, samas armas ja kui rütmid ka kuskil stseenis pidurduvad, siis tulevad kogenumad näitlejad ja tõmbavad sae jälle käima. Ja tegelikult oli ladusalt jutustatud lugu. Sain teada, et ka Torma kandis on elanud ja tegutsenud oma hull pastor, kes unistas talupoegade vabastamisest. 

Muide, väga võluv oligi stseen, kus Eisen hakkab talupoegi vabastama ja nood põgenevad suure hirmuga tema eest ära. Ega see vabadus võib ehmatada küll! Üldse oli palju vaimukaid kohti. Huvitavad olid näiteks üleminekud, kus üks tegelane lahkub ruumist oma manifestiga ja järgmine stseen algab samal ajal sama manifesti tsiteerimisega , aga hoopis teiste tegelaste poolt ja hoopis teises kontekstis. Kusjuures nad on sujuvalt üksteisest väljakasvavad stseenid. Seda võtet peaks kunagi täitsa proovima arendada. 

Näiteks jutustab Eisen vaimustusega kuidas ja millised õigused peaksid talupoegadel olema ja liigub sellest jutustades vaimustunult kaugusse, samal ajal tulevad mõisnikud ja kordavad koos lahkuva Eiseniga samasid teese... Jäädes lõpuks üksi ja masendusse, sest nende jaoks pole seal midagi vaimustavat. 

Või siis väike elusäde - mõisniku tütreraas, kes saadetakse Eiseni juurde teda mõjutama, aga juhtub hoopis midagi vastupidist. Paruni tütar armub eestlastesse. Nagu hullunud fänn sööstab ta ühe eestlase juurest teise juurde, katsub neid oma käega ning fännab sajaga, ise uskmatusest vaimustudes - sina oled ka eestlane või? Nii äge! Lõpuks läheb koos talunaisega vokil ketramist õppima, sest see võib ikka iseäranis änks värk olla. Kõige koomilisem ja armsam, et kui hakkad mõtlema, siis ilmselt nii see võiski olla mingil hetkel. Ja seda armsam ja naljakam see kõik tundub. Ja samas - ka tänapäevane. Ikka ihaletakse ju pärismaalaste eksootikat. 

Ühesõnaga - vedas ilmaga, vedas paigaga - Torma ringtall on väga omapärane varemete-moodustis ja õnnestunud etenduspaik. Vedas ajaga - oligi viimane läbimäng. (Huvitav, kas ma kunagi mõnda etenduse korras etendust ka näen :-) Ja uskumatult kaunis teekond tagasi. Ma olin valmis selle punase päikese, mis silmapiiril kõlkus, ära sööma. Punase päikesega tuleb alati isa meelde. Ta armastas öelda: taevas on nii punane, ei tea kas tuleb sõda või?

Mäletan, et omal ajal ma ikka küsisin vanemate inimeste käest, kas see on mingi ütlus ja lappasin folklooriarhiive, aga keski ei osanud nagu midagi kindlat öelda, et kust selline võrdlus pärineb. Ja alles mingi kümmekond aastat tagasi mul korraga plahvatas - isa oli ju sõjaaja laps, 1930 sündinud. Ilmselt võis see assotsiatsioon tal tekkida reaalselt sõja tajumisest. Lapsele jäävad ju sellised seosed ja kujundid hoopis teisiti meelde, kui täiskasvanutele. 

Aga kes seda enam teab. Eks ma teinekord muidugi küsin, kui ma jälle ta haua pealt läbi põikan, aga vaevalt, et ta vastab. Ühelt poolt - kust ta enam mäletab ja teiselt poolt - eks need meie jutuajamised rohkem monoloogiks on kiskunud. Polnud ta eluajal suurem asi lõuapoolik ja ega ta surnuna ka eriti arengule aldis ning avatud ei tundu olevat. Aga võib olla ma ise mölisen liiga palju. 

Igatahes oli mõnus väljasõit. Ja kui palju kurgi! Üks jalutas lihtsalt mulle teed mööda vastu, kui ma pisut ringtalli ümber ringi kolasin. Lihtsalt tuli, kallutas pead ja lonkis edasi. Meenus kohe Paavo Matsini "Must päike", kus Kreutzwald oma kurega jalutab. Aga Tormas polnud ühtegi Kreutzwaldi näha. Ilmselt oli kurg otsutanud üksinda mõtteid koguda. 

Aga siin siis mõned pildid ka. Ma küll tagasiteel ei raatsinud seisma jääda, et kogu seda "punaste õhtute purpurit" pildile püüda. Vaevalt, et ta oleks jäänudki. Ja üldse - tegelikult on Runnel juba kõik punaste õhtute purpuri kinni püüdnud:

Punaste õhtute purpur/ siniste lootuste lõng/ kuulda on tasane kur-kur/ hõljuks kui imiku hõng/ magaja kurgu kur-kur/ hinge isekas hõng/ pulsi pimestav purpur/ lootuse lõputa lõng.

Kummalisel kombel kõneleb Runnel siin minu jaoks nii erutavalt lähedusest ja armastusest, et täitsa valus hakkab ja tekib igatsus millegi/kellegi järele. Just see esmapilgul lihtsakoeline ja mittepoeetiline "kur-kur". See - magaja kurgu kur-kur, tekitab sellise sooja ja lähedase tunde. Muu niikuinii ka, kuigi muu on juba poeetiliselt võimendatud kujund. Aga see magaja kurgu kur-kur paneb mind mõtlema kõigile neile tüdrukutele ja naistele, keda olen kuulnud mõnikord unes korraks norisemas. Ja see on armas. Siis saan aru, et olen ikkagi elanud või midagi. Ka Tegelasele, kuigi ta juba ammu pole enam imik. 

Aga jah. Siis need suure suuga lubatud pildid ka. Nagu juba aru saada, siis pole ma suurem asi fotograaf ja Timesi aasta fotole ei pretendeeri neist ükski. Või kui, siis "vaarikate" kategoorias, et nagu  halvemini enam pole võimalik või nii. Aga ega ma pikemalt ei eputagi. Siin siis midagi kurgedest kauguses. 


Siin siis needsamad kured lähemalt. Nii nad seal Tormas elavadki. Kui tahvad, jalutavad poodi ja ostavad omale jäätist. Kui tahvad, longivad niisama linna peal ringi. Kui tahvad, istuvad pesades. Neid oli seal mitmeid. 

Siin on mõned vaated ringtalli aja ja nõukogude ehitusmeistrite poolt järatud ning täiendatud seintele. 



Selline näeb välja lavade asetus. tegelikult on üks väike lava ka publikuosa sees. Ja see on päris äge, kuidas ühel hetkel Katariina sealt ilmub. Aga see ei ole praegu reetmine. Sest tegelikult tuleb see koht nii orgaaniliselt. 



Siis midagi ka mõeldes Petserimaa igatsusele, kus nõgesed on on üks ääremaa kujund. Ja nõgeseid on ääremaadel jalaga segada. Mulle see Triinu mõte väga meeldis, kuidas ta seda Petserimaa igatsuses kasutab. Juba reklaamklipis on see vihje mõnusalt sees. Aga selline vaade on juba kunst omaette. Kuigi jah - päriselt nägi see parem ja jõulisem välja. 


Ja tegelikult, et nüüd aus olla ja mitte kellegi ootusi kuskile kirikutorni kohale kergitada, siis selline armas, isetehtud ja soe teater. Kindlasti ei tasu sinna minna otsima mingeid enneolematuid kunstilisi kõrgusi, aga oma sümbiootilisuses ning siiras laadis lavastusena väga soe ja aus kraam. Ja näitlejad teevad kõik ära ning enamgi veel. 


me peame rääkima Robinist

Lõpuks ometi, lendab meie kotkas! Robin on ehe näide sellest, et loobuda on alati liiga vara. Loobuda saab siis ka, kui on juba liiga hilja ja polegi enam midagi, millest loobuda. Aga sinnamaani tuleb uskuda ja tegutseda. Alles siis, kui kõik on läbi - on kõik läbi ja möödas. 

Mäletan teda esimest korda Kundast, kus ta tuli vanale koolile vastu ja viis läbi põhikooli teatripäeva. Mulle meeldis, et ta oli kohal ja konkreetne. Ei mingit edvistamist tundus pealtnäha nii edeva poisi kohta päris hea saavutus :-) Ega mul muud sellest korrast eriti meelde ei jäänudki. Pärast seda silmasin teda mõnikord Reaalgümnaasiumis, kus ta juba kasvu poolest jäi silma. Ja siis tuligi Tigu ehk kuidas seda talle öelda. 

Pidime Tarmoga harrastusteatrite žüriis olema, et endale Tori projekti näitlejaid otsida. Mälutempli mõte oli kuvandada läbi Eesti rahvamajade eluloo kõigi harrastustegevuste mälu. Me valisime sellise laulu- ja tantsupeo vormi, mida liigutaks ajas lisaks repertuaarile ka väiksed etüüdid maast, rahvast ja loomingust. Ja siis läksime Võrru. Õigemini - Tarmo oli juba sealkandis. Tarmo on miskipärast alati juba sealkandis, kui mina Võrru jõuan. Kuigi nüüd rohkem siin vahepeal. Aga pigem ikka sealkandis. Mina sõitsin veel KaRakTeri autoga. 

Istusin autosse ja mõtlesin, et nad jumala eest midagi imelikku ei teeks, et pärast peame tagasi ka nendega sõitma. Aga jutu järgi otsustades olid nad toredad ja ma eriti ei muretsenud ette.

Festival hakkas pihta, repertuaar oli seinast seina ja üldiselt on ikka harrastusnäitleja tänasel päeval hea tasemega. Nad tunnevad kõiki elementaarseid lavareegleid, esimese-teise repliigi seadust, misantseneeruvad nii, et kõik on kenasti näha ja üldse. Aga harrastusteatrite fenomen on alati selles, et seal kohtab iga kord ka väga palju siirust ja sellist jahmatavat naturaalsust. Heas mõttes jahmatavat. Nende hetkede nimel olen ma valmis ära vaatama ka mõne pooleteisttunnise ümberjutustuse mõnest klassikalisest näidendist, milles erilist sära pole ja mis kipuvad teinekord venima. Aga seda juhtub ka tavalises teatris mõnikord. 

Ja siis tuli Tigu ehk kuidas seda talle öelda. Juba esimesest hetkest alates oli selge, et tagasi sõita on väga uhke ja häbeneda pole midagi. Aga ega ma eriti sellistele asjadele mõelda ei saanudki, sest see, mis toimuma hakkas, oli lihtsalt nii ootamatu. Vähe teksti, napp mängulaad, võimendatud kujundid, uskumatult hea valguskujundus, täpsed rõhud, peategelaste orgaanika ning siirus ja narratiivi häbenematu valu. Kõik see, mida harrastusteater tavapäraselt väldib. 

Kui etendus lõppes, siis tekkis tunne, et ei tahakski plaksutamisega seda ära lõhkuda. Korraga oli nii valus ja ilus olla. Mõtlesin Tegelasele ja kogu maailmast hakkas korraga nii kahju, et oleks tahtnud teda sülle võtta ning silitada nagu kassipoega. 

Sealt alates hakkas mind ikka väga huvitama, et mis Robinist saab. Ja Robin hakkas "mitteloobuma". Mitteloobumise mitteloobumise järel elas ta rahulikult üle ja võttis uue mitteloobumise ootuses elust ning teatrist viimast. Selles suhtes on see kindlasti vedamine, kui inimene juhtub sellele raskemale teeotsale. Kui ristmikul on valida õnn, raha ja surmaoht, siis alati on kõige ägedam sattuda just sinna kolmandale teele. Võid saada kas surma või elama jääda ja leida kõik need komponendid komplektis. Robinil selles suhtes vedas sada seisteteist protsenti. 

Samas - ega natuke hirm oli küll sel kevadel, kui sain aru, et variant b ja plaan c viiks ta teatrist esialgu kaugemale, kui mulle meeldiks. Aga kui homne teater kedagi vajab siis seda meest kindlasti. Ma ei tea veel päris täpselt kas näitleja, lavastaja või juhina, aga eeldused on tal kõigis kolmes suunas minekuks olemas. Eks siis on näha, mis teda ennast huvitama hakkab. Aga kõik see tüütu teatritehniline kogemus, mis tal siit majast kaasa võtta on - selle peale ma võin küll mürki võtta, et sellist pagasit on läbi aegade kooli alustavatel näitlejatel olnud nii vähestel, et neid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Puhas rikkus.

Mõnikord lihtsalt tundub, et ei vea, aga tegelikult tähendab mitte-vedamine alati hoopis vedamist, kuni sa ei loobu. Eks ma olen isegi mõnel unetul ööl kirunud end, et miks kurat ma selle jama endale kaela võtsin, aga kuni sa ei loobu, siis jõuad alati ühel hetkel kogemuseni - just sellist jama mulle ainult vaja lähebki! 

Kui ma nüüd Robinit oma helistamiste ja sõnumitega eelmisel nädalal eksamite vahel tüütasin, siis sain kolmapäeval juba aru, et seekord ei pea ta mitteloobumisele mõtlema. Ja mul oli väga hea tunne. Sest just Rinaldo ajal tekkis see olukord, et ta mujale oma taotlusi saata ei jõudnudki. Ühest küljest oli mul selle üle põrguhea meel, sest sellisel juhul oleks ta teatri juurde tagasi tulnud natuke suurema ringiga, aga tema ring oli juba tehtud. Teisest küljest oleksin ennast ikka väga halvasti tundnud, kui ta oleks aasta veel pidanud tiksuma nagu munakell. 

Nüüd polegi muud, kui oodata. Küll trehvame ka sügisel veel, kui noortega Lepatriinusid teeme. Aga põhiline - vähemalt on süda nüüd rahul ja üks mitteloobumine jälle meie kõigi arveraamatu vahele kirja pandud. 


Lavastuse nimi oli ikka "Mida talle öelda ehk Tigu". Mõni on siin ikka pööraselt geniaalne pealkirjatõlgendaja. Pildi varastasin Leedu festivali kodulehelt. 

kaunis on maa, kui vaatama vaevud

Öö oli rahutu. Varesed nutsid hilise õhtuni eilset taga ja kajakad võtsid hommikul vahetuse üle ning kukkusid koidikut sõimama. See kõlas nagu oleks nad purjus piraadid, kes üksteise võidu taevasse ilmuvate koiduviirgude kallal nokka teritavad. Ülbed, haukuvad ja lärmakad. Kajakatel on alati kellegagi mingi kalkun kitkuda. Varesed on lihtsalt tüütud, aga kajakad pigem kurjad. Nendega nugade peale minna ei soovitaks. 

Panin jälle päikesprillid ette, vahtisin lage ja kuulasin kesklinna hääli. Kella kolme paiku pakkus varestele ja kajakatele täiendust purjus peoseltskond, kes kuskilt koju või järgmisse peopaika litsus. Tüdrukud anusid, et poisid ei ropendaks nii palju, poisid aga ropendasid seda hullemini, mida rohkem tüdrukud neid palusid. Pärast peoseltskonna lahkumist tundus kajakisa magus nagu Mozarti muusika. 

Kesklinna luksus. Sümbioos looduse ja inimese vahel. Kusjuures selgusetuks jääb - kumb meist ikkagi intelligentsem on? Kajakas või noormees, kes enne kallima suudlemist külvab kesklinna karvaseid ja karvutuid suguelundeid täis. Tekkis kiusatus neile järele hiilida, vaadata, kus nad elavad ja siis, kui nad uinunud on, anda uksekella. Kui see noormees mingi ime läbi oma surmaunest ärkab ning uksele ilmub, siis sirutaks käe ja teataks, et: Tere, mina olen see munn, keda te öö läbi hüüdsite! 

Aga selle asemel mõtlesin hoopis Tammsaarele ning paikadele, kuhu võiks reisida. On ilmne, et Iirimaale ma oma seljaga praegu kindlasti ei kulge. Pole neile tarvis minusugust tüütut ja virisevat küürakat küsimärki, kes pealegi oigab ja ägab nagu Kerberos pärast kastreerimist. Pealegi on suvi. Ma ei tea, mis kohaga ma üldse mõtlesin, kui suvel Dublinisse pileti broneerisin? Ilmselgelt ei saanud see olla aju.  

Tammsaarest mõtlesin ka. Aga pigem just maastikuliselt. Vargamäest ja tema väljadest. Viimasel korral oli nukker näha, et juurdepääs Järva Madise rabateele oli rohtu kasvanud. Kõik eilsed rajad kasvavad rohtu. Keegi ei kõnni enam teedel, mida eile paljajalu tallati. Ammu enam ei paista Järva Madise kirikutorn Vargamäe õuele. Kui üldse kunagi paistis? Või oli seegi vaid väikse Antoni pettekujutlus, mida ta täiskasvanuks saades uuesti fabritseeris, et leevendada igatsust aegade järgi, kui kõik oli veel lihtne, selge ja rajad sissetallatud?


See on pilt Simisalu vaatetornist. Uuest nüüd juba. Mitte sellest, kus me 
11 aastat tagasi Mihkli ja paki valge veiniga sageli oma õhtud lõpetasime pärast proovipäeva, kui näitlejad veel ööseks kodudesse sõitsid. Võisime seal istuda teinekord paar tundi jutti. Mihkel toetas selja piirdelaudadele ja kükitas vaatetorni põrandal. Mina toetusin "reelingule" ja andsin märku, kui mõni loom nähtavale ilmus. Või kükitasin samuti seal Mihkli juures ja rääkisime maailma asjadest. Mihkli surmast saabki 11 aastat augusti alguses. 11 aastat lavastusi, mille raame ei maali enam Mihkel. 11 aastat, kui kunstnik enam saalist ei karjata: udu, udu, udu... 11 aastat, kui keegi enam hämarusest näitlejaile ei hüüa: mängige paremini!

Sellistele asjadele mõtlesin ma hommikul, kui sain aru, et vaevalt viitsin neile roppsuudele järele hiilida ja neid uksekellaga ehmatada. Tegelikult hakkas mul hoopis kahju tüdrukutest, kes lõppematult palusid neil ropendamine lõpetada. Lõppematult nagu nagu päevade pärlikee jätkavad nad seda palumist homme, ülehomme ja aastate pärast. Alati jäävad purjus ropendavaid poisse paluma vaiksehäälelised tüdrukud. Vähemalt midagi, mis elus püsivat on erinevalt neist rohtukasvanud radadest. Erinevalt Järva Madise kirikutornist, mis enam Vargamäe maadele üle metsa ära ei paista. Purjus, ropendavad noormehed ja neid igavesti paluvad neiud. 

Õhtul lähen Tormasse Kuldõuna läbimängu vaatama. Margus kutsus, et äkki viitsin? Neil ju lavastaja ka laval, siis ilmselt keeruline  tajuda, et mis tegelikult toimub. Eks ma siis pean minema, kui Margus kutsub. Oleme viimasel aastal kuidagi palju suhtlema hakanud. Ja tegelikult on see hea. Lihtsalt veel üks ajaloo ümberjutustus tundub natuke too much ühe nädala kohta. Reedel käisin Jänedal Naist salamandri tähtkujust vaatamas. Täna siis Kuldõun puukastis, mis peaks Eisenist jutustama. Ei, mitte Mattias Johann Eisenist vaid kellestki Johann Georg Eisenist, kes oli vist Torma pastor? Aga eks ma õhtul saan täpsema pildi ette. Tema elulugu ma vähemalt ei tea :-) Erinevalt Mura omast. 

Ja näeb jälle seda kaunist maad ka. Kui vaatama vaevun. 



mitteheledad telefonid

Võin nimetada ühe hea põhjuse, miks heledam telefon on parem, kui mitteheledam telefon. Kui näiteks pistate sellele mitteheledale telefonile saba taha ja üritate teda sellise kuumaga laadida, siis võib vabalt juhtuda, et ta kuumeneb üle. Eriti siis, kui ta päikese kätte laadima jääb. Nagu täna minu ja minu mitteheleda telefoniga juhtus. 

Kuulsin kaeblikku hädasignaali, mida ma kunagi varem polnud kuulnud ja kui ma telefoni juurde läksin, tervitas mind salapärane sõnum: Teie telefoni temperatuur on liiga kõrge. Laadimine jätkub, kui temperatuur on tavatasemel. Ja nii oligi. Laadimine jätkus pärast seda, kui tõstsin telefoni, mis juba sõrmi kõrvetas, korraks varju jahtuma. Tekkis küll kiusatus tõsta ta hoopis külmkappi, kuhu roniksin isegi heal meelel peitu, kui ma nii kuramuse paksmagu poleks. Aga piirdusin siiski teise lauanurgaga. 

Möödunud kuul ma mõtlesin korra, et olen juba kõik asjad siin maailmas ära näinud, mis mainimist väärivad nagu Jean Reno Covent Gardeni turul jalutamas, hiiglasuured kassid, selle, et jaanipäeval ei sajagi ning palja naise, aga selgus, et telefonil oli mulle veel üks trump kaante vahel peidus. 

Igal juhul tore teada, et ta ennem mulle märku annab, kui heleda leegiga põlema lahvatab nagu nõiad inkvisitsiooni ajal. Aga eks ta ongi juba vana ka. Viies aasta läheb. Vahepeal oli küll pool aastat varumeeste pingil, aga ikkagi. NBA-s võivad näiteks sõrmuse saada ka need mängijad, kes on võitjatiimis samal hooajal vähemalt 18 mängu mänginud. Nagu praegu on Sunsis Torrey Craig, kes sügisel mängis hoopis Bucksis. Ja praegusel hetkel on ta sisuliselt juba sõrmuse vääriline. Ükskõik, kumb võidab. Tasub ikka mänge alati järele vaadata. Isegi, kui tulemust tead. :-)

jalgpalli kasulikkusest kossufänni pilgu läbi

Ega ma pole jalgpalli fenomenist kunagi aru saanud. MM-i muidugi vaatan, kui on hea seltskond ja Brasiiliale lüüakse 7 väravat jutti, aga üldiselt jääb see mäng igavaks. Reeglid on korvpalliga võrreldes liiga lihtsakoelised ja ei aita kaasa mängus teravuse hoidmisele. Rünnakuaeg on reguleerimata, keskjoonel võib palli edasi-tagasi togida nii kaua, kuni keegi igavuse kätte maha sureb. Aga eriti tüütu on see, kui 10 meest pargitakse värava alla ja siis nimetatakse seda kaitsemängustrateegiaks. See on lihtsalt väga igav juba. Aga ma saan aru, et jalgpalli reegleid kirjutavadki suures osas sponsorid ja sealhulgas ka õlletootjad/müüjad. Tegelikult on see neil päris hästi õnnestunud. Mõelda välja võimalikult igav mäng, et inimestel poleks staadionil või teleka ees muud teha, kui pidevalt õlle järgi käia või kusel. 

Kuigi tõe huvides - ka korvpallis on maa-ala-kaitse ja see on tõeliselt mängu-tappev element. Ilmselt mõtles selle välja mõni jalgpallur. Üldiselt siiski korvpalli armastav treener seda pikalt ei kasuta ja enamasti tehakse seda vastaste mängurütmi lõhkumiseks. Siiski leidub ka kossus treenereid, kes mõnikord sülitavad korvpalli ilule näkku ja lõhuvad maa-alaga selle kauni ja vaimuka mängu tükkideks. Üldiselt neid treenereid ei armastata. Aga õnneks sellised võtted korvpalli reeglistik välistab, mis jalgpalli punktimängudes - mil viigist piisab - kus kamp heal tasemel mängijaid teeb 90 minutit keskväljal sööduharjutusi. Nagu trennis poleks aega. 

Siiski - kellele meeldib kana, kellele tütar. Nagu paljude jalkafännide fb piltidelt aru saada, siis jalka vaatamiseks valmistutaksegi võimsa söögivaagna, õlle, mugava igavlemispaiga - diivani ja käimlatee vabastamisega. Samal ajal, kui kossufännid kõõluvad ka kolme jalaga taburetil rõõmuga ja neil peab olema vaba vaid tee suitsetamisnurgani, kus mängu ajal saab teha vaid ettemääratud aegadel 3 suitsupausi. Ütleme nii, et jalkafännide ja kossufännide erinevus vaatamis-stiilis seisneb selles, et kossufännid naalduvad mängu jälgides ettepoole, aga jalkafännid tahapoole. Muidugi on alati ka erandeid. 

Kurb on muidugi ka see, et jalkafännid elavad mängu igavust sageli välja vastaspoole jalkafännide peal. Pekstes neid mängujärgselt oimetuks oma laste silme all või siis lihtsalt mõnitades nende rahvust, meeskonda ja hümni. Lihtsakoeliste reeglitega mängu miinus. Iga loll saab aru, mis toimub ja kui siia liita veel igavusfaktor, siis on ilmne, et selline mäng tõmbab ligi sirgelt mõtlevaid inimesi, kelle ajukäärudes on sama palju kurve, kui Tallinn-Narva maanteel Haljala ristini. Samas on see muidugi ka hea, et selline vägivaldne seltskond saab väljaelamise võimaluse jalgpalliga seonduvalt. Selle asemel, et oma agressiivsust eraelus välja elada. 

Aga jällegi - ega kossufännid siinkohal ka mingid inglikesed pole. Hiljuti avaldatud uurimuses, kes on maailma kõige vihatum sportlane võitis tiitli 122 tuhande vihkamisega kostitatud James Le Bron. Kusjuures teiste sportlaste vastu suunatud vihkamisavaldused jäid sinna 30 tuhande tuuri ja alla selle. Seega - korvpallurid vihatakse ligi 100 tuhande võrra rohkem, kui jalgpallureid (Teisel kohal oli Marcus Rashford ainult 32 tuhande vihkamisega.). Õnneks pakub kiire ja kirglik mäng väljaelmisvõimalusi reaalajas ja kossufännid enamasti ei pea mängu igavust teiste inimeste peal välja elama. Erandiks on muidugi Balkanimaade fännid. Aga seal ei ole ka küsimus mängu igavuses vaid kultuuri eripäras. Ja ilmselt ka mõtlemisevõimes. Või täpsemini -  selle puudumises. 

Aga ikkagi pean ma jalgpalli EM-i kiituseks ütlema, et kui teatris organiseeriti ühine ennustamisvõistlus ja me hakkasime kõik oma kodudes õhtul jalgpalli vaatama, siis vaatasin minagi korra Türgi ja Itaalia mängu. Kuigi Itaallased olid isegi põnevad, eriti siiski vaadata ei viitsinud, sest kõik lehed pasundasid juba EM-i alguses, et Itaalia võidab tiitli. Selles valguses tundus eriti igav hakata mänge vaatama, kui lõpp on ette teada. 

Ja siis sain ma aru, et kui juba niikuinii spordi peale aega raiskan, miks siis mitte vaadata NBA play-off mänge. Ja see otsus oli tõeliselt smart, sest NBA-s oli toimunud täielik kannapööre. Võitjat ei osanud keegi isegi õrnalt aimata, sest parimad tiimid ja favoriidid olid kaotanud vigastustele oma liidrid ning sõelale hakkas järjest enam jääma selliseid meeskondi, kes tegelikult on tublid, aga kindlasti mitte sõrmuse-väärilised oma komplekteerituselt ja üldiselt mängutasemelt. Ja nüüd ongi finaalis Milwaukee Bucks ja Phoenix Suns. Kusjuures täitsa korralikult ja vaimukalt mängivad. Aga neil pole ka vigastusi. Hea küll - Antetokoumpo jalg pole ikka päris see ja siin nüüd eelviimases vastasseisus sai ka Booker nina pihta matsu, aga see ei anna tunda. Ja viimases lahkus platsilt Saric. Aga see eest elab vanameister Chris Paul läbi teist noorust ja selles suhtes oleks armas, kui Suns võidaks, et see oleks Paulile ikkagi lõpuks meistrisõrmus. 

Ise hoian siiski Milwaukee poole pöidlaid. Neil on tegelikult rohkem sees, kui nad esimese kahe mänguga välja näitasid. Ja nad on parimatel päevadel vaimukamad. Juba sellepoolest, et neil pole sellist puhast tsentrit nagu Sunsil Ayton. Siis peab olema leidlikum ja teravmeelsem. Mida nad kahjuks kahes esimeses mängus väga ei olnud. :-)

Teine põhjus, miks jalka EM kasulik oli: sain rahumeeli vaadata mänge just sellisel ajal, kui mulle endale meeldis. Kuskil Eesti uudistesaitidel ei olnud avalikult esilehtedel ühtegi uudist NBA mängudest. Aga pruukis eile jalka EM lõppeda - kus kõik läks just täpselt nii nagu alguses öeldi, et Itaalia võidab - siis kohe... Palun väga! Juba hommikul ilmus täna väike nupuke ka NBA finaalmängude kohta. Mäng oli kell 4 hommikul. Mina oma naiivsuses püüdsin sel ajal ikka kirjutada, et kui lõunaks mõte ära hangub, siis vaatan mängu. Aga... Juba jõudis üks sporditoimetaja mu päeva ära rikkuda. Eks ma edaspidi püüan harjuda, et jalka EM on läbi ja spordiuudistes võib kohata ka korvpalliuudiseid. 

Üldiselt muidugi, kuigi ma jalgpalli natuke irooniliselt suhtun, ikkagi tore, et inimesed mängivad. Kuni inimesed mängivad, tantsivad ja laulavad ja loovad - seni on maailmal veel lootust. Loov mõtlemine tõestab end iga päevaga aina enam tuleviku suhtes. Ja tee mis tahad, exeli tabelit suudab iga primaat toota, aga tulevik kuulub kastist välja mõtlejatele. Nagu Chris Paul. 




neli eneseväärikust

Kasside arvates eksisteerib maailm vist üksnes selleks, et neil - kassidel - lõbusam oleks. Jälgisin siin üht triibulist selli ja ega ta ennast millestki nüüd häirida küll ei lasknud. Pikutas keset teed ja kui auto tuli, siis kindlasti mitte selleks, et ta püsti tõuseks ning ära läheks. Ei! Kui auto tuli, siis ilmselt ikka pigem selleks, et kassist aupakliku kaarega mööda sõita. 

Sama ei saa öelda aga tänase esimese taarakliendi kohta. Ta ei olegi eriti vana. Pigem selline neljakümne ringis. Aga ilmselgelt on ta vintis juba. Või ikka veel? Jätkuvalt? Ta kannab rohelist dressipluusi, mille kapuuts on silmini tõmmatud. Tegelikult nõtkub ta siin juba kümmekond minutit, aga kuna taara vastuvõtt on avatud üksnes kaupluse lahtiolekuajal, siis sisustab too minust pisut noorem härrasmees oma aega veidravõitu nõtkus-tantsuga. Muusikat ma küll ei kuule, aga ilmselgelt tuleb see otselainetena kosmosest. Igal juhul tunneb härrasmees neid kosmosest saabuvaid laineid ilmselt lausa eesnimepidi. 

Prügikonteineril on Martin Luther Kingi pilt ja tema tsitaat: I have a dream. Sinna alla on mahutatud tõlkeline tsitaat: "Mul on unistus! Mul on unistus, et ühel päeval ei hinnata inimesi enam nende nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad jäätmeid sorteerivad!" Ilmselt on tegu fabritseeritud tsitaadiga ja mängulises võtmes inimeste südametunnistusele rõhumisega, aga toimib. Ja ma üldse ei kahtle, et vana inimõiguste eest võitleja sellele alla kirjutaks, kui ta veel elaks.

Bussijaama ees seisab kojamees. Ta nõjatub luuale ja vaatab mööduvat vanamemme. Hüüab talle midagi. Vanamemm vastab ja lohiseb edasi. Muudmoodi on seda raske nimetada. Just nimelt lohiseb. Kojamees jätkab keskendunult luuavarrest kinnihoidmist. Siit vaadates jääb mulje nagu oleks selle maailma viimane pidepunkt just luuvarres ja kojamehe kätes. Kui ta luuast lahti laseks, lendaksime kõik vilinal kosmosesse nagu õhust tühjaksjooksev õhupall. Kojamees teab, et kui ta teatava kellaajani luuavarrest kinni hoiab, siis on tema päevatöö tehtud. Ja ta võib issanda Jumala rahus minna. 

On jälle pühapäeva hommik Tapal. SA Kirikureisid töötab täistuuridel. Teen nüüd väikese jalutuskäigu ja siis saan veel tubli tunnikese töödki teha. Selline vaade siis täna mu kodukontorist. 


seljalood

Viimased päevad on mõnusad seljavalu-päevad. Täpsemini - pigem juba jalavalu päevad. Nagu selgub, pole tablettide krõbistamisest suuremat kasu. Hea küll. Midagi seal leeveneb "pisut", aga keha on ikka kõver nagu küsimärk. Pigem on nõelmatt selline kerge leevendav vaheldus. Samas on mõnus ka nõelmatil võimelda. 

Tegelikult püüan kogu aeg eelmist seljavalu perioodi meenutada, et kuidas ja millal seal mingid muutused tekkisid? Tundub tagantjärele, et kui valud jalga kiirgusid, siis läks mingi kuu aega veel? Aga ega ma täpselt ei mäleta. Igal juhul algas siis kõik enne jõule, detsembri alguses ja kestis kokku pool aastat. Sest juuni alguses võtsin jõusaali kaardi - suutsin ma pangast tuvastada. Aga jõusaali võtsin vahetult pärast paranemist, seda ma mäletan.

Praegu on tegelikult juba teine kuu käsil. Aga kuna ma ikkagi võimlen kenasti ja võtan tablette ja puha... Siis peaks ju rutem minema? Seega - kui mul oktoobri alguseks midagi hästi pole, siis tuleb tunnistada, et kogu see füsioterapeutide, valuvaigistite ja taastusravide rida on üks armas hookus-pookus. Ah, kuidas tahaks augustis või septembris öelda, et eksisin!

Aga seoses seljavaluga meenub mulle ka üks lõbus lugu. Kui 2018. aasta kevadel läksin taastusravisse, siis võttis mind seal vastu üks häbelik neiu. Alguses oli kõik viisakas. Küsimused-vastused. Testis, kui palju ma kummarduda suudan ja kuidas kõik varem oli. Siis pöördus järsku minu poole: "Aga sellised igapäevased tegevused? Kuidas nendega hakkama saate?"

- Kenasti. Enam-vähem. 

- Aga sellised intiimsemad tegevused... Mõnikord nagu häiris või nii? Oli teil mingeid probleeme?

Hakkasin mõtlema, kas ma peaksin talle rääkima, et tualettruumis oli keeruline kasutada "harjumuspäraseid võtteid". Aga otsustasin, et see on ikka piisavalt minu isiklik asi. Ja ütlesin, et teatavaid probleeme oli, aga sain hakkama.

Sellepeale tõstis neiu julgelt pilgu paberitelt ja vaadates mulle täiesti siiralt otse silma küsis pead vallatult viltu kallutades (või vähemalt mulle tundub tagantjärele niimoodi): Kas te kummiga olete proovinud?

Ausalt öeldes olin üpris sõnatu. Mõtlesin, et kas ma peaksin nüüd ennast kuidagi meelitatuna tundma? Või on see mingi ettepanek? Või varjatud kaamera? Igaks juhuks vastasin nii nagu asi oli - Ei. Kummiga ei ole proovinud. 

- Aga uskuge mind. See võib aidata!

- Ah nii...?

- Jah. Paljud on alguses skeptilised olnud ja arvanud, et mida see ikka muudab. Aga uskuge mind, ma ise kasutan ka mõnikord.

- Ah nii?

- Jah. Lihtsalt profülaktika mõttes. Mul ei valuta muidugi midagi. 

- No jah... Tore kuulda. 

- Ma saan aru, et see kõlab niimoodi nagu mingid homöopaatilised pillid, aga sellel on täiesti teaduspõhine seletus, miks kumm töötab. 

- Selles ma ei kahtlegi. Ma olen koolis käinud.

- Väga tore. Siis tulge, ma näitan teile, kuidas kasutada. 

- Põhimõtteliselt ma nagu tean...

- Ei. Uskuge mind, paljud arvavad, et nad teavad, aga seal on omad nõksud. Tulge, ma näitan teile enda peal ette. Teie ei pea midagi tegema. Lihtsalt vaatate!

- No, ma ei tea... 

- Tulge, tulge... Ma kohe... Näete siin meil need kummid ongi. 

Tõstsin vargsi pilgu ja silmasin riiulis seisvaid venituskumme. Ja nüüd võin mina öelda, et uskuge mind - ma lubasin talle, et kindla peale ostan kummi või isegi kaks. Aga tegelikult ei ostnud. Ja ma ei mäleta ka harjutusi enam. Ilmselt youtubis on, aga ütleme nii, et olen selles osas pisut "häbelik" :-) 

Nüüd aga hakkan tööle. Viimastel päevadel on igasugu kõrvaltegevusi olnud. Peaksin ennast nüüd kokku võtma ja püüdma selle nädalaga esimese poole noorteloost kalevi alla saada. Tähemärke isegi on, aga selline segadus. Ilmselt tõstan mõned stseenid teise vaatusse ümber ja teen esimese kompakstemaks. Teravust on nagu alguses vähe. Aga kui kirjutada sisetunde pealt, siis ei tohiks ju hakata komponeerima? Ei teagi, kuidas on õige. Niikuinii on ta üks spekulatsioon. Aga mind ikka huvitab, et kas see tekst saab disklahvi? Otseselt ta ju plagiaat pole :-)  Aga seda enam on huvitav kirjutada. 

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...