Jäljed, mis kuskile viivad...

Eks me kõik kipume elus jälgi tegema. Nii lumele, kui ilmavaibale. Mõnikord on need jäljed kergemad ja ei määri seda maailma ega jäta meist maha pori või lumeläbu. Aga teinekord vajutame rasked roopad maakamarasse nagu kannaks me vähemalt kaheksatonnist kivi köiega kaelas. Inimesed on erinevad. 

Minu jäljed on viimastel päevadel kerged ja puhtad nagu langev lumi. Kuigi see on alles pika tee algus. Kui ma neljandal hommikul mittesuitsetavas maailmas õue astun, siis on kergem märgata ka teiste jäljeridu. Näiteks väikese spanjeli omasid, kes lumel edasi-tagasi siblinud. Või siis üksildast jäljerida raamatukogu tagastuskastini. Kuigi... Inimene, kes jalutab varahommikul raamatukogu tagastuskastini, ei tohiks kunagi liiga üksildane olla. 

Raamat iseenesest peaks ju inimesele pakkuma head seltskonda ja hoidma inimest üksildusest. Kuigi, kummalisel kombel on just raamat see, millega inimene peab just üksi suhestuma, et temani jõuda. Filme saab vaadata mitmekesi. Muusikat kuulata, teatris ja näitusel käia, aga raamat on intiimsem elukas. 

Jälgi on üldse igasuguseid. Elujäljed ja valejäljed. Surmajäljed ja ilujäljed. Isegi raamatust jäävad mentaalsed jäljed me ellu. Üldse on vaimsed jäljeread meie elus need, mis moodustavad mustrit. Täna hommikul näiteks rääkisid Marika ja Evelin, et neile ei meeldi kloorihais, mille jäljerida viib tagasi nende lapsepõlve, kui neil kloori suhtes tekkis negatiivne emotsioon. Aga Triinuga näiteks olime meie need kaks Aqvast möödujat, kes tõmbasid ninaga rõõmsalt õhku. Minu emotsionaalne jäljerida kloori puhul viib ainult meeldivate mälestusteni. Minu jaoks meenub klooriga alati lõõgastunud olek, lebo ja saun ning kõik need mõnulemised Tegelasega spaades. 

Omamoodi jäljed on ka esivanemad. Näiteks ema, kes eile just minu juurde jälle sisse kolis. Mööda teda võib väga kergesti jalutada tagasi lapsepõlve ja aegadesse, mil taevas oli sinisem, rohi rohelisem ja hambad kollasemad... Kuigi, tegelikkuses tegelesime temaga hoopis maisemate asjadega. Eile õppisime nimelt selgeks pliidi kasutamise. Homme asume praeahju kasutamise raske õppetunni kallale. Väikesed kukesammud, aga ega Hersonitki päevaga ei vabastatud. Näiteks - õhtuks leidsime ema tuhandetest kotikestest üles ka moosi. Täna proovime ilmselt isegi korraks jalutama minna. 

Aga vaimsed jäljeread, mida me ajavaibale kipume jätma, väärivad alati viivuks tagasivaatamist. 

Nipernaaditalv

Nipernaaditalv on ametlikult alanud. Juba kaks suitsuvaba päeva on käes. Isegi täna hommikul veel ei tekkinud hullu vajadust. Aga näis. Põhiline olekski töötamise harjumused ümber kujundada, aga olen nüüd kaks päeva logelenud ainult. Laupäeval vaatasin terve päev teatrit ja pühapäeval argiaskeldused. Ühesõnaga - algus oli liiga lihtne. Täna veel askeldan emaga ja siis peab hakkama rutiini murdma. 

kui inglid sekkuvad

Kuulasin tööle sõites raadiost, kuidas kolm saatejuhti, kes on ilmselt mingite maiste pattude eest määratud raadiosse kirglikkust teesklema, püüdsid arutada teemat - armastus. Neile oli kirjutanud ka palju inimesi ja mõned helistasid isegi. Üheskoos leiti, et ilmselt mehed ei armasta armastusest rääkida. 

Kõigist neist sekkumistest jäi mulje, et armastuse kohta saab öelda vaid napilt ja ühesõnaliselt. Meenus üks Uku näitemäng, kus ta kirjutas armastuse kohta surematu lause: mina söön kommi ja sinul on magus. Nüüd, seda saadet kuulates, tekkis tunne, et mehe seisukoht on Ukut parafraseerides järgmine: mina söön kommi ja sina lähed paksuks. 

Tegelikult on päevades nii palju tegemist ja toimetamist, et enam ei taha vastutada. Sellepärast kirjutangi jälle. Tahaks korraks tunda end mittevastutavana. Panna komad sinna, kus tundub ja sõnad sellisesse järjekorda nagu tahan. 

Nipernaaditalv läheb järgmisel nädalal proovisaali. On jäänud viimane analüüsi proov lugemissaalis. Kindlasti jääb nipet-näpet veel, aga põhisuunas ootan juba seda, et hakkab kogunema stseenidesse neid hetki, kus saame ilma seletamata aru, miks üks või teine midagi teeb. 

Poolteist kuud mõnusat ja rasket proovimist ja katsematist on ees. Hea on olla. Igatsen talve. 

Meestetantsupidu alga!

Täna siis hakkab lõpuks kaks aastat oodatud tantsupeo ettevalmistus. Reaalselt! Tuleb liigijuht kohale ja puha. Loodetavasti sõimab meid. Eriti mind, aga ka teisi. Mind siiski natuke rohkem. Ja ma lahkun nuttes harjutusväljakult ja võin minna koju tööle:-)

Võiks arvata, et nüüd on sammud selged ja tuju hea, aga taevas teab, et rohkem närvis olen ma elus olnud vaid ühe korra elus. Hea küll - kaks korda. Kell näitab, et pulss on pidevalt 150 ligi, kuigi istun tooli peal ja vaatan vaid tantsuvideot:-) 

Kogukondlike teemadega lähen ma alati närvi ja hakkan kihelema nagu nõgesepõld. Kurja küll see on? Kirjutan täna Rändlaste jaoks lausa spikri vildikaga käe peale nagu koolipoiss, kes hiina keele eksamil spikerdab. Higistan, higistan, higistan ja juba mahub isegi motivatsioonisärgiks ostetud Tarvanpää tume hame mulle selga.  Ärge öelge, et see on kuumus. Ma ei maga, ma ei söö...

Loodame parimat, et ainult libastun, kukun ja veeren pikali kõik tuhanded staadionile kogunenud mehed üle Eesti ning lõpetan infarkti või insuldiga kohalikus haiglas. :-) 

Pilt on tehtud eilse proovi ajal. Kõik õigused mulle!

viimasel ajal

Eile, enne uinumist kuulsin tänavalt rõõmsat lapsehüüdu: Arva ära, mis loom ma olen? Edasist ma küll ei kuulnud, aga kummaline, kui kiiresti me unustame selle mängulisuse elus. Mõtlesin oma tuttavate peale ja ei suutnud meenutada, millal keegi minult oleks küsinud - arva ära, mis loom ma olen?

Alles mõni päev tagasi meenus mulle endale, kuidas ise väikse poisina arvasin, et paksud inimesed plahvatavad. Ja see tundus huvitav. Alati, kui ema juurde tuli tädi Niina, siis jooksin ma tuppa ja istusin kannatlikult köögilaua taga ning kuulasin nende lõputut jutuajamist, lootuses, et kohe-kohe tädi Niina plahvatab. Aga ei plahvatanud. 

Muidu on juhtunud palju asju. Pärast Toomast suri ka Raivo. Temukist helistati ja taheti, et keegi kirjutaks midagi isiklikumat. Otsisin inimesi, kes suudaksid Raivost midagi kirjutada, aga Margus oli juba kirjutanud ja Pille-Riin arvas, et teeb põhjalikuma ülevaate. Rääkisime veel ühe ja teisega, aga keegi seda enda peale võtta ei tahtnud. Siis korjasin Anneka saadetud pudemed kokku, tuhlasin natuke oma mälestustes ja arhiivikaustades ja need olid kindlasti raskemad neli päeva viimasel ajal. Kummalisel kombel andsid need neli päeva ka mingi rahu ja leppimise. Nüüd on selgem, et kui ma kunagi jälle Raivoga kokku põrkan, siis see enam rivist välja ei löö. 

Teine asi on muidugi see, et nende nelja päevaga tekkis ka mingi tänuvõlg Raivo suhtes. Rääkisime Margusega ja ega mul vist pääsu pole nüüd eesti asjade ajamisest. Natuke liiga suured kingad sidus see mees meile kaela. 

Mõned inimesed...

Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. "Situ või sõstraid" nagu mõni inimene öelda armastas. 

Mõned inimesed on nagu tööpäeva hommik ja laupäev ning koolivaheaeg korraga. Nad võivad olla tüütud, kui sa nendega igapäevaselt kohtud, aga sa igatsed nende häält ja nende mõtteid, kui sa neid nädalaid näinud pole. 

Mõned inimesed vajutavad su hinge oma kalossidega räpaseid jälgi, aga mõned inimesed - kuigi nad räägivad liiga valju häälega ja liiga kirglikult ja ei luba eales vähemat püüelda, kui ideaali - jäävad siiski su hinge elama ka pärast surma. 

Mõned inimesed armastavad filmi "Forresteri päästmine". Mõned inimesed armastavad ka muid filme. Aga mõned inimesed räägivad meile kirglikult, kuidas neile meeldis see koht "Forresteris päästmises", kus Forrester nõudis noorelt kirjanikult - ma ei kuule, et sa kirjutad! Mõned inimesed on seda mulle öelnud, et nad tahavad kuulda, kuidas ma kirjutan! Mõned inimesed on ise nõnda ka kirjutanud. 

See, mida mõned inimesed niimoodi kirjutanud on, ei pruugi olla parim tekst maailmas, aga mõnede inimeste jaoks siiski on. Mõnede inimeste mõnede laulutekstide ja näidendite puhul kuulen ma selgelt - kuidas nad seda kirjutavad. Kirglikult, klahve tagudes. 

Mõned inimesed ütlesid mulle kooli ajal, et miks sa peksad neid klahve? Kirjutasin siis arvutis. Aga mõned inimesed, kellega ma koos töötasin, karjusid mulle üle laua, läbi sinist tubakavingu täis kirjandustoa - kirjuta, kurat, et ma kuuleks! Või situ sõstraid! 

Kui mõned inimesed surevad, siis tahaks minna metsa ja valju häälega lihtsalt karjuda. Aga sa istud hoopis töölaua taga ja teed seda, mida argipäev sinult nõuab. Mõned inimesed tulevad, nende silmanurgas on märga ja nad ütlevad, et metsas ei tohi karjuda. 

Sellepärast karjun ma siin. Olen täna väsinud. Ja täna on mul aega valus olla. Sest eile oli kiire. Ja homme on kiire. Ja tegelikult on tänagi kiire. Aga mõned inimesed nõuavad endale aega, et väsinud olla, et karjuda ja kirjutada nii, et lõpuks see kuradi Forrester ütleks: ma kuulen, et sa kirjutad, raisk!

Vana ingel lendab ära... - kirjutan ma täna. Muud ei oska ega taha ma tegelikult täna kirjutada, kui mul on lõpuks aega mõelda mõnedele inimestele ja endale. Mõnede inimestega kohtun ma õhtul, kui läheme sööma ja muusikaviktoriinile. Mõned inimesed on mu kõrval ja hoolivad minust nõnda, et seda füüsiliselt tunnen ja mul pole raske nende kõrval kisendamata olla. Mõned inimesed ei kao kunagi, kui sa neile haiget ei tee. Ja see on hea. Sellest peab lihtsalt aru saama. 

Kui ma midagi mõnede inimeste lahkumisest seekord õppisin, siis seda, et inimesi tuleb endale lähedale lasta. Mõnesid inimesi peab armastama. Aga me ei tohi kunagi kaevelda, kui nende tuli kustub. Me peame tänulikud olema, et mõned inimesed meie elus olemas on olnud.  

aeg õgib aastaid

Karlssoni naine pakib kodus oma abikaasa kukepilte, et neid turule müüma minna. Karlsson ise hängib väikeste poistega kuskil ringi. Väikevend on ülikoolis. 

Karlssoni naine enam ei viitsi mõnikord Karlssonit endale ette kujutada. Karlssoni asemel peab ta kassi ja silitab diivanil istudes tema karva, kui pisikesest televiisorist viletsat Mehhiko seepi püüab nautida. 

Viieööriliste purk on kapinurgal tühjaks saanud ja Karlsson ise ilmub koju söömagi aina harvemini. Ta ei ole enam parimais aastais ja sugugi mitte ka enam parajalt paks. Pigem lihtsalt rasvunud. 

Karlssoni naine pakib kukepildid jõupaberisse ja lendab aknast välja. Karlsson ise lendab viimasel ajal aina harvemini. Tavaliselt läheb ta trepist või sõidab liftiga. Karlssoni naine aga peab turule minema. Kass tahab kala ja Karlsson kaneelikukleid.