maailm kui kahetoaline korter

Kolisin ema lume eest linna. Nüüd istub ta kesklinna kahetoalises korteris ja vaatab aknast välja. Vahepeal vuristab rulaatoriga ka mööda tubasid, aga paistab, et saab hakkama. 

Eile tegin seal tööd ja hakkasin mõtlema, et mis see elu ja maailm muud ongi, kui üks vanainimese elu kahetoalises korteris. Ühes toas elame ja teises magame. Ja mõnikord saab õue kah. Ühte tuppa peidame kõik oma üleliigsed asjad ja oleme rahul, et nad meil jalus ei vedele. Tavaliselt vaatame aknast välisilma, näeme, kuidas inimesed tänavatel hulguvad. Mõned ründavad üksteist, mõned saavad rahulikult läbi. Teinekord sõidame kuskile kaugemale. Aga päeva lõpuks oleme tagasi oma kahetoalises korteris ja sirutame end voodil välja. 

Ema muidugi unistab ilmselt kevadest, kui ta loodab koju tagasi pääseda. Aga samas - praegu ta veel sellest ei räägi. Ei kurda ka korteri üle, kui me nüüd soojakraanid kõik lahti keerasime. Ainult jalutamisring aheneb. Vaevu jõuame 100 meetri kaugusele keskväljaku vallini, mille tagant avaneb vaade kuusele. Siis ta seisatab pikemalt, vaatab tükk aega ja kordab: ilus. ilus kuusk. Ühel hetkel ta pöördub ja me jalutame tagasi tema kahetoalisse korterisse 100 meetri kaugusel. 

Muidugi on tunne, et peaks tema juures rohkem olema, aga ei ole aega. Niigi käin praegu ikka kolm korda päevas. Näis, kuidas me hakkama saame selle talve, lume ja pimedusega. 

Professori pärandus ehk maailm ei muutu minutiga

Olen viimasel ajal mõelnud palju inimeste üle. Tuleb välja, et inimene ongi vaid loom. Kusjuures üks viletsamaid isendeid püha bestselleri vasikanahast kaante vahel. Harari on meid tahtmatult liigitanud, kui lollakaid, aga tegelikult oleme lihtsalt samasugused torbikud nagu hüäänid, koprad või oravaks nimetatud "sabaga rotid". 

Täna kirjutas mulle üks noor kolleeg, kellesse usun ja kellest loodan homse suhtes väga palju. Tuletas meelde, kuidas me inimestena mõnikord unistame ja pelgas pisut, et töö, mille talle kaela määrisin ja millele ta "jah" ütleb, hakkab teda õgima... Muidugi hakkab! Aga selleks töö ongi. Isegi Andrus Ansip teeb enda arvates tööd.

Ei osanud oma noort kolleegi muud moodi lohutada, kui kaevasin  kaugmälust välja professori kunagise ütluse. Minu professor -  oli, mis ta oli, aga mõnikord lõi ta naela ainsa haamrilöögiga lõpuni seina. Tookord - kuskil 26 aastat tagasi - pidi ta rääkima minuga tulevikust ja minu lavastajavormist ja muud säärast blaa-blaad, mida hellitavalt "teaduseks" nimetatakse.

Kügelesime ta kabinetis, rohelistes ebamugavates tugitoolides, mis ei olnud ilmselgelt istumiseks mõeldud. (Kuigi ta oli juut, siiski mitte Jumala ainus poeg. Ilmselt pärinesid need tugitoolid Nürnbergi kohtusaalist.) Mäletan, kuidas ta pilgu lakke heitis, tagumikku rohelisse ja ebamugavasse tugitooli puurides... Kõrvalt vaadates tundus, et mida kõrgemale ta pilk Pegasust püüdes lendas, seda sügavamale toolipõhja ta perse end puuris... Aga see ei ole üldse oluline. (Odavad toolid - odavad naljad - tasuta hariduse häda.)

Oluline oli - mida ma jagasin ka täna oma noore kolleegiga - isegi see minu professor, kes oli tubli käsitööline nagu ma isegi, sai aru lihtsast argipäeva olemuse "binoomist" või "centroomist" - maailma paremaks muutmise teid võib olla kaks või sada, aga alati algavad nad ühest ning samast - argipäeva hommikust. 

Igal hommikul ärkame üles ja mõtleme, et täna, just täna, muudame  maailma lõpuks ometi paremaks. Aga tegelikult - läheme tööle ja kakleme pisiasjade ning argimuredega. Päeva lõpus vajume lüüasaanult voodisse ja mõtleme, et kuhu see päev kadus? Aga...

...ma rõhutan - aga... Aga tegelikult - saame alles mitukümmend aastat hiljem aru, et maailm muutubki vaid argipäevadega kakeldes. Kuni me viitsime nende nina veriseks taguda ja peksame neid valimatult näkku, makku ja munadesse, alles siis... Alles siis võime ühel hetkel öelda - kaunis hetk, sa viibi veel - maailm sai muudetud. Mitte küll palju, aga vähemalt see osa, mis meist sõltus. 

Ainult Andrus Ansip peab oma unistustega loojangusse looklema nagu vihmauss ja kui ta kukub ühel kaunil päeval üle silmapiiri serva siis ei mäleta enam keegi, et oli kord üks mees, kes varastas meie hariduse ja kultuuri juurekavalt mulla, müüs selle ettevõtlikele elukunstnikele maha ja läks mõttetute inimeste veel mõttetumasse ajalukku. 

P.S. Osad väidavad ekslikult, et ta elab veel tegelikult. Aga ilmselt on need arstid. 

seisame mere kaldal

Kaks päeva Käsmus. Kuulasime huvitavaid inimesi ja mõtlesin, et mis see ikkagi on, et inimene vajab oma mõtete impulsiks kedagi teist ja kellegi teise mõtteid ja tähelepanekuid. Viimasel hommikul kuulasin Vene lavastajat, kes oli oma kodust ilma jäänud ja vaatas nüüd oma nukrate silmadega kuskile tulevikku. Kõige kummalisem oli aru saada, et ühtegi lahendust, mis inimväärne oleks - tema jaoks enam ei olegi. Üks inimene on suutnud rikkuda ära miljonite teiste jaoks kogu maailma. Isegi, kui see kõik lõpeb, kulub ikka aastakümneid, et see hall vari, mis inimeste hinge on kogunenud, hakkaks kuhtuma. Aga ta ei olnud enam nii noor, et seda aegade kuhtumist ootama jääda. 

Siis korraga hakkasin klaaslapsele mõtlema. Ja selles on midagi sarnast - kui midagi läheb katki, siis on ta katki ja lõpuks jääb sulle vaid mälestus ajast, mil midagi veel katki ei olnud. Hakkasin kuidagi ootamatult tajuma seda lõpupilti, et miks ikkagi üks naine tahab oma lapse surnud loodet näha. Kuigi - midagi selles on ülejäänud maailma jaoks halvasti. Mõtlesin, et kui juba on õhupallid mängus, siis äkki on lõpupildis lakooniline ilu ja harmoonia, mida see naine näeb ja vaatajaga jagab, kuid seda hakib õhupallide purunemine. Kui muidu on kujund habras klirin ja killud toovad õnne, siis lõpus on see, mis harmoonilist maailma lõhub just haprad plahvatused. Siin saab muidugi pikalt mõelda, et õhupall täis kujul on suur ja ilus, aga purunenuna vaid üks lärakas kummi ja õhkupaiskunud pritsmed. Lõpuks - kas ongi tähtis see kogu maailma klaaslapsus. Kuhu me inimestena liigume? Kui meil enam klaaslapsi ei sünni, siis olemegi ise klaasist? Kergestipurunev inimkond. Klaasist põlvkond - paistame läbi ja peidame ikkagi oma hinged ja haigetsaamise ning iga isendi tulevik on tegelikult määratud kuskil mujal ja kellegi teise poolt. Samal ajal petame end lohutades - killud toovad õnne. 

Aga tegelikult tuleb täna Kessu üle käia ja siis saab Tegelasega poodi. Teeme Tallinna treti. Tal on balletipoodi vaja minna. See on ilus, et tal on ballett. Ja muidugi muusika. Armastan neid hetki temaga koos kuskile sõites. Isegi kui ta heegeldab ja lihtsalt muusikat kuulab ja pole suuremas jutustamise tujus. Mõnikord lihtsalt riivamisi puudutan tema küünarnukki käeseljaga, kui käiku vahetan. Siis tunnen jälle, et ta on päriselt olemas ja midagi meist jääb maailma alles. Isegi, kui ta oma tiktokis nokitseb või sõpradega hängib kuskil suhtluskanalites, millest minusugune känd isegi enam aru ei saa. Isegi, kui ma lusika nurka viskan. 

Tööl käis suurem koristamine. Mari andis arhiivist oma arhiivikarpe ja pakkisin terve portsu lahtiselt riiulis vedelevaid tekste nendesse ümber. Kleepisin kenasti sildid peale, mis kus on ja nüüd on tuba natuke rohkem korras. Piisavalt, et Anita siit lapiga üle käia saab ja kohe endal ka parem tunne. Peaks veel kapid ka tühjaks vedama kõigest kõntsast. Aga igal asjal siin päikese all on oma aeg. 

Selline pilt avanes siis suurel koristamisepäeval. Selleks, et midagi korda saada, tuleb kõigepealt midagi sassi ajada. :-) Tegelikult tahaks veel nii paljust endale märkmeid teha. Kuidas ma Anneka pärast muretsen, kes kohe satub oma samariitluses kõiki maailma jamasid klaarima ja päästma ning siis ise hammasrataste vahel krigiseb nagu liivatera hamba vahel pärast meres suplemist. Tahaks rääkida veel, kuidas kolm meest hommikul ujumas käisid ja kuidas Käsmu vesi neid embas ja hellitas. Tahaks kõnelda veel Vene lavastaja nukrast pilgust, anda sellele nime, mida nii lihtne enam unustada poleks. Tahaks märkida endale üles Priidu, Sireti ja Mihkli. Liisi ja Heidi ja kõik teised. Aga küllap on selleks kõigeks oma aeg ja koht. Siis kui tuba korda saab, kutsun nad külla ja kirjutan üles. Iga kord on selles suvekoolis midagi erinevat, aga samas ka nii tuttavat. 

Asjade seis

Elame muutuval ajal. Kummaline, et tehnika areng on viinud meid mõnes mõttes tagasi nõukogude aega. Iga teine vidin, mis meid koduses majapidamises aitama peaks, funktsioneerib sageli vaid nõndakaua, kuniks tootja talle garantii annab. Edasine garantii käib juba eritasu eest ja ole siis hiromant ning püüa välja nuputada milline vidin millal täpselt käed puusa paneb. Tavaliselt ütlevad pärast garantiiaja lõppu üles tarvikud, aga nagu enamasti selgub - sellist mudelit tootjal enam pole ja osta tuleks hoopis uus seade. Mis sest, et vanal on katki vaid käepide. Siit jõuamegi tagasi aega, kui osav mees või naine suutis oma pesumasinale valmistada ka peedist uue trumli. 

Mida kõike minu lapsepõlves ei parandatud? Vihmavarje, prilllaudu, ämbreid, tolmuimeja otsikuid, gaasimaske, mahlapresse, külmkappe... Kastekannudele keevitati uued tilad või topiti pragu plastiliini täis. (Halli teibini oli veel aastakümned aega.) Televiisoril mõne lambi vahetus oli köki-möki. Võtsid vana kaasa, sõitsid Tapale poodi ja ostsid uue ning vahetasid ära. 

Tänane päev on nõudlikum ja praegu juba hakkab vaikselt tunduma, et tõeks hakkab muutuma rumal anekdoot - snoobid sõidavad autoga ja tuhatoos saab täis. Peaks uue auto ostma. Tegelikult nii ongi. Kui sul ikka kaskot pole ja käigukast või mõni relee otsad annab, siis on sageli mõistlikum osta uus auto. Kui sul külmkapp või tolmuimeja pärast garantiiaja lõppemist lusika nurka viskab, siis seda meest leida, kes suudaks peedist pesumasinale trumli välja voolida enam naljalt ei leia. Osta uus. 

Võib olla on häda lihtsalt selles, et me oleme liiga palju tarbima hakanud. Tegelikult sai kunagi toapõranda talutavalt puhtaks ka harja ja kühvliga. Vanast särgist sai suurepärase põrandapesulapi ja talvel võis piima ning koort hoida ka külmkapi asemel kahe akna vahel. Miks me enam seda ei suuda? Ma saan aru, et enam ei osta klaasist veepudelit vaid metallist ja kingad ning saapad ostad piisavalt kallid, et pärast talla eemaldumist esimese lumega julged poodi tagasi minna ning häbenedes küsida, et mis nüüd saab? Mõnikord isegi veab ja saad uued. Samas on kasutatud asjade poed täis kraami. Võib olla on viga hoopis meis endis. Ainsad, mis katki on, oleme me ise?

Kessu hakkab jooni võtma

Viimasel ajal on palju sebimist olnud. Töölkäimisega kohanemine on iga aastaga aina raskem. Tegelikult tahaks juba ammu puhata ja mängida. Mõelda, et kunagi sai mu ema juba minuvanuselt pensionile jääda. Eks tahaks isegi. Lihtsalt olla, mõelda ja lugeda... Võib olla isegi kirjutada mõnikord midagi. Aga põhiline - tahaks jälle mõelda niimoodi, et see oleks sihitud tegevus. Mõtlemine mõtlemise pärast. Praegu käib mõtlemine ikka enamasti läbi sõrmede, kirjutades. Aga lihtsalt istuda kuskil pargipingil, vaadata möödalibisevat aega ja mõelda... Eks see ongi vist väljavalitute luksus.  Nagu Kessul. 

Õõdes on asju, mis hinge sul poevad

raamatu seltsis, kui rändama läed.

Silmad, mis januselt seiklusi loevad, 

hing rändab ringi, kui väsivad käed. 

Uni on ustav, seal jätkub su teekond.

Raamatust alguse saanud uus päev.

Avastamata Atlantis jäi seekord,

aga ta leidmist sa kindlasti näed. 

Raamat on sõber, ta rändab su meeltes,

võtab sind sooja, kui hinges on härm.

Nukrus on nukker kõikides keeltes.

Igatsus möödub, kui aegade tolm.

Kui me veel karusid sõime...

Noortena sõime karusid. Mõned sõid muidugi leoparde ja lõvisid ka ning mõned maitsesid isegi värvilisi paabulinde. Aga paabulinde söödi ikka enamasti harva. Paabulinnud olid kallid ja nende värvilised sabasuled jäid sööja hammaste vahele kinni ning kippusid huulte vahelt kentsakalt rippuma. 

Karude söömise juures oli hea see, et neid sai puhtalt süüa ja pärast karude söömist tekkis hinge selline tugev ja julge tunne. Tundus, et korraga võis paljakäsi maailma muuta. Karud andsid jõudu ja me teadsime korraga, et kogu teater ei saa olla naelaga seinale löödud. 

Ma ei mäleta, millal ma karusid vähem hakkasin sööma, aga praegu söön vaid mõnikord harva mõne üksiku karu. Ega ma ise ei märkagi enam, et olen töö käigus mõne karu nahka pannud, aga kui tagasi vaatan, siis mõistan, et olen jälle karusid söönud. See on hea tunne. See annab julgust uskuda, et mõned head aastad on veel jäänud. 

Tänapäeval söövad karusid rohkem nooremad, aga need on teistsugused karud. Rohkem sellised paabulindude moodi karud. Siiski midagi selles liigutab ja annab julguse teinekord võtta ka ise ette mõni suurem suutäis söömata karu. 

Jäljed, mis kuskile viivad...

Eks me kõik kipume elus jälgi tegema. Nii lumele, kui ilmavaibale. Mõnikord on need jäljed kergemad ja ei määri seda maailma ega jäta meist maha pori või lumeläbu. Aga teinekord vajutame rasked roopad maakamarasse nagu kannaks me vähemalt kaheksatonnist kivi köiega kaelas. Inimesed on erinevad. 

Minu jäljed on viimastel päevadel kerged ja puhtad nagu langev lumi. Kuigi see on alles pika tee algus. Kui ma neljandal hommikul mittesuitsetavas maailmas õue astun, siis on kergem märgata ka teiste jäljeridu. Näiteks väikese spanjeli omasid, kes lumel edasi-tagasi siblinud. Või siis üksildast jäljerida raamatukogu tagastuskastini. Kuigi... Inimene, kes jalutab varahommikul raamatukogu tagastuskastini, ei tohiks kunagi liiga üksildane olla. 

Raamat iseenesest peaks ju inimesele pakkuma head seltskonda ja hoidma inimest üksildusest. Kuigi, kummalisel kombel on just raamat see, millega inimene peab just üksi suhestuma, et temani jõuda. Filme saab vaadata mitmekesi. Muusikat kuulata, teatris ja näitusel käia, aga raamat on intiimsem elukas. 

Jälgi on üldse igasuguseid. Elujäljed ja valejäljed. Surmajäljed ja ilujäljed. Isegi raamatust jäävad mentaalsed jäljed me ellu. Üldse on vaimsed jäljeread meie elus need, mis moodustavad mustrit. Täna hommikul näiteks rääkisid Marika ja Evelin, et neile ei meeldi kloorihais, mille jäljerida viib tagasi nende lapsepõlve, kui neil kloori suhtes tekkis negatiivne emotsioon. Aga Triinuga näiteks olime meie need kaks Aqvast möödujat, kes tõmbasid ninaga rõõmsalt õhku. Minu emotsionaalne jäljerida kloori puhul viib ainult meeldivate mälestusteni. Minu jaoks meenub klooriga alati lõõgastunud olek, lebo ja saun ning kõik need mõnulemised Tegelasega spaades. 

Omamoodi jäljed on ka esivanemad. Näiteks ema, kes eile just minu juurde jälle sisse kolis. Mööda teda võib väga kergesti jalutada tagasi lapsepõlve ja aegadesse, mil taevas oli sinisem, rohi rohelisem ja hambad kollasemad... Kuigi, tegelikkuses tegelesime temaga hoopis maisemate asjadega. Eile õppisime nimelt selgeks pliidi kasutamise. Homme asume praeahju kasutamise raske õppetunni kallale. Väikesed kukesammud, aga ega Hersonitki päevaga ei vabastatud. Näiteks - õhtuks leidsime ema tuhandetest kotikestest üles ka moosi. Täna proovime ilmselt isegi korraks jalutama minna. 

Aga vaimsed jäljeread, mida me ajavaibale kipume jätma, väärivad alati viivuks tagasivaatamist.