pühapäev, Böll ja päiksetriibud

Pühapäev pikutab päikesetriibus põrandal. On lõuna. Päevakassid on söönud ja tukuvad. Kelladki tiksuvad aeglasemalt. Üks suss on keeranud oma nina välisukse poole nagu hakkaks ta kuskile minema. Kuhu on minna ühel villasel sussil, kui sügis juba tänavatel ringi kolab? Aeg ripub õhus ja haigutab. Nagu iirlased pidid Bölli väitel armastama öelda: kui Jumal lõi aja, siis lõi ta seda nii, et küll saab. 

Sügis

Sügis kõnnib linnas, mantlihõlmad lahti. Ta astub ootamatult mu selja taha ja koputab õlale: "Läheme, istume kuskil." Me läheme kohvikusse. Juba on tunda, et kohvikuõhus on soojust. Pühin prillid oma t-särki udust puhtaks. "Kuidas läheb?" küsib sügis. Ma ei oskagi talle midagi tarka vastata. Ütlen hoopis: "Sul on ilusad silmad." Sügis lööb pilgu maha ja naeratab. Ma näen, et talle meeldib see, mis ma ütlesin. Võtan ta vahtralehtedest kirju mantli ning riputan varna. "Mida ma sulle tellin?" küsin Sügiselt. Sügis keerutab oma sompus silmi ja naeratab siis korraks pilvekulmude vahelt, kui ma pakun, et äkki joome teed? "Jah, piparmündiga palun." sosistab ta tuulena mu kõrva. Tellin teed ja istume aknaalusesse lauda. "Mulle meeldib siit möödujaid silmitseda..." pomiseb Sügis.

Me istume vaikides. Sügis vahib aknast välja. Ettekandja toob teed, ta on veel noor ja ei tunne Sügist. Ilmselt isegi ei märka ega näe teda. Ta vaatab küsivalt mulle otsa? Kuhu panna teine teetass? Osutan Sügise poole enda vastas. Ettekandja kehitab õlgu ja asetab teise teetassi minu vastu. Kööki tagasi minnes näen, kuidas ta teisele ettekandjale mõista annab, et minuga pole vist kõik korras. Ta ütleb midagi, mida ma ei kuule, tõstab siis kaks näppu ja vaatab minu suunas.  Märgates, et ma tema poole vaatan punastab ja põgeneb tagaruumi. Teine ettekandja on vanem, elukogenum. Ta tõstab käe ja viipab Sügisele. Sügis noogutab. "Ära tundis," muheleb ta tassis mett segades. Limpsib siis lusika puhtaks ja paneb alustassile. 

"Kuidas sul läheb?" küsib ta järsku ja jääb mulle ootamatult kargete silmadega otsa vaatama. Ma tean, et ma ei saa talle valetada. Ta ju tegelikult teab, kuidas mul läheb. Aga ta on viisakas. Veidi jahe, aga viisakas. Ma vaatan aknast välja ning naeratan. "Kenasti," vastan talle julgelt silma vaadates. Seekord on rõõm seda Sügisele öelda. "Kenasti. Ma vist armastan elu." Sügis noogutab. "Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea." 

Me joome vaikides teed ja vaatame aknast välja. Mööduvad kaks poissi, üks neist rebib teisel mütsi peast ja tahab selle puu otsa visata. Sügis puurib oma pilgu poisi kuklasse ja poiss peatub. Ta vaatab ringi, ei märka kedagi, aga annab siis sellegipoolest mütsi oma kaaslasele tagasi ning nad longivad edasi. Veel ristmikul heidab poiss pilgu selja taha ja märkab siis meid. Ta ei saa hästi aru, mis temaga toimub, aga pöördub ja jätkab teed, veel kaugeltki meie suunas üle õla pilke heites. 

Mäletan enda esimest kohtumist Sügisega. Olin siis alles väike poiss. Veel väiksem, kui too mütsinäppaja. Läksin kooli, olin tige maailma ja eriti oma ema peale, sest milline närune hing peab ikka inimesel olema, kui ta oma armsa lapse keset suve kooli kupatab! Korraga ma libisesin ning kukkusin. Vaatasin enda ümber ja märkasin, kuidas kojamees sügislehtedesse luuaga hommikut maalis. Tõusin ja silmitsesin kohta, kus ma libisenud olin - teel oli jäätunud lomp. Kuulsin pea kohal kluugutavaid kurgesid, tõstsin pilgu ja tahtsin neile juba lehvitada, kui korraga tundsin, et keegi mind vaatab. Pöördusin, käsi luikedele lehvitamiseks tõstetud ning silmasin teda. Ta seisis kollase maja nurga juures. Tal oli seesama vahtralehtedest värviline mantel seljas, hõlmad eest lahti. Lehvitasin talle luikede lahkumiseks tõstetud käega, ta vaatas minu poole, naeratas oma pilvekulmude vahelt piiluva päikse silmadega ja pöördus ning kadus siis maja nurga taha. 

Niimoodi kohtusin Sügisega esmakordselt. Pärast seda oleme sageli koos kohvikus istunud. Mõnikord kõnnime ka pargis või istume keskväljakul pinkidel ja joome topsidest kohvi. Mulle meeldib tema seltskond. Mitte, et me lobiseks. Ei. Enamasti me vaikime. Aga Sügise juuresolekul on isegi vaikusel värv. Temaga koos on võluv vaikida. Seekord ma lihtsalt pidin talle ütlema, et armastan elada. Mulle meeldib elu. Ma olen selleks lõpuks ometi valmis. Üle aastate. 

"Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea," oli ta öelnud ja tal oli õigus. Ma kirjutan ja kõnnin. Mul on kõik, mida hing ihkab. Või peaaegu kõik. Piisavalt, et püüelda. Ma olen terve ja mul on töö, mis mind puudutab. Ma olen olemas ning tunnen Sügist. Vähe sellest. Ma olen olemas, tunnen Sügist ja joon temaga koos teed, kui akna tagant möödub kaabuga vanem mees. Ma tean teda küll. Me oleme Selveris kalaleti ees sageli kohtunud. Vanem mees ajab alati selle heatahtliku pilguga teenindajaga juttu ning ma alati kadestan teda. Mulle meeldib tegelikult see heatahtliku pilguga teenindaja ja tahaksin ise talt midagi paluda, et siis teda tänada ja talle korraks sügavalt silma vaadata. Mul on alati tunne, et kui mul õnnestub ta pilku püüda ja sinna sisse vaadata, siis muutun ka mina paremaks inimeseks. 

Vanem mees akna taga, kergitab kübarat  ja viipab Sügisele. Sügis noogutab vastu ning juba läheb mees edasi. Küllap on neil hiljem omad plaanid, aga praegu istume meie Sügisega siin ja vaikime värviliselt. Tee saab otsa. Sügis sirutab end. "Ma olen nüüd linnas, kui midagi on, siis otsi mind üles," ütleb ta muheledes. Tõuseb, võtab oma vahtralehtedest kirju mantli ja kaob nagu poleks teda olnudki. Ettekandja tuleb mu laua juurde ja koristab tassid. See on jälle see noorem ettekandja. Enam ei näi ta mind imelikuks pidavat.

"Kas teie kaaslane juba läks?" küsib ta. Vaatan tütarlapsele otsa ning noogutan. Püüan oma silmadesse võluda seda heatahtlikku pilku, mida ma Selveri teenindajalt olen enda arvates õppinud. Vist õnnestubki. Ettekandja naeratab. Maksan arve ja tõusen ning hakkan ukse poole minema. Ta tuleb mulle järele. Ma peatun juba ust pooleldi lahti hoides. "Teate, mis?" alustab ta siis punastades ja pilku maha lüües. "Jah?" julgustan. "Teate, mis... Tervitage oma kaaslast minu poolt. Kui te teda muidugi kohtate." Jah, loomulikult ma tervitan Sügist noorukese ettekandja poolt, kes häbelikult oma põllepalistust sõrmitseb. Ta on nüüd Sügisega tuttav. Naeratan ja lahkun. Sügis on linnas. Kõik on taas hästi. Kõik on taas hea. 


silmapiiril tasakaalu hoidmas

 Mõnikord haaravad sündmused inimese enda hõlmade vahele ja inimene ei saa ise sageli arugi, mis temaga juhtus. Aga ma ei usu, et see oleks halb. Lihtsalt liiga palju mõttevahetusi täna mehe kohta, kes nädal tagasi veetis oma päevi haigevoodis lamades ning jõudu kogudes, et õhtul rulaatoriga koridoris mõned tiirud teha :-) Aga mulle meeldib elu ja teater. Isegi lamades on siin kuidagi rahulikum. Vist hakkab tekkima see vanainimese hirm, et jään millestki eemale. Siiski ei pidanud kabinetis kaua vastu ja kolisin end fuajeesse. Lihtsalt vähem inimesi, kes mind haletseva pilguga vaatavad. Minu tänane kabinet :-)


Öösel hakkas mingil hetkel Vargamäe Jussi lugu elama. Lihtsalt ärkasin hommikupoole ööd üles, tõusin voodiservale istuma ja hakkasin Jussi mõtet kausta üles kirjutama. Alles mõni hetk hiljem jõudis kohale, et keha ei tõmbunudki enam istuli tõustes korraks krampi:-) 

Jussi mõte on aga hommikul lugedes kaunis sarnane selle teadlase looga, kes tahtis proovida, et mismoodi narkootilised ained mõjutavad mõtlemist. Tõmbas end tohma ja tuligi geniaalne idee. Siis sai pea selgeks, istus ja mõtles, et mis kuradi geniaalne idee see oli? Aga meelde ei tule! Mõtles ja mõtles ning otsustas, et tuleb veel kord end tohma tõmmata. Pani laksu, geniaalne idee koputas kohe jälle õlale - elu nagu spagetiwesternis! Aga seekord oli tüüp kavalam, kirjutas idee kenasti märkmikusse üles ja siis, kui pilt klaariks läks, luges uhkelt: "banaanikoor on suurem, kui banaan"! Palju õnne. Nii need geniaalsed ideed sünnivad. 

Jussi mõttes on selles suhtes vähemalt mingi iva olemas. Kuna lugu ise oleks "Vargamäe veerel" ja Juss on ju lombakas, siis sain mingi kujundilahenduse alge, et lombakas Juss peab tasakaalu hoidma mingil kitsal pinnal, nagu raudteerööbas meie lapsepõlves. Aga kust leiab Juss Vargamäel raudteerööpa? 

Okei - olen loll, aga vähemalt on mingigi kujundi printsiip olemas. Nüüd tuleb mõelda ainult veel välja, millel kuradil võis tollane sulane tasakaalu hoidmas käia? Heinaredelil? Soosillal? Kraavikaldal? See peaks ju olema mingi serv Vargamäe veerel? Siis äkki silmapiir? Kuidas hoitakse tasakaalu silmapiiril?

Põhiline, mis märkmetes mõttena mõjus - Juss otsustab enne surma, et kui kukub paremale, siis poob end üles. Kui kukub vasakule - tuleb Mari tema juurde tagasi. Ja siis on olemas ka alguse paralleel - kui Juss enne esimest poomiskatset teeks sama? Siis, kui Mari talle heinamaal kandadele niidab? Seal ju ometi kukub mees õigele poole. Kui vaid teaks, mis kuradi asi see on millel tasakaalu hoida! 

Mismoodi näeb välja silmapiir? Mismoodi näeb välja ühe kuramuse sulasepoisi raudteerööbas 19. sajandi lõpu Vargamäel?

hommikud ei ole õed

 Tegelikult ei meeldi mulle üldse telefonis kirjutada, aga arvuti-aega pean hoidma tööasjade tegemiseks, nii vähe, kui teda ka praegu on.

 Eile tundsin juba korra, et olen vist natuke liiga teinud endale, aga õhtul võtsin mati ja lamasin parteikoosolekul ja hakkas natuke parem.  Tegelikult võiks üldse inimesed rohkem lamada. Või kõndida. Eriti loogiline oleks koosolekuid üldse püstijalu pidada, siis oleks need tunduvalt tulemuslikumad. Ja ka lühemad ilmselt.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas iga hommik, mil ma ärkan pärast haiglast koju pääsemist on nii isesugune. Erinevad valud. Erinev tuimus. Tundub, et labajalga enam elu ikkagi tagasi ei tulegi.  Aga vähemalt olen ma sirge ja ei valuta enam tükkideks. 

Mulle meeldis haiglas hommikuti see, kui õde tuli kell 6, sihtis sind oma relvataolise esemega, mask näo ees ja teatas sulle siis su igapäevase kehatemperatuuri. Meie igapäevast kehatemperatuuri anna meile tänapäev. Selles oli midagi turvalist. Ja ühtlasi oli see märk sellest, et voodi tuleb üles teha, protseduurid algavad. 

Nendes hommikuvaludes on iga kord mingi erinev iseloom ja see teeb murelikuks. Aga siis võtan oma tabletid sisse ja hakkab parem. Valud kaovad ja tekib tunne, et " suudan hüpata üle lompide". Aga pealelõunal või õhtupoole hakkab kõik uuesti ja ma kohe ootan, et saaks oma tabletid alla kugistada. Meie igapäevaseid tablette anna meile tänapäev. 

Aga mis saab kuue päeva pärast, kui tabletid peavad ära jääma ja tulengi tagasi päris elu juurde, kus ongi valud ja teadmatus. Vähemalt on mul nüüd dr Heinola telefoninumber. Loodetavasti ei tule seda siiski kunagi muuks kasutada, kui talle heade soovide edasiandmiseks enne jõule või midagi. 

Valudest rääkides, hommikul kirjutas ka tõlkija Triinu jälle. Arvas, et saan tema käest tappa, kui ma Klaaslapsest mingit tibuemmetsemist hakkan tegema. Et Maarja Kangro ei ole mingi tibuemme. Lohutasin teda, et olen kenasti aru saanud Maarja Kangro mõttest ja tseremoonitsemine jääb ära. Tuleb täpselt samasugune valus karje nagu autor seda ennast piinates on kirja pannud - lunastusega. Minu jaoks jääb see romaan puhastuslooks. Ainult valuga saab ravida valu. Siiski jõan ma selle romaani lõpus alati tundeni, et ma vabanen millestki, mida olen kogu lugemise aja kramplikult endas kandnud. Kummaline romaan. Ta ei lase mind lahti. Hästi kirjutatud, seda niikuinii, aga kuidas ta mind enda külge kinni sõlmib? 

Eile sain ka enda isikliku Klaaslapse raamatu lõpuks kätte. Kuigi tellisin ta juba 1. septembril. Apollosse jõudis ta tegelikult juba 13. kuupäevaks. Seega 2 nädalat. Aga kohaletoomine tasuta. Haiglas tellisin meeltesegaduses ka Vanast Raamatust Karude koopa, mida silmasin fb-s ja see tuli ka 13. kuupäevaks smartposti. Seega - telli, mida tahad, ikka tuleb ta kohale 13. 

Peangi nüüd tööle hakkama. Ega Lepatriinud end ise ei toimeta. Ja homme peame Kristjaniga helikujunduse üle vaatama. Siis veel parteireklaamid ja üldse hull päev. Tahaks juba jälle vastutustundetult lamada nagu haiglas. Aga enne jõule seda vist ei näe. 

viis aastat tagasi

Facebookil on komme mõningaid olulisi ja ebaolulisi asju meelde tuletada. Mõned päevad tagasi ilmus mu virtuaalukse taha noormees nimega Zukerberg, andis kella, ulatas järgmise pildi ja küsis: kas sa mäletad? 


Mõtlesin tol päeval päris pikalt sündmustele, mis toimusid viis aastat tagasi. Ma ei usu, et see just Zukerbergi plaan oleks olnud või, et ta vähkres öö läbi unetult kuskil oma New Yorgi voodikeses või kus iganes ta parajasjagu ööbis ning mõtles - mida paganat ma sellele Lennukile nüüd meelde tuletan? 

Aga tulemus oli hea. Kummaline, aga selles pildis, mis algselt kandis pealkirja: suve riismed, on küllaltki omapärane segu rahvuslikust eksootikast. Roheliseks värvitud rannakarp ja triibulised merekivid Käsmust. Tollal, viis aastat tagasi, sai neid mere äärest kottide kaupa koju tassida. Aga täna peidab end seljakotis hoopis Billie Eilishi mitteametlik elulugu fotodega. Ja ma kardan, et olen juba sellegagi hiljaks jäänud. Sia oli juba aasta tagasi nii eilne päev, et eilsemat enam polegi. Kuigi ma ise kuulan ikka veel mingitel hõredamatel hetkedel Chandelliersi. Kuidas kõik viie aastaga muutub. 

Ajal on kaunis komme oma radu kõndida. Väidetavalt olla ta selle kassidelt pärinud. Mõnes mõttes on ka hea, et aega tagasi pöörata ei anna, kuidas muidu me oma vigadest õppida suudaksime. Või nagu Selma ütleb - Issand, lase me hingel ennem küpseks saada, kui see koristatakse. 

taastumine algab

Haiglas oli palju aega mõelda. Kuna ma kõiki kaableid seinast välja tõmmata ikkagi ei saa, mis töösse puutuvad, aga pikemalt istumine on vastunäidustatud, samuti seismine ning lamavas asendis on üldiselt väga raske kirjutada, siis mõtlesin ma välja veel ühe asendi, mida vahetada. Nagu ma aru saan, siis printsiip ongi pidev asendite muutmine, et üheski liiga pikalt ei oleks ja vahepeal on hea lamada. Ühesõnaga - üks uus töökoht mu kodukontoris on sündinud!


Loomulikult on sel lahendusel ka omad nõrgad küljed, aga vähemalt saan esimesed nädalad kenasti asendeid vahetades ja aeg-ajalt ka lamades oma tegemisi jätkata. Samas avastasin, et massazhilaual on väga hea teha ka paljusid taastumiseks vajaminevaid harjutusi. Ühesõnaga - töö ja taastumisharjutused - kaks ühes. Ühtlasi on nüüd ühendatud ka mu töönurk ja puhkenurk. Lausa "nurkapidi", sest muidu ei mahtunud ma väga hästi oma kahetoalises korteris liikuma. (Teine tuba on praegu kasutusel pesukuivatustoana:-)


Väga vabandan, et voodi pole korralikult üles tehtud, aga ma ei ole kunagi kasutanud päevatekke. Vaevalt, et nüüdki hakkan. Aga nagu ma ütlesin, on sel uuel vahelduv-töökohal ka omad puudused - see sõõrik, kuhu nägu peidetakse, kipub tõstetud asendis natuke laupa väsitama. Samas - ei ole halba ilma heata - tekibki sundvajadus muuta oma asendit võimalikult tihedalt, mis - nagu ma aru saan - on taastumise puhul üks suurimaid nippe. 

Aga päeval on veel Lepatriinude kavandid ja ühtlasi pean endale ostma ka mingi viisakama mati, millel tsiviliseeritud kohtades mõnikord pikali heita, kui ma näiteks teatrisse tööle jalutan. Ja samas on mul veel juuksed kammimata ja niikuinii olen juba pool tundi peaaegu siin kõhuliasendis veetnud. Teen nüüd väikse puhkepausi ja siis "tigudele" - mulle tundub, et need suuremad teod on veel ees ootamas. 

...kui rukkipõld haljendab...

 Kodus. Minu põrand, minu madrats, minu tekk, minu padi... Minu tabletid ja minu supp :-) Nüüd võin vaid rõõmuga järgnevale pildile tagasi vaadata. Olen ühes tükis koju jõudnud. 


Panin üles ka oma uue "kabineti", aga sellest pikemalt homme. Olen tänasest reisist tõeliselt väsinud. Nii veider nagu see ka ei tundu. Ja ka järgmisele pildile ei vaata ma sugugi mitte kahetsuse või igatsusega tagasi. Kuigi need Leedu lipuvärvid lohutasid mind sageli. 


Tänane suurim töö oli loopida külmikust kõik vanaksläinud söögid rämpsu ja pesta kirjutuslaua nurgale ununenud kruus puhtaks. Ning keeta suppi.  Esimese päeva kohta päris palju. Sõin heeringat ja suppi. Heeringale lõikasin sibulat ka peale. Nüüd lehkan nagu sibul. Aga on ka juba õhtu. 

pühapäev, Böll ja päiksetriibud

Pühapäev pikutab päikesetriibus põrandal. On lõuna. Päevakassid on söönud ja tukuvad. Kelladki tiksuvad aeglasemalt. Üks suss on keeranud om...