Mõned inimesed...

Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. "Situ või sõstraid" nagu mõni inimene öelda armastas. 


Mõned inimesed on nagu tööpäeva hommik ja laupäev ning koolivaheaeg korraga. Nad võivad olla tüütud, kui sa nendega igapäevaselt kohtud, aga sa igatsed nende häält ja nende mõtteid, kui sa neid nädalaid näinud pole. 

Mõned inimesed vajutavad su hinge oma kalossidega räpaseid jälgi, aga mõned inimesed - kuigi nad räägivad liiga valju häälega ja liiga kirglikult ja ei luba eales vähemat püüelda, kui ideaali - jäävad siiski su hinge elama ka pärast surma. 

Mõned inimesed armastavad filmi "Forresteri päästmine". Mõned inimesed armastavad ka muid filme. Aga mõned inimesed räägivad meile kirglikult, kuidas neile meeldis see koht "Forresteris päästmises", kus Forrester nõudis noorelt kirjanikult - ma ei kuule, et sa kirjutad! Mõned inimesed on seda mulle öelnud, et nad tahavad kuulda, kuidas ma kirjutan! Mõned inimesed on ise nõnda ka kirjutanud. 

See, mida mõned inimesed niimoodi kirjutanud on, ei pruugi olla parim tekst maailmas, aga mõnede inimeste jaoks siiski on. Mõnede inimeste mõnede laulutekstide ja näidendite puhul kuulen ma selgelt - kuidas nad seda kirjutavad. Kirglikult, klahve tagudes. 

Mõned inimesed ütlesid mulle kooli ajal, et miks sa peksad neid klahve? Kirjutasin siis arvutis. Aga mõned inimesed, kellega ma koos töötasin, karjusid mulle üle laua, läbi sinist tubakavingu täis kirjandustoa - kirjuta, kurat, et ma kuuleks! Või situ sõstraid! 

Kui mõned inimesed surevad, siis tahaks minna metsa ja valju häälega lihtsalt karjuda. Aga sa istud hoopis töölaua taga ja teed seda, mida argipäev sinult nõuab. Mõned inimesed tulevad, nende silmanurgas on märga ja nad ütlevad, et metsas ei tohi karjuda. 

Sellepärast karjun ma siin. Olen täna väsinud. Ja täna on mul aega valus olla. Sest eile oli kiire. Ja homme on kiire. Ja tegelikult on tänagi kiire. Aga mõned inimesed nõuavad endale aega, et väsinud olla, et karjuda ja kirjutada nii, et lõpuks see kuradi Forrester ütleks: ma kuulen, et sa kirjutad, raisk!

Vana ingel lendab ära... - kirjutan ma täna. Muud ei oska ega taha ma tegelikult täna kirjutada, kui mul on lõpuks aega mõelda mõnedele inimestele ja endale. Mõnede inimestega kohtun ma õhtul, kui läheme sööma ja muusikaviktoriinile. Mõned inimesed on mu kõrval ja hoolivad minust nõnda, et seda füüsiliselt tunnen ja mul pole raske nende kõrval kisendamata olla. Mõned inimesed ei kao kunagi, kui sa neile haiget ei tee. Ja see on hea. Sellest peab lihtsalt aru saama. 

Kui ma midagi mõnede inimeste lahkumisest seekord õppisin, siis seda, et inimesi tuleb endale lähedale lasta. Mõnesid inimesi peab armastama. Aga me ei tohi kunagi kaevelda, kui nende tuli kustub. Me peame tänulikud olema, et mõned inimesed meie elus olemas on olnud.  

aeg õgib aastaid

Karlssoni naine pakib kodus oma abikaasa kukepilte, et neid turule müüma minna. Karlsson ise hängib väikeste poistega kuskil ringi. Väikevend on ülikoolis. 

Karlssoni naine enam ei viitsi mõnikord Karlssonit endale ette kujutada. Karlssoni asemel peab ta kassi ja silitab diivanil istudes tema karva, kui pisikesest televiisorist viletsat Mehhiko seepi püüab nautida. 

Viieööriliste purk on kapinurgal tühjaks saanud ja Karlsson ise ilmub koju söömagi aina harvemini. Ta ei ole enam parimais aastais ja sugugi mitte ka enam parajalt paks. Pigem lihtsalt rasvunud. 

Karlssoni naine pakib kukepildid jõupaberisse ja lendab aknast välja. Karlsson ise lendab viimasel ajal aina harvemini. Tavaliselt läheb ta trepist või sõidab liftiga. Karlssoni naine aga peab turule minema. Kass tahab kala ja Karlsson kaneelikukleid. 

kevad ja päevakäärid

Kui seda nimetatakse kevadeks, siis olen mina praetud kana. Ja siis veel leidub terve seltskond kurjasid "sünoptikuid", kes saadavad  sõnumeid, et kevad võib põhimõtteliselt vahele jääda. Aitäh. Eks see kevad ongi ületähtsustatud. 

Ikka meenub Jerome K. Jerome ("Kolm meest paadis, koerast rääkimata"), kes kiitis seda vana ja elutarka meest, keda piknikule minnes võib kohata kuskil aiaväraval kõõlumas. Kui tema käest küsida, et milline ilm ka tuleb, siis ennustab ta sooja päikselist pealelõunat. Ja kuigi piknikul olles kallabki nagu kastmisautost, siis ikkagi on tuju rõõmus - inimene vähemalt püüdis. 

Ja olgugi, et kõik märgid näitavad, et kevad jääbki vahele ning sellele sombusele talvele järgneb kohe sama sombune sügis, ikkagi oleks ilus vähemalt loota parimat. Kui kõik on niikuinii halvasti, mis kasu meil selle etteteadmisest on? 

Möödunud nädalal katsetasin ka uusi retsepte jälle. Pärast ema koju naasmist olen hakanud nii vürtsikaid toite tegema, kui vähegi süüa suudan. Siin siis esimene ratatouelle. 


Päevakääride vahel on paljugi. Aga peab end iga päev kokku võtma. Midagi hakkab ka looma juba, kuid suurem osa talvetööd on veel tegemata. Ehk taevas hoiab mind ja ei meelita õue. Võib olla sellepärast see kevad põhimõtteliselt vahele jääbki. 

Õnneks magan viimasel ajal paremini ja olen puhanum. Napsupaast töötab alati. 

kuidas kevadet kiiremini kohale meelitada

Nägime täna lõunal käies väga armast vaatepilti. Linnavalitsuse kõrval, jalakäiate promenaadil, seisis üks vanaproua ja vajutas kannaga lahtist lumeserva katki. Nägime teda juba eemalt lähenedes ja kui me Aqva juures tagasi vaatasime, siis jätkas too vapper vanadaam kevade meelitamis endise kirega. Kujutlesin, kuidas ta juba nii väga igatseb seal jalutada ja istuda, et annab selleks heal meelel igapäevase talvevarude õgvendamisega oma panuse. Väga armas ja soe tunne tekkis. 

Mulle meenus kohe meie trepikoja mees, kes ühel õhtul mõned nädalad tagasi rassis maja eest kõnniteelt jääd tükeldada jäärauaga. Aga nüüd - kõnnitee väljas ja väga kaunis on kõndida. Tegelikult saame kõik oma panuse anda, et talve taanduma sundida. Otsustasin, et sõidan ka edaspidi autoga üle lahtiste jääservade :-)

tantsides kevadesse

Eile tegime siis rekord-tantutrenni. Alustasime talvel ja lõpetasime kevadel. Aga tegelikult ka - 3 tundi ja 40 minutit ei ole enam paksu keskealise mehe tavapärane pühapäevaõhtu. Tallinnas kukkusin veebruari alguses ja ega see jalg annab siiamaani tunda. Lisaks on kevadiste kõndimistega mingid lihased tekkinud, mille olemasolust mul aimugi polnud enam pikka aega ja need valutavad. Tantsud on ka täitsa kaos ja põrgu. Teised tegid ju terve sügis nendega trenni, kui mina selga parandasin. Aga hambad tangi ja natuke paanikat pole kunagi paha. 

Muidu tavapärane pühapäev. Kell 6 äratus. Kirikureisid. Lõunal käisime ujumas Märteniga ja lõpuks kohtusime ka Hans Lahi endaga. Tore oli temaga juttu ajada. Üks noormees oli telgiga järve ääres ja tuli ka ujuma, sest palav oli hakanud päikest võttes:-) 

Päeval oli siis balletigala. Tegelane oli imekaunis ja täna oli ta ka lausa lehes:-) Kui ma talle kirjutasin, siis ta vastas, et teab juba. Naljatilk.  See nende tants - Kuulama kuud - oli vaieldamatult kõige ägedam tants üldse. Enne neid oli ka väga huvitav tants ...who´s tehere. Üks oli veel äge - Richteri muusikale. Aga teine pool oli selline klassikalisem ja tee, mis tahad - kui esimeses pooles on olnud sellised säravad hetked, siis teine jäigi selliseks ootuspäraseks. Aga väga äge oli. Ja Tegelane ise nägi pärast nii kaunis ja eneseteadlik välja. Väga kaunis oli teda näha. 

Täna algab jälle uus nädal ja põhiasjade juurde pole ikka veel jõudnud. Kaos, põrgu ja paanika! Pärast novembrit ei võta enam ühtegi tööd ette. Pean ühel hetkel puhkama. Tegelikult ka. Kui ma sellest suvest üldse ellu jään. 

Jagan siis ka linki eilsest tippsündmusest:

https://virumaateataja.postimees.ee/7481365/rakveres-esinesid-eesti-balletikoolide-tantsijad


Miks uskuda homsesse?

Ärkan hommikuti ja mõtlen inimestele. Inimesed on üldiselt ilusad ja head. Nad usuvad homsesse. Nad tahavad olla abivalmis ja toetavad. Aga ometi ei tule paljudel meist see eriti hästi välja. Ma ei ütle, et ma ise oleks mingi musterinimene. Kaugel sellest. Mul on veel tuhandeid asju, mida enda juures muuta ja ilmselt helistab mu ukse taga ennem kella varajane infarkt, kui ma päriselt küpseks saan. Piisavalt küpseks, et mu hingekene koristada. Aga see on minu mure. 

Vaatasin täna materjale "Ai velled..." kavale ja sain korraga aru, et üle 70 aasta on mööda läinud, aga ÜRO püsib täpselt samas "vatiseisus". Nii nagu toona vibutati sõrme... Nii vibutatakse seda tänagi. Ja see on kõik. 

Loomulikult on ka ÜRO-s väikseid, "mõttetuid" ametnikke, kes sõidavad sõjakoldesse ja püüavad teha kõik endast võimaliku, et inimesed, kes vajavad vett, seda ka saaksid. Aga see hall "kardinalide kamp", kes istub oma mugavas ÜRO peakontoris ja käib õhtul kenasti rõivastatult kohalikus restoranis einestamas ning viriseb veinivaliku üle? Milleks me neid pseudo-inimesi tegelikult vajame? Putini suunas oskame me kõik sõrme viibutada, ilma, et me õhtusöök peaks maksma üle saja euro?

Piinlik ja kurb. Nimetame teda kuidas tahame - Rahvaste Liiduks või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks, aga see seltskond on lihtsalt üks heaoluühiskonna nurisünnitis, kes väärivad inimese tiitlit sama vähe, kui need tumedad tegelased, kes kuskil Ukraina ja Poola piiril lapsi ning naisi jahivad. Minu usk ÜRO-sse kadus "Ai vellesid..." kirjutades ja praegune Ukraina sõda sunnib mind aina rohkem küsima, miks me seda seltskonda üldse üleval peame ja toidame? Sest meil on veel rahu? Vilets vabandus.

Kunagi avaldati kesk-Eesti lastest lugu, kes siiliga jalgpalli mängisid. Kummalisel kombel ei häirinud see mõte mind reaalsuses nii palju, kui see, kuidas "Läbikukkunud Parteifunktsionäride" klubi saadikud seda tänapäeval teevad. Ma olen tige, vihane ja hirmul. Ja ma vihkan seda õhtusöögiklubi, et ta isegi oma mune sügada ei söanda. 

Ma nii tahaks uskuda inimesse, aga siis loen sõjauudiseid, kuidas ÜRO abipakett jõuab kuskile kohale tänu inimestele, kes ei söö 100-euroseid õhtusööke. Ja mu usk ÜRO-sse taastub. Hea, et nad vähemalt ei sega. Ja ma olen jälle nõus oma makse maksma, sest kuskil on keegi Jassif või Mikolai, kes päästab minu silmis ÜRO maine. 

Ja sellepärast peame me homsesse uskuma. Me peame iga kord valima minnes olema väga valvel, et me enam mitte kunagi repinskeid ja savisaari ei valiks. See on see, mis meie teha saame. 

kui elu su alla neelab

 Ühel hommikul ärkad üles ja tunned, et oled end tõesti tühjaks maganud. Ikka nii tühjaks, et isegi liigutada ei viitsi. Mis sest, et tark kell ütleb, et tegelikult magasid seitse tundi. Aga kui seda teha ühe põgusa ärkamisega, siis on tegelikult minuvanusel inimesel ikka sajandi magamine. Ja eriti, kui unenäod pole olnud painavad kappamised ajaga võidu joosta. Kusjuures - ajal on hobune, aga sina pead mingi lonkava eesliga talle järele vudima. 

Tegelikult ma tean, et see on päevade kiirusest ja pidevast tegevusest tekkinud väsimus lõpuks, mis selle unerahu annab. Ükski organism pole igiliikur. Ja tegevust jätkub tõesti varastest hommikutundidest hiliste õhtutundideni. Eriti pärast Metuusala vaarema lahkumist. Laupäevast alates ongi olnud üks lõputu päev. Kui varem jagas päeva pooleks hetk, mil ema jalutama viisin ja süüa keetsin, siis nüüd on see hingehetk läinud ja siis nii möödubki kõik ühe hetkega - silmade avamine hommikul ja nende sulgemine, kui õhtu õlale patsutab. 

Asjad isegi liiguvad. Küll aeglasemalt, kui mulle meeldiks, aga tekib ka lahendusi. Mingid jooned on päevateedele maha märgitud ja tegelikult on isegi mõnus liikuda ühest maailmast sujuvalt teise. Kui saaks veel pühapäevad ka tagasi! Nüüd vist sai ikkagi Ai velled ka korralikuma joone alla. Nipet-näpet on alati, aga koera saba on alati maitsvam, kui koer ise. Sama Robiniga. Nüüd oli Taavil isegi üks hea uus suunamuutus lõpus, mis mind emotsionaalselt toitis. Lugesime ta läbi ja juba hakkab arusaamine, kuidas see maailm lahti rullida. Lõpp ongi veel see viimane-viimane kokkuvõtmine veel jäänud. 

Ka muud pudinad liiguvad. Iga päev toob midagi uut. Lisaks palju päikest ja siis jätkub ka tegutsemisjaksu rohkem. Armastan valgust. Lihtsalt isiklike asjade jaoks on jäänud nii häbematult vähe aega, et hüüa või Issandat appi. Aga ühel päeval see kõik lõpeb. Peab lihtsalt olema endas kindel. Juba novembri lõpus paistab väike puhkus jõuludeni. Mida on ilus oodata. 

Ühesõnaga - olen argipäevade heidetud konksu koos söödaga alla neelanud ja liigun loogeldes loojangu poole. Enam pole sellist ajavarga tunnet. Kuigi homse pean ikka näppama endale ja alustama Ukuaruga võidujooksu. Siis Hull krahv ja aprillis juba suvine seep. Ergo teatas, et tootjatele kõik sobis. Tuleb üks tubli töökas kevad-suvi. Kahjuks jääb Nipernaaditalv minu enda jaoks ikka suurde suvesse liigutada. Aga võib olla ongi suur suvi selleks kõige parem aeg. 

Armas taevas, anna meile ikka kannatust taluda asju, mida me muuta ei suuda, jaksu muuta asju, mida suudame ja mõistust teha vahet nende vahel. Siis on kõik hea, siis on kõik hästi. Aamen. 

Mõned inimesed...

Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. &quo...