memm, lumi ja Pandora laegas

 Eile käisin teatris. Vaatasin Eldridge "Algust". Kummalisel kombel avastasin, et meil pole teatri koduleheküljel mainitud lavastuste  originaalpealkirju, mille pean kohe järgneval nädalal korda ajama. Aga mäng ise oli väga võluv. Silja oli sellises uues nappuses väga nauditav, kus ta ei pea end võimendama ja kursavend Andres - ikka väga veetlev, kuidas ta nii napilt rolli ehitada suudab! Kurja küll, kus ta mulle meeldis juba kooliajal, aga kui nad Liisa Pulgaga ehitasid "Tappa laulurästast..." siis vajus karp juba lahti. Ärge öelge, et kesk-Eestist ei tule suuri kujusid! Andres Noormets, Margus Jaanovitš, Andres Mähar, Jaune Kimmel, Sänni Noormets... 

Veidral kombel on Eldrige minust vaid kaks aastat noorem ja ka mingis osas elust kirjandusklassika tõlgendajana leiba teeninud, aga hämmastav, kui vähe on vaja vaeva näha maailmamastaabis näitekirjanikul klassika tõlgendamisega. Tema Preili Julie, Festen või dr Borkman on ikka tänapäeva Eesti teatri mõistes lihtlabased sekretäri-dramatiseeringud. Rõhunihe on olematu. Aga eks see on puhas kadedus minu poolt, kes ma pean lihtsalt ehitama uue maailma, kui mingi asja vastu võtan. Kahjuks Tammsaaret, kes on veel lisaks de jure "Ahha" Tammsaare, nagu ta ise tahtis ja Gailitit - maailmamkirjanikena ei võeta. Vildest või Lutsust ei maksa rääkidagi. Mulle nad siiski meeldivad. Lihtsalt olen selline loll eestlane, kes tõlgendab eestlast. Ja mulle meeldib. Minu jaoks on hirmsad pigem need hetked, kui keegi Saksa lavastaja tahab Boob teabist teha Boobi "persetrukkijaks" koeraks. Siis lähevad mu ohutuled põlema ning autor minus ütleb, et unustage oma papp, minu jaoks on selles loos teine sõnum ja seda ma lubada ei saa. See näidend lihtsalt ei räägi zoofiilidest. See räägib persekukkunud isast, kes ma olen. Ja keda ma Eldridge näidendis nii tugevalt ära tundsin, et häbi hakkas ja õhtul koju roomasin. 

Seda enam, et praegu teeme ka teatris Rosmersholmi, mille dramatiseerija on McMillan ise. Kuigi ma imetlen seda minimaalust, millega see mees on oma taseme saavutanud. Ega maailma mastaabis tekstikirjutajal polegi tarvis rohkem liigutada, kui natuke dialoogi kärpida, lakoonilisemaks toimetada ja oledki tegija. Pulizerid lendavad nagu pääsukesed. Eestis õnneks tuleb ikka kõvasti rõhuasetusele teine aktsent anda ja siis ka keegi ei märka. Sest on ütlematagi selge, et teatriauhindade žürii pole pooligi tekste läbi lugenud, millele nad auhinna annavad. Mind ennast kaevataks ilmselt maailmamastaabis kohtusse, kui ma hakkaks Ibsenit või Brechti tõlgendama. Imestan, et Tammsaare või Lutsu pärijad seda juba teinud pole:-) 

Samas - ikka on Eestis suuri asju ka. Ühel päeval lugesime Margusega Sveta Grigorjeva luulet, millest Joosep Susi kunagi nii ägedalt dramaturgide sügiskoolis rääkis. (Margus pidi seda ühel näituse avamisel esitama.) Ega ma ei saanudki tollal aru, kas ma armusin Joosep Susi tõlgendamislaadi või Sveta Grigorjeva luulesse, aga nüüd, kui me Margusega koos lugesime Sveta "Hoovikuningannat", siis ikka müts maha ja varvaste alla. Nii noor ja nii palju nii kergesti haaratavaid kujundeid, minu jaoks, kes ma olen samuti kunagi Lasnamäel ligi aasta aega elanud. Põrguvärk, kus see plika on vaimukas ja teravmeelne ning kujundlik. Ja veel tantsib ja lavastab ka nagu kulda! 

Kui ma kunagi tahaks kellegi käepikenduseks saada uuest Eesti teatrist ja midagi lavastamislaadset ka korda saata, siis oleks need kindlasti Eero Epner, Sveta Grigorjeva, Priit Põldma, Liis Saaremäel Priit Võigemast ja Helena Kesonen niikuinii, ning kes kurat kõik veel! See, millise alatooniga need inimesed maailma teatris näevad ja Priit veel ka tõlgendab ka juba - lihtsalt karju appi ja lase end maha!

Ühele neist pidin kahjuks talvel ära ütlema ühe tõeliselt lemmiku asja, mida mulle pööraselt palju pakkunud oleks ja mis mulle pööraselt endale meeldis. Aga sügiseks on meil Liis Aedmaga (kes on ka superäge) juba tõlgendus "Nipernaaditalv" kokku lepitud, mis Rakveres järgmisel sügis-talvel esietendub. 

Kurb ongi see, et ikka lahmin end töödesse, kuigi tean, et parimad pakkumised tulevad kuskil hiljem. Ei tohiks! Paar päeva tagasi tuli ka Setomaalt pakkumine, kuhu hing lihtsalt igatseks ja hüüaks isegi ilma rahata, aga ei. Rida on ees ja midagi teha pole. Ma tegelikult juba teaksin lahendust - teeks alltöövõtulepingu kellegagi ja siis toimetan ise sobivaks, aga teisest küljest - Eesti mastaabis oleks natuke totter Kostabit panna. Kuigi, mulle meeldiks pööraselt just lahtiste kätega toimetamistöö. Aga selle eest ei maksta kahjuks. Ja siis limiteerid end. Seda enam, et aasta on kuri olnud ja paljud asjad on edasi lükkunud. 

Praegu kulub põhiaur "Ai Velled..." tekstile, kus muudame Raivoga üsna näitlejate järgi kõike. Mulle pööraselt meeldib, aga aeg? Ja raha? Siiski teen selle lõpuni, sest mingil hetkel ei tähenda aeg ega raha midagi. Seda enam, et niikuinii olen oma isiklikust elust loobunud ja ilmselt on see ka Raivole üks viimaseid töid Eesti teatris. Kuni ööd on vabad, seni elan ja kirjutan. Ja sügav kummardus Rakvere Teatrile, et nad lasevad mul rahulikult end teostada ka mujal. Magamata, silmaalused kottis, aga lasevad. Eks ma kunagi jälle teen kõik tagasi. 

Ikkagi kummitab see "Alguse" teema. See loll ja kohtlane jorss sealt olen just mina. Hea küll, ma ei ela ema juures selles mõttes nagu too sell. Ema ikka kolis minu juurde külmaks ajaks, kuni ta tagasi koju julgeb minna, aga sisuliselt olen ikkagi seesama soe, siiras ning kohtlane sell, keda kallis kursavend mängib. Ja väga võluvalt mängib. Osad teatri omad on isegi närvis, et nii jorss mees! Sellist vastukaja pole enam mitu aastat olnud ühelegi rollile. Aga Andres ongi kõva näitleja. Tõesti hästi teeb seda rolli. Napilt, aga jõuliselt. 

Nüüd peamisest - käisime memmega jalutamas. Ta meenutab iga päevaga aina enam seda Gruudide memme. Eile ta vigastas oma kätt päeval külmkapist toitu võttes. Haaras potikaane järele ja käsi lõhki. Aga kas ta helistas mulle, et tule ja ravitse mu kätt? Õhtul alles, kui ma koju jõudsin, tuleb ning sirutab oma haavatud käsivarre ette heldelt... "Tee midagi, verd voolab." Kuidas inimesel ei ole enesesäilitamisejulgust? Loomulikult desinfitseerin ja panen plaastri, aga miks ta kohe teada ei anna? Olen 500 meetri kaugusel? Mul on  minu Sinine Kirsike, mis küll koliseb ja kraapsub, aga ikkagi... 

Ja nii see elu läheb. Mõtlen aina ja rohkem inimesele, kes on mind möödunud aastal väga palju aidanud ja hoidnud. Ja ma ei julge talle ikka kirjutada ega öelda seda, mis ma tegelikult temast mõtlen. Elu "ristteed" määravad ise oma saatuse. Tema tahtis vastust natuke varem, kui mina valmis olin. Meie küsimised jäid lihtsalt erinevasse aega. Ja nüüd ma vaikselt hääbun. Kuid ikkagi on tunne, et just tema on see kõige õigem inimene minu jaoks ja ilma ma lihtsalt hääbun oma tööde vahele. Ilmselt on see mu saatus. Pandora laegast ei saa kaks korda avada. 

aegade piiril on härm

 Minu linn on lutslibe. Tegelikult hakkas ta juba Oskari juubeliks omandama teatavat lutsulikku libedust. Et mitte vulgaarsemalt öelda.


Päevad tiksuvad omas rütmis. Teen tööd ja vaatan tagasi oma otsustele. Olen nüüd hakanud aru saama, et nii mõnigi otsus on see, mida juba kahetsen. Tarkus ei tule siiski aastatega vaid järelemõtlemisega. Päeva "ristteedel" on keeruline oma mõtteid joonele rivistada ja siis neid üle lugeda ning lahti sõlmida. Oleks mul rohkem aega ja selgemat meelt olnud hetkedel, kui otsustamise aeg mulle oma "ristteega" uksest sisse astus:-/ 

Mitmed asjad on selgemaks saanud. Näiteks see, et lootus ei ole kunagi su parim sõber. Lootus on kena kaaslane, aga ei rohkemat. Sõprus vajab ikkagi midagi muud, kui vaid lootust. Sõprus vajab tähelepanu. Sõprus vajab märkamist ja suhtlemist. Sõprus on nagu härmatis okstel. Ta on kogu aeg su meeltes, aga kunagi ei märka sa tema puudumist ennem, kui ta on ilmunud ja siis päeva jooksul märkamatult kadunud.


Eelmine "härm" oli hoopis teises meeleolus. Iga uus "härm" toob kaasa midagi uut. Ja iga uue "härma" kadumine viib midagi endaga oma teele kaasa. Võib olla alles kellegi/millegi eemaldumine avab meie jaoks tema olemuse ja me tunneme ta ära just sellisena nagu ta oma olemuses on. Nii nagu jõulukuuse kokkupakkimine viib meelest jõulud ja astud taas jaanipäeva ootamise radadele. 


Õnneks saime emaga päris mitu korda kuuseni jalutada, kuni ta veel piduehtes oma päevi mööda saatis. Emale meeldis. Nüüd on kuusk alasti kistud ja ootab surma. Jõulud on lõplikult läbi. "täitub kindlasti soov, kui sa usku ei kaota" - see aeg on seekord taas möödas. Ja jääb vaid linn, mis on litslibe. Aga see on minu linn ja minu elu. 




elu on nagu peldikupaberirull

Eile tuli Oliver välja omapärase teooriaga. Rääksime elust ja elukiirusest, kui ta korraga ütles, et elu on nagu peldikupaberirull: alguses vaatad, et oh, üldse ei kulu ja jätkub ikka igavesti pikaks ajaks, aga mida rohkem lõpu poole jõuad, seda õhemaks kihid jäävad ja seda rohkem ettevaatlikuks muutud. 

Tee, mis tahad, see on hea võrdlus. Seda enam, et kui päris lõppu jõuad, jääb järgi vaid papist kest, mis sõltuvalt valikust, leiab otsa kas taasakasutuses (papi ja paberi hulgas) või visatakse ta olmeprügisse ning põletatakse. Nagu inimenegi. 

Oliveriga on üldse vahva rääkida. Tegelikult on kõigi lavameestega. Üldse on nad nagu mingid taevased saadikud. Sageli istuvad nad suitsuruumis, ei suitseta ega midagi kuid ikka pudeneb sealt ühte või teist semantilist. Mõnikord on neil rohkem aega, mõnikord vähem. See lihtsalt on amet, mis nõuab kannatlikkust ja kuhu on väga palju ootamist sisse kodeeritud. 

Üldse on suitsuruum üks huvitav paik. Suitsuruumides lihtsalt peab mõnikord istumas käima, et tajuda erinevate majade erinevat hingamist. Selleks ei pea ise üldse suitsetama. Suitsuruumid on organisatsiooni kopsud, kust hapnik ajudesse liigub. Kui suitsetatakse palju, siis kõneldakse rohkem ja hapniku juurdevool pidurdub. Teemad jooksevad liiva ja kinni. Klaasklaar mõte muundub teiseks ja sealt saavad omakorda toitu suitsuruumijutud. 

Mulle meeldib suitsuruumis istuda eriti siis, kui seal on  mittesuitsetajaid. Nagu Oliver või Tarvo. Mäletan siiani, kuidas me istusime kord Oliveri ja Tarvoga eelmisel kevadel suitsuruumis hommikul. Keegi meist ei olnud suitsetaja, aga seda enam oli vahva vaadata, kuidas esimene suitsetaja tuli ja meid üllatunult vaatama jäi. Nagu oleks uksega eksinud. 

Aga eile jah - jõudsime Oliveriga tõdemuseni, et elu on nagu peldikupaberirull. Ja see ei olnud üldse halb avastus. Täna uurisin inimeste käest, et kas neil on ettekujutust, kui pikk on üks peldikupaberirull tegelikult. Pakuti 8-11 meetrit. Vaatasin eile ka oma kodusest majapidamisest järele, aga pakendi peal ei olnud pikkust märgitud. Täna siiski leidsin andmed internetist üles. Selgub, et peldikupaberirullides võib olla 18-50 meetrit paberit. Kindlasti on ka lühemaid, nagu päris eluski, aga proportsionaalselt ja keskmiselt jäävad nad sinna 18-30 meetri vahele. 

Kummaline assotsiatsioon küll, aga tegelikult tuli eile pähe veel ka võrdlus armastusega. Alguses tundub alati, et teda jätkub igaveseks ja ta ei lõpe mitte kunagi otsa. Siis hakkab rull kahanema ja ühel hetkel on need haprad viimased kihid, millest sa juba tead, et see kõik on ammu lõppenud, aga ikka hoiad neist veel kinni. Seega - ainus tõeliselt filosoofiline ja eksistentsiaalne põhiküsimus saab olla vaid see: mitu meetrit on peldikupaberirullis?

Sinine Kirsike

Lõpuks ometi üks nädal, kus mu keskmine sammude arv on igapäevaselt üle 15 000. Kindlasti aitas kaasa ka nädal tagasi põntsutatud auto ja uue otsimine ning ostmine. Aga nüüd on ta kenasti kodus kõigi oma kahe triibukesega kapotil. Esimene sõit oli sõber Reigo juurde, kes istus sisse ja ütles, et mõnus. Sobib küll. Aga sellisel autol peab ka nimi olema - teatas ta kohe. Olen nüüd tegelenud terve nädalavahetuse nimekonkurssiga. Tänaseks sain nime valmis ja kutsusin Reigo ristiisaks. Aga juba ta muutis nime ära. 

Minu algne mõte oli - Keskeakriisike, aga Reigo arvas, et võib solvuda. Et kutsugu ma teda parem: Tiit.  Ma isegi ei tea, kust tal see tuli? Kuna hellitusnimeks oli mul mõeldud lihtsalt Kriisike, siis nüüd mõtlesin järele ja tundus, et ka Kirsike poleks paha. Aga kuna värv ei harmoneeru, siis ilmselt ristime ta hoopis Siniseks Kirsikeseks. Keeruline on see autole nimepanek. Oli veel ka teisi nimevariante, aga neist ajalugu vaikib. Ühesõnaga - saage tuttavaks: Sinine Kirsike ehk sõbradele - Kirsike.


P.S. Päeva jooksul tuli veel täpsustusi juurde, et kui juba Sõpradele Kirsike, siis miks mitte: Kirsike Tordil? Sinine Kirisike Tordil? Ehk: Sinine Kirsike Keskeakriisikese Tordil:-) Tõotavad tulla vägevad ristsed. 

lase lahti!

Kirjutasin eile öösel ja täna hommikul Hullu krahvi lugu. Juba sain  kaks stseeni valmis. Lugesin üle ja toimetasin ja kõik kena, aga... Midagi on valesti? 

Kõik kena algus - hullu krahvi onu hakkab lendama, krahv pole rahul. Laseme pääsukesel lennata, mistarvis onud lendavad! Blaa-blaa... Toapoiss annab ikka onule ka õiguse lennata... Ikka kena ju vaadata talupoegadel, kuidas mõisahärra lendab vahelduseks. Muidu ainult karjub kogu aeg.  Ja kõik selline klassikaline rida. Saan aru, et jah, see on  kompositsiooniliselt õige, et hull krahv peabki olema alguses adekvaatne ja alles sündmustest mõjutada saades pöördub hulluse poole, aga... See ei ole see...

Korraga saan aru, et tegelikult on hoopis üks teine võimalus. 180 kraadi teine pööre, teises suunas. Üks hoopis parem lahendus, mis kompositsiooniliselt EI OLE õige. Matemaatiliselt EI OLE KA õige, aga... Ma lihtsalt tean, et just nii see PEAB olema. Sest näidendil on lõpp - aga lõpu suhtes ei aita mind see korralik matemaatiliselt väljatreitud kompa. Sel juhul lihtsalt kleebingi lõpu jälle külge näidendile matemaatiliselt. 

Ja siis korraga saan aru, mida Üllar kunagi mulle armastas korrutada, kui ma noore lavastajana ei saanud ega saanud analüüsis ülesehitusest mööda: LASE LAHTI! Nii lihtne see ongi - lase lahti! Eks ta ütles seda mulle ka elus tehtud ostuste kohta mõnikord. Ja õigesti tegi. 

Viimased kuud ja nädalad on mul just sellest Üllari hüüatusest puudus olnud: lase lahti! Kui midagi armastad, lase tal minna. Ei saa lõpmatuseni hoida kinni millestki või kellestki, kui sa teda armastad. Ja see ei ole see Boobi alateadlik hirm, et kui sa kedagi armastad, siis hoia eemale! Ainult nii saad talle mitte haiget teha. 

See - "lase lahti" - mida Üllar mulle omal ajal õpetada püüdis, on just see - "lase lahti", et sa ei teeks endale haiget. Ei ole mõtet kompositsiooni reegleid jälgides vägistada teksti struktuuri raamidesse. Lase lahti, mine lenda, mine hulla lumes... Lusti ja lõbutse ja usalda oma kõhutunnet, raisk, kui tahad kirjanik olla!  Kõike ei pea välja arvutama. Kuigi nii on lihtsam ja kindlam. 

Ei ole mõtet osta endale igavaid tumedaid ketse, mis ei määrduks ja mis võivad olla isegi head, kui sul on võimalus osta endale punased ketsid, mis võivad olla halvad, aga teevad su tuju rõõmsaks.  Samamoodi ei ole mõtet klammerduda inimeste külge. Autode külge. Ratsionaalsesse mõtlemisse. Mitte millessegi. Lase lahti! 

Inimeste häda, miks nad edasi liikuda ei suuda või muutusi ellu viia, ka kirjutamises või üldse töös, on just see metsik kogemuse usaldamine ja hirm, et niimoodi ma teen valesti. Las teen, aga vähemalt teen. Ja olen õnnelik ning elus.

Kui ma selle tõdemuseni jõudsin, oli pool tööpäeva läbi ja tõstsin vana teksti natuke teise kohta failis ning alustasin uuesti. Aga midagi ikka häiris mind. Rändasin vanade stseenide juurde ja hakkasin sealt fraase näppama... Kuidagi kahju oli kahest tööperioodist niimoodi lihtsalt lahti lasta. Ja siis raiskasin veel mitu tundi tänastki ära, enne kui aru sain - kustuta see kõik ära, mis valesti on ja hakka uuesti puhta mõttega puhtalt lehelt!

Kui sa näed talve esimest lund ja tekib tahtmine lumeinglit teha, siis sa ei hakka mõtlema, et äkki läheb lumi krae vahele või mul on liiga viisakad riided seljas. Siis lihtsalt teed lumeingli! Ja kui näed tänaval omapärast jäätükki ning tahaks teda pildistada, siis pildistad! Ja nii ongi! 


Lähed tagasi, tõstad ta pingiotsale ja pildistad! Kui sa tahad seda teha, siis teed! See ongi elu mõte - elada ja teha neid asju ja just niimoodi, mida tahad. Vastutad niikuinii kõige eest, mida teed. 

rõõm on alati kallim, kui mure

Eile rääkisin hea sõbra Reigoga oma valikutest. Kas osta nüüd kindla peale mingi enam-vähem sõidukõlbulik pann, mis niikuinii endale ei meeldiks, aga tunduks ratsionaalsem või riskida ja osta ikkagi Mini, mida remontides ma siis aegamööda hulluks läheksin? Või isegi kiiremini, kui aegamööda :-) Reigol oli kohe vastus olemas: kui ostan mingi panni, mis ei meeldi ja siis selgub, et pole ka suurem asi auto, siis remondin ikkagi end halliks, aga hing pole ka rahul. Aga kui ostan Mini ja seda remondin, siis vähemalt on äkki hing rahul? 

Tõi juurde näite oma sõbrast, kes armastab ka vanatehnikat ja väntab seda igal võimalikul ja võimatul juhul käima, kuigi ta ei kipu sageli minema. Ükskord oli too sõber siis Reigole öelnud, et värvime mustaks ja nikeldame ära, siis on vähemalt ilus vaadata, kui käima jälle ei lähe. 

Aga tegelikult ka! Mõtlesin järele ja lõpuks - elame vaid korra. Keegi ei tea, mis järgmine põnts kaasa toob. Mini on tegelikult pikale inimesele tehtud auto. Sealt ma näen igale poole ja saan sirgelt istuda ning ei lamaskle kuskil. Mulle meeldib autos sirgelt istuda ja aknast välja näha. Kõik need uuemad autod on nii madala ja ahistatud vaatega. Ja kui juhtubki, et pean teda rohkem remontima, kui sõita saan, siis las seisab maja ees. Ilus on vähemalt aknast vaadata :-) Ülevalt hea näha kaht armsat triipu kapotil.

Lõppude lõpuks - olen kogu elu püüdnud autosid ostes teistega arvestada ja oludega kohanduda. Äkki oleks nüüd aeg lähtuda sellest, mis endale meeldib ja mitte mõelda jälle ratsionaalselt. Fun maksab ka midagi. Niikuinii enamiku ajast teen vaid tööd, las siis olla seal vahel ka väike rõõm? Mis sest, et võib olla kallim rõõm, kui mulle meeldiks. Rõõm võibki olla kallim, kui mure :-)

härmad on puus

Hommik oli imekaunis. Külm, karge ja kiire temperatuuri alanemine sidus õhus niiskuse ning kasvatas kõikjale härma. Jumaldan härmatist. See, kuidas ta joonistab välja puid ja põõsaid. See, kui vaatad neid puid, põõsaid ja vihmaveetorusid ning prügikaste väga-väga lähedalt... Seal on terve struktuuride võlumaailm. Ega Hawking poleks singulaarsust vist universumisse siduda mõistnud, kui härmatis teda aidanud poleks? Aga kes seda teab, kust tal see veider mõte tegelikult tuli? Ma lihtsalt oletan tema tekstide põhjal, kus ta lumekristallide struktuure ülistab. Sealt on singulaarsuseni vaid väike samm. 


Hommikul ei saanud kohe muidu, kui kolasin natuke mööda linna, enne, kui Pikale tänavale suundusin ja teatri poole liikuma hakkasin. Kell oli ka veel vähe. Lugesin öösel ja Metuusala memm kolistas öös kempsu vahet. Jätan talle alati ööseks vannituppa tule põlema, siis ta näeb mis suunas liikuda. Samas on ise ka kena seda valgusviirgu öösel ärgates silmata. Nagu mingi majakas. Kuigi majakas hoiatab, aga see valgusviirg peaks just juhatama?

Kui ma oleksin laevakapten, siis oleksin ilmselt üks viletsamaid laevakapteneid üldse. Kui ma juba mõne uppunud laeva kapten poleks:-) Minu jaoks, tee mis tahad, on majakates midagi nii ligitõmbavat, et karju appi. Kui ma mõtlen kõigile neile soolegendidele, kus meestele pandi rabataredes aknal ööseks küünal, tattnina või petrooleumilamp põlema, et nad leiaks läbi soo üles kindla kodutee - kas ei olnud need tegelikult samamoodi majakad? Ilmselt oleks minust saanud heal juhul vaid vilets rabakapten. Aga tee, mis tahad - minu kultuuris on tulel kutsuv tähendus. 

Virvatuled ja sireenid oleks ilmselt mu keskajal juba noore poisina kuskile rappa või karidele meelitanud. Vanas Kreekas oleks Kirke  mu ilmselt samamoodi põrsaks moondanud nagu kogu Odüsseuse kaaskonna. Kummaline ongi, et minu kultuuris seostub Odüsseus alati natuke majakate ja tuledega. Nagu Toomas ütleb - tee või tina! Mind lihtsalt kisub tulede poole. Seda enam, et nüüd, kui mu koduaknas põleb õhtul kellegi teise süüdatud märgutuli, lendan ma sinna nagu ööliblikas. Ja üldse ei nuta:-)

Lambiklaasi kohale sooja, lendab vapustav sõnumitooja. See on hommik - meile ja mulle! Tuleb aeg, et lennata tulle. Tuli surnuks puhuda ise. Läbi elu nii imelise... - Kindlasti üks Viidingu olulisemaid värsse. Üks sõnum, mis mind alati endaga kaasa kutsub. Ilmselt tajus ka Juhan seda "majakate kutset". Kes see ööliblikaski muu on, kui surmatrotsija/otsija kõiksuse kiuste? Aga see-eest - milline surm? Valguse poole:-) Mmmm... Lühidalt - on see põhjus, miks minust kunagi laevakaptenit saada ei tohi. Ja finantsnõustajat. Või üldse juhti. Äärmisel juhul rabanõia kõrtsist koju tuterdav kaasa. Mulle meeldib tule poole minna. 

Saatsin hommikul oma lemmikule mitu pilti härmast ja härmatisest ning  süüdistasin teda ka kõige selle korraldamises, et ma ei oska korraga läbi oma linna valida otseteed teatri juurde. Loomulikult pole ta selles üldse süüdi. Ma tean ja tunnen väga hästi füüsikat ja seda, kuidas härmatis tegelikult tekib. Aga kena oli mõelda, et tema selle kõik maailma valmis voolis. Õnneks ei vastanud ta midagi. Nii see maailm käibki. Kõige parem vastus on vaikus. Siis sa pead endale jälle ise uusi põhjuseid ja põhjendusi otsima, et milleks see maailm üldse loodud on? Oled nagu väike Pelle, kes ärkab ühel hommikul ja avastab, et inimesed on maailma hüljanud. 

Õnneks on teatris alati Anita olemas, kellega oma hommikut jagada. Ja siis, temaga juttu ajades, sain jälle aru, et maailm ei lõpegi kunagi otsa. Kuni saad Anitaga rääkida elektrihindadest, härmatisest ja oma unistustest, seni on maailm igavesti alles issanda pesulaual. Anita unistused on muidugi alati armsamad ja elulisemad. Suvi ja seened ja televiisorist naljasaade:-) Aga ega mu enda omadel ka mõnikord viga pole. Lihtsalt - nad on nagu ööliblikad. Kui nad kuskile kohale jõuavad, ootab neid lõpp. "Vastu akent, õnnetu, liibu! Sinna tahta su elutöö. Olen raske ja libisen alla..."

Teatri juures oli täna selline härm, kui ööliblikas kohale jõudis:-) Sinna lavatorni sobiks ju üks majakas. Isegi moodsate elektri börsihindadega. Kui hoolega vaadata, siis seal on isegi pildil nagu kerge kuma? Või näen seda vaid mina üksi.  



memm, lumi ja Pandora laegas

  Eile käisin teatris. Vaatasin Eldridge "Algust". Kummalisel kombel avastasin, et meil pole teatri koduleheküljel mainitud lavast...