Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtalt planeeritud:-) Nagu markeriga tõmmatud must joon. Siit sinna ja sealt siia. Ja ööseks koju. Lepatriinude pärast enam muret pole. Kõik asjad töötavad. Mõtlengi, et kas peaksin noortele saatma kirja - puhake end välja. Järgmine nädal on raske. Hommikused ja õhtused proovid eraldi. Ka mulle ei meeldi see, aga kolmapäevani peab selles rütmis liikuma. Tehniline peab ka järele jõudma. Nüüd on kõik vähemalt järgmisest nädalast kohal.
Ma saan aru, et ma olen loll ja teen asja ikkagi õigeks ajaks valmis. Tegelikult ei tohiks. Siis ei tekiks seda lohisemist. Õnn oli, et Peeter eelmisel nädalal proovis käis korra ja saime helirea kontrollitud. Vanasti ma ikka mäletan, et kaks nädalat enne sai kõiki asju kontrollida. Ma ei ole neid võimalusi kunagi kuritarvitanud, aga seekord oli seda enam väga imelik tunne, kui kedagi pole. Vähemalt tean, et kui kunagi veel mingid tehnilised lahendused ette võtan, siis pean need kavandite vastuvõtmisel fikseerima protokolli. Jälle - ise olin loll. Siiski - äge, et Indrek need lahendused üldse välja mõtles. Lendav Pedro on väga võluv. Kuigi ka paks:-)
Minu eksperiment helirida ennem valmis teha kui tehnilistesse proovidesse läheme, saab nüüd praktilise ekspertiisi esmaspäeval. Kui see Morteniga ei õigusta end, siis järgmisel korral enam nii ei tee. Aga endal on ropult hea tunne, et kõik helid ära proovisime. Täna peab palju kirju kirjutama, kuigi tahaks vaid ühte kirjutada. Iga päev vähemalt üks kiri:-) Eks see seletab ka seda, miks ma siin blogis nii laisaks olen jäänud. Mul on tekkinud oma elu ja ma armastan seda. Ilmselt sealt ka see hingerahu. Uskumatu, et üks inimene puhtalt oma olemasoluga saab sulle anda igasse päeva mingi pideme.
Siiski tahaks vedada seda blogi jälle käima. Õnneks hulgub siin aina vähem inimesi. Tegelikult on see ju vaid harjutus ja trenn kevadeks, kui Robini proovid hakkavad. Või vähemalt see mu eesmärk oli kunagi, et kuidas on üldse ajamahtu, et blogida. Eriti, kui peaks tegema lugusid ka näitlejatega. Ega see mul lõpuni selge pole, aga vähemalt on mingi trenn tehtud.
Eile jalutasin õhtul keskväljakul ja üldse ringi. Saan iga päev oma 10 tuhat sammu kätte. Mulle meeldib jalutamine. Kõndimine, oleks vist täpsem öelda. Ma ei teagi kuidas seda nimetada. Liikumine. Keskväljakul oli uus kuuseinstallatsioon.
Teet Suure omadega võrrelda ei anna:-) Aga veider ongi see, et kirjade järgi nagu Isamaaliit võitis need valimised Rakveres. Õnneks valitsevad ikka keskerakondlased. Äkki siis ikka nii konservatiivseks ei lähe. Kuigi Rakvere isamaalased pole väga konservatiivsed peale traditsioonide. Eks ma saan põhjusest ka aru, miks Isamaa võimust loobus. On päritavaid ameteid ja see määrab nii mõndagi. Volikogus on jämedam ots ikkagi konservatiivse ja ignorantse Rakvere linnakodaniku peenikestes pihkudes. Eks näis, kuidas see kulgema hakkab. Pomerantsi esimene ülekanne fb-s oli mittemidagiütlev. Siiski hea, et ta neid teeb.
Täna tegin metsavellede loo tekstiraamatud ära. Homme sõidame Soontagale neid lugema. Kummaline hetk. Toimetasin ligi 12 tundi ja raamatuid köitsin ka tunnikese. Selles suhtes täitsa sombi. Niikuinii magamata juba mitu ööd. Eks ma nüüd pean tegema natuke järgmise nädala Lepatriinude ettevalmistust ja siis Tegelane ja veel tuhat asja. Kuidas ma ootan seda päeva, mil poleks mitte midagi kohustuslikku teha. Aga enne juunit ei paista. Samas - mulle tegelikult meeldib tegutsemine. Vähemalt magan laupäeva hommikuti mõnuga juba ja ei muretse maailma asjade pärast.
Eile tegin ühe pildi veel. Aga seda ma ei raatsi siia panna, sest ma pole seda veel kasutanud seal, kus ma tahaks. Pildi nimi on "soe". Eks ma saan aru, kuidas asjad tegelikult on, aga samas - parem olla lihtsalt kellegi jaoks olemas, kui üldse mitte midagi.
Ega ma ilmselt teengi siin rohkem märkmeid omatarvis juba, kui teistele lugemiseks. Seega, ei tasu siin enam käia. Midagi korralikku ma vaevalt et enam niipea kirjutan. See energia läheb praegu mujale.