advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtalt planeeritud:-) Nagu markeriga tõmmatud must joon. Siit sinna ja sealt siia. Ja ööseks koju. Lepatriinude pärast enam muret pole. Kõik asjad töötavad. Mõtlengi, et kas peaksin noortele saatma kirja - puhake end välja. Järgmine nädal on raske. Hommikused ja õhtused proovid eraldi. Ka mulle ei meeldi see, aga kolmapäevani peab selles rütmis liikuma. Tehniline peab ka järele jõudma. Nüüd on kõik vähemalt järgmisest nädalast kohal. 

Ma saan aru, et ma olen loll ja teen asja ikkagi õigeks ajaks valmis. Tegelikult ei tohiks. Siis ei tekiks seda lohisemist. Õnn oli, et Peeter eelmisel nädalal proovis käis korra ja saime helirea kontrollitud. Vanasti ma ikka mäletan, et kaks nädalat enne sai kõiki asju kontrollida. Ma ei ole neid võimalusi kunagi kuritarvitanud, aga seekord oli seda enam väga imelik tunne, kui kedagi pole. Vähemalt tean, et kui kunagi veel mingid tehnilised lahendused ette võtan, siis pean need kavandite vastuvõtmisel fikseerima protokolli. Jälle - ise olin loll. Siiski - äge, et Indrek need lahendused üldse välja mõtles. Lendav Pedro on väga võluv. Kuigi ka paks:-)

Minu eksperiment helirida ennem valmis teha kui tehnilistesse proovidesse läheme, saab nüüd praktilise ekspertiisi esmaspäeval. Kui see Morteniga ei õigusta end, siis järgmisel korral enam nii ei tee. Aga endal on ropult hea tunne, et kõik helid ära proovisime. Täna peab palju kirju kirjutama, kuigi tahaks vaid ühte kirjutada. Iga päev vähemalt üks kiri:-) Eks see seletab ka seda, miks ma siin blogis nii laisaks olen jäänud. Mul on tekkinud oma elu ja ma armastan seda. Ilmselt sealt ka see hingerahu. Uskumatu, et üks inimene puhtalt oma olemasoluga saab sulle anda igasse päeva mingi pideme.

Siiski tahaks vedada seda  blogi jälle käima. Õnneks hulgub siin aina vähem inimesi. Tegelikult on see ju vaid harjutus ja trenn kevadeks, kui Robini proovid hakkavad. Või vähemalt see mu eesmärk oli kunagi, et kuidas on üldse ajamahtu, et blogida. Eriti, kui peaks tegema lugusid ka näitlejatega. Ega see mul lõpuni selge pole, aga vähemalt on mingi trenn tehtud.

Eile jalutasin õhtul keskväljakul ja üldse ringi. Saan iga päev oma 10 tuhat sammu kätte. Mulle meeldib jalutamine. Kõndimine, oleks vist täpsem öelda. Ma ei teagi kuidas seda nimetada. Liikumine.  Keskväljakul oli uus kuuseinstallatsioon. 


Teet Suure omadega võrrelda ei anna:-) Aga veider ongi see, et kirjade järgi nagu Isamaaliit võitis need valimised Rakveres. Õnneks valitsevad ikka keskerakondlased. Äkki siis ikka nii konservatiivseks ei lähe. Kuigi Rakvere isamaalased pole väga konservatiivsed peale traditsioonide. Eks ma saan põhjusest ka aru, miks Isamaa võimust loobus. On päritavaid ameteid ja see määrab nii mõndagi. Volikogus on jämedam ots ikkagi konservatiivse ja ignorantse Rakvere linnakodaniku peenikestes pihkudes. Eks näis, kuidas see kulgema hakkab. Pomerantsi esimene ülekanne fb-s oli mittemidagiütlev. Siiski hea, et ta neid teeb.

Täna tegin metsavellede loo tekstiraamatud ära. Homme sõidame Soontagale neid lugema. Kummaline hetk. Toimetasin ligi 12 tundi ja raamatuid köitsin ka tunnikese. Selles suhtes täitsa sombi. Niikuinii magamata juba mitu ööd. Eks ma nüüd pean tegema natuke järgmise nädala Lepatriinude ettevalmistust ja siis Tegelane ja veel tuhat asja. Kuidas ma ootan seda päeva, mil poleks mitte midagi kohustuslikku teha. Aga enne juunit ei paista. Samas - mulle tegelikult meeldib tegutsemine. Vähemalt magan laupäeva hommikuti mõnuga juba ja ei muretse maailma asjade pärast.

Eile tegin ühe pildi veel. Aga seda ma ei raatsi siia panna, sest ma pole seda veel kasutanud seal, kus ma tahaks. Pildi nimi on "soe". Eks ma saan aru, kuidas asjad tegelikult on, aga samas - parem olla lihtsalt kellegi jaoks olemas, kui üldse mitte midagi. 

Ega ma ilmselt teengi siin rohkem märkmeid omatarvis juba, kui teistele lugemiseks.  Seega, ei tasu siin enam käia. Midagi korralikku ma vaevalt et enam niipea kirjutan. See energia läheb praegu mujale. 


vaatan pikalt lahkuvale päevale järele

Täna oli päev, millele vaataks veel pikalt järele. Ei. Mitte midagi erilist ei juhtunudki. Aga ometi midagi, millele on raske nime anda. Ühel hetkel lihtsalt jooksis viimane aasta ja kolm kuud viie minuti jooksul silmade eest läbi. Kõik mälestused, unistused, pettumused ja lootused. Selline konsentreeritud hetk väärib elamist. 

Ega ma ei tea, miks see korraga nii juhtus. Kõlab nagu hakkaks surema, aga tunne oli hoopis vastupidine. Nagu lõpuks ometi elaksin. Kõik asetus kenasti oma raamidesse. Leppimine? Ma ei tea. Kui viimati Raivoga Tallinnas kohtusin rääkis ta leppimisest ja ma mõtlesin vist esimest korda, et surm ei olegi midagi hirmsat. Muidugi juhul, kui oled ennem elanud. Elanud ja leppinud. Ja mina nüüd olen. Kõik muu on puhas boonus.

Ilmselt ongi see mingi leppimine, mis mind viimastel aegadel permanentses õnnetunde embuses hoiab. Ma aiman, et kunagi ei tule seda või toda hetke, mis unistustes on tundunud nii tähtis ja oluline ja "kuskile" jõudmine, aga lihtsalt olemas olla ja mõelda inimesele, kes midagi olulisemat, kui maailm - juba see on rikkus ise, mida paljud meist kunagi kogeda ei saagi.

Nii ma istun, vaatan aknast pimedusse ja mõistan, et minu maailm on muutunud. Ei ole enam hirmu igavese üksinduse ees, kui tead, et inimestel sinu ümber läheb hästi. Tingimusteta armumine argipäeva? Jumala eest - mina ei tea, kuidas seda nimetada. Lihtsalt olen ja  mässitud mingisse rahu suletekki. Soe on olla. Lihtne ja selge. Ja kui ühel hetkel neile päevadele tagasi vaatan, siis tean, et olen olnud elus ja õnnelik.  Seda ei ole üldsegi mitte vähe. Pigem liiga palju. 

Ja nii ma vaatan pikalt lahkuvale päevale järele ning loodan, et vähemalt mõni selline on veel ees. Mõni selline, kus viie minuti jooksul saad korraga läbi elada kõik oma ahta maailma pettumused ja lootused. Me kõnnime maailma servade peal...

õnne rutiin

Täna toodi kuusk keskväljakule. Jõudsin õhtusest proovist koju ja läksin kohe vaatama. Tee, mis tahad, minus on ikka pööraselt palju last. Liiga palju. Olen valmis igaks elevuseks. Aga tahaks ju päevadesse mingeid piduhetki! Mitte, et neid muidu vähe oleks: hommikune kohtumine rongijaamas kunstnikuga, kui ma Lennuki tänava majasid silmitsen. Proovide pinevus. Lennuklikud lollused, mida ma ikka ja jälle armastan korda saata. Kui ma päeva lõpus peaksin üles lugema kõik päeva jooksul tehtud vead, siis kuluks selleks veel teinegi päev. Aga ega ma eriti ei põe. Sain vähemalt kõik asjad tehtud, mis tarvis olid. Läbimäng olekski täna liiast olnud. 

Eile oli seminar ja jälle võtsin endale tööd kaela. Natuke juba huvitav, et millal see ajakangas rebeneb lõpuks? Aga võtad õhtul pitsi viina ja jälle on pikalt jaksu arvuti taga istuda. Täna võtsin korra stopi maha. Eile oli üle poole aasta tantsimine. Kui aeglaseks mu sammumõtlemine on ikka jäänud! Ja ma tean, et peaks hoopis tunnetama ja minema muusikaga kaasa, aga jalad ei jõua järele. Ja pärimustantsud on tegelikult ju nii lihtsad ja sirged. Aga ikka ei jõua järele. Isegi soenduses nägin vaeva. Täitsa napakas:-) Minust on saamas rahvatntsutola. 

Pärast trenni oli lumi. Tegelikult oli lumi juba päeval, aga siis pidin autoga sõitma ja see ei ole nii nauditav. Aga õhtul tegin oma selle talve esimese lumeingli. 


Armastan lumeingleid ja lumelaternaid. Laterna jaoks on veel vähevõitu. Mõtlesin, et kas see on hetk, et kirjutada linnapeale - teeme esimese suurema lumega linnaväljakule inimestega üleskutse lumelaternaid meisterdada koos? Laseme muusikat ja jagame küünlaid? Kui me Tegelasega oleme siiani teinud esimese lumega, on nad lõpuks hommikuks kõik puruks pekstud. Aga mis siis. Unistada tasub alati vaid siis, kui sa ise sellesse usud. See, et nad kunagi kolinal kokku kukkuvad, ei tähenda ju midagi. Ikka olen rõõmus. 

Kuulan oma playlisti ja mõtlen kõigele, millest elus ilma olen jäänud. Ja mitte millestki pole kahju. See, mis praegu on - on ikka liiga ilus. Neis aastates on väärikust ja rahulolu. Enam ei ole seda tunnet - et pean kõike kohe, nüüd ja praegu saama! Ei pea. Isegi, kui kunagi ei saa midagi, mis siis ikka. Ma elan ja iga päev on nagu varandus. Olen õnnelik ja sellest on küll. 

Ikka koristan oma toad ja pesen oma pesu. Ainus, milleks motivatsiooni ei jagu - üksinda endale süüa teha. Täna viskasin jälle Rannarootsi metsamustika-prae prügikasti, sest terve nädala jooksul polnud leidnud võimalust seda ahju panna. Järgmisena lähevad ribid, kui ma neid 5. detsembriks küpsetada ei suuda. Tegelikult tahaks hirmsasti midagi magusat, aga poes käin, siis meelega ei osta. Vahepeal sõin jäätised kõik sügavkülmast ära. Neid seal ikka oli. Lihtsalt tõused öösel üles ja hakkad sööma. Vaatad mõnd vana seepi, et uni tuleks ja sööd jäätist. Üksinduse apotees. Homseks otsustasin, et jätan hommikul ikka tule põlema. Siis on õhtul kodusem tulla. Mulle nii meeldib kaugelt vaadata oma akendes tuld ja mõelda - keegi elab seal. Ja siis, kui teed võtmega ukse lahti ja näed, et toas tuli põleb, siis mõtled, et keegi on kodus. Ma saan aru, et see kõlab haledalt, aga tegelikult on selles oma ilu. Ja rahu. 

Homme on jälle uus päev. Ja uued rõõmud. Homme olen jälle õnnelik. Rutiinselt õnnelik. Enam ei muuda meeleolu isegi sellised laulud nagu Tubina "Vaata, ma kukun end katki". Kuulad ja mõtled, et see ongi õnnelik elu. 

lambivarjus

Mõtlesin täna armastuse üle. Kui Notting Hillis on see Richard Curtisel Chagalli maaliga lahti seletatud, siis päris elus ta vist selline ongi. 









on õhtu...

On üks täiesti tavaline novembriõhtu. 2021. aasta kohta isegi liiga tavaline. Tulin töölt. Olin täna tubli. Seisin veidi aega õues, enne kui tuppa läksin ja vaatasin maja. Akendes süttisid ja kustusid tuled. Inimesed olid just koju jõudnud või kohe jõudmas. Ilus oli vaadata, kuidas maja õhtul ellu ärkab. Mõnikord on mul tunne, et suured kortermajad on nagu koerad. Hommikul, kui inimesed lahkuvad, vajuvad nad unne. Üks aknasilm kustub teise järel. Ja õhtul, kui inimesed koju jõuavad, ärkavad nad taas ellu ja hakkavad rõõmsalt oma silmi avama. Selle lühikese aja jooksul, mis ma sääl hoovil seisin, avas oma aknasilmad neli korterit. Enamasti olid paaris köögid ja elutoad. Kõik korterid pole vist veel ehitatud lahtisteks köök-tubadeks nagu mul. Alguses süttis kõigepealt elutoas õrna kumaga tuli koridorist, siis avas terve aken oma silma ning seejärel köök. Majad on nagu inimesed, kes hommikuti avavad oma aknad. Soe tunne oli täna ukse taga taskust oma võtit otsida. Ma teadsin, et inimesed on koju jõudnud. Ja kui majal oleks saba, oleks ta seda rõõmsalt liputanud. 



kirikureisid

Varahommik Tapa kiriku ees. Olen saatnud ema just sisse ja tulen trepist alla. Mathjuška on saanud oma Pathjuška kuidagi kirikusse kaasa meelitatud, seisavad väravas. Mathjuška lööb kõik seitse risti igas suunas, aga Pathjuška kügeleb värava taga. Ilmselgelt ei tunne ta ennast Jumalale nii käeulatuses seisvana hästi. Mathjuška hakkab juba kiriku poole astuma, aga kes talle järgneb? Ei keegi. Mathjuška pole üldse rahul, läheb tagasi värava juurde - lähme nüüd! Pathjuška ei näita üles isegi väiksemaid märke nõusolekust läbi värava astuda. Lõpuks haagib Mathjuška end mehe käevangu ja lohistab ta poolvägisi väravast sisse. Aga nagu needuseks meenub Mathjuškale, et risti peab ette lööma - hakkab jälle igas Issanda ilmakaares riste lahmima. Pathjuška taandub aga otsustavalt. Mathjuška saab ristid löödud, märkab, et mees taas värava taga. Järele ka enam minna ei raatsi - kõik ristid said ju löödud! Toimub veenmine distantsilt.


Venitan oma lühikest jalutuskäiku nagu teismelisena esimest Jenkki nätsu. Lõpuks leitakse kompromiss. Ilmselt saab Pathjuška täna hommikul linnaloa. Ta lahkub värava juurest, aga rõõm on üürike, sest kohe meenub talle midagi olulisemat. Ta pöördub Mathjuška poole ja küsib raha. Mathjuška teeb suured silmad ja ei saa aru, millisest rahast jutt käib? Pathjuška seletab - sa pivo. Mathjuška hüüab hooletult kiriku poole lahkudes: Ei ole kirikut, ei ole pivot. Ja läheb. Pathjuškal ei jäägi muud üle, kui Mathjuškale kirikusse järgneda. Arglikult lööb temagi väraval ristikese ette ja möödub minust alandatult. Huvitav, mõtlen, kuskohast ta lootis pühapäeva hommikul kella poole kaheksa paiku Tapal pivot saada? Ma pean isegi kohvi saamiseks tohutu matka bensukasse tegema. Aga küsima ka ei lähe. Lähen hoopis autosse ja sõidan koju. Kaks tundi hiljem seisavad Pathjuška ja Mathjuška kirikuväravas ja ma näen, kuidas Mathjuška poetab midagi Pathjuška pihku. Mida kõike armastuse nimel ei tehta, lihtsalt selleks, et paradiisis ka koos olla.

päev püüab päeva

Ühel hommikul tuli päev mu ukse taha ja lasi kella. Loomulikult kutsusin ta sisse. Ta istus mu diivanile ning vahtis ringi. 

- Ikka töö?

- Ikka. 

- Puhkamisele oled mõelnud?

- Olen. 

- Ja mis sa välja mõtlesid?

- Mõtlesin, et küll ma pärast surma puhkan. Või detsembris. Sõltub, kumb enne tuleb. 

Päev sügas ennast ja itsitas. Selge oli see, et talle ei meeldinud mu vastus. Pakkusin päevale teed. Ta ei soovinud. Pakkusin kohvi. Ka sellest ütles ta ära. Isegi pudru kohta ei lausunud ta ei musta ega valget. 

Päevadel ongi üldiselt üsna kiire. Hakkasin uurima, et mis tal teoksil? Kas ta juba minema ei peaks, mul on veel tööd teha? Päev tõusis, vajutas oma päevakübara pähe ja läks. 

Ja mina jäin temast oma tuppa maha. Arvutisse istuma. Ma tean juba päris täpselt kuhu lahkunud päev suundus. Päevad lähevad alati päeva püüdma. Aga minuga jäi aeg. Ja ma kirjutan. Mul on veel palju kirjutada, enne kui detsember tuleb. Või surm. Ja ma tean, et igal issanda hommikul tuleb mu ukse taha taas üks päev, kes hakkab järgmist püüdma. Aga mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib päevi võõrustada, kes mu diivanile üksteist püüdma tulevad. Ma loodan, et taeval on veel tuhandeid päevi minu jaoks kuskile ajakappi peidetud. Ja enne, kui saabub see viimane, jõuan ma kõik oma asjad ära kirjutatud. 

kõik need maised pisiasjad

Iga päev ärkab isemoodi. Mõnel hommikul teed silmad kell neli lahti ja korraga asetub kõik maailm jalgadele. Korjad pesud kuivatusrestilt, lappad kokku ning paned kappi. Vahetad kõik rätikud uute vastu ja sordid musta pesu valmis. Paned esimese masinatäie pesema. Vahetad linad ja padjapüürid ja tekikoti. Selles suhtes pole mul koristamisega kunagi probleeme, et mulle tegelikult meeldib koristamine.

Koristamine on vist kõige korrastavam ja süsteemsem tegevus üldse. Nii nagu ehitamine ja meisterdamine annab rahulduse, kui näed midagi valmimas. Lavastusega on see nii pikk protsess ja vahepealsed etapid nii hajusad, et neid ei oska teinekord isegi märgata. Tekstikirjutamine on enam vähem sama - seal tekib vähemalt ühel hetkel mingi arusaam, et nüüd vist hakkab lõpp lähenema. Aga see on ka pigem sisetunne või kogemus. 

Teatris on see lõputu valmimise protsess kuidagi hoopis kolmas - maja töötab katkematult. Esikas märgib vaid ühe osa lõppemist töös ja selline suurem vabanemine tekib siiski alles suvel, kui puhkus algab. Ja oh siis seda "rõõmu", kui sul jääb veel mingi lavastus kevadest proovisaali sügist ootama. Siis tiksud terve suve sellega kaasa. Ja ega sügis ei too siis kergendust - proovid küll lõpevad, aga kõik muu kestab katkematult edasi. 

Ilusad on need hommikud, kui ärkad vara ja kõik asjad laabuvad. Kõik argised toimingud saavad tehtud ja tööle minnes saadki kohe lülituda teatri asjadele. Selles suhtes on näiteks nõude pesemine üks võluvamaid tegevusi üldse. See on vist üks väheseid tegevusi, mis on nii masinlik, et suudad samal ajal mõelda mitu meetrit oma igapäevaseid mõtteid. Ja kuigi - tegemist on argitoiminguga, siiski tahaks öelda - et just nõudepesemine on kõige loomingulisem töö maailmas üldse. 

kui taevas on pilvede kaisus

 Eile õhtul värvus Vallimägi punaseks. Tegelikult oli omamoodi harras ja isegi natuke helge pidada niimoodi hingedepäeva. Kodus muidugi panin ka küünlad aknale põlema ja põlesid nad siis kaua põlesid. Mina jäin juba õiglase unne. 

Hommikuti istume kohvikus Rene ja Tiinaga - sellest on kuidagi kummaline komme juba saanud. Üle mitme aja ma tunnen, kuidas see on tegelikult tore, et väljastpoolt maja saab inimestega ka muud teha, kui napsu võtta. Me harutame tantsimist ja liikumist ja jutustame elust. Mulle meeldib nendega istuda kohvikus hommikuti. Hiljem sattusime ka hoovi peal rääkima kloostrist ja pean neile ühe ekskurssiooni ikkagi tegema. Peaks vist noortelegi, kui keegi neist huvitub, aga kõigepealt tuleb tänane päev üle elada. Kuueks tahaks saada mõlemad koosseisud mustalt ka läbi mängida. 

Päevapaelad on seotud

Täna kogesin taas, et võta kui palju tahes ette, aga päevaga saab tehtud täpselt päevajagu asju. Oli plaan küll, et teen veel õhtul Polkovniku leske edasi, aga Lepatriinud nõuavad oma. Niigi olen natuke pinges veel. Ühelt poolt tahaks juba fikseerima hakata, aga teiselt poolt peaks neil just võimalikult palju proovida laskma. Homme olen heldem. Täna lihtsalt tahtsin lõpuni jõuda ja palju aega läks korralduslikule poole ka. Samas sai mingi ülevaate kostüümidest ja Kristjan ehk sai ka pildi. Nädala lõpupoole hakkame Heleniga vaatama, kuhu me veel saame neid üleminekuid teha. Seda enam, et aega on. Miks siis mitte veel proovida? 

Hing on endiselt rahulik, õnnelik ja tasakaalus. Kas see jääbki nüüd nii? Et kui oled nii hirmsat moodi viiekümneseks saamist põdenud, siis viiskümmend olla on juba nagu lõputu jalutuskäik vikerkaarel? Ma tean, et päevad pole sugulased, aga mingi stabiilsus on küll tekkinud. Enamasti teevad kõik asjad rõõmu. Või panevad naeratama. Huvitav, kas mingi muutus toimub ka kuuekümneseks saades? Hakkan uuesti lahmima ja lollusi tegema? Peaasi, et päevad püütud saaks? 

Kohati ei jaksa enam tegelikult nüüdki. Muidugi iseasi, kus ma kümne aasta pärast paiknen? Ma väga loodan, et kirjutamine saab nüüd natuke suurema rõhu. Lavastada on vahva, aga ma ei ole nii särav enam, et jaksaksin võõrast teksti kuidagi vahule kloppida. Eriti, kui ei taha enda igavaid vahendeid kasutada. Noored on selles suhtes palju aidanud, et ikka veel tekib tahtmine ja julgus proovida. Made in China aeg tuleb meelde. Aga Made in China´s me ikka võtsime väga vabalt. Ja ega ma üldse ei teadnud päris viimaste nädalateni, mida me teeme või mida me vormistame. Isegi žanri ei teadnud Lihtsalt proovisime. Aga see oli ka trupp, kes oli valmis proovima. Ja ega noored alla ei jää. Lihtsalt ma ise pole enam eriti väsimatu. 

Loomulikult peab tegema järjest rohkem tööd, et mingiski vormis püsida. Kirjutada meeldib mulle rohkem, kui lavastada sprotikarbi lavale ning lavalt maha rändamist. Niigi hea, et hakkasin Indrekuga arutama lendamisi ja ülevalt tulekuid. Mingi aktsendi annab see kohe ka muudesse lahendustesse, aga mingi asja pean kuidagi terviklikult lahendama - "toolide ballett" peab olema ikkagi midagi omaette. Täna korraks plahvatas, et tegelikult on Heino ja Vladislav kostüümis ja valmis, kui Mia ja Timi meeleheide on kõige suurem. See on nii armas, kuidas nad on üksi ja jõuetud ja isegi ei tea enam, kuhu nad tahavad. Ja ma kunagi ei saa viimases stseenis aru, kas ohkavad näitlejad või ohkavad tegelased. See on nii orgaaniline ja nii hilja alati, et võivad ohata ka näitlejad. :-) 

Aga homme murrame läbi. Juba homme sõlmime kinni uued päevapaelad, et ülehomne saaks parem!

nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...