Meestetantsupidu alga!

Täna siis hakkab lõpuks kaks aastat oodatud tantsupeo ettevalmistus. Reaalselt! Tuleb liigijuht kohale ja puha. Loodetavasti sõimab meid. Eriti mind, aga ka teisi. Mind siiski natuke rohkem. Ja ma lahkun nuttes harjutusväljakult ja võin minna koju tööle:-)

Võiks arvata, et nüüd on sammud selged ja tuju hea, aga taevas teab, et rohkem närvis olen ma elus olnud vaid ühe korra elus. Hea küll - kaks korda. Kell näitab, et pulss on pidevalt 150 ligi, kuigi istun tooli peal ja vaatan vaid tantsuvideot:-) 

Kogukondlike teemadega lähen ma alati närvi ja hakkan kihelema nagu nõgesepõld. Kurja küll see on? Kirjutan täna Rändlaste jaoks lausa spikri vildikaga käe peale nagu koolipoiss, kes hiina keele eksamil spikerdab. Higistan, higistan, higistan ja juba mahub isegi motivatsioonisärgiks ostetud Tarvanpää tume hame mulle selga.  Ärge öelge, et see on kuumus. Ma ei maga, ma ei söö...

Loodame parimat, et ainult libastun, kukun ja veeren pikali kõik tuhanded staadionile kogunenud mehed üle Eesti ning lõpetan infarkti või insuldiga kohalikus haiglas. :-) 




Pilt on tehtud eilse proovi ajal. Kõik õigused mulle!

viimasel ajal

Eile, enne uinumist kuulsin tänavalt rõõmsat lapsehüüdu: Arva ära, mis loom ma olen? Edasist ma küll ei kuulnud, aga kummaline, kui kiiresti me unustame selle mängulisuse elus. Mõtlesin oma tuttavate peale ja ei suutnud meenutada, millal keegi minult oleks küsinud - arva ära, mis loom ma olen?

Alles mõni päev tagasi meenus mulle endale, kuidas ise väikse poisina arvasin, et paksud inimesed plahvatavad. Ja see tundus huvitav. Alati, kui ema juurde tuli tädi Niina, siis jooksin ma tuppa ja istusin kannatlikult köögilaua taga ning kuulasin nende lõputut jutuajamist, lootuses, et kohe-kohe tädi Niina plahvatab. Aga ei plahvatanud. 

Muidu on juhtunud palju asju. Pärast Toomast suri ka Raivo. Temukist helistati ja taheti, et keegi kirjutaks midagi isiklikumat. Otsisin inimesi, kes suudaksid Raivost midagi kirjutada, aga Margus oli juba kirjutanud ja Pille-Riin arvas, et teeb põhjalikuma ülevaate. Rääkisime veel ühe ja teisega, aga keegi seda enda peale võtta ei tahtnud. Siis korjasin Anneka saadetud pudemed kokku, tuhlasin natuke oma mälestustes ja arhiivikaustades ja need olid kindlasti raskemad neli päeva viimasel ajal. Kummalisel kombel andsid need neli päeva ka mingi rahu ja leppimise. Nüüd on selgem, et kui ma kunagi jälle Raivoga kokku põrkan, siis see enam rivist välja ei löö. 

Teine asi on muidugi see, et nende nelja päevaga tekkis ka mingi tänuvõlg Raivo suhtes. Rääkisime Margusega ja ega mul vist pääsu pole nüüd eesti asjade ajamisest. Natuke liiga suured kingad sidus see mees meile kaela. 


Mõned inimesed...

Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. "Situ või sõstraid" nagu mõni inimene öelda armastas. 


Mõned inimesed on nagu tööpäeva hommik ja laupäev ning koolivaheaeg korraga. Nad võivad olla tüütud, kui sa nendega igapäevaselt kohtud, aga sa igatsed nende häält ja nende mõtteid, kui sa neid nädalaid näinud pole. 

Mõned inimesed vajutavad su hinge oma kalossidega räpaseid jälgi, aga mõned inimesed - kuigi nad räägivad liiga valju häälega ja liiga kirglikult ja ei luba eales vähemat püüelda, kui ideaali - jäävad siiski su hinge elama ka pärast surma. 

Mõned inimesed armastavad filmi "Forresteri päästmine". Mõned inimesed armastavad ka muid filme. Aga mõned inimesed räägivad meile kirglikult, kuidas neile meeldis see koht "Forresteris päästmises", kus Forrester nõudis noorelt kirjanikult - ma ei kuule, et sa kirjutad! Mõned inimesed on seda mulle öelnud, et nad tahavad kuulda, kuidas ma kirjutan! Mõned inimesed on ise nõnda ka kirjutanud. 

See, mida mõned inimesed niimoodi kirjutanud on, ei pruugi olla parim tekst maailmas, aga mõnede inimeste jaoks siiski on. Mõnede inimeste mõnede laulutekstide ja näidendite puhul kuulen ma selgelt - kuidas nad seda kirjutavad. Kirglikult, klahve tagudes. 

Mõned inimesed ütlesid mulle kooli ajal, et miks sa peksad neid klahve? Kirjutasin siis arvutis. Aga mõned inimesed, kellega ma koos töötasin, karjusid mulle üle laua, läbi sinist tubakavingu täis kirjandustoa - kirjuta, kurat, et ma kuuleks! Või situ sõstraid! 

Kui mõned inimesed surevad, siis tahaks minna metsa ja valju häälega lihtsalt karjuda. Aga sa istud hoopis töölaua taga ja teed seda, mida argipäev sinult nõuab. Mõned inimesed tulevad, nende silmanurgas on märga ja nad ütlevad, et metsas ei tohi karjuda. 

Sellepärast karjun ma siin. Olen täna väsinud. Ja täna on mul aega valus olla. Sest eile oli kiire. Ja homme on kiire. Ja tegelikult on tänagi kiire. Aga mõned inimesed nõuavad endale aega, et väsinud olla, et karjuda ja kirjutada nii, et lõpuks see kuradi Forrester ütleks: ma kuulen, et sa kirjutad, raisk!

Vana ingel lendab ära... - kirjutan ma täna. Muud ei oska ega taha ma tegelikult täna kirjutada, kui mul on lõpuks aega mõelda mõnedele inimestele ja endale. Mõnede inimestega kohtun ma õhtul, kui läheme sööma ja muusikaviktoriinile. Mõned inimesed on mu kõrval ja hoolivad minust nõnda, et seda füüsiliselt tunnen ja mul pole raske nende kõrval kisendamata olla. Mõned inimesed ei kao kunagi, kui sa neile haiget ei tee. Ja see on hea. Sellest peab lihtsalt aru saama. 

Kui ma midagi mõnede inimeste lahkumisest seekord õppisin, siis seda, et inimesi tuleb endale lähedale lasta. Mõnesid inimesi peab armastama. Aga me ei tohi kunagi kaevelda, kui nende tuli kustub. Me peame tänulikud olema, et mõned inimesed meie elus olemas on olnud.  

aeg õgib aastaid

Karlssoni naine pakib kodus oma abikaasa kukepilte, et neid turule müüma minna. Karlsson ise hängib väikeste poistega kuskil ringi. Väikevend on ülikoolis. 

Karlssoni naine enam ei viitsi mõnikord Karlssonit endale ette kujutada. Karlssoni asemel peab ta kassi ja silitab diivanil istudes tema karva, kui pisikesest televiisorist viletsat Mehhiko seepi püüab nautida. 

Viieööriliste purk on kapinurgal tühjaks saanud ja Karlsson ise ilmub koju söömagi aina harvemini. Ta ei ole enam parimais aastais ja sugugi mitte ka enam parajalt paks. Pigem lihtsalt rasvunud. 

Karlssoni naine pakib kukepildid jõupaberisse ja lendab aknast välja. Karlsson ise lendab viimasel ajal aina harvemini. Tavaliselt läheb ta trepist või sõidab liftiga. Karlssoni naine aga peab turule minema. Kass tahab kala ja Karlsson kaneelikukleid. 

kevad ja päevakäärid

Kui seda nimetatakse kevadeks, siis olen mina praetud kana. Ja siis veel leidub terve seltskond kurjasid "sünoptikuid", kes saadavad  sõnumeid, et kevad võib põhimõtteliselt vahele jääda. Aitäh. Eks see kevad ongi ületähtsustatud. 

Ikka meenub Jerome K. Jerome ("Kolm meest paadis, koerast rääkimata"), kes kiitis seda vana ja elutarka meest, keda piknikule minnes võib kohata kuskil aiaväraval kõõlumas. Kui tema käest küsida, et milline ilm ka tuleb, siis ennustab ta sooja päikselist pealelõunat. Ja kuigi piknikul olles kallabki nagu kastmisautost, siis ikkagi on tuju rõõmus - inimene vähemalt püüdis. 

Ja olgugi, et kõik märgid näitavad, et kevad jääbki vahele ning sellele sombusele talvele järgneb kohe sama sombune sügis, ikkagi oleks ilus vähemalt loota parimat. Kui kõik on niikuinii halvasti, mis kasu meil selle etteteadmisest on? 

Möödunud nädalal katsetasin ka uusi retsepte jälle. Pärast ema koju naasmist olen hakanud nii vürtsikaid toite tegema, kui vähegi süüa suudan. Siin siis esimene ratatouelle. 


Päevakääride vahel on paljugi. Aga peab end iga päev kokku võtma. Midagi hakkab ka looma juba, kuid suurem osa talvetööd on veel tegemata. Ehk taevas hoiab mind ja ei meelita õue. Võib olla sellepärast see kevad põhimõtteliselt vahele jääbki. 

Õnneks magan viimasel ajal paremini ja olen puhanum. Napsupaast töötab alati. 

kuidas kevadet kiiremini kohale meelitada

Nägime täna lõunal käies väga armast vaatepilti. Linnavalitsuse kõrval, jalakäiate promenaadil, seisis üks vanaproua ja vajutas kannaga lahtist lumeserva katki. Nägime teda juba eemalt lähenedes ja kui me Aqva juures tagasi vaatasime, siis jätkas too vapper vanadaam kevade meelitamis endise kirega. Kujutlesin, kuidas ta juba nii väga igatseb seal jalutada ja istuda, et annab selleks heal meelel igapäevase talvevarude õgvendamisega oma panuse. Väga armas ja soe tunne tekkis. 

Mulle meenus kohe meie trepikoja mees, kes ühel õhtul mõned nädalad tagasi rassis maja eest kõnniteelt jääd tükeldada jäärauaga. Aga nüüd - kõnnitee väljas ja väga kaunis on kõndida. Tegelikult saame kõik oma panuse anda, et talve taanduma sundida. Otsustasin, et sõidan ka edaspidi autoga üle lahtiste jääservade :-)

tantsides kevadesse

Eile tegime siis rekord-tantutrenni. Alustasime talvel ja lõpetasime kevadel. Aga tegelikult ka - 3 tundi ja 40 minutit ei ole enam paksu keskealise mehe tavapärane pühapäevaõhtu. Tallinnas kukkusin veebruari alguses ja ega see jalg annab siiamaani tunda. Lisaks on kevadiste kõndimistega mingid lihased tekkinud, mille olemasolust mul aimugi polnud enam pikka aega ja need valutavad. Tantsud on ka täitsa kaos ja põrgu. Teised tegid ju terve sügis nendega trenni, kui mina selga parandasin. Aga hambad tangi ja natuke paanikat pole kunagi paha. 

Muidu tavapärane pühapäev. Kell 6 äratus. Kirikureisid. Lõunal käisime ujumas Märteniga ja lõpuks kohtusime ka Hans Lahi endaga. Tore oli temaga juttu ajada. Üks noormees oli telgiga järve ääres ja tuli ka ujuma, sest palav oli hakanud päikest võttes:-) 

Päeval oli siis balletigala. Tegelane oli imekaunis ja täna oli ta ka lausa lehes:-) Kui ma talle kirjutasin, siis ta vastas, et teab juba. Naljatilk.  See nende tants - Kuulama kuud - oli vaieldamatult kõige ägedam tants üldse. Enne neid oli ka väga huvitav tants ...who´s tehere. Üks oli veel äge - Richteri muusikale. Aga teine pool oli selline klassikalisem ja tee, mis tahad - kui esimeses pooles on olnud sellised säravad hetked, siis teine jäigi selliseks ootuspäraseks. Aga väga äge oli. Ja Tegelane ise nägi pärast nii kaunis ja eneseteadlik välja. Väga kaunis oli teda näha. 

Täna algab jälle uus nädal ja põhiasjade juurde pole ikka veel jõudnud. Kaos, põrgu ja paanika! Pärast novembrit ei võta enam ühtegi tööd ette. Pean ühel hetkel puhkama. Tegelikult ka. Kui ma sellest suvest üldse ellu jään. 

Jagan siis ka linki eilsest tippsündmusest:

https://virumaateataja.postimees.ee/7481365/rakveres-esinesid-eesti-balletikoolide-tantsijad


Miks uskuda homsesse?

Ärkan hommikuti ja mõtlen inimestele. Inimesed on üldiselt ilusad ja head. Nad usuvad homsesse. Nad tahavad olla abivalmis ja toetavad. Aga ometi ei tule paljudel meist see eriti hästi välja. Ma ei ütle, et ma ise oleks mingi musterinimene. Kaugel sellest. Mul on veel tuhandeid asju, mida enda juures muuta ja ilmselt helistab mu ukse taga ennem kella varajane infarkt, kui ma päriselt küpseks saan. Piisavalt küpseks, et mu hingekene koristada. Aga see on minu mure. 

Vaatasin täna materjale "Ai velled..." kavale ja sain korraga aru, et üle 70 aasta on mööda läinud, aga ÜRO püsib täpselt samas "vatiseisus". Nii nagu toona vibutati sõrme... Nii vibutatakse seda tänagi. Ja see on kõik. 

Loomulikult on ka ÜRO-s väikseid, "mõttetuid" ametnikke, kes sõidavad sõjakoldesse ja püüavad teha kõik endast võimaliku, et inimesed, kes vajavad vett, seda ka saaksid. Aga see hall "kardinalide kamp", kes istub oma mugavas ÜRO peakontoris ja käib õhtul kenasti rõivastatult kohalikus restoranis einestamas ning viriseb veinivaliku üle? Milleks me neid pseudo-inimesi tegelikult vajame? Putini suunas oskame me kõik sõrme viibutada, ilma, et me õhtusöök peaks maksma üle saja euro?

Piinlik ja kurb. Nimetame teda kuidas tahame - Rahvaste Liiduks või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks, aga see seltskond on lihtsalt üks heaoluühiskonna nurisünnitis, kes väärivad inimese tiitlit sama vähe, kui need tumedad tegelased, kes kuskil Ukraina ja Poola piiril lapsi ning naisi jahivad. Minu usk ÜRO-sse kadus "Ai vellesid..." kirjutades ja praegune Ukraina sõda sunnib mind aina rohkem küsima, miks me seda seltskonda üldse üleval peame ja toidame? Sest meil on veel rahu? Vilets vabandus.

Kunagi avaldati kesk-Eesti lastest lugu, kes siiliga jalgpalli mängisid. Kummalisel kombel ei häirinud see mõte mind reaalsuses nii palju, kui see, kuidas "Läbikukkunud Parteifunktsionäride" klubi saadikud seda tänapäeval teevad. Ma olen tige, vihane ja hirmul. Ja ma vihkan seda õhtusöögiklubi, et ta isegi oma mune sügada ei söanda. 

Ma nii tahaks uskuda inimesse, aga siis loen sõjauudiseid, kuidas ÜRO abipakett jõuab kuskile kohale tänu inimestele, kes ei söö 100-euroseid õhtusööke. Ja mu usk ÜRO-sse taastub. Hea, et nad vähemalt ei sega. Ja ma olen jälle nõus oma makse maksma, sest kuskil on keegi Jassif või Mikolai, kes päästab minu silmis ÜRO maine. 

Ja sellepärast peame me homsesse uskuma. Me peame iga kord valima minnes olema väga valvel, et me enam mitte kunagi repinskeid ja savisaari ei valiks. See on see, mis meie teha saame. 

kui elu su alla neelab

 Ühel hommikul ärkad üles ja tunned, et oled end tõesti tühjaks maganud. Ikka nii tühjaks, et isegi liigutada ei viitsi. Mis sest, et tark kell ütleb, et tegelikult magasid seitse tundi. Aga kui seda teha ühe põgusa ärkamisega, siis on tegelikult minuvanusel inimesel ikka sajandi magamine. Ja eriti, kui unenäod pole olnud painavad kappamised ajaga võidu joosta. Kusjuures - ajal on hobune, aga sina pead mingi lonkava eesliga talle järele vudima. 

Tegelikult ma tean, et see on päevade kiirusest ja pidevast tegevusest tekkinud väsimus lõpuks, mis selle unerahu annab. Ükski organism pole igiliikur. Ja tegevust jätkub tõesti varastest hommikutundidest hiliste õhtutundideni. Eriti pärast Metuusala vaarema lahkumist. Laupäevast alates ongi olnud üks lõputu päev. Kui varem jagas päeva pooleks hetk, mil ema jalutama viisin ja süüa keetsin, siis nüüd on see hingehetk läinud ja siis nii möödubki kõik ühe hetkega - silmade avamine hommikul ja nende sulgemine, kui õhtu õlale patsutab. 

Asjad isegi liiguvad. Küll aeglasemalt, kui mulle meeldiks, aga tekib ka lahendusi. Mingid jooned on päevateedele maha märgitud ja tegelikult on isegi mõnus liikuda ühest maailmast sujuvalt teise. Kui saaks veel pühapäevad ka tagasi! Nüüd vist sai ikkagi Ai velled ka korralikuma joone alla. Nipet-näpet on alati, aga koera saba on alati maitsvam, kui koer ise. Sama Robiniga. Nüüd oli Taavil isegi üks hea uus suunamuutus lõpus, mis mind emotsionaalselt toitis. Lugesime ta läbi ja juba hakkab arusaamine, kuidas see maailm lahti rullida. Lõpp ongi veel see viimane-viimane kokkuvõtmine veel jäänud. 

Ka muud pudinad liiguvad. Iga päev toob midagi uut. Lisaks palju päikest ja siis jätkub ka tegutsemisjaksu rohkem. Armastan valgust. Lihtsalt isiklike asjade jaoks on jäänud nii häbematult vähe aega, et hüüa või Issandat appi. Aga ühel päeval see kõik lõpeb. Peab lihtsalt olema endas kindel. Juba novembri lõpus paistab väike puhkus jõuludeni. Mida on ilus oodata. 

Ühesõnaga - olen argipäevade heidetud konksu koos söödaga alla neelanud ja liigun loogeldes loojangu poole. Enam pole sellist ajavarga tunnet. Kuigi homse pean ikka näppama endale ja alustama Ukuaruga võidujooksu. Siis Hull krahv ja aprillis juba suvine seep. Ergo teatas, et tootjatele kõik sobis. Tuleb üks tubli töökas kevad-suvi. Kahjuks jääb Nipernaaditalv minu enda jaoks ikka suurde suvesse liigutada. Aga võib olla ongi suur suvi selleks kõige parem aeg. 

Armas taevas, anna meile ikka kannatust taluda asju, mida me muuta ei suuda, jaksu muuta asju, mida suudame ja mõistust teha vahet nende vahel. Siis on kõik hea, siis on kõik hästi. Aamen. 

päevade põsed on punnis

Ööd on endiselt keerulised üle elada. Aga päevane töörütm hakkab juba kenasti paika saama. Õnneks on nii palju teha, et sõjauudiseid vaatan juba ainult kolm korda päevas. Hommikul, lõunal ja õhtul. Küll aga ekslevad need mõtted kõikide tööde vahele nagu kodukäijad. Toimetasin Robinit ja sealgi hakkas mingi kaugem allegooria all jooksma. 

Ikkagi kõik kuhjub. Tegelikult võiks hakata juba Ukuaru esimest vaatust kokku tõmbama, kuigi tegelikult ei jõua veel isegi Raivole helistatud, et viimane iluravi Vellede loole ära teha. Teatripäev nõuab oma, õnneks saame sinna vist homme joone alla. Nagu Robinilegi esialgu. Aga 16-st  asjast on nimekirjas maha tõmmatud vaid viis.


Hommikul nägin tööle tulles rahvamaja stendil üht Hello Kittyga kinnast. Kummalisel kombel oli ta just Noorte Tantsu- ja Laulupeo plakati alla stendile kinnitatud. Loodan, et vaene kinnas jõuab veel enne tantsupidu oma väikese perenaise taskusse tagasi. 


Muidu hakkab kõik kevade poole kiskuma. 

vahelduseks päikest

Viimastel päevadel on õnneks olnud ka oma päikeselaigud. Tänagi ilmus maailma kohale too igavesti end paljaks põletav olend. Ja ma tean, et see on maakera, mis pöörleb, kuid siiski on lohutavam mõelda, et see tegelane ilmus sinna pilvelinikuteta taevalaule ise.

Kevad annab end tunda ja natuke tahaks juba hammastega aega tagasi hoida, et see kõik nii ruttu läbi ei saaks vaid kõik alles igavesti hakkaks. Ma saan aru, et minus kõneleb Puhh, kes ei suuda mõelda muudmoodi - see üks hetk enne mee söömist on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise. Aga tegelikult ongi nii - varsti on puud lehte läinud ja siis nad juba langevadki ning tuleb taas talv. Kõik see vabadus, mis meie laiuskraadil inimest lunastab, kestab nii lühikest aega ja möödub nii kiiresti, et lihtsalt peab Puhhi kombel mõtlema - praegu on parim aeg. Kõik ilus ootab veel ees. 

Täna lõpuks ka magasin normaalselt, mida oli ammu juba tarvis. Võib olla oli selles süüdi käik Tallinna, kus me Tegelasega veidi ringi kolasime. Tore oli tegelikult. Anix, Burger King ja Rottermanni kvartal. Kuna päike lõikas silma, siis ostsime talle hädaabi päiksekad möödaminnes. Aga kõige koomilisem, nagu me poest välja jõudsime, kadus päike ära. Ja ma ei näinudki, milline ta nendega päriselt välja näeb. Muud pudinad niikuinii. 

Anixist jäi talle hinge peale rahakott, mille ta otsustas lõpuks oma raha eest osta. Tagasiteel parkisime teisele poole Gonsiori ja tee pealt leidis ta veel viieka ka. Vaatasime ringi, aga kuna kedagi polnud, siis soovitasin selle tal endale võtta. Kuigi kadunud asjad tuleb alati puu otsa riputada, et kõik, kes - silmad maas - neid otsima on tulnud, neid kindla peale ei märkaks:-) Kummaline komme. Aga igal juhul sai ta endale nüüd ägeda rahakoti viieka võrra odavamalt. 

Hommikul muidugi ehmatasin endiselt, kui tuumajaama rünnakust lugesin. Aga seekord oli rahulik lugeda ka sellest, et tuli on kontrolli alla saadud. Siiski tekitavad sellised asjad veel suuremat hirmu. Ja kuigi ma saan aru, et ainus, millega ma ise aidata saan on see, et teen oma tööd, kuidas oskan ja annetan regulaarselt raha, tekib mõnikord siiski mingi igatsus sõita kohale ja reaalselt olla nende inimestega koos ja kaitsta nende linnu, maad ning vabaduseraase, mis neil veel järel on. Ei olekski kõige mõttetum surm. 

Aga selle asemel tulen jälle tööle, istun laua taha ja hakkan argipäevaga võitlema. Ja nii vist ongi õigem. Kuigi ka raskem. Hoian väga pöialt, et ehk ka neile paistab pisut päikesepõske. Kuigi vist võitlejad peavad päeval hoopis puhkama ja magama. Aga vähemalt on lastel ehk pisut kergem. 

elu nagu päevalill

Kummaliselt raske ja rõhuv on see viimane nädal olnud. Kõik see tundub nii arusaamatu ja kogu aeg on tunne, nagu oleks ise süüdi milleski. Ja kaudselt olemegi. Aga samas - ei suuda ju isegi veel kõike uskuda. Kuidas siis valimiste ajal mõelda, et tegelikult ei pea me mõtlema hetkelistele päevapoliitilistele probleemidele vaid millelegi suuremale, mis tundub isegi kätte jõudes nii võimatu. 

Ärkan öösiti tihti ja esimene mõte on - see kõik oli uni. Siis teen arvuti lahti ja näen, et kuskil, siinsamas, on inimesed samuti ärkvel, aga nad ei ava arvutit vaid lahingutuld ja maailma silmi. Siis loen neid taustu ja tagamaid avavaid otsuseid ja seletusi, kuidas meie ei saagi midagi teha ja mõtlen, et ma võin kaaludena küll liiga aeglane otsustaja olla, aga kogu maailma valitsused ei saa ju koosneda kaaludest. Loomulikult on kõik otsused, mis tehakse, juba eile hiljaks jäänud.

Ja kõigele vaatamata läheb elu edasi. Elu on nagu päevalill Ukraina põllul. 

 

Oh, kurja küll...

On asju, mida ei suuda uskuda. Kõige hullem on see, et mitte midagi teha ei ole. 

ettevalmistused pidupäevaks

Mäletan, kui Margus teatas ühel hommikul, et nägi unes, nagu käis tanklas või midagi ja arutles, et mis see tähendada võib. Ei tea kas bensiinihind tõuseb jälle? Kummaline, et nüüd ta tõuseb kogu aeg sujuvalt ja keegi ei tee enam numbrit. Õnneks on Sinine kirsike väga kokkuhoidlik loomake. Viimaste arvutustega sain keskmise 4,5 sajale. Ja palju oli linnasõitu. Ikka kentsakas, kui ei pea enam iga nädal paaki täis laskma. Sõidad 40 liitriga kuu aega. Tegelikult hoian ju iga kuu niimoodi sadakond raha kokku. Aga samas pole viimased kuud enam suutnud ka midagi kõrvale panna. Nüüd on veel märtsikuu varu olemas, aga kuskilt peaks hakkama juurde tulema. Näis. 

Nädal on möödunud surnuaial käies. Kondame Hellega, labidas käes mööda surnuaedu ringi ja kaevame aga haudu lahti. Hea küll, siiski lumest kaevame õnneks. Täna juba kolmas päev. Ostsin endale ka lõpuks korralikumad saapad. Homseks peaks nüüd kõik teatrirahva hauad leitud olema, saame sünnipäevaks neile küünlad süüdata ja päeval on matk ka. Loodetavasti kõik nüüd laabub ja seekord on suurem osavõtt. 

Tarmoga sõime koos hommikust ja saime aru, et seekord võiks kevadmatka võtta ikka suurvee ajal ette. Nüüd peaksimegi homme midagi kokku leppima, kui Alar ja kõik see kamp Teatri sünnipäevamatkal kokku saab. Võiks minna sel aastal Piusale, arvas Tarmo. Ja mõttel on jumet. Eks näis, mis inimesed siis homme arvavad. 

Töö liigub, aga ikka põrguaeglaselt. Võiks natuke juba kuskiltservast hakata rohkem arenema. Ukuarus sain hea lahenduse, kuidas teha alguses tutvustav stseen. Teemegi sellise - Tondilossi rahva kogunemise õuel. Saan kõigi tegevused paralleeli panna, kus kõik rahvas kohe omavahel ka erinevate paaride ja kolmikutena suhestub. Seda on alati tohutu matemaatika kirjutada, aga pärast vaadata on väga hea. Ja tekib ka selline lahtine atmosfäär. 

Lesega siis reedel lugemisse. Laupäeval peaks lõpetama Vellede ümberkirjutuse ja läheks Ukuaruga edasi. Tundub küll, et vabad päevad, aga homne matk ja reeden proov võtavad päeva ikkagi ära. Saaks kuskilt ühe nädala veel juurde veebruari. 29, 30 ja 31 oleks ka juba abiks. 

Sõda võtab oma kindlamat kuju. Hea küll - seekord on vähemalt mingidki vastusammud Euroopa poolt välja pakutud. Iseasi, kui palju need aitavad ja mil määral neid tegelikult ka rakendatakse. Ka omal ajal oli meil ju toetajaid küll ning sõnades oldi ka siis suuremad, kui tegudes. Aga seekord pole kuskile ka taganeda enam. Ukraina Ukrainaks, aga kui mingit sekkumist tegelikkuses ei tule, siis on ilmselt ka meie saatus tuleviku suhtes otsustatud. Aga hoiame siiski lipu veel vardas ja homme siis tähistame kahte toredat sünnipäeva. 

rohelist rahu maailm on täis

Hakkavad asjad lõpuks lahti harutuma. Nüüd peaks kolm päeva veel korralikult tööd tegema, siis hakkaks äkki lõpuks looma. Samas on üsna hea ja rahulik olla. Tiksun omas rütmis ja mulle see sobib. 

Kaasmeelised käisid eile teatris. 2 tundi ja ühes vaatuses. Tundsin kohe, kuidas valus nõks seljast läbi käis. Olen viimasel ajal võimlemise käest lasknud. Ikka annab tunda, et seljalihast eriti ei ole. 

Täna püüan siis Lese üle vaadata ja teha ta lõikudeks, mida annaks vajadusel tõsta. Kuigi on loogilised kohad olemas. Aga natuke lõpu eel kripeldab, et kuidas see ikkagi peaks olema? Teoreetiliselt peaks niipidi olema õige, et tuleb enne lõplikku kokkukukkumist ja surmahoopi sõbrannadelt nõks, kus lesk põikab mälestustesse Polkovniku taktitundest. See peaks andma võimalust läbi elada kibedat mälestust, mis ometi suure finaali eel saab ka helge varjundi. Aga kõhutunne ütleb, et äkki peaks see eraldi, kuskil varem olema. Ja lõpurong sõidab mürinal vastu kaljuseina... Ja siis tuleb nukker lunastus ning leppimine. 

Järjest rohkem tekib tahtmine tekste varem näitlejatega läbi proovida. Õnneks praegu see võimalus on, aga kurja küll, kas ma hakkangi siis lõpuks selliseks kujutlusvõimetuks kummikuks muutuma? Igal juhul on huvitav, et kuidas see reedel tundub. 



diplomaatiast ja Smuulist

Hommikul lugesin lõpuks uudiseid ja ma ei saa kuidagi öelda, et saaksin maailmast aru. Ma ei saa tõesti aru, mis seda universumit vaevab? Need küünilised sõnumid, kuidas Biden teab, et Putin tungib Kiievisse? Ja ma isegi usun, et nii ongi, sest kõik välised märgid kinnitavad seda. Aga kui me kõik teame, et kõik teavad, kuid neid asju ikka tehakse, siis tekib järjest rohkem küsimus, mis eelmisel talvel metsavenna raamatuid lugedes, et milleks sellisel juhul üldse see amatöörtaidlustrupp ÜRO?  Ongi selline läbikukkunud ja erupoliitikute mõttetu vanadekodu? Piinlik ja väga, väga häbi ning kurb. Põhimõtteliselt on sellisel juhul Ukraina samas seisus, milles olime meie - kolm Balti riiki omal ajal. Kogu maailm värvis oma sillad ja parlamendihooned küll ilutuledes meie rahvusvärvidesse, aga tegelikult keerati meile tagumik ja seoti piraadiklapp silmile. 

Meenub kangesti Smuuli luuletus, mida eile ka lugesime: kus väike Juhan ei mõista, miks kästakse tal igal õhtul kokku panna käed ja sosistada lakkamatut palvet: issand halasta ja meile anna igapäevast leiba, tänapäev! Jõudes siiski lõpus lapseliku tõdemuseni - Jumal - ta ei suuda! Või on kuri - suudab - aga ta ei halasta?

Olin laps siis, juulipäikse lõõsas 

leekis meri õudsas vaikuses.

Kipras, koltund lehti puud ja põõsad

kurvalt kandsid, nagu leinates.

---

Ma ei mõistnud - miks? - kuid kokku panna

igal õhtul mindki kästi käed:

"Issand halasta ja meile anna

igapäevast leiba tänapäev..."

Ja kui liikumatult nõrgas tuules

seisid lõunas valged pilvemäed,

kukkus nagu pisar isa huultelt:

"...igapäevast leiba tänapäev..."

Pilved hajusid ja tuulgi suri.

Ja siis esmakordselt mõistsin ma:

jumal - ta ei suuda! Või on kuri - 

suudab - aga ta ei halasta?

Mäletan, kui lugesin 16-aastaselt Aldridge telliskiviromaani - "Diplomaat". See oli õilis aeg. Ilus ja idealistlik aeg. Tahtsin veel ligi kaks aastat diplomaadiks hakata, kui selle läbi olin lugenud. Isegi täsikasvanuna jäin korraks mõtlema sellele perspektiivile, kuna ajalehes kutsuti noori inimesi diplomaatide kursustele. Õnneks jätkus tollal juba küünilisust mõista, millisteks poliitsahvri dresseeritud pesukarudeks tänapäeva diplomaadid moonutatakse. Nende põhifunktsiooniks hakkab aina enam muutuma kandikult juustu ning oliivide pakkumine ning nukker naeratamine - meie ei saa midagi teha. Muidugi on kurb, et väärikas amet, mis hoidis maailmas mingitki stabiilsust ja rahu on muutunud tavaliseks aidavalvuri ametipostiks. 

Ja ma saan aru, et kõik poliitanalüüsi katlad podisevad ja jahvatavad puhast kulda, aga tegelikult - mis mõtet on veskil, mis jahvatab jahu asemel kulda? Kahjuks vaid mentaalset ja kujutluslikku, muidu saaks nii mõnigi näljane lõpuks enne surma ka päris kala maitsta, selle asemel, et õngesid õgida ja neist lõpmatuseni toituda. Sest üleharitud Euroopa teab - kui keegi maas vedeleb, ära küsi, kas ta murdis mõne luu või on temaga mingi õnnetus juhtunud. Räägi talle hoopis kõndimise kasulikkusest. Ja kõik sellepärast, et üks "tippastme koolitusekspert" tõlkis vägivaldselt ümber iidse vanasõna - aita hädalist, et ta ka homme jalul püsiks - mingiks idiootite hümniks - "näljasele pole vaja anda kala vaid õng" Kust kuradi kohast säärased lollused sünnivad?

Me ei ole enam ammu selles demokraatia faasis, et analüüsidest või aruteludest midagi õppida. Pigem on head luureandmed ja neist kiirete järelduste tegemine muutunud poliit-kapitaliks, millega üks või teine "partei" oma aktsiaturgu kergitab. Kõige kurvem, et ukrainlased ongi muutumas inimestest parteikapitaliks. Aga keegi ei sekku. 

Smuuli õhtu läks see-eest igati korda. Tore oli Argoga koos juba ennem vestelda ja samas - see vestlusvorm säilis ka õhtuse tunni ja veerandi jooksul. Kui kahte inimest ikkagi mõlemat üks kolmas inimene ja tema looming huvitab erinevate tahkude alt, siis ei saagi sealt muud tulla, kui arutelu. Oli tõesti jälle mõnus. Kuidagi me satume iga paari aasta tagant kokku. Sain ka eile aru, et pean ise hakkama rohkem sellesse teatrisse panustama. Repertuaarivälises tegevuses ei pea ju alati loomenõukogu heakskiitu ootama. Aga võimalused on seda suuremad. Pean kasutama selle teatri vähekasutatud ressurssi, et oma asju ajada. 

Helen - meie agiilse projektijuhtimise nurgakivi - oli ka nõus, et võiksime järgmisel nädalal natuke arutada, kuidas vestlussarju ja kontserte elavamaks ja ägedamaks muuta. 




pidagu jumalad meid heas tujus ning tervise juures

 Nädala pärast saab Juhan 100. Teeme Argoga siis Rakvere Teatri kohvikus väikese meenutusõhtu, kuidas meie Juhanit mäletame. Loeme luuletusi, räägime legende, meenutame lavastusi, kus me Juhanit mänginud oleme, ma laulan kaks laulu ning räägime ka sellest, miks me koos oleme praegu - Polkovniku lesk. :-)

Arstid ei tea midagi! Nende seas võib inimesi olla, kuid ikka ei tea nad mitte midagi. See on niisama kindel – nagu ma haige olin, nii ma haigeks jään ja haigena ka suren. Ja nagu ma arstile ütlesin, kes mind haiglast välja kirjutas: Te võite ju seda teha! Te võite kõik teha! Teie käes on noad, sondid, süstid ja pritsid: te võite inimesi näljutada, te võite inimestelt võtta nende viimase rõõmu – söömise! Te võite soliidsetes aastates daami, vaatamata tema kohale ühiskonnas ja sellele, kes ta mees oli või on, oma keha väänama panna nagu kabajantsiku või ehtsa kondiväänaja! Te võite volüüme, mis daamile kaalu annavad, nimetada rasvaks. Te võite ära keelata sinepi, pipra, praetud liha, suitsutatud kala, täismehele napsi söögi alla ja panna nad jänese dieedile kapsa ja porgandi peale, aga te ei saa keelata minul konjakijoomist!

väikesed eesmärgid on mõnikord suuremad

Jälle pean alustama Salingerist. Kui ma õigesti mäletan, siis ütles just tema ühele oma peategelasele surematu mõtte, mille põhjal olen oma atra viimased aastad vaoserval seadnud: tõeline kangelastegu pole mitte see, kui sa suurte eesmärkide nimel oled valmis surema vaid hoopis see, kui sa väga väikeste eesmärkide nimel oled valmis edasi elama. 

Tegelikult ongi need just väikesed eesmärgid, mis päevadele mõtte annavad. Iga päev üks väike ja lihtne asi korda saata ning oled päeva lõpuks säärases plussgraafikus, et president muutub ka kadedusest kurgiks. Ja tegelikult ka! Viimased aastad on pakkunud just neid mõnusaid nurgataguseid väljakutseid, kus saan rahulikult omas rütmis ja oma taktimõõdu järgi askeldada. Olen selles suhtes just oma valikutega eriti rahul. Ääremaadel vaikselt askelda nagu sulle sobib ja keegi ei lükka sulle kaamerat või mikrofoni nina alla. Suvel küll on paar ohtlikku projekti kahjuks, aga küll ma need üle elan.

Vaatasin just oma 23-24 aasta plaane ja sain aru, et olen kõvasti arenenud. Õnneks olid kõik suuremad tööd, mida pakuti, juba sellesse aega langemas, et enam polnud võimalik nendega kaasa minna. Ühest on isegi kahju, aga eile loomeka kokkusaamisel kerkis üles kaks väga huvitavat mõtet, millega tahaks küll rinda pista. Keegi teine nende perspektiivi üles ei korjanud, aga mulle pööraselt meeldis, et just materiaalse poole esindaja mõtleb meist kõige avatumalt. Ma saan aru, et tegelikult on kõigil meil - "loojatel" - oma marsallikepike paunas. Ja võib olla peabki üks teater rohkem panustama valmistekstide lavaletoomisse? Aga need mänguvõimalused, millele Velvo viitas, on ikka sellised, et jäävad kummitama. Ta ongi paratamatult mees, keda ma iga aastaga aina rohkem avastan ja imetlen. Nagu avastasin ja imetlesin teda ka näitlejana, kui ta veel lavadel seikles.

Ühesõnaga - oli väga mõtlemapanev talvine väljasõit, et mõelda teatri üle ja niimoodi tekib küll mingeid perspektiive, mille üle mul on väga hea meel. Seda enam, et viimaste aastate segadus ja kaos on natuke hakanud isiklikku motivatsiooni õgima. Ega ma tegelikult ka täna ei oska enam nii tugevalt selle teatriga suhestuda, aga vähemalt on pärast eilset öeldud välja paar mõtet, mis mind isiklikult küll kuskile rajale tagasi suudavad juhtida. Ja jälle on selles "süüdi" Velvo. 

Tegelikult oligi tarvis, et keegi ütleks selle kuskil välja, et me liigumegi praegu muutuste tuules ja otsime seda oma uut kuldset keskteed, kuidas muuta teatri palet, aga samas jääda ka ellu. Lõpuks on see meie kõigi ühine kohustus hoida seda 82 aastast noormeest elus. Või on ta preili? Viljandis on selge, et tegemist on Valuoja emandaga, aga mis soost see meie teatrike siis ikkagi on? Kaduviku mehed viitavad kangesti maskuliinsemale soole. Aga samas... 

kuu kõike teab

Mõni aeg tagasi ründas mu hoovi üks uudishimulik kuu. Tegin temast terve hunniku pilte. Eilne öö oli nii sompus, et tundsin lausa füüsilist puudust sellest "tollasest" kuust. Ärkasin viie paiku üles ja ei saanudki enam und. Magan nüüd diivanil, kuni Metuusala vaarema mu magamistoa enda ning oma palvete katedraaliks on muutunud. Enamasti istubki ta oma toas akna alla ja palvetab pominal. Või siis köögilaua taga, loeb kaasa veerides pühakute elulugusid. Või mõnel hetkel, kui tulen natuke varem, istub laua taga, hoiab oma kahe väikse käekese vahel lihatükikest ja naudib seda vaikselt urisedes. Aga enamasti kulub ta aeg palvetele ning pühakute elulugudele. Hea küll. Reklaamlehed töötab ta ka intensiivselt läbi. Nüüd, kui auto korras on jälle, peaks ta tegelikult ühel päeval shoppama viima. Aga ma pole kindel, millisesse poodi. Tema jalutuskäigu distants on tegelikult ikka väga lühike. Tänavanurgani ja tagasi. Parematel päevadel läheme üle hoovi ka keskväljakule. Aga kuna kuuske enam pole, siis see teda eriti ei võlu.


Selline kuu oli siis virmaliste ööl Rakveres. Kummaline ongi, et diivanil magades tunnen ma kuust suuremat puudust, kui magamistoas. 


Selline nägi too linnakuu välja siis kaugvaates. Mitte, et ma oma piltide üle ropult uhke oleks, aga lihtsalt, kui kunagi meenutan, siis on siit hea neid päevi, öid ja varahommikusi unetuid tunde meenutada. 


Kõige kummalisem kuu oli minuga tegelikult kord kaasas Petserimaalt tagasi tulles, kui kuulasin Mari laulmist  - "täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota..." Ja sellest ei olegi nii palju aega. 8-9 kuud kõigest. Aga tegelikult - kõigi soovide täitumised võtavad aega teinekord terve elu. 8-9 kuud on alles oravakese kommike kogu elu kõrval. 


Aga varsti on kõik selline ja nii see jääbki. Lihtsalt tuleb uskuda võilillelisse maailma, kus kõik lõhnab suve järele ning sina langed aeglaselt selili sirelitesse, käes puust mõõk. (Nagu Mikita ütleb.) Tõesti oleks lumele veidi vaheldust tarvis. Kuigi tuleb veel üks ootuste suvi. Aga ikkagi. Vähemalt saan kaabitsa Sinisest kirsikesest välja tõsta. Ja labida. Saab ruumi. 

harmoonia

Vaatan aknast parte ja mõtlen elu üle. 

Meil jätkub jõudu taguda vaiade otsa tiigi kaldale maasse silte - ärge toitke linde, mis peaks näitama hoolimist? Samal ajal, kui aastavahetusel paugutame taevasse kilode kaupa püssirohtu, et tappa mõttetult neid linde, kes siin pesitsevad. 

Me paigaldame raudposte siltide tarvis - kelgutamine ohtlik, aga samal ajal puudub neilsamadel lastel, kellel kelgutamine keelatakse, võimalus pääseda psühholoogi juurde? 

Me püüame kehtestada reegleid, kuidas mõistuspäraselt käituda, et plaaniline ravi ei katkeks, aga samas me tapame juba kolmandat aastat lootuse homsele. Ja ega häid lahendusi ei olegi. Maailmakorraldus nõuab piiride tõmbamist. Kuskilt vasakule jääv peab olema taunitav, kuskilt paremale jääv peab olema lubatav ja kultuurne. 

Mis on lahendus? Tegelikkuses on Karl Marx ja tema mõttekaaslased seda juba ammu sõnastanud. Ega ma täie mõistusega ei saa ise ka siiamaani aru, miks me tolereerime inimesi, kelle mõte liigub vaid siis, kui saab kasvatada isiklikku heaolu? Kui inimese hobi on finantsmängud, siis ega ma hästi aru küll ei saa, miks me sellele hobile nii pööraselt peale maksame? Aga kui inimene juurutab humaansust ja kogukondlikku mõtlemist, siis trahvime teda selle eest kõigi võimalike vahenditega? 

Kristuse sünnist on möödunud 2000 aastat, aga ainus, mida me õppinud oleme inimestena, on see, kuidas tõmmata piire? Kas seda natuke vähe ei ole? 

hingejänesed

Üleeile käisime Volliga surnuaial. Ema sünnipäev. Haljala surnuaed oli väljakaevamiste eelses seisundis. Või ootas kevadet? Kahte vana meest see igatahes ei heidutanud ja kevade oli küll viimane, mida me sinna ootama läksime. Murdsime end puusadeni lumest läbi ja ühel hetkel, kui Volli aru sai, et lõpuks hakkame kohale jõudma, hüüatas: Emaaa, ma tuleeeen! Ning tormas minust mööda, aga õnnetuseks sattus selle koha peal just kõvemasse lumme ja prantsatas kõhuli ja kadus lume alla peitu. Sööstsin kohale, aga kuna lumel oli tõesti koorik vahepeal, siis prantsatasin sinnasamma, tema kõrvale. Nõnda me seal siis lumes lamasime, kui Volli oma pea tõstis, ise naerdes: Kohale jõudsime! Pühkis habemest lund ja oli ütlemata romantiline hetk, kui ma ka enda nägu lumest välja kaevasin ja me palged kõrvuti kohakuti sattusid:-) Jõudsime, kohale. Natuke aega naersime nagu lapsed, siis kohmerdasime püsti ja korraga oli kerge ja ilus olla. Üleni lumekuningad, nagu me seal üksteist kloppisime. Hiljem rääkisin sellest Kristjanile ja Triinule ja Kristjan noogutas jänesejälgi täis surnuaia peale - need on hingejänesed. Nõnda sünnivadki parimad muinaslood.

Õhtul käisin poes ja jalutasin kuni Paulini. Pauliga on midagi juhtunud. Paul on moodsa aja poolt kastreeritud. Pauli aust ja hiilgusest on järele jäänud kolm haledat seasilma. Ka sina, Paul?  Nii nagu tuiskavad lumme kõik möödunud rajad, nii nagu rohtuvad eilsed teed ja võsastuvad niidud... Nii kaob ka Paul. Vähemalt oli tuttavas aknas tuli ja see andis vähemalt kindlust, et midagi on maailmas püsivat. 


Hiljem jalutasin keskväljakult läbi. Lumi ja tuisk on kõikjal toime pannud oma rüüstetöö. Arvo oli velgedeni sisse vajunud. Ja näha oli, et isegi eilne helkur oli ta pakiraamilt pätsu pandud. 


Aga Sinine kirsike kogub südameid. Käisin temaga eile "punase" tehnilist passi ja võtit ära viimas, kuigi sharniir kolises, mis hirmus. Esmaspäeval pääseb arstile, aga juba õhtuks oli kellegi püüdlik sõrm joonistanud tema rinda uue südame. Tee, mis tahad. Sinine kirsike on inimeste lemmik. 


Homme on ai-velled päev jälle Tallinnas. Loodetavasti jõuan kenasti tantsutrenniks tagasi. 

lumi, lumi, lumi

 Kelgutamise rindel on olukord siiski endine. Ei teki seda võimalust oma blogi lõplikult sulgeda. Tissimäel valitseb sama olukord. 


Õnneks on võimalik nüüd kelgutada Vallimäe teatripoolsetel nõlvadel. Ja lapsed kasutavad seda õhtuti ka ennastunustavalt. Natuke hämar seal on, aga elekter ongi väljavalitute eelisõigus tänapäeval. 

Palju asjaajamisi, aga eile saime ikkagi paika ka Smuuli juubeli tähistamise kuupäeva. Teeme selle õigel päeval pärast etendust ja Argole sobis. Tegelikult on väga hea meel, et midagi ka õnnestub. Kuigi see toob jälle sebimist juurde ja midagi me peame ikkagi ette valmistama, aga siis ongi aega natuke Lesest rääkida, kui ta siia tuleb. Tallinnas käigud mul enam kuidagi ei õnnestu viimasel ajal. 

Kontoris hoiab Getter elevust üleval, õpetades lahkelt kõigile, kuidas Ciaod viibata, Puhh-hüüda ja teisi ehmatada või siis provotseerivaid lepatriinuradu meisterdades. 


Päevades on rõõm igal juhul tagasi. Võib olla on see punastest ketsidest, aga võib olla peab maailmas valitsema tasakaal. Sinine kirsike seisab vapralt teatri juures ja murrab südameid.





püüdes banaanikalu

Mäletan veel hästi päevi, kui iga Salingeri uus novell, mille kätte sain, tundus parim päev ever. Täna lugesin uuesti Veera Saart. Väga võluvalt tihe tundus "Ukuaru" juba esimesel lugemisel, aga kui hakkad sealt otsima pidepunkte, millest näidendit ehitama hakata, siis saad aru, mida tähendas aeg, kui kirjanik ei kirjutanud oma tekste arvutis. Tal pidi olema kompositsioon algusest peale paigas. See alguse mäng Enn-Aksliga saab selgeks alles siis, kui oled kogu romaani ennem läbi lugenud. Huvitav ja julge rõhuasetus. Tagantjärele mõtled, kas teda ennast või toimetajat võis see faabulaga mängimine ka hirmutada? Kas ta kahtles endas? Või mängis paberil läbi ka muid variante. Või kirjutas selle alles hiljem algusse juurde? Mitte, et see romaani koha pealt midagi muudaks, aga ikkagi oleks huvitav teada. 

Mäletan esimesi suitsupaberil loetud käsikirju. Need olid trükitud läbi kopeeri. Nende lõhn oli hoopis midagi muud, kui raamatutel. Neid oli hoopis teistmoodi tunne käes hoida. Isegi praegu, kui leian teatri arhiivist mõned kopeerpaberiga ümberlöödud tekstiraamatud, siis tekib viivuks see hetkeline tunne - "see tekst" peab olema midagi väärtuslikku. Nagu oleks leidnud Vahingu "Potteri lõpu", kui see veel kadunud oli. Siis mõtled viivuks - see peabki olema sinu parim päev banaanikalapüügiks. Aga enamasti ei ole. See saab selgeks, kui leiad lahtiste lehtede lõpuosast autori kirja lavastajale või peanäitejuhile või kirjandusala juhatajale. 

Parimat päeva banaanikalapüügiks ei tule vist enam kunagi. Aga see ei tähenda, et ei peaks imetlema Veera Saare "Ukuarut", Jan Kausi mõttekäike Plekktrummis, Martin Alguse kummalise nihkega näitemänge või Sveta Grigorjeva "Hoovikuningannat", mis juba ise kannab endas tervet maailma. Huvitav ongi, et noore inimesena vaimustas ennast pööraselt enamasti väliskirjandus, aga mida vanemaks saad, seda kummalisemaid aktsente märkad meie oma koduses kirjanduses. Olgu see Vadi või Tammsaare. Veera Saar või Sveta Grigorjeva. 

Õues sajab lund. Tänavatele saadi just ring peale. Tsentrumi seinal vilgub jälle reklaamekraan ja naabermaja akendel peegelduvad lumesahkade kollased vilkurid. Ongi üks issanda päev jälle kinni püütud. Homme algab kõik jälle algusest. Aga vahel lihtsalt tekib mingi igatsus püüda kinni ka mõni banaanikala. Või isegi, kui ei püüa, siis vähemalt teada ja tunda - see ongi parim päev banaanikalapüügiks. Seda päeva tahaks kohata küll. 



memm, lumi ja Pandora laegas

Kui Pandora laegas oleks avamata, oleks maailm hoopis teine. Kummalisel kombel avatakse teda ikka ja jälle. Mõnikord juba saja seitsmendat korda. Aga kõige kummalisem, et lootus kükitab nagu mannatera endiselt laeka nurgas ja nagu kardaks välja, ilmavalguse kätte tulla. Prometheus pidi ikka päris korralikult Jumalate eneseväärikust haavama, kui isegi lootus ilmavalgust pelgab.

aegade piiril on härm

 Minu linn on lutslibe. Tegelikult hakkas ta juba Oskari juubeliks omandama teatavat lutsulikku libedust. Et mitte vulgaarsemalt öelda.


Päevad tiksuvad omas rütmis. Teen tööd ja vaatan tagasi oma otsustele. Olen nüüd hakanud aru saama, et nii mõnigi otsus on see, mida juba kahetsen. Tarkus ei tule siiski aastatega vaid järelemõtlemisega. Päeva "ristteedel" on keeruline oma mõtteid joonele rivistada ja siis neid üle lugeda ning lahti sõlmida. Oleks mul rohkem aega ja selgemat meelt olnud hetkedel, kui otsustamise aeg mulle oma "ristteega" uksest sisse astus:-/ 

Mitmed asjad on selgemaks saanud. Näiteks see, et lootus ei ole kunagi su parim sõber. Lootus on kena kaaslane, aga ei rohkemat. Sõprus vajab ikkagi midagi muud, kui vaid lootust. Sõprus vajab tähelepanu. Sõprus vajab märkamist ja suhtlemist. Sõprus on nagu härmatis okstel. Ta on kogu aeg su meeltes, aga kunagi ei märka sa tema puudumist ennem, kui ta on ilmunud ja siis päeva jooksul märkamatult kadunud.


Eelmine "härm" oli hoopis teises meeleolus. Iga uus "härm" toob kaasa midagi uut. Ja iga uue "härma" kadumine viib midagi endaga oma teele kaasa. Võib olla alles kellegi/millegi eemaldumine avab meie jaoks tema olemuse ja me tunneme ta ära just sellisena nagu ta oma olemuses on. Nii nagu jõulukuuse kokkupakkimine viib meelest jõulud ja astud taas jaanipäeva ootamise radadele. 


Õnneks saime emaga päris mitu korda kuuseni jalutada, kuni ta veel piduehtes oma päevi mööda saatis. Emale meeldis. Nüüd on kuusk alasti kistud ja ootab surma. Jõulud on lõplikult läbi. "täitub kindlasti soov, kui sa usku ei kaota" - see aeg on seekord taas möödas. Ja jääb vaid linn, mis on litslibe. Aga see on minu linn ja minu elu. 




elu on nagu peldikupaberirull

Eile tuli Oliver välja omapärase teooriaga. Rääksime elust ja elukiirusest, kui ta korraga ütles, et elu on nagu peldikupaberirull: alguses vaatad, et oh, üldse ei kulu ja jätkub ikka igavesti pikaks ajaks, aga mida rohkem lõpu poole jõuad, seda õhemaks kihid jäävad ja seda rohkem ettevaatlikuks muutud. 

Tee, mis tahad, see on hea võrdlus. Seda enam, et kui päris lõppu jõuad, jääb järgi vaid papist kest, mis sõltuvalt valikust, leiab otsa kas taasakasutuses (papi ja paberi hulgas) või visatakse ta olmeprügisse ning põletatakse. Nagu inimenegi. 

Oliveriga on üldse vahva rääkida. Tegelikult on kõigi lavameestega. Üldse on nad nagu mingid taevased saadikud. Sageli istuvad nad suitsuruumis, ei suitseta ega midagi kuid ikka pudeneb sealt ühte või teist semantilist. Mõnikord on neil rohkem aega, mõnikord vähem. See lihtsalt on amet, mis nõuab kannatlikkust ja kuhu on väga palju ootamist sisse kodeeritud. 

Üldse on suitsuruum üks huvitav paik. Suitsuruumides lihtsalt peab mõnikord istumas käima, et tajuda erinevate majade erinevat hingamist. Selleks ei pea ise üldse suitsetama. Suitsuruumid on organisatsiooni kopsud, kust hapnik ajudesse liigub. Kui suitsetatakse palju, siis kõneldakse rohkem ja hapniku juurdevool pidurdub. Teemad jooksevad liiva ja kinni. Klaasklaar mõte muundub teiseks ja sealt saavad omakorda toitu suitsuruumijutud. 

Mulle meeldib suitsuruumis istuda eriti siis, kui seal on  mittesuitsetajaid. Nagu Oliver või Tarvo. Mäletan siiani, kuidas me istusime kord Oliveri ja Tarvoga eelmisel kevadel suitsuruumis hommikul. Keegi meist ei olnud suitsetaja, aga seda enam oli vahva vaadata, kuidas esimene suitsetaja tuli ja meid üllatunult vaatama jäi. Nagu oleks uksega eksinud. 

Aga eile jah - jõudsime Oliveriga tõdemuseni, et elu on nagu peldikupaberirull. Ja see ei olnud üldse halb avastus. Täna uurisin inimeste käest, et kas neil on ettekujutust, kui pikk on üks peldikupaberirull tegelikult. Pakuti 8-11 meetrit. Vaatasin eile ka oma kodusest majapidamisest järele, aga pakendi peal ei olnud pikkust märgitud. Täna siiski leidsin andmed internetist üles. Selgub, et peldikupaberirullides võib olla 18-50 meetrit paberit. Kindlasti on ka lühemaid, nagu päris eluski, aga proportsionaalselt ja keskmiselt jäävad nad sinna 18-30 meetri vahele. 

Kummaline assotsiatsioon küll, aga tegelikult tuli eile pähe veel ka võrdlus armastusega. Alguses tundub alati, et teda jätkub igaveseks ja ta ei lõpe mitte kunagi otsa. Siis hakkab rull kahanema ja ühel hetkel on need haprad viimased kihid, millest sa juba tead, et see kõik on ammu lõppenud, aga ikka hoiad neist veel kinni. Seega - ainus tõeliselt filosoofiline ja eksistentsiaalne põhiküsimus saab olla vaid see: mitu meetrit on peldikupaberirullis?

Sinine Kirsike

Lõpuks ometi üks nädal, kus mu keskmine sammude arv on igapäevaselt üle 15 000. Kindlasti aitas kaasa ka nädal tagasi põntsutatud auto ja uue otsimine ning ostmine. Aga nüüd on ta kenasti kodus kõigi oma kahe triibukesega kapotil. Esimene sõit oli sõber Reigo juurde, kes istus sisse ja ütles, et mõnus. Sobib küll. Aga sellisel autol peab ka nimi olema - teatas ta kohe. Olen nüüd tegelenud terve nädalavahetuse nimekonkurssiga. Tänaseks sain nime valmis ja kutsusin Reigo ristiisaks. Aga juba ta muutis nime ära. 

Minu algne mõte oli - Keskeakriisike, aga Reigo arvas, et võib solvuda. Et kutsugu ma teda parem: Tiit.  Ma isegi ei tea, kust tal see tuli? Kuna hellitusnimeks oli mul mõeldud lihtsalt Kriisike, siis nüüd mõtlesin järele ja tundus, et ka Kirsike poleks paha. Aga kuna värv ei harmoneeru, siis ilmselt ristime ta hoopis Siniseks Kirsikeseks. Keeruline on see autole nimepanek. Oli veel ka teisi nimevariante, aga neist ajalugu vaikib. Ühesõnaga - saage tuttavaks: Sinine Kirsike ehk sõbradele - Kirsike.


P.S. Päeva jooksul tuli veel täpsustusi juurde, et kui juba Sõpradele Kirsike, siis miks mitte: Kirsike Tordil? Sinine Kirisike Tordil? Ehk: Sinine Kirsike Keskeakriisikese Tordil:-) Tõotavad tulla vägevad ristsed. 

lase lahti!

Kirjutasin eile öösel ja täna hommikul Hullu krahvi lugu. Juba sain  kaks stseeni valmis. Lugesin üle ja toimetasin ja kõik kena, aga... Midagi on valesti? 

Kõik kena algus - hullu krahvi onu hakkab lendama, krahv pole rahul. Laseme pääsukesel lennata, mistarvis onud lendavad! Blaa-blaa... Toapoiss annab ikka onule ka õiguse lennata... Ikka kena ju vaadata talupoegadel, kuidas mõisahärra lendab vahelduseks. Muidu ainult karjub kogu aeg.  Ja kõik selline klassikaline rida. Saan aru, et jah, see on  kompositsiooniliselt õige, et hull krahv peabki olema alguses adekvaatne ja alles sündmustest mõjutada saades pöördub hulluse poole, aga... See ei ole see...

Korraga saan aru, et tegelikult on hoopis üks teine võimalus. 180 kraadi teine pööre, teises suunas. Üks hoopis parem lahendus, mis kompositsiooniliselt EI OLE õige. Matemaatiliselt EI OLE KA õige, aga... Ma lihtsalt tean, et just nii see PEAB olema. Sest näidendil on lõpp - aga lõpu suhtes ei aita mind see korralik matemaatiliselt väljatreitud kompa. Sel juhul lihtsalt kleebingi lõpu jälle külge näidendile matemaatiliselt. 

Ja siis korraga saan aru, mida Üllar kunagi mulle armastas korrutada, kui ma noore lavastajana ei saanud ega saanud analüüsis ülesehitusest mööda: LASE LAHTI! Nii lihtne see ongi - lase lahti! Eks ta ütles seda mulle ka elus tehtud ostuste kohta mõnikord. Ja õigesti tegi. 

Viimased kuud ja nädalad on mul just sellest Üllari hüüatusest puudus olnud: lase lahti! Kui midagi armastad, lase tal minna. Ei saa lõpmatuseni hoida kinni millestki või kellestki, kui sa teda armastad. Ja see ei ole see Boobi alateadlik hirm, et kui sa kedagi armastad, siis hoia eemale! Ainult nii saad talle mitte haiget teha. 

See - "lase lahti" - mida Üllar mulle omal ajal õpetada püüdis, on just see - "lase lahti", et sa ei teeks endale haiget. Ei ole mõtet kompositsiooni reegleid jälgides vägistada teksti struktuuri raamidesse. Lase lahti, mine lenda, mine hulla lumes... Lusti ja lõbutse ja usalda oma kõhutunnet, raisk, kui tahad kirjanik olla!  Kõike ei pea välja arvutama. Kuigi nii on lihtsam ja kindlam. 

Ei ole mõtet osta endale igavaid tumedaid ketse, mis ei määrduks ja mis võivad olla isegi head, kui sul on võimalus osta endale punased ketsid, mis võivad olla halvad, aga teevad su tuju rõõmsaks.  Samamoodi ei ole mõtet klammerduda inimeste külge. Autode külge. Ratsionaalsesse mõtlemisse. Mitte millessegi. Lase lahti! 

Inimeste häda, miks nad edasi liikuda ei suuda või muutusi ellu viia, ka kirjutamises või üldse töös, on just see metsik kogemuse usaldamine ja hirm, et niimoodi ma teen valesti. Las teen, aga vähemalt teen. Ja olen õnnelik ning elus.

Kui ma selle tõdemuseni jõudsin, oli pool tööpäeva läbi ja tõstsin vana teksti natuke teise kohta failis ning alustasin uuesti. Aga midagi ikka häiris mind. Rändasin vanade stseenide juurde ja hakkasin sealt fraase näppama... Kuidagi kahju oli kahest tööperioodist niimoodi lihtsalt lahti lasta. Ja siis raiskasin veel mitu tundi tänastki ära, enne kui aru sain - kustuta see kõik ära, mis valesti on ja hakka uuesti puhta mõttega puhtalt lehelt!

Kui sa näed talve esimest lund ja tekib tahtmine lumeinglit teha, siis sa ei hakka mõtlema, et äkki läheb lumi krae vahele või mul on liiga viisakad riided seljas. Siis lihtsalt teed lumeingli! Ja kui näed tänaval omapärast jäätükki ning tahaks teda pildistada, siis pildistad! Ja nii ongi! 


Lähed tagasi, tõstad ta pingiotsale ja pildistad! Kui sa tahad seda teha, siis teed! See ongi elu mõte - elada ja teha neid asju ja just niimoodi, mida tahad. Vastutad niikuinii kõige eest, mida teed. 

rõõm on alati kallim, kui mure

Eile rääkisin hea sõbra Reigoga oma valikutest. Kas osta nüüd kindla peale mingi enam-vähem sõidukõlbulik pann, mis niikuinii endale ei meeldiks, aga tunduks ratsionaalsem või riskida ja osta ikkagi Mini, mida remontides ma siis aegamööda hulluks läheksin? Või isegi kiiremini, kui aegamööda :-) Reigol oli kohe vastus olemas: kui ostan mingi panni, mis ei meeldi ja siis selgub, et pole ka suurem asi auto, siis remondin ikkagi end halliks, aga hing pole ka rahul. Aga kui ostan Mini ja seda remondin, siis vähemalt on äkki hing rahul? 

Tõi juurde näite oma sõbrast, kes armastab ka vanatehnikat ja väntab seda igal võimalikul ja võimatul juhul käima, kuigi ta ei kipu sageli minema. Ükskord oli too sõber siis Reigole öelnud, et värvime mustaks ja nikeldame ära, siis on vähemalt ilus vaadata, kui käima jälle ei lähe. 

Aga tegelikult ka! Mõtlesin järele ja lõpuks - elame vaid korra. Keegi ei tea, mis järgmine põnts kaasa toob. Mini on tegelikult pikale inimesele tehtud auto. Sealt ma näen igale poole ja saan sirgelt istuda ning ei lamaskle kuskil. Mulle meeldib autos sirgelt istuda ja aknast välja näha. Kõik need uuemad autod on nii madala ja ahistatud vaatega. Ja kui juhtubki, et pean teda rohkem remontima, kui sõita saan, siis las seisab maja ees. Ilus on vähemalt aknast vaadata :-) Ülevalt hea näha kaht armsat triipu kapotil.

Lõppude lõpuks - olen kogu elu püüdnud autosid ostes teistega arvestada ja oludega kohanduda. Äkki oleks nüüd aeg lähtuda sellest, mis endale meeldib ja mitte mõelda jälle ratsionaalselt. Fun maksab ka midagi. Niikuinii enamiku ajast teen vaid tööd, las siis olla seal vahel ka väike rõõm? Mis sest, et võib olla kallim rõõm, kui mulle meeldiks. Rõõm võibki olla kallim, kui mure :-)

härmad on puus

Hommik oli imekaunis. Külm, karge ja kiire temperatuuri alanemine sidus õhus niiskuse ning kasvatas kõikjale härma. Jumaldan härmatist. See, kuidas ta joonistab välja puid ja põõsaid. See, kui vaatad neid puid, põõsaid ja vihmaveetorusid ning prügikaste väga-väga lähedalt... Seal on terve struktuuride võlumaailm. Ega Hawking poleks singulaarsust vist universumisse siduda mõistnud, kui härmatis teda aidanud poleks? Aga kes seda teab, kust tal see veider mõte tegelikult tuli? Ma lihtsalt oletan tema tekstide põhjal, kus ta lumekristallide struktuure ülistab. Sealt on singulaarsuseni vaid väike samm. 


Hommikul ei saanud kohe muidu, kui kolasin natuke mööda linna, enne, kui Pikale tänavale suundusin ja teatri poole liikuma hakkasin. Kell oli ka veel vähe. Lugesin öösel ja Metuusala memm kolistas öös kempsu vahet. Jätan talle alati ööseks vannituppa tule põlema, siis ta näeb mis suunas liikuda. Samas on ise ka kena seda valgusviirgu öösel ärgates silmata. Nagu mingi majakas. Kuigi majakas hoiatab, aga see valgusviirg peaks just juhatama?

Kui ma oleksin laevakapten, siis oleksin ilmselt üks viletsamaid laevakapteneid üldse. Kui ma juba mõne uppunud laeva kapten poleks:-) Minu jaoks, tee mis tahad, on majakates midagi nii ligitõmbavat, et karju appi. Kui ma mõtlen kõigile neile soolegendidele, kus meestele pandi rabataredes aknal ööseks küünal, tattnina või petrooleumilamp põlema, et nad leiaks läbi soo üles kindla kodutee - kas ei olnud need tegelikult samamoodi majakad? Ilmselt oleks minust saanud heal juhul vaid vilets rabakapten. Aga tee, mis tahad - minu kultuuris on tulel kutsuv tähendus. 

Virvatuled ja sireenid oleks ilmselt mu keskajal juba noore poisina kuskile rappa või karidele meelitanud. Vanas Kreekas oleks Kirke  mu ilmselt samamoodi põrsaks moondanud nagu kogu Odüsseuse kaaskonna. Kummaline ongi, et minu kultuuris seostub Odüsseus alati natuke majakate ja tuledega. Nagu Toomas ütleb - tee või tina! Mind lihtsalt kisub tulede poole. Seda enam, et nüüd, kui mu koduaknas põleb õhtul kellegi teise süüdatud märgutuli, lendan ma sinna nagu ööliblikas. Ja üldse ei nuta:-)

Lambiklaasi kohale sooja, lendab vapustav sõnumitooja. See on hommik - meile ja mulle! Tuleb aeg, et lennata tulle. Tuli surnuks puhuda ise. Läbi elu nii imelise... - Kindlasti üks Viidingu olulisemaid värsse. Üks sõnum, mis mind alati endaga kaasa kutsub. Ilmselt tajus ka Juhan seda "majakate kutset". Kes see ööliblikaski muu on, kui surmatrotsija/otsija kõiksuse kiuste? Aga see-eest - milline surm? Valguse poole:-) Mmmm... Lühidalt - on see põhjus, miks minust kunagi laevakaptenit saada ei tohi. Ja finantsnõustajat. Või üldse juhti. Äärmisel juhul rabanõia kõrtsist koju tuterdav kaasa. Mulle meeldib tule poole minna. 

Saatsin hommikul oma lemmikule mitu pilti härmast ja härmatisest ning  süüdistasin teda ka kõige selle korraldamises, et ma ei oska korraga läbi oma linna valida otseteed teatri juurde. Loomulikult pole ta selles üldse süüdi. Ma tean ja tunnen väga hästi füüsikat ja seda, kuidas härmatis tegelikult tekib. Aga kena oli mõelda, et tema selle kõik maailma valmis voolis. Õnneks ei vastanud ta midagi. Nii see maailm käibki. Kõige parem vastus on vaikus. Siis sa pead endale jälle ise uusi põhjuseid ja põhjendusi otsima, et milleks see maailm üldse loodud on? Oled nagu väike Pelle, kes ärkab ühel hommikul ja avastab, et inimesed on maailma hüljanud. 

Õnneks on teatris alati Anita olemas, kellega oma hommikut jagada. Ja siis, temaga juttu ajades, sain jälle aru, et maailm ei lõpegi kunagi otsa. Kuni saad Anitaga rääkida elektrihindadest, härmatisest ja oma unistustest, seni on maailm igavesti alles issanda pesulaual. Anita unistused on muidugi alati armsamad ja elulisemad. Suvi ja seened ja televiisorist naljasaade:-) Aga ega mu enda omadel ka mõnikord viga pole. Lihtsalt - nad on nagu ööliblikad. Kui nad kuskile kohale jõuavad, ootab neid lõpp. "Vastu akent, õnnetu, liibu! Sinna tahta su elutöö. Olen raske ja libisen alla..."

Teatri juures oli täna selline härm, kui ööliblikas kohale jõudis:-) Sinna lavatorni sobiks ju üks majakas. Isegi moodsate elektri börsihindadega. Kui hoolega vaadata, siis seal on isegi pildil nagu kerge kuma? Või näen seda vaid mina üksi.  



parim enne on möödas

Eile võtsin siis julguse rindade vahele, et lähen väga külma kõhuga ja täiesti emotsioonitult vaatama veel üht nooruse pikendusmeetodit Mini Cooperit, mis mul lisaks punastele ketsidele plaanis oli enne surma  soetada :-) Auto asus Akadeemia teel ja olin juba Sõpruse tee lõpus, kui eessõitev auto pidurdas ja mina kenasti talle tagant sisse. Enda arvates ikka pidurdasin. Aga selgus, et siiski mitte. Juba tundus veel viimasel hetkel, et jõuan ka kenasti pidama saada, aga siis lendasid turvapadjad lahti ja auto täitus tossuga. Tore-tore. 

Tormasin autost välja ja ainus hirm oli, et kuidas need ees nüüd...!? Silme eest jooksid kõik need pildid läbi, kuidas peatugi on reguleerimata ja pea jõnksatab taha ja käib nagu kapsas lopa-lopa. Õnneks tundus neiuga kõik korras, loomulikult ehmatanud ja šokis. Uurisin, et ega kedagi rohkem autos ei ole ja kas tal ikka kõik luud-liikmed terved? Pakkusin vett. Vabandasin ette ja taha. Nii piinlik oli. Täiskasvanud mees sõidab lihtsalt teisele autole tagant sisse. Muidugi libe ja blaa-blaa...  Ja ees oli üks ohukolmnurk ka juba püsti, eks ta sellepärast võttiski hoo maha. Aga ikkagi! Nagu esimest korda oleks roolis. 

Kurja küll, kui loll ja piinlik on siiamaani olla! Aga midagi teha "ei pole" ka. Plastmass kaob, häbi jääb. Punased ketsid vanaduse eest ei päästa. Isegi joostes mitte. Kui parim enne on möödas, siis nii ongi. Vähemalt sain kahjukäsitleja täna telefonis naerma, kui teda jumala keeli palusin, et äkki ikka taastame, see on ainult plastmass? Naisterahvas teatas, et see plastmass ongi kallis ja kui pakkusin, et äkki saab kuskilt odavamat ka? Ei pea tingimata see kõige kallim Tšehhist olema. See on lõpuks Citröen, mitte vabaduse rist. Siis ta isegi itsitas natuke. 

Misasja sellise vana peeruga enam peale hakata? Lihtsalt sõidab tagant teisele autole sisse!? Ei ole võimalik! Olen ikka elu jooksul kümneid ja kümneid avariisid suutnud vältida ja nüüd selline piinlik prohmakas. Eks ma nüüd peangi endale bemmari ostma ja nokamütsi. Kleebin veel nina ka teibiga kulmude külge ja olengi rull ning nokk valmis.  Miks see vananemine nii hirmus ja piinlik peab olema?

tuleb looja ja lunastab maa

Mõnus on jälle kirjutada. Tulebki lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Eile lõpetasin siis viimaks oma väikse kolmeosalise tsükli Taunole muusika jaoks, mis peaks ettekandeni jõudma sügisel MUBA avamisel, kus uus looja ja vana looja ulatavad üksteisele teaduse ja singulaarsuse kiuste käed üle maa ja vee. Hakkangi eelmise aastaga ühele poole varsti saama. 

Või nagu ütleb väsinud Jumal, kes singulaarsus-vardas teaduse kebabiks küpsetatakse:

Kui lapik maa saab priimabaleriiniks, 

kes vandenõuteooriate lava pääl -

sääl tantsib varvaskingades ning sätib riimiks

üht peeretust, mil puudub oma hääl, 

siis lahkun ma, ei vaja enam teid!

Ma universumis siis parem asfalteerin

te konnasilmade kergliiklus-linnuteid.

Led-lampe pilvevõlvile monteerin.

(Kõik õigused kaitstud, ei tasu luba küsimata kasutada.)


uus aeg

Elu ja emotsioonidega on vist ikkagi sedamoodi, et kui nad toitu ei saa kuskilt, siis kipuvad nad isepäi vaikselt hääbuma. Nagu "naiskirjandustegelased möödunud sajandist". Kui keegi neid enam aastakümneid hiljem ilma klisheedesse laskumata meenutada ei suuda, siis on nendega ilmselt kõik läbi. Nad asetuvad riiulisse, sildid kleebitakse peale ning sinna nad jäävadki. Nad on katalogiseeritud. Nagu kõik meie elupäevad.

Samamoodi on tunnetega. Ühel päeval võtad riiulist purgi, millest teadsid, et see oli kõik need päevad olnud pilgeni täis ja ajas isegi üle ääre, aga siis märkad, et purk hakkab hoopis tühjaks saama. Ja kui midagi uut sinna purki juurde panna pole, siis jääbki ta tühjaks. Lihtsalt kleebid sildi peale ja ei raatsi ära visata. Muidugi võib ta ühel hetkel uuesti täituma hakata, kui ta riiulisse alles jätad ja kuigi ma armastan ikka mõelda, et õnnestumiste eest pole keegi kaitstud, siiski juhtub elus pigem niipidi, et kõik need purgid, mis me elu jooksul oleme kokku kogunud ja riiulis alles hoidnud, jäävadki sinna kaunikesti tühjalt ja nukralt seisma ning moodustavad mälestused, millel "polnud antud elu". 

Raamatus on lihtne lehekülgi keerata. Iga uus lehekülg toob midagi uut kaasa. Isegi, kui oled teda juba lugenud. Ikka leiad tuttavaid ridu uuesti üle lugedes mõne koha, mida oled varem teisiti lugenud. Või teisiti tõlgendanud. Kogemused kuhjuvad meisse ikkagi aastate jooksul ja iga raamat muutub kas sügavamaks või pealiskaudsemaks vaid meie enda tunnetuses. Samamoodi on ka inimestega. Ja sellest on tegelikult kahju. 

Aga uus aeg vajab uusi emotsioone ja uusi märkamisi. Lõpmatuseni ei saa hoida enda hinges mingeid ühepoolseid tundeid elus, kui nad kuskilt toitu juurde ei saa. Siis hakkavadki mälestustest esile trügima jälle need päevad, kus tundsid, et midagi on sinu elus olemas olnud, aga oled selle oma rumaluses või hirmus või pealiskaudsuses kõrvale jätnud, sest pole julgenud teha neid otsuseid, mida teised inimesed sinult oodanud on. Aga ka nende inimeste purgid jäävad ühel hetkel tühjaks. Ja lõpuks oledki nagu too liblikas, kelle tiivamuster on tuhmunud. Nagu too liblikas, kes veel mäletab, kui kerge ja kaunis oli kunagi lennata, aga nüüd roomab mööda aknaklaasi ja igatseb taga neid aegu, kui lendamine veel mingit vaeva ei valmistanud. 

Uus aeg tuleb alati hiilimisi. Kõrvalseisjad märkavad teda muidugi kohe. Ainult meie ise ei märka, millal ta üle hoovi me uksele läheneb ning siis kellanuppu vajutab: ma olen kohal, lase mind sisse! Täpselt see fenomen, et tahvlile kirjutatud viga ei märka esimesena keegi muu, kui viimases reas istuv priske poiss, kes samal ajal aknast välja vaatab ja staadionil toimuvat jalgpalli jälgib. 

tagasi maailma

Ma ei tea, mis minuga toimub? Ilmselt hakkan haigeks jääma, aga üldse ei viitsi enam tööd teha. Homme tuleb Argo Rakverre lesest rääkima, aga ma ei saa isegi olemasolevat teksti veel toimetatud. Üldse olen veel eelmisele aastale nii palju võlgu, et võiksin vabatahtlikult aastavõlavangla poole teele asuda.

Ja mida ma siis teen, millega oma päevi sisustan? Lihtsalt vaatan aknast välja, mõtlen, ajan jooksvaid asju ja käin lastega Tartus uisutamas. 

Aga Tartu uisuväli oli nagu muinasjutt. Tuleketid, suudlevad tudengid ja muusika. Nagu mul endal oleks jälle koolivaheaeg olnud :-) Jõudsime ka mõlemal õhtul alles kaheksa paiku kohale, aga põhimõtteliselt olimegi enam vähem lõpuni. Lapsed oleks muidugi veel kauem olnud. Aga teisel õhtul läks mul uisul klamber ka katki ja ma prantsatasin perseli. Selg sai jälle oma obaduse kätte ja natuke annab tunda siiani. Ei teagi, kas peaks midagi tegema? Äkki on jälle tükike väljas? Kust ma tean?


Muidugi käisime ka botaanikaaia kasvuhoonetes ja Ahhaas ning shoppamas. Oli väga lõbus reis. Lapsed on nii vaimukaks muutunud. Ja samas ka nautisid nad väga kõiki troopikataimi. Eriti kaktuseid, kes pidid "nii nunnud" olema, et nad kõik tuli üles pildistada. 



Aga võib olla kaob isu midagi teha ja korda saata ka sellepärast, et maailm on muutunud kuidagi nii pealiskaudseks ja tühjaks. Kuulasin putru keetes raadiot ja sealt tuli hommikuprogramm ning ma ei uskunud oma kõrvu! Tekkis tahtmatult tunne, et inimene, kes eetris jutustas, oli valitud mingi erilise eksamiga. Igal juhul nõudis tema süntaksi jälgimine suuremat vaeva, kui Theseusel oli tarvis nutikust Minotauruse labürindist pääsemiseks. Loogika ja keelereeglitega polnud seal küll midagi pistmist. Alus ja öeldis võisid samahästi nii alustada, kui lõpetada lause. 

Täna teatati ka Maša surmast. Meenus kohe viimane anekdoot, mille ta mulle jutustas eelmisel sügisel teatri kohvikus, kui pidin ta bussi peale viima. See ei olnudki niivõrd naljakas, kuivõrd eluline ja oma vindiga nagu kõik Maša lood. Selline ta oligi - soe ja südamlik, aga kaval, kui kurjam. Temaga ei teadnud kunagi, kas tal on päris mure või tahab ta lihtsalt mingi kelmusega maha saada, et tõmmata enda märkmikusse punane rist: Lennuk - lollitatud. Kaheksa korda. 

Ostsin Tartust endale punased ketsid, mis Tegelane välja valis, aga täna sain aru, et mida lähemalt hakkavad inimesed siit ilmast ära kaduma, seda vähem aitavad mind punased ketsid, Mini Cooper või tantsimine.  

täitsa uus aasta

Üle hulga aja oli tore aastavahetus. Üleeile helistas Moonaküla Muusikaakadeemia rektor isiklikult minu eratelefonile ja küsis, et kas mul oleks tahtmist teha aastavahetuse õhtul üks muusikakiirabi operatiivväljakutse eesliinile. Tegelikult isegi oli. Korra oleksin juba peaaegu pääsenud ka sügisel eesliinitööle, aga siis asi pidurdus. Ütleme nii, et tõhustusdoosid olid tugevad all. 

Eile siis saime päeval kokku, panime repsi paika ja kooskõlastasime helistikud ning vaktsineerimisvõtted. Tegelikult oli väga tore. See on omalaadi vaheldus kindlasti lauas istumisele ja söömisele inimestel. Tekkis kohe tahtmine enda repertuaari ka laiendada sobivamate lauludega. Hommikul natuke kohe proovisin teha sõnu edasi You beling to me kaveri jaoks - "Näen sind komistamas trepil, näen sind sõitmas liftiga..." Aga peaksin otsima mingeid kergemaid variante. Igal juhul oli huvitav praegu lapata lugusid ja mõelda, et millega Rähnilaulu asendada :-) 

Pärast istusime rektori tuttavate juures ja väga mõnus oli jälle. Ikka võeti pill kätte ja nauditi olemist ja lõbus oli ka ning hästi sundimatu. Üle hulga aja selline kerge ja mõnus olemine. Üldse on viimasel ajal palju pillinäppimise ja laulmisega olenguid hakanud olema. Või ma satun kuidagi nende juurde viimasel ajal. Peab nüüd ikkagi hakkama korralikult ka õpingutega pihta. Valingi ühe loo ära ja siis vaatame, mis sest teha annab. Istume aga õppediivanile rektori kõrvale maha ja paneme õppekava paika. Olen veel nii noor alles tegelikult. 

Päeval käisin kassiringil - mul on täna lausa kolme pere kassid hooldada. Aga kõik on elus ja terved. Õhtul hakkan kirjutama jälle. Lesk ennast ikkagi ise ei kirjuta väga, kui nüüd hoolega vaadata. Aga tegelikult on mõnus jälle töölainele minna. Ongi seda piduaega siin pikalt olnud. Eile sain õnneks normaalsel ajal koju. Olen nüüd võtnud aluseks "How I met Your Mother" sarjast tuntud kõnekäänu - pärast kahte öösel enam midagi head ei juhtu. Ja nii ongi. Pardid on ka tagasi hoovil. Pardiproua ilmselt on neid toitma asunud. Maailm asetub jälle jalgadele. Vahva. 



Meestetantsupidu alga!

Täna siis hakkab lõpuks kaks aastat oodatud tantsupeo ettevalmistus. Reaalselt! Tuleb liigijuht kohale ja puha. Loodetavasti sõimab meid. Er...