ja homme jälle...

Tore, tore... Kukkusingi eile jooma. Tõmbasin terve pudeli rindu ja tekkis riivatu mõte kirikutorni ronida. Väljastpoolt:-) Teoreetiliselt oli kõik täitsa teostatav, aga õnneks on kiriku alumises servas, Pika tänava pool vaid üks traat, millest mina end vahekatusele vinnata õnneks ei jaksanud. Liiga paks poiss. Samas võis ka alkohol süüdi olla. Seega - kui Jumal joodikuid ei kaitse, siis teeb seda vähemalt kirikuehitusjärelvalve:-)  Tegelikult oleks ka päris plass kuskilt vahekatuselt alla prantsatada. Päris torni, tundub, et ma mööda seda sepistatud redelit, mis pildilt näha on, poleks ikka end mingi nipiga vinnata jõudnud. Mõnikord on hea, kui kaalud peaaegu sada kilo:-)

Aga kõiges on süüdi Marika, kes minu pärast preventatiivselt muretsema hakkas. Ju tal on ikka kõhutunne. Tegelikult äge, kui on ikka sõber. Pärast Heigo eemaletõmbumist olen arvanud, et mul enam polegi neid. Ja ega ma polegi kunagi mõelnud, et Marika on mu sõber. Siiski - kui keegi läbi viimase 20 aasta minust omakasupüüdmatult hoolinud on, siis raudselt tema. Ega väga head sõpra ei märkagi enne, kui tõsine häda käes. Ja ega ma hakkan sinna jõudma vist küll omadega. Peaksin tulevikus ka Marika  jaoks rohkem püüdma. 

Loomulikult sai ka Reigo eile pika-pika ja ennasthaletseva kõne vastu võtta. Jumal tänatud, et lobisesime. Viinapood pandi selle aja sees lukku ja luku võti murti katki. Ja selle tulemusel sain kenasti hommikul kõik alkomeetrid nulli puhuda, et ema juurde sõita ja ta süstima viia. 

Nüüd on mu 90 aastane ema ka surematu! :-) Küll ta raibe põikles ja põtkis, aga kui ma viimasel korral teda kirikusse viisin pühapäeval, siis pressisin talt välja, et kas on lõpp kirikureisidel või ta vaktsineerib end ära? Olen julm poeg, saan aru! Hea, et ta mind politseisse ei kaevanud - jõhkard-poeg jagab mentaalseid lööke, allapoole südametunnistust!  

Ta muidugi tegi alguses selle näo "nagu ei kuuleks". Kui lõpuks sellega vahele jäi, et kuulis (mul omad nõksud:-) ja see enam ei aidanud, siis tegi ta näo, et ei saa aru! (Tema teine nõks alati, ma tean teda ligi kümmekond aastat sellisena juba, selles suhtes olen temast alati 2 ringi ees.) Siis oli veel see nägu, et kas ma üldse temast ei hooli, et saadan vanainimese kindlasse surma läbi vaktsineerimise:-)! Väiksed pisarad ja nutt. Seda ta oskab "proolt" nagu Tegelane ütleks.  Ja siis - lõpuks leppimine ja valge lipp - pisaratest märg taskurätik. (Ok, ma olin natuke ka julm ja ähvardasin, et ta sõbrannad ei saa siis kirikust meie autoga tagasi, kui ta ennast ära ei vaktsineeri.)  

Täna oli juba päris lõbus - sai õe ukse taga tuttavatega kokku. Loba lendas nagu parv kurgi! Kõige lahedam oli muidugi see, et kohe pärast kabinetist lahkumist ja vaktsineerituna - hakati ukse taga kokkusaamisi kokku leppima. Nii surematuid tüüpe polegi ammu näinud.  Ma arvan, et nüüd venitab ta 110 vabalt välja nagu Narva maantee kiiruspiirang:-) Lubas mulle helistada, kui tal sitemaks läheb. Jälle hea põhjus mitte napsu võtta täna:-) 

Õnne valemid

Koolis oli III kursusel mingi kummaline tsükkel, kus me pidime Ingole seletama oma mõtteid. Mitte mõtteid teatrist vaid just elust. Selliseid - tähelepanekuid. Endast ja teistest ja maailmast. Ei suudagi tagantjärele välja raalida, mis selle eesmärk võis olla, sest põhimõtteliselt igaüks patras, mis aga pähe tuli. See ei saanud enam mingi tutvumine ka olla, ta oli meid juba 2 aastat vahtind, et seda nägu. Võib olla oligi mingi sisseelamine kooliaastasse, kurat teab? Ega seal Ingo peas ringles ikka igasugu mõtteid. Vist oli nagu sügis? Ega polegi oluline. 

Mäletan, et Ingrid rääkis oma silmadest. Rääkis, et silmad on nagu aknad, et hommikul klõpsad nad lahti ja siis hakkab sinna kõik sisse paistma. Päike ja see, mis ümberringi sünnib. Tänaval, koolis, bussis... Ja tegelikult nende akende kaudu saadki sa teada, mis maailmas toimub. Ja mõnikord, kui ei taha enam välja vaadata, siis - paned aknad kinni. Et ripsmed on nagu kardinad. Kui tahad, tõmbad kardinad ette... 

Mõned päevad tagasi kirjutas üks tuttav fb-s ja meenutas Toompere mõtet, et "kardinad tuleb igal päeval eest tõmmata"! Eks see selline - "püüa päeva" mõte jälle on, aga tegelikult hakkasin mõtlema, et mis kurat meil viga on? Miks me seda kogu aeg endale meelde peame tuletama, et elu algas täna. Et ei oota palgapäeva või päikest! Praegu juba käib. Iga minut. Hakka elama! Püüa oma päevasaba kinni!

Ja siis saad aru, et "carpe diem" pärineb tegelikult juba Horatiuse aegadest. Millest me siis räägime, kui juba 2000 aastat tagasi mõtles tüüp, et "kade aeg kimab mööda ja lootus ja ootus ei toida tänast - püüa päeva, veli roomlane!" Või mis ta seal podises. Ja kindlasti olid Hiinas omad Horatiused  veel varem olemas ja kindlasti raius mõni kütt-korilas-sapiens juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi kuskile koopaseinale, et - "tõmba kardinad päeva palge eest, veli sapiens!" Või midagi. 

Seda kummalisem on, et me ikka veel sama ämbrit kolistame ja seda kogu aeg peame endale meelde tuletama, et ei unustaks kurjavaimu päeva kinni püüda. 

Lihtsalt - hommikul kirjutasin jälle Petserimaa igatsust ja sain aru, et ainus häda, mis seda Pauli tegelikult painab, on ikka ja jälle see päeva püüdmatuse sündroom. See kuradi tüüp unustas lihtsalt mingil hetkel päeva kinni püüda. Ei tõmmanud hommikul kardinaid eest! Ootas oma kurjavaimu päikest ja palgapäeva. Ja seda, et Valli sajab talle taevast kaela nagu lumi. Aga Valli ei saja taevast kaela, kui sa teda ise ei püüa!

Ja siis mõtlesin, et oi kurja, kus ma täna alles püüan seda päeva! Kohe hakkan pihta! Päike ka paistab ja puha! Aga tegelikult hakkan õhtul teda jälle kokku veerima ja polegi nagu midagi näppude vahele jäänud. Hommikul ema, päeval töö, Tegelane täna välja ei tule nagu ta eile ütles ja õhtul jälle Petserimaa igatsus. Lobisen mõne tuttavaga telefonis, kui viitsin. Kui ei, siis kirjutame messingeris. Ja lõpuks poen ikka voodisse, loen natuke Hararit või Veidemanni. Tõmban oma kardinad kinni ja ei mingit ideaalselt püütud päeva. 

Aga siis saan aru, et tegelikult ei mõelnudki Horatius seda, et me kõik tormaks hommikul kohe sellise tinunniga elama, et verd ninast lendab. Kui me 24/7 muud ei teeks, kui elaksime mühinal, siis oleks paari aastaga kõik juba elatud ja töö kõik tegemata. Ma olen siin kurtnud, et vana ja blaa-blaa... (See tüüpiline lennuki nutulaul:-) Tegelikult on praegu ikka jalaga segada neid hetki, mis püütud saavad. 

Näiteks tsiklivana. Käisin millaski Porkunis ja kolasin natuke paikades, kus esimesed suudlused ja muu selline värk. Pöörasin autoga tagasi suurele teele ja seal tuleb tsikkel. Tundus juba lähedal. Ootasin, et kimab mööda nagu päev, aga ei - tsikli seljas istus mingi eelajalooline habemes tüüp, munakoor peas ja töristas 60-ga rahulikult. Ilmselt läks oma dinosaurustele konti viima. Mingi pakike tal seal taga oli:-) 

Siis too päev, kui ma silmaarstil käisin. Püüdsin kaht liblikat pildile saada (ma ei tea, miks see järsku nii kuradi tähtis oli?). Kappasin nende kannul mööda keskväljakut ringi nagu tola, kui järsku tunnen, et keegi vaatab mind. Jäin seisma ja pingil istus selline vana naine. Ja vaataski mind, ise muheles nagu Kunksmoor ja Aino Pervik kokku. Ja kui ma seal seisin ja muhvigi teha ei osanud, pilgutas järsku mulle silma. Täitsa tõsiselt kohe ja meelega pilgutas ja väga kelmilt! Ise oli mingi 80 vähemalt. Siis tõusis ja klõbistas kepiga kolistades minema. Ja kui ta juba fooride juurde hakkas jõudma, pöördus korraks ümber ja ikka veel naeratas. Ja - oi kurja, kui ta raibe oleks veel korra silma pilgutand! :-)

Ma saan aru, et siin pole midagi erilist. Ja neid hetki on sadu ja tuhandeid. Ja tegelikult pole nad mingid püütud päevad ega ammugi mitte pestud ja püütud, aga tee mis tahad - kuni päevades on selliseid "hetki", siis ega ma nüüd eriti ei põe küll, kui ma päris sajakahekümnega kohe elama ei kima! Piisab ühest põgusast hetkest. Näiteks eilne, koosolek oli lõppemas ja kõik juba lehvitasid, olin ka enda pildi ammu kinni pannud ning siis korraks näed kedagi tuttavat vilksamas. Ja näed, et ta naeratab ja on rõõmus ja elus ja terve ja olemas. Pealtnäha õnnelik. Päev oligi jälle püütud. Mõnikord piisab nii kuradima vähesest, et õnnelik olla. Lihtsalt peab ise aru saama, et nüüd ongi see hetk. Ja oi, kus ma täna elan! Kõik elan tagasi!

  

Matkamuhvid

Laupäeval matk. Kui nad mu ikka võtavad kaasa? Messingerigrupis olen ilmselt kõik ära tüüdanud juba. Aga mis teha, kui inimesel oma elu ei ole. Kogu aeg tööd teha ka ei jaksa. 

Igal juhul olen elevil. Inimesed! Suhtlemine! Rännak! Pakkimise kohta on muidugi hea meenutada Jeromit - Me ei peaks võtma kaasa asju, mida me kuidagi kasutada saaksime vaid asju, milleta me  hakkama ei saa. Ja Jeromil on õigus. Kõige hullem, et mul pole midagi jalga panna ja ma ei kujuta ette, kuidas ma drive in formaadis endale peaks suutma uued saapad osta, mis ei hõõruks mu jalgu kubemeni villi. 

Ja mul ei ole matti! Õnneks pean selle niikuinii ostma. Natuke naljakas hakkab juba igal hommikul tekki lohistada mööda tuba, et võimelda. Pealegi - tekk on liiga õhuke ikkagi, nii paks ma ka veel ei ole, et üldse enam konte ei tunneks oma polstri alt. (Praegu -5 kg alles.)

Eks siis täna kuuleb, kas mind on viljatu verbaal-vohamise tõttu grupist eemaldatud. Loodetavasti nad ikka kannatavad mu ära või siis seovad esimese toekama tamme külge, mis Võhandu jõekaldal silma jääb. Aga mul tõesti ei ole kellegagi eriti suhelda olnud. Ma pean suhtlema, muidu suren! 

Kõige hullem, et täna pean tööl ka käima. Üldse enam ei viitsi. Ja õhtul peab Petserimaa igatsusega edasi minema. Hommikul õnneks juba sain hoo sisse. Saangi päeval mõelda selle kõige üle... Huvitav on meenutada seda aega, kui mind vanaema juurde asumisele saadeti. 

Miskipärast mäletan kõige rohkem nõgestesse peitupugemist. Ja vanaema, kes teivas ühes käes ning seelikusaba teises mind mööda nõgesevälja jälitas. Karo oli vist koera nimi, kes tuli ja mu alati vanaemale välja andis. Loomulikult ei teinud ta seda meelega. Tema juudakeel, mis mu nägu limpsis oli ikka suurest sõbralikkuses soe ja hell... Aga ta lollpea ei saanud aru, et ma ei roninud vabatahtlikult nõgestesse peitu. 

Põhjuseid enam hästi ei mäletagi. Ja ega vanaemal alati põhjust tarvis läinudki. Kui samakas otsa sai, siis võis ta tuima rahuga vana pirnipuud klohmida teibaga. Teivas oli tal nagu käepikendus. Aga minu puhul - ilmselt see võivurr ikka oli, millepärast ma neid nõgeseid nii tihti pidin lähemalt tundma õppima. Kui sinna aluse peale näiteks tammetõrusid või kartulimarju pillasid, siis lennutas ta need kaugele-kaugele... Või siis mõnikord virutasin sahvrist midagi maitsvat... Karole ma ju pidin aeg-ajalt ikka mõne singitüki ära päästma. 

Aga muidu istus vanema õndsa näoga ikka õhtupäikese käes pingikesel ja õhetas. Mina ei mäleta, et ta õukat oleks tarvitanud. Kuigi eetri lõhn on sellest ajast tuttav küll. Minu mäletamist mööda trimpas ta ikka enamasti mingit sogast läga, mida ma ka ükskord proovisin, aga olin õnneks veel liiga väike, et hansa maitseväärikust hoomata. Ja eks see oleks ka natuke kentsakas olnud, kui vanemad mulle suve lõpus järgi tulles oleks meid koos vanaemaga õhtupäikesest õhetamast leidnud, silmad pahupidi. Ma pidin tollal kuskil  8-10-ne olema. 

Helena kirjutas kuidas tema tahtis suve lõpuks punast kassipoega saada. Siis käis karda segamas. Lapsele võis see tõesti tüütu töö olla. Aga kõige hullem oli tema mälestuses see marli pesemine, kus olid lehmakarvad ja nahatükid, mis lüpsi ajal udara küljest  piima sisse pudenesid. Mustad karvad valgel marlil... Nagu ta meenutas. Ja sooja piima lõhn. Aga kassipojani ta ei jõudnudki :-) Eks ma suvel küsin. 

Tekstiga hakkangi juba sinnakanti jõudma, kus saladust tuleb jagama hakata. Natuke ruttu küll tuli, aga eks ma õhtul vaatan üle. Mingi pööre on ilmselt kuskil vahele jäänud. Nii raske on neid vigu otsida ise. Aga õnneks on mul siin ka omad nipid tekkinud. Kui täna jälile ei jõua, siis hommik on alati klaarima pilguga professor. 

Kolm päeva veel - siis matkamuhvid! Kurat, kui hea on niimoodi tööd teha, kui midagi on oodata. 

Tolmukübe ja teised...

Pagana jabur on leida arvutist vanu tekste, mida pole lõpuni kirjutanud. Enda arvates on nad mul kõik juba kokku kogutud, aga siis leiad mingi faili, mis on kuidagi kahtlaselt tuttav. Loed ja mõtled, et kelle kuradi tekst see olla võib? Ja siis mingil hetkel saad aru - see on mu enda tekst. Tobe muidugi. Nagu pildistaks enda varju. 

Muidugi on huvitav ka enda varju pildistada, aga vaadata seda päris pikalt ei viitsi. Vähemalt mina mitte. Ilmselt on see sama sündroom - mis kitarrile suupilli peale mängida. Endal on huvitav ja kaif, aga kuulata vist kaua ei kannataks :-) Sama rida on mul ka jazzuga. Seda on huvitavam teha, kui kuulata. Ilmselt pole mul lihtsalt sobivat soolikat. Või olengi labane. Nagu ma kohe tõestama hakkan. Jumaldan halba maitset :-) nagu Terry Gillam deklareeris? Või oli see neist keegi teine? Kurat, ikka päris karm on olla 49! :-) Sittagi ei mäleta enam. 

Täna leidsin "Parandaja" nimelise näidendi. Tubli ports stseene on valmis kirjutatud. Enam vähem pool näidendit umbes. Musta materjali tubli 40 lk. Täitsa huvitav oli lugeda. Jookseb küll, aga ega ma päris pikalt ei saanud aru, mis asja ma seal ajasin, kuni korraga jõudsin Tolmukübemeni. 

Lugu on banaalselt selline, et Anderson lahkub ühel heal päeval kodust, sest ta ei tunne end seal enam vajalikuna. Kuna on väga hiline õhtu ja ta ei oska kuskile mujale minna, palub ta haiglas öömaja. Raha selline tegelane ju kodust lahkudes kaasa ei võta, eks ole :-) Haiglas selgub, et ta oskab igasuguseid asju parandada ja ta jääbki sinna elama. Ta hakkab mõtestama oleviku mälu - nii on mul seal kirjas? Mida iganes see tähendab? Ilmselt seda, et ta põgeneb katkiste asjade maailma ja leiab seal endale "parandaja" rolli. Kus oleks veel parem midagi parandada, kui mitte haiglas, mis oma olemuselt ongi juba katkiste inimeste ladu... Nii. Aga sellega see banaalne kujund ei lõpe. Noor lennuk põgeneb ikka päris naiivsusse.

Siin tuleb mängu Tolmukübe, kes on nii katki, et teda enam parandada ei saa. Tolmukübe on siis väike 10 aastane plikatirts, kelle kasvajat enam opereerida ei anna. Ühesõnaga - parandamiskõlbmatu. Nagu ta ise arvab - tema peatset surma püütakse talle mitte meelde tuletada just sel põhjusel, et see valmistab inimestele ebamugavust. Tolmukübemel endal tundub sest savi olevat. Anderson muidugi kiindub Tolmukübemesse, sest ta küsib igasuguseid lihtsaid asju. Näiteks on nende kohtumise stseen iseenesest jälle selline - siiralt noore lennuki stiilis - naiivne, rumal, lihtsakoeline, aga täitsa Exupery :-) 

Puhas uusnaivism. :-) Aga edasi läheb filosoofilisemaks ja sisse ujub kujund: 

 

Kui stseen algas sellega, et Tolmukübe õhkab kuvarile ja joonistab sinna sõrmega lilli ning Anderson on suur ja tark, siis stseen lõpeb sellega, et Tolmukübe paljastab saladuse - kõik, mis me teeme enda arvates head, teeme me tegelikult selleks, et ennast kaitsta. Ühesõnaga - enda pärast. Et MEIL ENDIL parem saaks. 

Kummaline ongi nende kahe risttee vahel olla. Seebikirjutamine õpetas mulle, kuidas asjad töötavad pealiskaudses käsitluses. Aga tegelikult oskasin ma päris hästi kujundit varastada ja koolutada juba aastal 2007. Vähemalt nii on selle faili alustamise daatumid. Iseasi muidugi, kas see peab nii naiivne olema? Nagu mingi kuramuse Väike prints. Tegelikult on ju ühel armsal vähihaigel tüdrukul hoopis ägdemaid varjundeid. 

Kui ma näiteks mõtlen Alberti peale, kes me Viitna suveköögis puuklotsidest suppi keetis mõned kuud enne surma? Tema suhestumine maailma oli väga lihtne ja lapsik ja mõnusalt kontrastne. Mitte selline õõnsalt paatoslik nagu Tolmukübemel.

Kuigi ka Alberti puhul meenub mulle supikeetmise juures lause - "lund on liiga vähe". Ja kui ta seda labidaga potti juurde oli kühveldanud, siis segas ta oma suppi ja konstanteeris pominal - lund on alati liiga vähe... 

Ja küll ma mõtlen nüüd tagantjärele pikalt, kas lund oli liiga vähe tookordses puuklotsisupis või oli tema jaoks lund liiga vähe talves üldse. Enne seda oli olnud mõned aastad tagasi paar lumevaest talve. Olime ju Paasilt alles tulnud paar aastat tagasi.

Kummaline on see, et selle "Parandaja" teksti olin ma kirjutanud varem, kui see talvine supikeetmine Albertiga me Viitna suveköögis aset leidis. 

Ja niisiis ikkagi - mis on tähtsam? Kas naiivne ja puhas kujund, mida mõistavad paljud või eluline kontra-situatsioon, mis on isiklikum? Kui asi puutub selliste nähtuste tõsiseltvõetavusse nagu põhjendamatult varane surm. Ega ei mõtlegi välja. Aga vähemalt sain hea tõuke jälle oma suvekuude kirjutamisse. Pärast Ykssarvikuid saan ju aru, et seep on mind korralikult ära rikkunud, aga ega ma ikkagi päris sellisele Tolmukübeme steriilsele filosoofiale ka alla ei kirjutaks. Ilmselt olen ma ise päriselt seal kuskil keskel. Täitsa huvitav oleks juba distantsilt lugeda neid suviseid näidendeid. Omamoodi ka tõehetk. Kas ma tegelikult olengi mandunud? Kadunud nippidesse?  Või on veel midagi päästa?

Ja keda selle eest tänada, et ma nii lõputult endas kahtlema olen hakanud? Ikka teda. Ei. Mitte Jumalat. Teda, kes õpetas mulle kuidas öelda "Heh" ja "Ai kurja!" Teda, kellelt ma need fraasid jõhkralt pihta panin. Ta on vist ainus inimene, kes on mulle viimase kümnekonna aasta jooksul öelnud - äkki sa peaks ennast ise enda seest üles otsima? Uus algus? Jah. Muidugi tunnen tast puudust, aga mul on vähemalt juuni ja juuli, kui ma rulood ette tõmban ja oma maailma sukeldun. Ning ennast üles otsin enda seest. 

Olõi tarvis kibõlda!

Täna peab küll natuke põhitöö kõrvalt aega varastama. Täna olen ajavaras. Peab toimetama Vanaema üle ja homme ära saatma. Petserimaa igatsusega peab edasi liikuma. Kuhu need päevad kaovad? Kuhu see aeg kaob? Alles see kõik oli. 

 

Või olen ise liiga kärsitu? Nagu vanaesä vaim Petserimaa igatsuses ütleb: Olõi tarvis kibõlda. Küll kõik tulõ omal aol. Pallõlda tulõ. Inimese arvasõ´, et näid avitasõ ja juhtva esivaneõmbite vaimu´. Tuu om eski õigõ. A mi avitami ja juhimi sis, kui ti tahatõ, ku süamõst tahatõ! Ku ti pallõtõ, õt mi avitasi. Palvidõ läbi mi tulõmõ appi. Nii kuis kellelgi jõudu antu. Meil on niisammamuudu nigu elävail: ütel om jõudu rohkõmp, tõõsõl vähemb. Ilma pallõmalda sekäi´ mi innast siiä ilmaelo sisse. A sis küll, ku näe, õt mi järglasõ nakasõ lolluisi tegema. Ku mindas mi tavadõ, kombidõ vasta, ku mindas halvas, ku üüldäs är umatsist ja ummast maast, siis ku reedetäs! Siis mi piamä tulõma.

Ei ole kerge esivanõmbil kah joht. Kõige hullem, et Petserimaa igatsusega tegelemine tekitab miskipärast suitsetamise isu :-( Aga peab hakkama edasi minema. Lavastaja Helena juba kirjutas, et kunstnik ei saa tööd teha. Ega ei saa küll... 

Nii tahaks juba lõunasse ära. Sellepärast ka jälle need pildid Heleni albumist - "Lõuna loodud". Eks kõik see mu praegune emotsioon ole kaunikesti "lõuna loodud". Õnneks tuleb nädalavahetusel matk. Saab korraks hingata jälle. Muidu unustadki hingamise ka ära. 

Tegelikult - tahaks juba juunit ja juulit... Kuigi jah, nagu Puhh ütleb: see üks hetk enne mee söömist on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise. Aga nii tahaks vastutustundetult kirjutada juba... Lihtsalt - kirjutada! Nautida seda vaba sõrmede kulgemist klahvidel, kus puudub kohustus komponeerida, kohustus kõike kontrollida, kohustus teada, kuidas asjad peavad käima. Lihtsalt süüdimatult sisetunde pealt kirjutada. 

Aga veel üks kuu. Ainult üks kuu. :-)

Usume Kevadet

Viimasel ajal olen palju Kevadega suhelnud. Küll on ta mulle helistanud ja mõnikord astub läbigi, joob tassikese nurmenukuteed. Ei ole kerge sellisel heitlikul ajal Kevad olla. Ta tõesti püüab sajaga, aga välja tuleb nagu alati. Täna siis kukkus kogemata lumi välja. Vaene Kevad oli ise ka nii õnnetu. Lohutasin, kuidas jaksasin, aga ikka oli tal pisarake silmanurgas ja mure südames, et mida inimesed nüüd arvavad. Lõpuks ei pidanud vastu ja kirjutasin kõigile viisaka vabanduse facebooki ning panin juurde ühel õhtusel jalutuskäigul tehtud pildi, palvega, et kallid maaelanikud ei kaotaks kevadesse usku ega pööraks talle veel selga. 

Aga suur oli üllatus, kui vastuseks ilmus mu fb seinale sõnum: meie ka usume Kevadesse :-) ja järgnev pilt. 

Elu on alati huvitavam, kui väljamõeldised. Ilus lõpp sellele Kevade loole. 

Kes portreteerib portreteerijat?

Margus on minu kultuuris olnud alati mees, kes maalib. Mitte küll värvidega ja lõuendile. Margus maalib mu silme ette inimesi. Jutustab neid minu kujutlusse, kus nad hakkavad siis elama. Isegi surnud. 

"Surnute raamat" ja "Ühe parve linnud" on vaid väike hulk inimesi, keda Margus minu jaoks ellu on maalinud. Paljud, keda ma isegi juba arvan end tundvat, hakkavad päriselt elama just alles Marguse kuuris. 

Ma ei tea, mis vägi see on, aga vähemalt korra aastas ma tean, et nüüd on käes see hetk, kus ma pean Marguse juurde kuuri külla sõitma. Istuma seal tunde ja rääkima. Elust, teatrist, loodusest ja inimestest. Surmast ja elust. Ja korraga on kell seitsme peal, kuigi plaanisin viie paiku lahkuda. Ja kui ma autosse istun ning mööda teed Rapla poole veeren, on hea kerge olla. Maailm on keldrist pööninguni kraamitud!

Hea oli ka Viiot näha. Rääkimata kuldnokkadest, tihastest, leevikestest, rähnidest... Kummaline oligi, et esimesel hetkel saabudes summutas linnulaul teelt kostva automürina. Kuigi tavaliselt peaks vastupidi olema. Esimene kruusitäis pätikohvi käes, käisime aias... Karukell, kurvameelsuse rohi nagu Margus täna kirjutas.

Hiljem rääkis Lembit, et seal lähedal on üks nõmm, kus karukellad kasvavad nagu sinililled. Loomulikult pidin ma ööseks koju sõitma. Seega - jääb nõmm sel aastal nägemata. Aga see eest sain Marguse kiviskulptuurid pildile. 

Ma tean, et see kõlab natuke mõttetult, aga tegelikult... Kui ma kuskil elus vea tegin, siis maalt lahkudes. Ma ei usu, et ma nüüd veel lähima viie aasta jooksul tagasi maale kolin, aga kui ma saan mingisuguse süsteemi oma argipäevade sahvrisse sisse viidud, siis ma seda ei välista. Seda enam, et järjest rohkem ronin ma oma projektidega ka linnast välja. Ja vanaduse veedan kindlasti kuuris. Nagu Margus. 

Aga sinna läheb veel aega. Liiga palju asju on veel tegemata. Pool elugi on veel elamata. Pooled tekstid kirjutamata. Pool armastust armastamata. Pool valu valutamata...

Ja siin ongi kaks vana kändu. Kusjuures - pole kindel, kumb meist tegelikult vanem on :-) Ja ikkagi ei tea ma kedagi, kes teda ennast portreteerida suudaks. Meest, kes istub maailma serval ja kõlgutab jalgu?

Rakvere parim investeering

Olge lahked. Saame tuttavaks Rakvere linna ja Tiesenhausenite mõisa vahelise "tüliõunaga". 

Just see kivirajakas on käegakatsutav tunnistus perioodist, mida Kross "Rakvere romaanis" pisut tükeldab. (Soome keelde tõlgitud kui "Peterburi tee ääres" - niipalju siis Rakvere soomlastele korda lähebki :-)  Kivi asub Teatrimäe nõlval, kui Teatrikinost veidi maad allamäge jalutada, vasakul pool kõnniteed. 

Tegelikult lõppes see lugu isegi hästi. Linn pidi vaid Paul I käsul maksma paruniprouale 45 011 rubla, millise summa määras kohalik kuberner. Aga ilmselgelt on see üks paremini investeeritud kapital üldse kogu Rakvere ajaloos. 

Täna tuleb reisipäev:-)

 

kes püüab mu päevad?

Ma mäletan väga hästi seda päeva, kui istusin ühel hommikul Vene tänaval laua taga, kirjutasin ja vaatasin korraga aknast välja. Mu pilk kohtus mingi tüübiga, kes üle tee vastasmaja aiast kinni hoidis ja seisis. Ma ei näinud ta nägu tol hetkel. Alles siis, kui ta edasi liikuma hakkas, pöördus ta minu poole. Ma saan aru, et see pidi olema vaid minu kujutlus, aga sel mehel ei olnud nägu. Kõik oli sile. Nagu blank-valge laik. Ei silmi, huuli, kulme... Isegi kõrvu mitte. Mõned päevad hiljem avastasin, et ma kardan inimesi, kes kohe minu poole pead pöörama hakkavad. Mitte, et see deja vu oleks kordunud, aga ühel öösel nägin unes, et möödusin keskväljakul sellest majast, kus kasiino on. Seal on suured aknaklaasid ja üks oli tollal veel mõranenud... Seal, unes, silmasin ma korraga enda peegeldust, möödudes neist akendest. Ma vaatasin ennast ja mu nägu oli samasugune blank-valge laik. Ma ei karda üldiselt unenägusid ega pea neid tähenduslikeks, aga pärast seda tekkis paine, et kas ma olen tegelikult õnnelik? See oli kuskil 2018. aasta kevadel. Mäletan, et tookord hakkasid need näota inimesed, mind kõikjal kummitama. Ja kuskil siis ma otsustasingi ühel hetkel, et aitab! Hakkan õnnelikuks!

Ma saan aru, et päris nii need asjad ei käi, aga - tegelikult on see alati siiski mingil määral sinu enda teha. Sina otsustad, kas püüad oma päevad ise või püüab neid keegi sinu eest. Ykssarvikud ja Toriseja ja mingil määral ka Paunvere poiste igavene kevade ning kindlasti Petserimaa igatsus just neist asjadest kõnelevadki. Kuidas inimene oma päevi püüab ja mis talle sealt sõrmede vahele jääb. Ma tean, et ma olen hakanud viimasel ajal "ülekirjutama" mingeid enda jaoks olulisi teemasid, aga millest kuradist sa siis veel kirjutad, kui mitte sellest, mis su perset põletab? Ma saan väga hästi aru Steinbeckist ja tema Karbi tänavast. Muidugi on neil retseptsiooni-rüütlitel õigus, kes üritavad seda romaani risti lüüa ja möödaminnes ka Steinbeckile põlvega munadesse virutada, aga tegelikult klobivad nad talle tuupi tehes vaid iseennast. 

Steinbeck on selles romaanis just sama halastamatult tema ise ja jutustab nii ausalt "oma inimesi", "oma agulit" ja "oma maailma", et loomulikult mõni kriitik enda südames hingetusest nutma purskub nagu arteesia kaev. Ja seda kirglikumalt ta Steinbecki Karbi tänava kubet klohmibki. Päevavargad ja litsid. Suitsiidne sutenöör, keda keegi ei armasta ja kes juba 50 leheküljel enda lusika nurka virutab. Õrn hoolimine proffessorist, püüd parema elujärje poole, aru saamata, et see kõik on maailmas juba ammu oma koha leidnud. Steinbeck kirjutab nii ausalt inimestest ja mis minu jaoks kõige tähtsam - ta kirjutab lõpuks ometi minust! (Hiirtest ja inimestest - seal mind pole, ainult empaatia. Vihakobarates - pole kedagi meist, mingid mõttetud ameeriklased kakerdavad maa ühest servast teise. Me tusameele talv - see on valus, aga jälle - mind seal pole.) Karbi tänavaga ta karjub mulle kõrva: püüa oma päevad kinni, poiss! Ja kui ma seda karjatust kuulen, siis on tõesti see koht, kus ma usun kirjanikku. Ja ma tahan... Ma vähemalt tahan ise oma päevad kinni krabada - kihutada tsikliga teadmatusse, lennutada lohet, pageda Norra või Iirimaale, naerda end hingetuks...  Jalutada Volliga sabad rakku, puhuda Tegelasele mulli kõrva, kuni ta naeratab ja mulle vastu vaidleb - nii see küll ei olnud... Ja mis kõige tähtsam - kirjutada! Kirjutada niimoodi, et klahvid klaviatuurilt minema lendavad. Või nagu Forrester ütles: Ma tahan kuulda, et sa kirjutad, raibe! Kirjutamise esimene kirjutamata reegel - kuni sa klahve hellitad, siis tulebki sealt selline vaht nagu matrtsander või leberecht. 

Kohe-kohe saabub aeg, kus lõpuks jälle hakkan endale kirjutama. Mai-juuni-juuli... Ma ei mäletagi enam sellist aega, kus mul on 3 kuud, materjal, tegelased ja maailmad, mille värve ma tean, lõhnasid  tunnen, milles ma grammigi ei kahtle, sest mind absoluutselt ei huvita mida keegi kurat sellest arvab! See on minu maailm. Kolm kuud, kus mul on kõik, kõik, kõik olemas - ole ainult mees - istu ja kirjuta. Nõnda, et sõrmed valutavad! Nõnda, et küüned kardinasse lendavad!

Ja sellepärast - ära kunagi küsi, kes püüab su päevad. Sest vastus saab olla vaid üks - ainult sina ise saad oma päevad püüda, et nad minevikku ei põgeneks. Ja kui ma pärast seda terveks ei saa, siis ei olegi tarvis saada. :-) 

Aamen

Esä taivan, tii nii

Tõstsin oma kirjutuslaua akna alt ära pühapäeval, päike lihtsalt ei lubanud enam elada. Oleks pidanud seda juba ammu tegema. Sain kõik viis teksti, millega praegu töötan kenasti ühte seina laua kohale mahutatud. Ja jäi veel ruumi ajutiste mõtete jaoks:-)  Ka teised seinad said pisut hingamisruumi juurde. Kuigi maal mõjub endiselt pisut võõrkehana selles kollaste märkmepaberite maailmas. Loodetavasti, kui ma suren, siis kaetakse ka kirst kollaste märkmepaberitega, sest maailmas on nii palju mõtteid, mida neile kirja panna. Aga tõesti on pea mõtteid täis ja kui nad üles märkimata jätta, siis põgenevad nagu ükssarvikud. 

Eile hommikul käisin teatrist läbi. Ajasin natuke asju, järjest koguneb neid juba. Marikal oli sünnipäev, viisin talle sadat sorti juustu. Kui ma tal jõuluvana käisin tegemas talvel, siis ta kuldas jõuluvana juustudega üle. Nüüd sai kõik tagasi:-) Vähemalt ta armastab juustu. Jaune, vana siil, kes soovitas mul Maretile viia wasabi krõpse, selle eest et ta mu juuksed ära lõikab, logeles nüüd kohvikus ja ajas Lilianiga juttu. Tõin oma wasabi lagedale ja testisime ära. Muidugi selgus, et wasabi siiski nii pööraselt nüüd ka Maretile ei maitsenud. Aga tegelikult oli päris huvitav. Siiski - laste sünnipäeval neil suuremat menu ei oleks. 

Päeval käisime Volliga jalutamas. Ühelt poolt muidugi oleme Volliga eelmisest aastast saadik mingis sümbioosis elanud, aga teiselt poolt eks mul on lihtsam koguda ajalugu otse algallikast. Eile hekseldasime "Virumaa leiva" loo läbi. Volli on nagu internet, sa pead teadma üsna täpselt, mida sa otsid, muidu jäädki lappama igasugu huvitavaid lehekülgi. Igatahes oli väga huvitav käik Vallimäel. Volli joonistas selle paiga selliseid mälestusi täis, et neid nüüd ikka jätkub mulle ja Tegelaselegi. Varsti võin linnagiidiks hakata - Rakvere läbi Volli silmade:-)

Siis näitas ta mulle Pikal tänaval maja, kus ta armus vanalinna korterite interjööri, Vee tänaval maja, kus elasid riivatud näitlejannad, unustamata sealjuures naeru kihistada ja pihtida, et mis seal kõik juhtus ja juhtumata jäi... Aga sellest ajalugu vaikib. Ja mina ka. :-) Rukki tänaval maja, kus ta korteris oli ja kus lõppesid hommikuti mitmedki esikapeod, sest perenaine oli "nii" lahke. Ja ma ei mõtle lahke riivatul moel vaid teatrirahva võõrustajana. Siis otsisime maja, kus Volli käis kohaliku ooperifänni juures oopereid kuulamas. Poisikeselikult itsitades tunnistas ta mu õlavarrest krabades, et mõnikord võtsid nad ka napsu ja siis sai ikka nalja kah! Kui nad näiteks Traviata plaadi panid kiirema kiirusega pöörlema. Juudi kalmistu, Viru tänava munakivitee... Jakobi maja, kus ka Volli polnud kordagi sees käinud. 

Vee tänava majast, nagu näha, on Volli noorusaegadest mitu head aastakümmet mööda jalutanud:-)

Jakobi maja. Ma ei tea, kas olen maininud, aga mind endiselt kummitab fakt, et 1919. aastal oli just Jakob see, kes veenis linnavalitsuses kõiki mitte jagama mõisa südant Vabadussõja veteranidele. Mul on kuri kahtlus, et tema mõte liikus juba tollal sinna suunda, kuhu ta 20 aastat hiljem ka välja jõudis - Teatrimaja! Kuigi jah - 19. aastal sai see olla tal siiski seotud vaid Hariduse- ja Näitemängu Seltsiga. Ei tea. Kahjuks ei ole ühtegi vihjet leidnud veel kuskilt. Aga otsin edasi:-)

Juudi kalmistu nagu Volli ütleb. Kuigi mälestuskivile on kirjutatud Linnakalmistu 1777. Otsisin jälgi, aga Rakvere Juudi kalmistu asub hoopis surnuaedade linnaosas, Lilleoru 24. Aga juudi kalmistutest meenub kentsakas legend - hauaplaadile viiakse mõnikord lille asemel kivike. Küsimus tekib, et mis neist kivikestest edasi saab? Samas on ka päris kentsakad juudi kombed: Surmamomendist peavad 7 päeva olema surnu majas kaetud kõik peeglid ja surnu portreed. (Ilmselt siit tulnud ka uskumus, et peegli lõhkumine toob 7 aastat õnnetust.) Teiseks - keelatud on surnu lahkamine. Mis seletab seda, et juudid nii edukad on. Neid lihtsalt ei panda ilmselt vangi, kui nad oma rikka onu mürgitavad :-) Samas on võimalus - nad lihtsalt ei mürgita oma rikkaid onusid ja rikkad onud annavad oma teatepulga sündsalt üle:-) Kolmandaks - millele ma loogilist seletust leidnud ei olegi - kuna traditsiooniline leinaaeg on 7 päeva, siis ei tohi selle aja jooksul kodust lahkuda (ka kalmistule) - see on veel ok, aga ei tohi kanda ka nahast kingi! Miks? Neljandaks  - päitsisse pannakse kotike mulla või liivaga, mis on soovitavalt toodud Iisraelist. (Siit võib tulla ka kivide plaadile panemise komme?) Viiendaks - lahkunu keha peab olema kontaktis maaga, seepärast peab kirstu põhjas olema auk! Muidugi on veel palju kummalisi kombeid, aga ühel heal päeval kehastun ma juudiks ja käin katsun need matused oma kogemusega järele. Juudi teesklemise kohta leinaajal ma ühtegi vastunäidustust ei leidnud:-)

Ja see on nüüd siis see maja, kus lõppesid nii mõnedki esikapeod hommikuvalgusse põgenedes. Kummalisel kombel käisin ma Rakveresse kolides seal majas ka üht korterit vaatamas. Aga aed oli väike - mida mul antud hetkel muidugi enam üldse ei ole. :-(

Kummaline ongi see, et ükskõik kuhu ma Volliga ka sattunud pole nende viimase paari aasta jooksul, muudab ta need nurgad ja nurgatagused elavaks. Ma peaks tegema endale kaardi, kus on märgitud kõik need alad Rakvere linnas, mis on Volliga jalutades elama hakanud ja need alad, mis meil tuleb veel läbi matkata. 

Kusjuures ei saa öelda, et Volliga jalutades mind just ajalugu huvitaks. Või mind üldse ajalugu huvitaks? Ega ikka ei huvita küll!  Ajalugu on enamasti üks suur subjektiivne jama, mida ajaloolased üle võimendavad ja oma isikliku tunnetuse alusel tõlgendavad, tehes nägu nagu nad tugineks faktidele või teaksid midagi. Tegelikult ajab igaüks oma rida ja tõlgendab minevikusündmusi just endale sobilikus suunas. Lihtsalt seda nimetatakse mugavuse huvides teaduseks nagu ka teraapiat, astroloogiat jne. 

Mind huvitab pigem see atmosfäär ja need lood, mis on selle "ajaloo" taga. Mind huvitab, kui see minevik ühe vana ja väsinud mehe silmades korraks elama hakkab. Kui see minevik maalib ta huultele naeratuse, paneb ta silmad kristalselt helkima - nii naeru- kui kurbusepisaratest. Ei! Volli ei vesista! Ta silmad lihtsalt muutuvad helkivateks nagu pärlid... Ja neis elustub midagi, mida mina kunagi tunda ei saa... Sest see on tema elu. Siis saad aru, et midagi minevikust on teda puudutamas. Nagu nähtamatu ingli tiib, mis riivab meid, kui me avatud ja lahtised oleme ning laseme end mälestustest kanda. 

Tean seda tunnet viimased pool aastat liigagi hästi ja ükskord see mind veel hauda ajab :-) Mineviku eest ei põgene. Ta käib väsimatu varjuna kannul ja püüab säärest naksata nagu väike klähviv krants, keda ei raatsi isegi jalaga tõrjuda.  Aga siiski - ma ei kavatse selle kätte ka koolda. Mälestustel on oma võlu. Kuigi mõnikord kaunis valus võlu. Eks ma seda vist Vollilt siin vaikselt õpingi. Sest lõpuks on ta tegelikult õnnelik. Kui me tagasi ta maja juurde jõudsime, istus Viive rõdul ja võttis päikest. Lobisesime natuke ja lõõpisime ja viskasime nalja... Korraga oli ilm nii ohtrat päikesepaistet täis. Ma vaatasin neid kaht vana ja tõeliselt kaunis inimest ning mulle tundus, et nad helendavad. Ja tundub siiamaani. 

Eile kirjutas ka tõlkija Triin. Kurtis oma muresid, omal lakooniliselt kriitilisel moel, mis mind muhelema pani ja lajatas siis kirja lõpus midagi sellist, et sain üle hulga aja korraks südamest naerma plahvatada. Tema napp ja sapine stiil on tegelikult ikka väärtus omaette. Ma loodan, et ta kunagi võtab mind kuulda ja hakkab ka ise kirjutama. Inimestel oleks seda päris huvitav lugeda. Kuigi - ma ei tea, millest kuradist ta kirjutama peaks? Bridget Jones on juba Fieldingu poolt kirja pandud. Ja Anneka poolt läbi elatud. Kuigi Annekat ja Triinu ei anna võrrelda selles suhtes. Aga eks ta ise valib. 

Miks jälle selline pealkiri, millel ei tundu postitusega mingit seost olevat. Vähemalt enda sees ma peaksin ju seda teadma? 

Sellel pildil on koos Sänna Trubaduur ja Paaž Artur Adson ning Marie Under - mõlemad pisut helendavad kujud. Mõlemad maeti viis aastat tagasi Rootsimaalt ümber Rahumäe kalmistule. (Mariel vist tütar ja õde ka? Peab vaatama. Ei mäleta enam kõike.)

Kui me Volliga jalutasime eile, siis hakkas mingi koha peal kummitama see Mari Amori laul, mis ta Artur Adsoni sõnadele kunagi seadis kooridele. Eile kummitaski see mind mingil hetkel just kalmistu juures, mis on parginurgaks moondunud praegu. Kuigi see laul ise räägib hoopis lastest, kes hommikul kooli rühivad, seljas ranitsad ja peas hiiresabadest patsikesed... Kuis Sänna trubaduur palub siis taivasõ esä käest, et see neile vähem tuuli vastu paneks puhuma teel. Aga mis kõige kaunim: 

"...tii ka nii, et lummõ nii rohkest ei satas.

Ent kui siiski saai´ sa ilma suurõmba saota,

sis suurilõ rohkõmb, vähämb latsile jaota.

Esä taivan, tii nii..."

Kured kodus, kevad kannul

Kured on tagasi. Lubasin kunagi Margusele, et saabun koos kurgedega, aga ometi jõudsid kured ette. Peab siis neljapäeval Raelasse sõitma. 

Tegelikult on tore temaga kohtuda. Pealegi lipsan siis venna juurest ka läbi. Äkki saan saunagi, mis oleks keskmine lotovõit. Kuigi jah, ei pea nüüd vanas eas kohe end lolliks unistama :-) 

Seal, Marguse kuuri all, on lihtsalt hea istuda. See kõik on nii kuramuse ligadi-logadi, sassis ja juhuslik nagu juulikuu... Kuigi tal endal on tohutu süsteem, tema enda arvates:-) Tegelikult on see hoopis vist kõigi nende inimeste nähtamatu kohalolek, kes seal istunud on, mis mind võlub. Nagu Meka. Vanades meestes on mingi rahu. Mitte, et ma rahust puudust tunneks, aga Marguse rahu on hoopis midagi muud. See on loobumiseta leppimine... Ja leppimist oleks mul hädasti tarvis. Juba pool aastat on sellest kõigest möödas, aga ikka ei suuda lahti lasta. Nagu poisike. Kuidas see oligi - tõeline kangelastegu pole mitte see, kui suudad suure eesmärgi nimel surma tormata vaid hoopis see, kui suudad väga väikeste eesmärkide nimel edasi elada. Loomulikult peab ellu jääma ja üks hea ning kosutav võimalus on minna Raelasse, kuulata kuidas vana mees kõik maa ja taeva tükkideks lahti krutib ja siis tagasi kokku kleebib. Ja ikka nii, et pilved päikese ja silmapiiri vahelt hõredamaks hajuvad. Võib olla ka natuke oma leppimisele ning hingerahule lähemale jõuda. Hakkan väsima sellest. Pool aastat on pikk aeg. Naer aitaks kindlasti, aga minu sahver on tühi. 

Käisin eile ema juures ja tagasiteel sõitsin jälle suurema ringiga. Viimasel ajal ei suuda enam muidu. Porkunis tekkis tahtmine korraks järve äärest läbi põigata ja keerasin sisse... Aga mu vana tee oli kinni. 

Ka suure tee peal oli päris palju konnalaipu. Ja kes ei laibastunud teel, need langesid kurgede saagiks. Ometi jõuab igal aastal ka sadu ja tuhandeid kohale. Mis vägi see on? Nende allaaetud konnade vahel põigeldes tundus nagu oleks ise üks neist... Teel, aga kuhugi jõudmata. 

Paar päeva tagasi käisin silmaarstil. Maie kupatas mu töötervishoiu arstile ja siis pidin silmaarstilt ka läbi põikama. Sain teada, et mul on "noored silmad". See tähendab, et mul on küll pluss-klaase vaja varsti, aga kuna plussid on nii väikesed, siis on võimalik teha nad märkamatult klaaside sisse, koos miinustega, nagu "noorematel inimestel". Mul oli kange kiusatus küsida, et kui vanaks ta mind siis õigupoolest peab? Aga niikuinii oli mu ID kaart tema käes ja küllap ta juba teadis, mida ta räägib. Nüüd olen ma siis ka meditsiiniliselt vanaks tunnistatud:-) Aga tõesti on nii tüütu igal pool kuulda udupeeneid vihjeid oma vanadusele... Hiljuti rääkis üks hea sõber, kuidas ta tuttav 55 aastane mees lambist lusika nurka virutas ja siis vaatas mulle otsa. Aitäh:-) Muidugi ma naeran kaasa ja tegelikult ongi see naljakas, aga jälle - see pole see naer, mida ma vajan. See naer jäi kuskile kaugele, möödunud suve lõppu ja oi kurja, kui see enam kunagi tagasi ei tule. Siis ostangi tsikli ja tunnistan end ametlikult nii vanaks, et ei suuda enam südamest naerdagi:-)

Kevadet on muidugi kõikjal tunda. Tol päeval, kui silmaarst mulle kirvega kõrvade vahele virutas, et ma vana olen... (Olen jah kompleksides.)  Siis oli keskväljakul kaunis kevadine drive-in avatud. Omamoodi on need piirangud ka vahvad. Inimesed on leidlikud. 

Peaks ka teatris peep-show avama. Näitlejad mängivad ümmarguses telgis ja 360 kraadi on seinte sees avad, kust saab piiluda. Sügisel teeme ära. "Tule piilu Vargamäe ellu". 

Tööd edenevad visalt, kuigi istun enamuse päevast laua taga ja vahin rulood. Paar päeva tagasi tõmbasin rulood eest, ei läinudki hullemaks. Ei tormanud hullunud tsellisti kombel tänavale räuskama. Aga paremaks ei läinud ka. Siis tõmbasin ruloo jälle ette.

Tegelikult peaks juba tuhinaga kirjutama, aga ükski lihas ei liigu. Mõtted on ühesuunalised nagu dioodid. (Olid need pooljuhid ikka dioodid?) Ja ma ikka ei saa öelda, et ma kuskiltotsast kahetsen seda kõike. Ei kahetse. Mis siis, kui elus enam midagi ilusat ei tule, mul on see vähemalt olnud. 

Ärge otsige, leidke parem

Eile istusime Peetri ja Anneli juures. Anneli küpsetas hinkaale. Kusjuures ühed parimad hinkaalid olid, mida ma sel aastal söönud olen. Ja ka eelmisel. Püüan siiski jääda ühepajatoitude ja suppide juurde. Paks poiss on õginud küll siin talvel :-) Ime, et ta iseend nahka ei pistnud.

Imre ja Helen olid ka ja kuigi naerda just liiga palju ei saanud, ikkagi oli kuidagi hea ja kerge olla inimeste keskel jälle. Noored plaanivad autodega reisi läbi Lapimaa ja Norra. Rongiga Lapimaale ja sealt siis läbi Norra Rootsi, siis jälle rongiga Stockholmi ja siis Paldiskisse. Igas autos üks pere. Kutsusid kaasa, aga ma ei kujuta küll ette, et ma loksun üksinda seal nende sabas... Autoreis kaunil maastikul, üksi autos - kõlab nagu parandaks kirkaga hambaid. Seda enam, et 2 nädalat!? Aga ometi jään mõtlema. Norra mulle pööraselt meeldib. Seal on põrgukaunis kõik. Saaks naerda ja puhata... Jälle naerda!? Ma ei tea, miks ma nii hirmsasti naerda igatsen, aga igatsen. Pole enam mitu nädalat südamest naernud. Niimoodi võib inimene rikki minna. 

Kuigi ma mõtlesin siin isekeskis, et pagen hoopis Iirimaale nädalaks. Lihtsalt sõidaks läänerannikule ja rändaks seal mõned päevad ringi. Ma saan aru, et jabur, aga miskipärast nii põrgu kombel kisub. Kasvõi 5 päevaks. Eks näis. Siin kõik muutub iga päev, lõpuks ei saagi sel suvel jälle puhata. 

Viimasel ajal tekib kuidagi tahtmine uudiseid tõrjuda. Ma saan aru, et põhiliselt häirib see seltskond, kellel on igav hakanud. Siis nad küsivad selliseid eksistentsiaalseid küsimusi - miks peab rohelise tulega üle tee minema. Meie tahame punase tulega minna. Teeme kõik ümber. Ja hoidku taevas, kui mõni politseinik tuleb nende tähelepanu juhtima, et see on ühiskondlik kokkulepe selline. Ja siis jauravad need jobud midagi politseiriigist ja vägivallast ja kurat teab millest. Ma saan aru, et see on põnev mäng. Testida ühiskonna piire. Ja ega ei olegi midagi teha. See ongi demokraatia. 

Sellepärast ma mõtlengi kogu aeg, et lingvistiliselt on äärmisel vale öelda - otsin elamispinda, otsin jalanõusid, otsin uut autot... Sellesse on ette kodeeritud võimalus, et kulub aega ja tegevus ei pruugi 100% lõpetatud saada. Targem oleks mõelda - leian elamispinna, leian jalanõud, leian uue auto... Ma saan aru, et liigne optimism on mõnikord naeruväärne, aga kus on kirjas, et inimene ei või naeruväärne olla. Mina küll olen. Lihtsalt see naeruväärsus ei tekita seda naeru, millest ma puudust tunnen. 

istume kunsti vabaks (ja sõidame ka:-)

Käisin ema juures. Päeva huumor oli, et ema kukkus kassas viina nõudma, aga kell oli alles 9 läbi pisut. Esimene hetk ei saanud ta arugi, et miks talle viina ei anta? Mis kord see siis nüüd on? Kas me sellist Eestit tahtsimegi! Siis tuli pettumus - ei saagi viina... Mis nüüd siis saab? Ilmselt ootas ta maailmalõppu, aga kuna seda ei saabunud, siis lubasin pärast kümmet uuesti proovida, äkki ikka antakse vanainimesele viina enne surma. Kusjuures viina oli vaja 0,1 liitrit ja kaela määrimiseks. Aga meil müüjaga oli päris lõbus. 

Tagasiteel tahtsin Teno käest kasemahla osta ja natuke Rinaldo teemal rääkida. (Kuigi ma ise olen ta juba enda plaanidest maha tõmmanud. Kui see nüüd ikkagi toimuma peaks, siis võib küll öelda: tere infarkt!) Aga Teno ei võtnud vastu ja ma ei hakanud metsa läbi kammima ning metsapuude käest uurima, et kustpoolt siin klaverimängu kostab ning ringi kappab viimane ükssarv? (Seega jääb ära ka pilt hobusest.) 

Sõitsin hoopis lapsepõlve rada pidi tuuleluud-kuusele külla. Eile oli ta Virumaa Teataja kaanepoiss (peaaegu). 

Aga aastad teevad oma. Üsna kummastav oli seal seista. Tuli meelde, kui Lembit mind kuskil 30 aastat tagasi sinna vedas. Kõik see müstika, mis luud-kuuse võra kohta kõneldi, kuidas kosmiline kiirgus tema geneetikat muundas. Või lausa tulnukad. Ja nüüd ongi - kutu-piilu. Järelikult ikka ei ole tulnukate töö:-) Tegin ka selfi temaga, et "kaks vana kändu", aga ma olin pildil nii paks, et puu ise ei paistnud peaaegu üldse välja. 

Tööl püüdsin natuke korda luua, aga kuna niikuinii pean tekste lugema, siis lähen parem koju ja loen õhtul pärast trenni. Niigi ühel ööl lugesin siin noortekaid peaaegu kella kaheni. Üks oli isegi üsna hea - Südame õige kuju (Jenn Bennet), aga taas - natuke kauged teemad ja mõjus on just kirjanduslik laad, see eneseiroonia millega ta vormistab minategelase sisemist segadust ja kohmetust... Aga mismoodi seda dramatiseerida? Isegi kui mõtleks mingi nipi välja (kujutletav sõber või midagi, kes iroonitseb?), siis teema läheb graffitist ikka liiga kaugele kahjuks. Seega - jääb juba ette ära. Ülejäänud olid sellised suht ladusalt kirjutatud, aga ikkagi ei mingit sidet meie vaatajaga. Kõige mõistlikum oleks ikkagi Stranger Things või siis It´s Kind of a Funny... Või siis Salingeri derivaat, aga seda ma niikuinii suvel näpin ise edasi. Salingeri õiguseid ei saa veel ilmselt paarkümmend aastat. Kummaline ongi, et teemad ikka ei muutu - poiss käitub imelikult, tüdruk käitub imelikult... Meeldib, ei meeldi... Vanemad on lollid ja oleks parem, kui tulnukad nad ära viiks. Või midagi. 

Maali riputasin ka lõpuks üles. Aga miskipärast ta ei ole suurem asi "modell". Absoluutselt igasugune fotogeenilisus puudub - seinal on nagu terve uks, mis viib kuskile salamaailma... Aga fotol - mingi mõrd põõnab kuude all. Seega, kes tahab näha, peab ise üles kolmandale ronima. Soovitavalt sel ajal, kui ma kodus olen. Võtit mati all pole :-) 

Altja lugu on ka meil Valloga arenenud nüüd juba täitsa kirglikuks. Pole päevagi, kus me sel teemal üksteist üles ei kihutaks. Ma arvan, et juba meie kirjavahetus Valloga on omaette nähtus. Aga kummaline kirg tuli küll sisse, kui saad aru, millised võimalused end seal peidavad. Ja Vallo on ka mõnusalt elevil. Siis kuidagi paiskub õhku nii palju mõtteid. Teet kirjeldas eile Karepa kohalikku tegelast Fantoomi, kes kindlasti on nähtamatuna kohal. Mulle endale meeldib see, et Juhan Liiv saab vastandada Peipsit ja Põhjarannikut. Pealegi - ajastuvälise loojana saab ta käia nii minevikus, kui tulevikus. Rannapiiga-näkk, Alice, Rihi ja Riks ise... Mida kuradit sa veel oskad tahta. See maailm kirjutab end ise! Rääkisin eile pool tundi Teeduga ja ta lubas mu Tiinaga kokku viia... Aga juba selle napi poole tunniga ajas üks legend teist taga... Pluss muidugi see "nähtamatu" Fantoom ise... 

Rukkilõikajad, Uutmaa (1941) - ja jälle - originaalis on pilt suurepärane ja sügava ruumilise tunnetusega maailm, aga siin oleks nagu keegi oksendanud ja selle pintsliga laiali hõõrunud:-( 

Aga nüüd vanaema juurde, õunapuu otsa! Pärast seda, kui ta Karlssoni ja Kunksmoori mõõtmed võttis, on tasakaal paigas. Miks peaks laps endale õunapuu otsa mingi steriliseeritud memmekese välja mõtlema? Kui ikka vanaema õunapuu otsas, siis kogu raha eest - maailma kõige änksum mutt - sirge selja, effekti, paugu ning kahuriga. Aga jah, eks aeg on sellesse Miro Lobe jutunatukesse oma karmid vaod kündnud. Pole hullu - "klopime selle pasa vahule" nagu  Kalju ütleks. 

Minu linn 1

Ma mäletan veel, kui ta ütles: See on minu linn, need on minu inimesed. Ja ma olin temaga väga nõus. Sellest on juba varsti pool aastat. 

Kõigi nende sulgemiste ja avamistega on see linn ka mulle päris omaseks saanud. Liiga palju jalutamist. Liiga pähe hakkab kõik kuluma. Liiga tuttavad ringid. 

Inimestega on teine lugu. Neid peaaegu ei näegi. Ainus, mis on kindel, et Maiet kohtan ma teatris alati. Kui midagi siin maailmas on igavene, siis on see Maie. 

Eile õhtul mängisid lapsed õues jalgpalli. Tuli pöörane tahtmine teatrisse ka endale üks pall muretseda. Tahaks teda lihtsalt taguda vastu seina. Kuni hämarus hoovile hiilib ja jahedus oma mantli õlgadele laotab. 

Tuli meelde küll, kuidas see kõik oli kunagi. Seda võis teha tundide kaupa. Söömata. 

Eile käisime Tegelasega surnuaial. Talvel kunagi arutasime, et suvel käime ära. Täitsa tore oli. Sooja oli 18 kraadi, sellise ilmaga ei oleks isegi kirstus külm:-) Olime paar päeva tagasi just Marikaga rääkinud, kuidas tema Tegelane tegi okstest südamliku kirja vanaisa haua peale. Eile nägime siis sellise asja ka ära: 

Niimoodi muutub surm täitsa võluvaks. Kuigi vaevalt, et keegi minu hauale kunagi midagi sellist teeb. Või siis peaks kellegi toreda kõrvale endale hauaplatsi broneerima :-) 

Viisin tegelase ka Jakobi hauale. Ja rääkisime natuke Jakobist. Kummaline, et tal oli kohe meeles - ah see mees, kes seal Viru tänava majas elas! Olime mingi kuu aega varem Jakobi majast mööda jalutanud, kui kurge vaatama lonkisime. Ära sa ütle, Tegelasel mälumahtu küll. 

Avastasime pärast värava juures, et tegelikult on surnuaial ka Rennenkampffide hauaplats, kuhu on maetud nende viimane esindaja. Selles suhtes, et me nende suguvõsa tubades sageli söömas ja tantsimas käime võiks haualt ju  kunagi läbi astuda ja vähemalt vana meest tänada. Kummaline mõelda, mis Teatrimäest saanud oleks, kui see oleks annetatud mõnele edevale vabadussõja veteranile? Jakob oli ikkagi osav mees, et ta selle mõisa vabaks oskas kõnelda. Huvitav, kas tal oli juba 19. aastal plaan, et siia kunagi teater rajada? 

Olen nüüd mõisa plaanidel näpuga rida ajanud ja ikkagi peab see olema ilmselt seesama Rahvamaja saal, kuhu vana Adam Andreas Edler von Rennenkampff siis teatrisaali rajas: 

Sinu armsa vanaisa huvi teatrimängu vastu oli nii suur, et ta lasi mõisa tisleril ja sepal näitemängude mängimiseks ehitada statsionaarse lava. See oli meile suureks innustuseks ja alles nüüd läks õige teatritegemine käima. Kurmacher, Picarde, Körneri Nachtwächter ja loendamatu hulk teisi teatritükke tulid mängimisele, mille hulgas oli ka Körneri Guvernant. Mul on elavalt meeles, kuidas mulle tehti rippuva võrguga vanamoodne soeng. Tädi Natalie¹ oskas kõrvetatud korgiga suurepäraselt grimeerida. Mulle pandi selga meie vana guvernandi Paulin Roseni krinoliinkleit. Selles kostüümis pidin ma üleannetuid ja kasvatamatuid lapsi (tädi Loise ja Sinu ema Annette) kantseldama. Publiku hulgast ei puudunud rahvas Rakvere linnast ja viis tädipoega Rosenbachi² Karitsast lõid alati hea tuju.

1 Annette Cäcilie Natalie (Talla) Edle von Rennenkampff (Rakvere 22.10.1858 – Westpreussen 04.03.1941).

2 Louise von Rennenkampffi, sünd von Dehn noorem õde Julie Annette Natalie von Dehn (Veltsi 15.05.1838 – Rakvere 27.01.1915) laulatati Rakveres 14.01.1859 Karitsa omaniku Heinrich Ewald von Rosenbachiga (surn Karitsal 17.02.1899).

Ja sealsamas saalis siis leidis aset ka järgmine kurioosne seik: 

Lumekuninganna muinasjuttu esmakordselt lavale tuues juhtus Sinu ema Anettega¹, õnnetus, mis oleks võinud lõppeda isegi tema surmaga. Nimelt astus ta oma valehabemega jõulupuul põlevatele küünaldele liiga lähedale ning oli silmapilkselt ülepeakaela leekides. Valehabe põles heleda leegiga. Vaene laps sattus šokki ning hakkas paaniliselt ringi jooksma. Kui meie hea ettenägelik ema² poleks osanud kiirelt ja kainelt tegutsedes laudlina haarata ja seda loitvatele leekidele heita, oleks meie kallis Annette võib-olla isegi põletushaavadesse surnud. Näokahjustuse asjatundlik ravi kaotas armid, varsti oli valu kadunud ja süda võis jälle rõõmustada.

1 Gabriele Annette Elisabeth Edle von Rennenkampff (Rakvere 1871 – Greifswald 1928) laulatati Järve ja Toila omaniku Rurik von Wetter-Rosenthaliga.

2 Louise Edle von Rennenkampff, sünd von Dehn (1833 – 1910).

Ja nüüd tantsime meie seal reilenderit ja padespaani. Selline see elu ongi:-)

Suve ootuses

Nagu kõik karmid macho-mehed, olen minagi mures peagi saabuva rannahooaja ning eriti oma bikiinivormi üle. Jaanuarist alates pluss 9 kg. Ei pane just rindu uhkusest plahvatama. Hea küll - suitsetamisest loobumine nõuab teatavaid ohvreid, aga nii paks poiss hakkab mulle juba natuke närvidele käima. Tegelikult on need ikkagi jalad, mis mulle juba varem märku andsid, et kas nad tõesti peavad kõike seda 100 kg endaga kaasas lohistama. Esimene trenninädal nüüd seljataga ja -3 kg käes. Lootust on. Tore on see, et algus nii reibas on, aga kahjuks juba viimane trenn enam eriti higistama ei ajanud. Aga lootus jääb. Siin siis 3 kg kergem paksmagu:

Ja need ei ole kõrvad vaid kõrvaklapid, eks ole :-) Omajagu indu andis ka minust saledama noormehe uus auto, mille Jaguar talle kasutada andis. Sellega seoses ka piinlik lugu. Vana Jaguari fännina tunnen ma nad tänavpildist kergesti ära. Aga seda suurem oli mu shokk, kui ma ühel päeval hakkasin teatri hoovis oma haledat ja lömmis Citröeni parkima ning märkasin järsku, et auto, mille kõrvale ma pargin on Jaguar F-Pace. Palju ei puudunud, et ma oleks suurest erutusest kõik selle 70 tuhat sodiks sõitnud. Õnneks lõppes kõik hästi ja edaspidi ma oskan natuke kaugemale parkida. Aga siin siis fotokinnitus, et olen parkinud Jaguar F-Pace kõrval. Vähemalt on mida lastelastele rääkida. 

Igatahes pole mul pärast seda erilist töö isu olnud enam. Millal hakatakse dramaturgidele Jaguare jagama? Kusjuures - ma üldse ei ootaks nii unikaalset numbrimärki ega midagi ja mudel võib ka mõni Sovereign olla. Pigem oleks see isegi soovitatav. Niikuinii ei julgeks ma nii kalli autoga eriti sõita. Aga eks ma kohaneks. Olen hullemagagi harjunud. Töö mõttes - vaikselt ikka kirjutan midagi, et ennast petta. Tööl käia on tegelikult jälle mõnus. Inimesi juba liigub rohkem ja arhiiv hakkab ka korda saama. Tekib vähemalt mingi ülevaade. Kui saaks kuidagi nii, et ei peakski muud tegema, kui ainult tööd, siis oleks küll mõnus. Aga juba on järgmiseks suveks kaks projekti ka õhus pluss kevadesse üks variant, mille üle ma veel mõtlen. Kõige hullem ongi see, kui nüüd mõni sellesuvine asi veel edasi peaks lükkuma, siis nii kummist ma ka pole. Aga kevad tuleb, seda on juba õhust ka tunda. Eile käisin ema juures jälle ja tee peal märkasin, et pöialpoisid hakkavad tärkama. 

See oli nüüd sarjast - tee iga päev üks pilt. Pilt millestki, mida sa iga päev ei näe.  Ja tõsi ta on, pöialpoiste tärkamist näen ma vaid kolmapäeviti ja pühapäeviti, kui ma ema juures käin. See on tegelikult isegi üks varasem pilt. Väikse vihjena, pöialpoisid elavad Lasila taga. 

Hirmsasti tahaks naerda. Kui Imre ja Helen tulevad, siis peaks tegema ühe istumise ja naerma end tühjaks. Üksinda ei oska väga naerda. Aga hirmsasti oleks tarvis. Nii palju naeru on naermata jäänud. 

Kui jalutamine ja lugemine on ainus, mida sa teha oskad

Käisin ema juures. Vana naljanina teatas, et tervis on vilets! Hallaluuja! Milline üllatus:-) Selle peale ise ei tulekski. 90 aastaselt on tervis vilets - kes sellist asja ennem on kuulnud! 

Tegelikult on tal seal päris hästi. Tuba oli mõnusalt soe ja pesu ta mulle pesta jälle ei andnud.  Poes on kaubad ümber tõstetud, siis ta on ilmselges segaduses. Näppis kõik asjad ükshaaval läbi, mis varem piimatoodete riiulis olid. Aga tal on näppimist seal veel kõvasti. Kindlasti on selle selli kaminasimss juba Nobeli preemiate all looka vajunud või lausa kokku kukkunud, kes selle välja mõtles, et kaupade ümbertõstmine suurendab läbimüüki. Aga ilmselgelt ei arvestanud ta sellega, et kui vanainimesed kõik kaubad ükshaaval läbi näperdavad ja nuustavad, siis väga vähesed inimesed tahavad tegelikult seda nähes midagi sealt osta praegusel ajal :-)

Kuna Petserimaa igatsus kasvab aina, siis olen nüüd juba iga kord kodus käies istunud ka isa juures, haua peal. Räägin, kuidas meil kõigil läheb. Pole temaga enam ammu rääkinud. Praegu on hea aeg. Kõik raske on nii kaugel. Sellest saab varsti juba 30 aastat. Uskumatu, kuidas elu kaob sõrmede vahelt ja kus mina siis olin :-) 

Mõnikord on tõesti tunne, et oled selline tükike kilet, mis tuules laperdab ja ühel hetkel puuvõrasse takerdub. See foto on tegelikult ühelt varasemalt jalutuskäigult. Oli suhteliselt närb õhtu. See võis XVI sajandi lõpul nii olla, et "elu on kui kõndiv vari...". Tänapäeva Shakespeare kirjeldaks me elu tuules laperdava kileribana. Tegelikult oleme kõik vaid juhuslikud kileribad, mis tuules kaasa laperdavad. Aga samas - ma elan! Ja seda polegi nii vähe.

Siin see ongi. Suur soe sõbralik kamp! Mäletan kooliajast, kuidas Ingo alati ütles, kui ta mõnest etüüdist konflikti otsis, mida seal polnud - te olite üks suur sõbralik kamp, aga keegi ei tahtnud midagi! Tol ajal ei saanud ma veel aru, et inimene otsis konflikti. Oleks ta siis seda poole sõnagagi öelnud. Aga samas - jah, ma möönan, et konflikt on teatris oluline, kuid mida vanemaks saan, seda rohkem hakkab atmosfäär endale olulisem tunduma. Meeleolu maksab. Ja see aknapealne kamp, seal Peetri ja Anneli maja vastas - see meeleolu maksab palju. See on terve lugulaul. Väikeste karvaste loomade Kalevipoeg. Või pojuke?

Tol õhtul sai üldse palju hulgutud. Ei oska enam midagi tarka teha. Loed ja jalutad. Tol õhtul nägi Arvo miskipärast selline välja? Mõtlesin, kas vabastada ta maskist? Aga siis hakkasin kartma, et äkki see muutub kuidagi sümboolseks ja pärast Arvoga juhtub midagi? Hiljem, kui ringiga tagasi jõudsin, oli keegi ikkagi Arvo päästnud. Või päästnud küsimärgiga? Aga ma nägin ka rohelise mantliga tüdrukut ja Ummit. Meil on Peetriga üks ühine sõber - Ummi, kes armastab linna peal meid tervitada ja öelda - "Ma olen sinu sõber!". Selle peale kordame me Peetriga alati, et meie ka. Oleme tema sõbrad. Temas on mingi turvaline soojus. Mingi kindlus, et maailm ei laperda homme tuules minema nagu tühi kilekott. Ummi on armas ja rahulik. Täna nägin Ummit esimest korda ilma jopeta. Jalutasin rohelise mantliga tüdruku järel Pikalt tänavalt alla, Koidula tänava poole, kui pärast kirikut keerasin alla-linna, Soolikaoja poole, kuhu põikas rohelise mantliga tüdruk. Kuulasin klappidest Saatpalu laulu - Üks minut enne päeva lõppu... Ja siis - järsku - kohtus mu pilk Ummi pilguga. Ta istus arvuti taga, märkas mind ja vaatas suurte silmadega mulle otsa nagu ma ei tohiks mingi valemiga ta akna taga seista. Tõstsin käe ja lehvitasin talle. Ta tõstis kohmakalt käe... Ja viipas vastu. Mulle isegi tundus, et ta pomises taas: ma olen su sõber. Igaks juhuks pomisesin samuti: ma olen sinu sõber ka. Rohelise mantliga tüdruk aga kadus selle põgusa hetkega kuskile. Mitte, et see oleks elutähtis olnud, aga ta kõndis kuidagi samas tempos, mis mina terve Pika tänava... Ja ta vilksatas kogu aeg kuskil kaugemal ees... Sellepärast ta vist silma jäigi. Ja tal oli nahast seljakott. Aga Ummiga suheldes kadus ta silmist. Milles iseenesest pole midagi kummalist. Ilmselt pidi ta minema Koidula tänava suunas. Aga Ummi puhul on see nii pagana hea, et on siin Rakveres keegi, kes on kogu maailma sõber. Nüüd siis jätkan Harari lugemist. Harari on muide kalade tähtkujust. Ta on kummaliselt sümboolsel kuupäeval sündinud - 24. veebruar, mis nagu me kõik teame on Rakvere Teatri sünnipäev :-)