Esä taivan, tii nii

Tõstsin oma kirjutuslaua akna alt ära pühapäeval, päike lihtsalt ei lubanud enam elada. Oleks pidanud seda juba ammu tegema. Sain kõik viis teksti, millega praegu töötan kenasti ühte seina laua kohale mahutatud. Ja jäi veel ruumi ajutiste mõtete jaoks:-)  Ka teised seinad said pisut hingamisruumi juurde. Kuigi maal mõjub endiselt pisut võõrkehana selles kollaste märkmepaberite maailmas. Loodetavasti, kui ma suren, siis kaetakse ka kirst kollaste märkmepaberitega, sest maailmas on nii palju mõtteid, mida neile kirja panna. Aga tõesti on pea mõtteid täis ja kui nad üles märkimata jätta, siis põgenevad nagu ükssarvikud. 


Eile hommikul käisin teatrist läbi. Ajasin natuke asju, järjest koguneb neid juba. Marikal oli sünnipäev, viisin talle sadat sorti juustu. Kui ma tal jõuluvana käisin tegemas talvel, siis ta kuldas jõuluvana juustudega üle. Nüüd sai kõik tagasi:-) Vähemalt ta armastab juustu. Jaune, vana siil, kes soovitas mul Maretile viia wasabi krõpse, selle eest et ta mu juuksed ära lõikab, logeles nüüd kohvikus ja ajas Lilianiga juttu. Tõin oma wasabi lagedale ja testisime ära. Muidugi selgus, et wasabi siiski nii pööraselt nüüd ka Maretile ei maitsenud. Aga tegelikult oli päris huvitav. Siiski - laste sünnipäeval neil suuremat menu ei oleks. 

Päeval käisime Volliga jalutamas. Ühelt poolt muidugi oleme Volliga eelmisest aastast saadik mingis sümbioosis elanud, aga teiselt poolt eks mul on lihtsam koguda ajalugu otse algallikast. Eile hekseldasime "Virumaa leiva" loo läbi. Volli on nagu internet, sa pead teadma üsna täpselt, mida sa otsid, muidu jäädki lappama igasugu huvitavaid lehekülgi. Igatahes oli väga huvitav käik Vallimäel. Volli joonistas selle paiga selliseid mälestusi täis, et neid nüüd ikka jätkub mulle ja Tegelaselegi. Varsti võin linnagiidiks hakata - Rakvere läbi Volli silmade:-)


Siis näitas ta mulle Pikal tänaval maja, kus ta armus vanalinna korterite interjööri, Vee tänaval maja, kus elasid riivatud näitlejannad, unustamata sealjuures naeru kihistada ja pihtida, et mis seal kõik juhtus ja juhtumata jäi... Aga sellest ajalugu vaikib. Ja mina ka. :-) Rukki tänaval maja, kus ta korteris oli ja kus lõppesid hommikuti mitmedki esikapeod, sest perenaine oli "nii" lahke. Ja ma ei mõtle lahke riivatul moel vaid teatrirahva võõrustajana. Siis otsisime maja, kus Volli käis kohaliku ooperifänni juures oopereid kuulamas. Poisikeselikult itsitades tunnistas ta mu õlavarrest krabades, et mõnikord võtsid nad ka napsu ja siis sai ikka nalja kah! Kui nad näiteks Traviata plaadi panid kiirema kiirusega pöörlema. Juudi kalmistu, Viru tänava munakivitee... Jakobi maja, kus ka Volli polnud kordagi sees käinud. 



Vee tänava majast, nagu näha, on Volli noorusaegadest mitu head aastakümmet mööda jalutanud:-)



Jakobi maja. Ma ei tea, kas olen maininud, aga mind endiselt kummitab fakt, et 1919. aastal oli just Jakob see, kes veenis linnavalitsuses kõiki mitte jagama mõisa südant Vabadussõja veteranidele. Mul on kuri kahtlus, et tema mõte liikus juba tollal sinna suunda, kuhu ta 20 aastat hiljem ka välja jõudis - Teatrimaja! Kuigi jah - 19. aastal sai see olla tal siiski seotud vaid Hariduse- ja Näitemängu Seltsiga. Ei tea. Kahjuks ei ole ühtegi vihjet leidnud veel kuskilt. Aga otsin edasi:-)



Juudi kalmistu nagu Volli ütleb. Kuigi mälestuskivile on kirjutatud Linnakalmistu 1777. Otsisin jälgi, aga Rakvere Juudi kalmistu asub hoopis surnuaedade linnaosas, Lilleoru 24. Aga juudi kalmistutest meenub kentsakas legend - hauaplaadile viiakse mõnikord lille asemel kivike. Küsimus tekib, et mis neist kivikestest edasi saab? Samas on ka päris kentsakad juudi kombed: Surmamomendist peavad 7 päeva olema surnu majas kaetud kõik peeglid ja surnu portreed. (Ilmselt siit tulnud ka uskumus, et peegli lõhkumine toob 7 aastat õnnetust.) Teiseks - keelatud on surnu lahkamine. Mis seletab seda, et juudid nii edukad on. Neid lihtsalt ei panda ilmselt vangi, kui nad oma rikka onu mürgitavad :-) Samas on võimalus - nad lihtsalt ei mürgita oma rikkaid onusid ja rikkad onud annavad oma teatepulga sündsalt üle:-) Kolmandaks - millele ma loogilist seletust leidnud ei olegi - kuna traditsiooniline leinaaeg on 7 päeva, siis ei tohi selle aja jooksul kodust lahkuda (ka kalmistule) - see on veel ok, aga ei tohi kanda ka nahast kingi! Miks? Neljandaks  - päitsisse pannakse kotike mulla või liivaga, mis on soovitavalt toodud Iisraelist. (Siit võib tulla ka kivide plaadile panemise komme?) Viiendaks - lahkunu keha peab olema kontaktis maaga, seepärast peab kirstu põhjas olema auk! Muidugi on veel palju kummalisi kombeid, aga ühel heal päeval kehastun ma juudiks ja käin katsun need matused oma kogemusega järele. Juudi teesklemise kohta leinaajal ma ühtegi vastunäidustust ei leidnud:-)


Ja see on nüüd siis see maja, kus lõppesid nii mõnedki esikapeod hommikuvalgusse põgenedes. Kummalisel kombel käisin ma Rakveresse kolides seal majas ka üht korterit vaatamas. Aga aed oli väike - mida mul antud hetkel muidugi enam üldse ei ole. :-(

Kummaline ongi see, et ükskõik kuhu ma Volliga ka sattunud pole nende viimase paari aasta jooksul, muudab ta need nurgad ja nurgatagused elavaks. Ma peaks tegema endale kaardi, kus on märgitud kõik need alad Rakvere linnas, mis on Volliga jalutades elama hakanud ja need alad, mis meil tuleb veel läbi matkata. 

Kusjuures ei saa öelda, et Volliga jalutades mind just ajalugu huvitaks. Või mind üldse ajalugu huvitaks? Ega ikka ei huvita küll!  Ajalugu on enamasti üks suur subjektiivne jama, mida ajaloolased üle võimendavad ja oma isikliku tunnetuse alusel tõlgendavad, tehes nägu nagu nad tugineks faktidele või teaksid midagi. Tegelikult ajab igaüks oma rida ja tõlgendab minevikusündmusi just endale sobilikus suunas. Lihtsalt seda nimetatakse mugavuse huvides teaduseks nagu ka teraapiat, astroloogiat jne. 

Mind huvitab pigem see atmosfäär ja need lood, mis on selle "ajaloo" taga. Mind huvitab, kui see minevik ühe vana ja väsinud mehe silmades korraks elama hakkab. Kui see minevik maalib ta huultele naeratuse, paneb ta silmad kristalselt helkima - nii naeru- kui kurbusepisaratest. Ei! Volli ei vesista! Ta silmad lihtsalt muutuvad helkivateks nagu pärlid... Ja neis elustub midagi, mida mina kunagi tunda ei saa... Sest see on tema elu. Siis saad aru, et midagi minevikust on teda puudutamas. Nagu nähtamatu ingli tiib, mis riivab meid, kui me avatud ja lahtised oleme ning laseme end mälestustest kanda. 

Tean seda tunnet viimased pool aastat liigagi hästi ja ükskord see mind veel hauda ajab :-) Mineviku eest ei põgene. Ta käib väsimatu varjuna kannul ja püüab säärest naksata nagu väike klähviv krants, keda ei raatsi isegi jalaga tõrjuda.  Aga siiski - ma ei kavatse selle kätte ka koolda. Mälestustel on oma võlu. Kuigi mõnikord kaunis valus võlu. Eks ma seda vist Vollilt siin vaikselt õpingi. Sest lõpuks on ta tegelikult õnnelik. Kui me tagasi ta maja juurde jõudsime, istus Viive rõdul ja võttis päikest. Lobisesime natuke ja lõõpisime ja viskasime nalja... Korraga oli ilm nii ohtrat päikesepaistet täis. Ma vaatasin neid kaht vana ja tõeliselt kaunis inimest ning mulle tundus, et nad helendavad. Ja tundub siiamaani. 

Eile kirjutas ka tõlkija Triin. Kurtis oma muresid, omal lakooniliselt kriitilisel moel, mis mind muhelema pani ja lajatas siis kirja lõpus midagi sellist, et sain üle hulga aja korraks südamest naerma plahvatada. Tema napp ja sapine stiil on tegelikult ikka väärtus omaette. Ma loodan, et ta kunagi võtab mind kuulda ja hakkab ka ise kirjutama. Inimestel oleks seda päris huvitav lugeda. Kuigi - ma ei tea, millest kuradist ta kirjutama peaks? Bridget Jones on juba Fieldingu poolt kirja pandud. Ja Anneka poolt läbi elatud. Kuigi Annekat ja Triinu ei anna võrrelda selles suhtes. Aga eks ta ise valib. 

Miks jälle selline pealkiri, millel ei tundu postitusega mingit seost olevat. Vähemalt enda sees ma peaksin ju seda teadma? 


Sellel pildil on koos Sänna Trubaduur ja Paaž Artur Adson ning Marie Under - mõlemad pisut helendavad kujud. Mõlemad maeti viis aastat tagasi Rootsimaalt ümber Rahumäe kalmistule. (Mariel vist tütar ja õde ka? Peab vaatama. Ei mäleta enam kõike.)

Kui me Volliga jalutasime eile, siis hakkas mingi koha peal kummitama see Mari Amori laul, mis ta Artur Adsoni sõnadele kunagi seadis kooridele. Eile kummitaski see mind mingil hetkel just kalmistu juures, mis on parginurgaks moondunud praegu. Kuigi see laul ise räägib hoopis lastest, kes hommikul kooli rühivad, seljas ranitsad ja peas hiiresabadest patsikesed... Kuis Sänna trubaduur palub siis taivasõ esä käest, et see neile vähem tuuli vastu paneks puhuma teel. Aga mis kõige kaunim: 

"...tii ka nii, et lummõ nii rohkest ei satas.

Ent kui siiski saai´ sa ilma suurõmba saota,

sis suurilõ rohkõmb, vähämb latsile jaota.

Esä taivan, tii nii..."


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...