alati, kui ta läheb

Iga kord, kui aasta lahkub, peatun kasvõi korraks ja vaatan talle järele. Iga aasta on pisut ise nägu. Lõppev aasta on olnud kummaline ja väga rahulik. Olen hakanud endaga ära leppima nende lahkunud aastate jooksul, kes läbi lume silmapiiri poole on tuterdanud ja lõpuks laman ikkagi issanda praetaldrikul mina ise ning vahet pole, kas salatiks on pohlamoos või seened.  

Ilus vaikne rahu poeb voodisse mu kõrvale, kui ma hommikul Gailitit loen ja mõtlen, kuidas näeb välja siis see Nipernaaditalv tegelikult? Mida on Toomasel meile tegelikult öelda ja milliseks kujuneb autori vastutus selles loos? Kas kõik need naised, kellega ta kokku puutus, said rikkamaks või näpati neilt nende meelerahu ning eneseusaldus? Kust läheb see õhuke piir, mil teeme enda arvates teistele head, kuid korda saadame ikka halba. 

Tuul on lume puudelt maha raputanud ja kõik mu hoov on raagus nagu oleks "väljas veebruar täna ja orgudes mustavad pajud". Tegelikult on veebruarini veel pikk tee minna. Mitu tuisku, mitmeid lumesadusid ja loodetavasti ka palju päikest. Täna ta alles põõnab ja pole veel kohvi jooma tulnud, kuigi panin tallegi kruusi aknalauale. Aga kõik need väikesed päikesed, mis meie päevades ringi seiklevad ning maailmas oma kohta otsivad on juba tegudel. Ja võib olla ongi see maailma mõte, et ta ei saa mitte kunagi otsa. 

Dinosaurused võivad kaduda ja sipelgad ning siilid. Isegi inimene võib ühel hetkel kosmosetolmuks pudeneda, aga maailm ei saa sellepärast veel otsa. Nii nagu on ta miljardeid aastaid kestnud nii kestab ilmselt veelgi miljardeid edasi. See on üks, millesse ma usun. Ja ma ei arva, et inimese roll maailma näo kujundamisel midagi oluliselt muudaks. Minu elupäevad pole maailmakellal isegi mitte sekundikest väärt. Aga ometi on see kõik, mis meil on. 

Ja siis mõtledki, et tegelikult on kõik hästi. Tegelikult on kõik hea. Kuni kopsud veel ventileerivad, kuni veri soontes voolab ja kuni enda ümber maailma lõpmatust tajud, seni on parimad päevad veel ikka ja alati ees. Ükskõik kui palju vigu sa argipäevades suudad kokku korda saata. Ma tean, et ma olen rumal ja naiivne, aga isegi minusugusel tolmukübemel on oma imetilluke roll siin päikese all täita. Loodan, et uus aasta tuleb veelgi parem.  

ristteedel

Ega ilmaasjata ei kohtutud rahvajuttudes vanakuradiga just nelja tee ristil. Muinaslugudes ja legendides on ristteedel suur ja sügav semantiline roll. Täna seisin ise ühel viimaste aastakümnete raskemal ristteel oma elus. Tuul ulgus nagu näriks kuradid teda sabast. Aga tuulesaba, nagu me lapsepõlvest mäletame, on tuule kõige nõrgem koht üldse. Tuulesaba on tuule Achilleuse kand. Ja tuul ulgus ja kaebles mu kõrvades ning tegelikult ulub ja kaebleb ta seal veel pikki päevi. Võib olla surmani ja meenutab mulle, kui rumal ja loll ma võin ikka teinekord olla. 

Ristteed ei küsi kunagi, kas sa oled ristteedeks valmis. Ega me tegelikult ei olegi kunagi nendeks valmis. Lihtsalt jalutad pahaaimamatult ajaga kaasa ja ühel hetkel seisadki ristteega silmitsi ning pead valima. Pead, sest muud valikut ei ole. Lähed vasakule ootab sind surm, lähed paremale, teed haiget kallile inimesele, lähed otse edasi - tapad lootuse, lähed tagasi - kaotad üldse kõik. 

Häid valikuid ei ole ristteedel mitte kunagi pakkuda. Vähemalt sinu jaoks, kui sa end täiskuu-ööl ristteelt leiad. Risttee ei ole kunagi kaubanduskeskus, kes riputab lunastusele kollase sildi kaela ja saadab ta rahva sekka - just täna ja ainult täna - 99% ale! Osta endale uus lunastus, kui su vana on vahepeal rikki läinud! Jeesusel ikka vedas. Tema lunastusel oli vähemalt kahetuhande aastane garantii. Alles tänases päevas kipuvad ta tarkade toodud mesi ja mürr natuke kopitama ja lehkama hakkama oma konservikarpides ning soovitatav on neid avada välisruumides ja vees. Nagu surströmmingut. 

Kusjuures - mida vanemaks saad, seda raskemaks muutub otsustamine, sest iga aastaga, mis sa ennast tundnud oled, saad enda kohta aina rohkem teada. Ja sugugi mitte head vaid halba. Saad enda teisest - halvemast minast - tugevalt teadlikumaks. 

Kui ma 20 aastat tagasi oleksin teadnud, milline ebastabiilne mölakas ma tegelikult olen, siis oleks minu tollased ristteed säästnud ikka paljusid inimesi ja nende tundeid. Aga inimene saab alles aastatega tegelikult aru, et ta ei ole kõige parem eksemplar homo sapiensist siin maailmas. Inimene ei ole kahjuks kunagi langenud ingel. Inimene on juba sündides väike tulehargiga kurat, kes on valmis pühakuid persest torkima, kui nende teed mingil hetkel ristuma peaksid. Anna inimesele ainult võimalus ja ta lööb oma kolmhargi ka Jumala enda tagumikku. 

Minu suur lemmik - Anton Hansen, kelle kirjanikunimi oli totter, täpiline ja ülemäära eputav, nagu ta isegi oma viimaste aastate loomingus - tema armastas ikka meelde tuletada, et inimest peab uskuma, inimest peab armastama! Tegelikult peaks inimene viimane olema, keda usaldada või armastada. Tegelikult on inimene "see viimane raisk" ja teda ümbritsev maailm vaid üks "purjus jumalate okse". Kui nüüd möödunud sajandi Eesti klassikuid tsiteerida. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga Henrik Visnapuu võiks küll mõelda, mis vakstut ta suust välja ajas. 

Lihtsalt mõnikord mõtlen, et miks minust ei saa kunagi head inimest? Ei, ma ei loodagi saada ema Teresaks või hoidku taevas, Nelson Mandelaks - siinkohal palun ka Alfred Nobelilt vabandust. Ega me inimestena rüütame ka pätte teinekord tema päranduse pühakukostüümi. Ma ei pea silmas muidugi ema Teresat ja Nelsonit. Nemad võisid tõepoolest ka päriselt pühakud olla. Lihtsalt meil pole olnud ajaloolist võimalust juua koos klaasikest Guinessit, mis väidetavalt on tõe jook. Vähemalt purjus iirlaste arvates, Temple Bari kõrtsides. 

Pikk jutt, sitt jutt - nagu öeldi 150 aastat pärast Kalevipoja kirjutamist. Ja sedagi ilmselt nõukogude slaavi folkloori mõjutustel, kui tõlketähendust emakeelega võrrelda. Eestlastele on nõukogude slaavlased nagu painav unenägu. Kahjuks möödunud sajandil alati mitte ainult unes. Liiga palju on nende sõnu ja mõtteid jõudnud Eesti kultuuri ning ellu. Ning piiratust maailmavaatesse. Nagu kõigil Ida-Euroopa riikidel, kes nende mõjusfääri omal ajal sattusid. Eks ma siis saan põrguväravate vahelt sisse pugedes vähemalt vabandavalt pomiseda, et nõukogude slaavlaste halb mõju mind nendele väravatele koputama sundis. 

Mida ma öelda tahan - ristteedel ei ole rusikareeglit nagu liikluseeskirjades. Loogiline on, et kui ristteel pole märke, lased paremalt tuleva inimese enda ellu. Paremalt tuleval inimesel on alati eesõigus. Ja nii lihtne see ongi. Aga ristteel pole aega mõelda. Ristteel vaatad - kustpoolt läheneb vilkuritega tüüp ja käänad vaid talle sobivas suunas. Vilkurid sõidavad mööda, aga sina jääd kraavipervele mõtlema, et miks kurat, ma seekord kõik jälle valesti tegin? Nii ongi. Hoiduge ristteedest! Aga võib olla kaaludele lihtsalt ei sobi otsustamine. See on ka võimalus, sest tavaliselt muudan ma oma töös otsuseid vähemalt kaks korda protsessis. Elus seda võimalust ei tule. 


rahu

Täna ongi jõulud. Päevad juba pikemad ja kõik liigub valguse ning kevade poole. Kui Annekat parafraseerida, siis: kuus palgapäeva jaanipäevani:-) Ja nii ongi. Tegin oma kingringi ära ja istun nüüd kodus ning vaatan aknast välja. Koertel ja nende perenaistel ning peremeestel pole mitte kerged päevad ja kerged jalutuskäigud. Aga vähemalt on nüüd aeg hoovi peal vedelemas maas. Mine ja korja palju tahad. Peabki kuskile lõunat minema sööma. Õhtusöögi tegin eile valmis. Üksikutel inimestel on lihtne selles suhtes. 

siis, kui ilm saab omale uue nime

Ühel päeval lahkuva aasta alguses sai see blogi endale nimeks "kelgutaminekeelatud". Sel ajal oli Rakvere linnas kombeks, et lastel keelati kelgutamine Vallimäe nõlvadel ning Tissimäel. Mõned päevad tagasi lõpetas Rakvere "uus" linnavalitsus ametlikult lastele kelgutamise keelamise Vallimäel. Tissimäel on kelgutamine siiski veel endiselt keelatud. Võib olla nime pärast? Täpsem informatsioon puudub. Igatahes troonib keelumärk veel uhkelt Tissimäe tipus nagu ametkondlikuse võidulipp. Kuigi jutu käivad, et peagi võetakse ka sealt kelgutamise keeld maha ning Rakvere linn loobub lõpuks ametlikult lastele talverõõmude keelamisest. Inimmõistuse võidukäik linnaametnike üle on saavutamas selles väikeses linnakeses oma suurt võitu. 

Kuna lähitulevikus ei paista ka seebimullide puhumise keeldu ega kekslemise keeldu tulemas, siis loeme selle blogitegevuse lõppenuks ja liigume edasi suuremate probleemide juurde, milleks on püssirohupõhise ilutulestiku asendamine aastavahetusel millegi humaansema ning vähem häbiväärsemaga ning uus linnaraamatukogu. Maakonna ühisraamatukoguni jõudmiseks kulub ilmselt sajand vähemalt.

Samas - kindlasti alustab varsti ka Robin Hoodi blogi, aga sellele püüan viited pakkuda siis, kui jõuame teatriga konsensuseni blogi pealkirja osas ja postituste sisulises stiilis. Kindlasti ei hakka ta olema nii vabameelne, kui praegune blogi, kindlasti ei laiene ta minu isiklikule elule ja emotsioonidele, aga seda enam hoiab ta kursis suvelavastuse info ja arengutega ning kestab sellevõrra lühemat aega.

Kõike kaunist kõik mu kuus viimast truud lugejat, kes parimate päevade kümnetest ja kümnetest jälgijatest on ikka üsna ustavalt siia igapäevaselt kiikama jäänud. Kindlasti kohtume kunagi mõnes uues ja paremas ilmas, kus me maailma serval päikese ja kuu vahel koos kiigume. Või nagu kuningas Saalomon ütleb: Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui me näeme midagi, mille kohta silm ütleb, et seda ei ole veel enne olnud, siis tunnistagu meel - kõik see on olnud juba ammu aegu enne meid. Päev tõuseb ja päev läheb looja, aga maa jääb kestma igavesest ajast igavesti. Tuul pageb põhja poole ja lõunakaarde, aga sinna paika, kuhu ta joostes pageb, sealt tuleb tema ka joostes tagasi. Nagu kõik jõed voolavad mere sisse, aga meri ei saa iialgi täis, sest sinnapaika, kuhu jõevood veed kannavad... Sealt tulevad nemad naerdes tagasi oma lätete juurde. Janiiedasi janiitagasi.

Universum on miljardeid aastaid kestnud ja kuigi ma ei saa käsi piiblivirnal vanduda, et kestab veel miljardeid edasigi, siiski on tõenäosus üsna suur. Ainult meie ise oleme inimestena üürikesed nagu aja-klaas-silmapilk. Ainult meie ise hoiame oma habrast tasakaalu tänase ja homse vahel. Mõni päev on pikem, kui igavik ja samas ka nii lühike nagu too napp viiv, mis kestab selle hapra hetke, mille kulutame silmaläätse katva sarvkesta puhastamiseks tolmust. Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad :-) Olen õnnelik.  



advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtalt planeeritud:-) Nagu markeriga tõmmatud must joon. Siit sinna ja sealt siia. Ja ööseks koju. Lepatriinude pärast enam muret pole. Kõik asjad töötavad. Mõtlengi, et kas peaksin noortele saatma kirja - puhake end välja. Järgmine nädal on raske. Hommikused ja õhtused proovid eraldi. Ka mulle ei meeldi see, aga kolmapäevani peab selles rütmis liikuma. Tehniline peab ka järele jõudma. Nüüd on kõik vähemalt järgmisest nädalast kohal. 

Ma saan aru, et ma olen loll ja teen asja ikkagi õigeks ajaks valmis. Tegelikult ei tohiks. Siis ei tekiks seda lohisemist. Õnn oli, et Peeter eelmisel nädalal proovis käis korra ja saime helirea kontrollitud. Vanasti ma ikka mäletan, et kaks nädalat enne sai kõiki asju kontrollida. Ma ei ole neid võimalusi kunagi kuritarvitanud, aga seekord oli seda enam väga imelik tunne, kui kedagi pole. Vähemalt tean, et kui kunagi veel mingid tehnilised lahendused ette võtan, siis pean need kavandite vastuvõtmisel fikseerima protokolli. Jälle - ise olin loll. Siiski - äge, et Indrek need lahendused üldse välja mõtles. Lendav Pedro on väga võluv. Kuigi ka paks:-)

Minu eksperiment helirida ennem valmis teha kui tehnilistesse proovidesse läheme, saab nüüd praktilise ekspertiisi esmaspäeval. Kui see Morteniga ei õigusta end, siis järgmisel korral enam nii ei tee. Aga endal on ropult hea tunne, et kõik helid ära proovisime. Täna peab palju kirju kirjutama, kuigi tahaks vaid ühte kirjutada. Iga päev vähemalt üks kiri:-) Eks see seletab ka seda, miks ma siin blogis nii laisaks olen jäänud. Mul on tekkinud oma elu ja ma armastan seda. Ilmselt sealt ka see hingerahu. Uskumatu, et üks inimene puhtalt oma olemasoluga saab sulle anda igasse päeva mingi pideme.

Siiski tahaks vedada seda  blogi jälle käima. Õnneks hulgub siin aina vähem inimesi. Tegelikult on see ju vaid harjutus ja trenn kevadeks, kui Robini proovid hakkavad. Või vähemalt see mu eesmärk oli kunagi, et kuidas on üldse ajamahtu, et blogida. Eriti, kui peaks tegema lugusid ka näitlejatega. Ega see mul lõpuni selge pole, aga vähemalt on mingi trenn tehtud.

Eile jalutasin õhtul keskväljakul ja üldse ringi. Saan iga päev oma 10 tuhat sammu kätte. Mulle meeldib jalutamine. Kõndimine, oleks vist täpsem öelda. Ma ei teagi kuidas seda nimetada. Liikumine.  Keskväljakul oli uus kuuseinstallatsioon. 


Teet Suure omadega võrrelda ei anna:-) Aga veider ongi see, et kirjade järgi nagu Isamaaliit võitis need valimised Rakveres. Õnneks valitsevad ikka keskerakondlased. Äkki siis ikka nii konservatiivseks ei lähe. Kuigi Rakvere isamaalased pole väga konservatiivsed peale traditsioonide. Eks ma saan põhjusest ka aru, miks Isamaa võimust loobus. On päritavaid ameteid ja see määrab nii mõndagi. Volikogus on jämedam ots ikkagi konservatiivse ja ignorantse Rakvere linnakodaniku peenikestes pihkudes. Eks näis, kuidas see kulgema hakkab. Pomerantsi esimene ülekanne fb-s oli mittemidagiütlev. Siiski hea, et ta neid teeb.

Täna tegin metsavellede loo tekstiraamatud ära. Homme sõidame Soontagale neid lugema. Kummaline hetk. Toimetasin ligi 12 tundi ja raamatuid köitsin ka tunnikese. Selles suhtes täitsa sombi. Niikuinii magamata juba mitu ööd. Eks ma nüüd pean tegema natuke järgmise nädala Lepatriinude ettevalmistust ja siis Tegelane ja veel tuhat asja. Kuidas ma ootan seda päeva, mil poleks mitte midagi kohustuslikku teha. Aga enne juunit ei paista. Samas - mulle tegelikult meeldib tegutsemine. Vähemalt magan laupäeva hommikuti mõnuga juba ja ei muretse maailma asjade pärast.

Eile tegin ühe pildi veel. Aga seda ma ei raatsi siia panna, sest ma pole seda veel kasutanud seal, kus ma tahaks. Pildi nimi on "soe". Eks ma saan aru, kuidas asjad tegelikult on, aga samas - parem olla lihtsalt kellegi jaoks olemas, kui üldse mitte midagi. 

Ega ma ilmselt teengi siin rohkem märkmeid omatarvis juba, kui teistele lugemiseks.  Seega, ei tasu siin enam käia. Midagi korralikku ma vaevalt et enam niipea kirjutan. See energia läheb praegu mujale. 


vaatan pikalt lahkuvale päevale järele

Täna oli päev, millele vaataks veel pikalt järele. Ei. Mitte midagi erilist ei juhtunudki. Aga ometi midagi, millele on raske nime anda. Ühel hetkel lihtsalt jooksis viimane aasta ja kolm kuud viie minuti jooksul silmade eest läbi. Kõik mälestused, unistused, pettumused ja lootused. Selline konsentreeritud hetk väärib elamist. 

Ega ma ei tea, miks see korraga nii juhtus. Kõlab nagu hakkaks surema, aga tunne oli hoopis vastupidine. Nagu lõpuks ometi elaksin. Kõik asetus kenasti oma raamidesse. Leppimine? Ma ei tea. Kui viimati Raivoga Tallinnas kohtusin rääkis ta leppimisest ja ma mõtlesin vist esimest korda, et surm ei olegi midagi hirmsat. Muidugi juhul, kui oled ennem elanud. Elanud ja leppinud. Ja mina nüüd olen. Kõik muu on puhas boonus.

Ilmselt ongi see mingi leppimine, mis mind viimastel aegadel permanentses õnnetunde embuses hoiab. Ma aiman, et kunagi ei tule seda või toda hetke, mis unistustes on tundunud nii tähtis ja oluline ja "kuskile" jõudmine, aga lihtsalt olemas olla ja mõelda inimesele, kes midagi olulisemat, kui maailm - juba see on rikkus ise, mida paljud meist kunagi kogeda ei saagi.

Nii ma istun, vaatan aknast pimedusse ja mõistan, et minu maailm on muutunud. Ei ole enam hirmu igavese üksinduse ees, kui tead, et inimestel sinu ümber läheb hästi. Tingimusteta armumine argipäeva? Jumala eest - mina ei tea, kuidas seda nimetada. Lihtsalt olen ja  mässitud mingisse rahu suletekki. Soe on olla. Lihtne ja selge. Ja kui ühel hetkel neile päevadele tagasi vaatan, siis tean, et olen olnud elus ja õnnelik.  Seda ei ole üldsegi mitte vähe. Pigem liiga palju. 

Ja nii ma vaatan pikalt lahkuvale päevale järele ning loodan, et vähemalt mõni selline on veel ees. Mõni selline, kus viie minuti jooksul saad korraga läbi elada kõik oma ahta maailma pettumused ja lootused. Me kõnnime maailma servade peal...

õnne rutiin

Täna toodi kuusk keskväljakule. Jõudsin õhtusest proovist koju ja läksin kohe vaatama. Tee, mis tahad, minus on ikka pööraselt palju last. Liiga palju. Olen valmis igaks elevuseks. Aga tahaks ju päevadesse mingeid piduhetki! Mitte, et neid muidu vähe oleks: hommikune kohtumine rongijaamas kunstnikuga, kui ma Lennuki tänava majasid silmitsen. Proovide pinevus. Lennuklikud lollused, mida ma ikka ja jälle armastan korda saata. Kui ma päeva lõpus peaksin üles lugema kõik päeva jooksul tehtud vead, siis kuluks selleks veel teinegi päev. Aga ega ma eriti ei põe. Sain vähemalt kõik asjad tehtud, mis tarvis olid. Läbimäng olekski täna liiast olnud. 

Eile oli seminar ja jälle võtsin endale tööd kaela. Natuke juba huvitav, et millal see ajakangas rebeneb lõpuks? Aga võtad õhtul pitsi viina ja jälle on pikalt jaksu arvuti taga istuda. Täna võtsin korra stopi maha. Eile oli üle poole aasta tantsimine. Kui aeglaseks mu sammumõtlemine on ikka jäänud! Ja ma tean, et peaks hoopis tunnetama ja minema muusikaga kaasa, aga jalad ei jõua järele. Ja pärimustantsud on tegelikult ju nii lihtsad ja sirged. Aga ikka ei jõua järele. Isegi soenduses nägin vaeva. Täitsa napakas:-) Minust on saamas rahvatntsutola. 

Pärast trenni oli lumi. Tegelikult oli lumi juba päeval, aga siis pidin autoga sõitma ja see ei ole nii nauditav. Aga õhtul tegin oma selle talve esimese lumeingli. 


Armastan lumeingleid ja lumelaternaid. Laterna jaoks on veel vähevõitu. Mõtlesin, et kas see on hetk, et kirjutada linnapeale - teeme esimese suurema lumega linnaväljakule inimestega üleskutse lumelaternaid meisterdada koos? Laseme muusikat ja jagame küünlaid? Kui me Tegelasega oleme siiani teinud esimese lumega, on nad lõpuks hommikuks kõik puruks pekstud. Aga mis siis. Unistada tasub alati vaid siis, kui sa ise sellesse usud. See, et nad kunagi kolinal kokku kukkuvad, ei tähenda ju midagi. Ikka olen rõõmus. 

Kuulan oma playlisti ja mõtlen kõigele, millest elus ilma olen jäänud. Ja mitte millestki pole kahju. See, mis praegu on - on ikka liiga ilus. Neis aastates on väärikust ja rahulolu. Enam ei ole seda tunnet - et pean kõike kohe, nüüd ja praegu saama! Ei pea. Isegi, kui kunagi ei saa midagi, mis siis ikka. Ma elan ja iga päev on nagu varandus. Olen õnnelik ja sellest on küll. 

Ikka koristan oma toad ja pesen oma pesu. Ainus, milleks motivatsiooni ei jagu - üksinda endale süüa teha. Täna viskasin jälle Rannarootsi metsamustika-prae prügikasti, sest terve nädala jooksul polnud leidnud võimalust seda ahju panna. Järgmisena lähevad ribid, kui ma neid 5. detsembriks küpsetada ei suuda. Tegelikult tahaks hirmsasti midagi magusat, aga poes käin, siis meelega ei osta. Vahepeal sõin jäätised kõik sügavkülmast ära. Neid seal ikka oli. Lihtsalt tõused öösel üles ja hakkad sööma. Vaatad mõnd vana seepi, et uni tuleks ja sööd jäätist. Üksinduse apotees. Homseks otsustasin, et jätan hommikul ikka tule põlema. Siis on õhtul kodusem tulla. Mulle nii meeldib kaugelt vaadata oma akendes tuld ja mõelda - keegi elab seal. Ja siis, kui teed võtmega ukse lahti ja näed, et toas tuli põleb, siis mõtled, et keegi on kodus. Ma saan aru, et see kõlab haledalt, aga tegelikult on selles oma ilu. Ja rahu. 

Homme on jälle uus päev. Ja uued rõõmud. Homme olen jälle õnnelik. Rutiinselt õnnelik. Enam ei muuda meeleolu isegi sellised laulud nagu Tubina "Vaata, ma kukun end katki". Kuulad ja mõtled, et see ongi õnnelik elu. 

lambivarjus

Mõtlesin täna armastuse üle. Kui Notting Hillis on see Richard Curtisel Chagalli maaliga lahti seletatud, siis päris elus ta vist selline ongi. 









on õhtu...

On üks täiesti tavaline novembriõhtu. 2021. aasta kohta isegi liiga tavaline. Tulin töölt. Olin täna tubli. Seisin veidi aega õues, enne kui tuppa läksin ja vaatasin maja. Akendes süttisid ja kustusid tuled. Inimesed olid just koju jõudnud või kohe jõudmas. Ilus oli vaadata, kuidas maja õhtul ellu ärkab. Mõnikord on mul tunne, et suured kortermajad on nagu koerad. Hommikul, kui inimesed lahkuvad, vajuvad nad unne. Üks aknasilm kustub teise järel. Ja õhtul, kui inimesed koju jõuavad, ärkavad nad taas ellu ja hakkavad rõõmsalt oma silmi avama. Selle lühikese aja jooksul, mis ma sääl hoovil seisin, avas oma aknasilmad neli korterit. Enamasti olid paaris köögid ja elutoad. Kõik korterid pole vist veel ehitatud lahtisteks köök-tubadeks nagu mul. Alguses süttis kõigepealt elutoas õrna kumaga tuli koridorist, siis avas terve aken oma silma ning seejärel köök. Majad on nagu inimesed, kes hommikuti avavad oma aknad. Soe tunne oli täna ukse taga taskust oma võtit otsida. Ma teadsin, et inimesed on koju jõudnud. Ja kui majal oleks saba, oleks ta seda rõõmsalt liputanud. 



kirikureisid

Varahommik Tapa kiriku ees. Olen saatnud ema just sisse ja tulen trepist alla. Mathjuška on saanud oma Pathjuška kuidagi kirikusse kaasa meelitatud, seisavad väravas. Mathjuška lööb kõik seitse risti igas suunas, aga Pathjuška kügeleb värava taga. Ilmselgelt ei tunne ta ennast Jumalale nii käeulatuses seisvana hästi. Mathjuška hakkab juba kiriku poole astuma, aga kes talle järgneb? Ei keegi. Mathjuška pole üldse rahul, läheb tagasi värava juurde - lähme nüüd! Pathjuška ei näita üles isegi väiksemaid märke nõusolekust läbi värava astuda. Lõpuks haagib Mathjuška end mehe käevangu ja lohistab ta poolvägisi väravast sisse. Aga nagu needuseks meenub Mathjuškale, et risti peab ette lööma - hakkab jälle igas Issanda ilmakaares riste lahmima. Pathjuška taandub aga otsustavalt. Mathjuška saab ristid löödud, märkab, et mees taas värava taga. Järele ka enam minna ei raatsi - kõik ristid said ju löödud! Toimub veenmine distantsilt.


Venitan oma lühikest jalutuskäiku nagu teismelisena esimest Jenkki nätsu. Lõpuks leitakse kompromiss. Ilmselt saab Pathjuška täna hommikul linnaloa. Ta lahkub värava juurest, aga rõõm on üürike, sest kohe meenub talle midagi olulisemat. Ta pöördub Mathjuška poole ja küsib raha. Mathjuška teeb suured silmad ja ei saa aru, millisest rahast jutt käib? Pathjuška seletab - sa pivo. Mathjuška hüüab hooletult kiriku poole lahkudes: Ei ole kirikut, ei ole pivot. Ja läheb. Pathjuškal ei jäägi muud üle, kui Mathjuškale kirikusse järgneda. Arglikult lööb temagi väraval ristikese ette ja möödub minust alandatult. Huvitav, mõtlen, kuskohast ta lootis pühapäeva hommikul kella poole kaheksa paiku Tapal pivot saada? Ma pean isegi kohvi saamiseks tohutu matka bensukasse tegema. Aga küsima ka ei lähe. Lähen hoopis autosse ja sõidan koju. Kaks tundi hiljem seisavad Pathjuška ja Mathjuška kirikuväravas ja ma näen, kuidas Mathjuška poetab midagi Pathjuška pihku. Mida kõike armastuse nimel ei tehta, lihtsalt selleks, et paradiisis ka koos olla.

päev püüab päeva

Ühel hommikul tuli päev mu ukse taha ja lasi kella. Loomulikult kutsusin ta sisse. Ta istus mu diivanile ning vahtis ringi. 

- Ikka töö?

- Ikka. 

- Puhkamisele oled mõelnud?

- Olen. 

- Ja mis sa välja mõtlesid?

- Mõtlesin, et küll ma pärast surma puhkan. Või detsembris. Sõltub, kumb enne tuleb. 

Päev sügas ennast ja itsitas. Selge oli see, et talle ei meeldinud mu vastus. Pakkusin päevale teed. Ta ei soovinud. Pakkusin kohvi. Ka sellest ütles ta ära. Isegi pudru kohta ei lausunud ta ei musta ega valget. 

Päevadel ongi üldiselt üsna kiire. Hakkasin uurima, et mis tal teoksil? Kas ta juba minema ei peaks, mul on veel tööd teha? Päev tõusis, vajutas oma päevakübara pähe ja läks. 

Ja mina jäin temast oma tuppa maha. Arvutisse istuma. Ma tean juba päris täpselt kuhu lahkunud päev suundus. Päevad lähevad alati päeva püüdma. Aga minuga jäi aeg. Ja ma kirjutan. Mul on veel palju kirjutada, enne kui detsember tuleb. Või surm. Ja ma tean, et igal issanda hommikul tuleb mu ukse taha taas üks päev, kes hakkab järgmist püüdma. Aga mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib päevi võõrustada, kes mu diivanile üksteist püüdma tulevad. Ma loodan, et taeval on veel tuhandeid päevi minu jaoks kuskile ajakappi peidetud. Ja enne, kui saabub see viimane, jõuan ma kõik oma asjad ära kirjutatud. 

kõik need maised pisiasjad

Iga päev ärkab isemoodi. Mõnel hommikul teed silmad kell neli lahti ja korraga asetub kõik maailm jalgadele. Korjad pesud kuivatusrestilt, lappad kokku ning paned kappi. Vahetad kõik rätikud uute vastu ja sordid musta pesu valmis. Paned esimese masinatäie pesema. Vahetad linad ja padjapüürid ja tekikoti. Selles suhtes pole mul koristamisega kunagi probleeme, et mulle tegelikult meeldib koristamine.

Koristamine on vist kõige korrastavam ja süsteemsem tegevus üldse. Nii nagu ehitamine ja meisterdamine annab rahulduse, kui näed midagi valmimas. Lavastusega on see nii pikk protsess ja vahepealsed etapid nii hajusad, et neid ei oska teinekord isegi märgata. Tekstikirjutamine on enam vähem sama - seal tekib vähemalt ühel hetkel mingi arusaam, et nüüd vist hakkab lõpp lähenema. Aga see on ka pigem sisetunne või kogemus. 

Teatris on see lõputu valmimise protsess kuidagi hoopis kolmas - maja töötab katkematult. Esikas märgib vaid ühe osa lõppemist töös ja selline suurem vabanemine tekib siiski alles suvel, kui puhkus algab. Ja oh siis seda "rõõmu", kui sul jääb veel mingi lavastus kevadest proovisaali sügist ootama. Siis tiksud terve suve sellega kaasa. Ja ega sügis ei too siis kergendust - proovid küll lõpevad, aga kõik muu kestab katkematult edasi. 

Ilusad on need hommikud, kui ärkad vara ja kõik asjad laabuvad. Kõik argised toimingud saavad tehtud ja tööle minnes saadki kohe lülituda teatri asjadele. Selles suhtes on näiteks nõude pesemine üks võluvamaid tegevusi üldse. See on vist üks väheseid tegevusi, mis on nii masinlik, et suudad samal ajal mõelda mitu meetrit oma igapäevaseid mõtteid. Ja kuigi - tegemist on argitoiminguga, siiski tahaks öelda - et just nõudepesemine on kõige loomingulisem töö maailmas üldse. 

kui taevas on pilvede kaisus

 Eile õhtul värvus Vallimägi punaseks. Tegelikult oli omamoodi harras ja isegi natuke helge pidada niimoodi hingedepäeva. Kodus muidugi panin ka küünlad aknale põlema ja põlesid nad siis kaua põlesid. Mina jäin juba õiglase unne. 

Hommikuti istume kohvikus Rene ja Tiinaga - sellest on kuidagi kummaline komme juba saanud. Üle mitme aja ma tunnen, kuidas see on tegelikult tore, et väljastpoolt maja saab inimestega ka muud teha, kui napsu võtta. Me harutame tantsimist ja liikumist ja jutustame elust. Mulle meeldib nendega istuda kohvikus hommikuti. Hiljem sattusime ka hoovi peal rääkima kloostrist ja pean neile ühe ekskurssiooni ikkagi tegema. Peaks vist noortelegi, kui keegi neist huvitub, aga kõigepealt tuleb tänane päev üle elada. Kuueks tahaks saada mõlemad koosseisud mustalt ka läbi mängida. 

Päevapaelad on seotud

Täna kogesin taas, et võta kui palju tahes ette, aga päevaga saab tehtud täpselt päevajagu asju. Oli plaan küll, et teen veel õhtul Polkovniku leske edasi, aga Lepatriinud nõuavad oma. Niigi olen natuke pinges veel. Ühelt poolt tahaks juba fikseerima hakata, aga teiselt poolt peaks neil just võimalikult palju proovida laskma. Homme olen heldem. Täna lihtsalt tahtsin lõpuni jõuda ja palju aega läks korralduslikule poole ka. Samas sai mingi ülevaate kostüümidest ja Kristjan ehk sai ka pildi. Nädala lõpupoole hakkame Heleniga vaatama, kuhu me veel saame neid üleminekuid teha. Seda enam, et aega on. Miks siis mitte veel proovida? 

Hing on endiselt rahulik, õnnelik ja tasakaalus. Kas see jääbki nüüd nii? Et kui oled nii hirmsat moodi viiekümneseks saamist põdenud, siis viiskümmend olla on juba nagu lõputu jalutuskäik vikerkaarel? Ma tean, et päevad pole sugulased, aga mingi stabiilsus on küll tekkinud. Enamasti teevad kõik asjad rõõmu. Või panevad naeratama. Huvitav, kas mingi muutus toimub ka kuuekümneseks saades? Hakkan uuesti lahmima ja lollusi tegema? Peaasi, et päevad püütud saaks? 

Kohati ei jaksa enam tegelikult nüüdki. Muidugi iseasi, kus ma kümne aasta pärast paiknen? Ma väga loodan, et kirjutamine saab nüüd natuke suurema rõhu. Lavastada on vahva, aga ma ei ole nii särav enam, et jaksaksin võõrast teksti kuidagi vahule kloppida. Eriti, kui ei taha enda igavaid vahendeid kasutada. Noored on selles suhtes palju aidanud, et ikka veel tekib tahtmine ja julgus proovida. Made in China aeg tuleb meelde. Aga Made in China´s me ikka võtsime väga vabalt. Ja ega ma üldse ei teadnud päris viimaste nädalateni, mida me teeme või mida me vormistame. Isegi žanri ei teadnud Lihtsalt proovisime. Aga see oli ka trupp, kes oli valmis proovima. Ja ega noored alla ei jää. Lihtsalt ma ise pole enam eriti väsimatu. 

Loomulikult peab tegema järjest rohkem tööd, et mingiski vormis püsida. Kirjutada meeldib mulle rohkem, kui lavastada sprotikarbi lavale ning lavalt maha rändamist. Niigi hea, et hakkasin Indrekuga arutama lendamisi ja ülevalt tulekuid. Mingi aktsendi annab see kohe ka muudesse lahendustesse, aga mingi asja pean kuidagi terviklikult lahendama - "toolide ballett" peab olema ikkagi midagi omaette. Täna korraks plahvatas, et tegelikult on Heino ja Vladislav kostüümis ja valmis, kui Mia ja Timi meeleheide on kõige suurem. See on nii armas, kuidas nad on üksi ja jõuetud ja isegi ei tea enam, kuhu nad tahavad. Ja ma kunagi ei saa viimases stseenis aru, kas ohkavad näitlejad või ohkavad tegelased. See on nii orgaaniline ja nii hilja alati, et võivad ohata ka näitlejad. :-) 

Aga homme murrame läbi. Juba homme sõlmime kinni uued päevapaelad, et ülehomne saaks parem!

minu sees on rahu

Ühel päeval juhtus nii, et minu uksele koputas Rahu. Ma tegin ukse lahti ja ei märganud seal kedagi, silmitsesin kõrgemat trepimadet ja alumist, aga keda ma ei märganud - oli Rahu. Seda enam, et kui ma ukse lahti tegin, lipsas Rahu juba kiiresti mu tuppa. Nagu kass jalgade vahelt läbi vongeldes. Rahu istus sel ajal diivanil ja itsitas pihku, kui mina uurisin koridori. Rahu jõi ära mu sidrunheina tee ning limpsis melonit. Aga siis tulin tuppa ja korraga otsustas Rahu peitu pugeda. Ta puges diivani taha ja roomas kapi alla. Ronis riiulit mööda üles ning potsatas teekannu. Aga mina isegi ei aimanud seda. Alles õhtul, kui voodisse läksin, puges Rahu mu kaissu ning sellest ajast on ta minuga nii lähedane, et keegi ei mõista enam - on meid kaks või üks. 

Põgene, vaba laps!

10 aastat arutelusid, koosolekuid ja istungjärke Euroopa Liidus kõige kõrgemal tasemel ning tulemus on lõpuks käes. Tasus neid miljoneid ikka kulutada. Homme hommikul keerame jälle kella. :-) Euroopa Liit võitis. Aga - meil on õigus seda ise otsustada lõpuks ometi!  Ometi keerame siiski. Ja ilmselt surmani. Kuigi mõned suveaja usklikud väidavad muud. 

Kirjutan praegu Smuuli "Polkovniku leske" tänapäeva ja kuigi ma olen viimastel aastatel üsna uuendusmeelne inimene, ikkagi ei saa aru, miks Inglased peavad EU kaluritel tänasel päeval oma vetest lubama tasuta kalu püüda? Vaatamata sellele ma ikka pooldan oma kodumaad Euroopa Liitu, sest see annab mulle vabaduse ja ilmselt ühel hetkel alistame ka need mõttetud inglased, kes oma kadeduses tahavad oma kalavarusid ainult endale hoida. On ahnepäitsid. Vastikud inimesed. Ma isegi suudan neisse halvustavalt suhtuda nagu suurele kodumaale sobiv.

Siiski - järjest rohkem tekib tunne, mida küsis kunagi üks minu kaasaegne keskkooliõpilane oma lõpukirjandis kohe-kohe vabanevas Eesti NSV-s - 1988. aastal. Nimelt - ENSV võitis küll koos oma suure ja südamliku liitlase NSV Liiduga II maailmasõja, aga miks meil siis ikkagi viinereid ja banaane poes müügil pole? Kuigi kaotanud Saksamaal võis iga kaheline koolilaps seda kõike endale lubada. Nii viinereid, kui banaane. Ometi nemad ju kaotasid sõja? Mida me selle sõjaga siis võitsime tegelikult? Oli tollal see rumal küsimus keskkooli õpilasel ENSV-s.  

Praegu tekib järjest enam küsimus, mida me selle Euroopa Liitu astumisega siis võitsime? Ja ma ei pea silmas kella keeramist, millele oleme kulutanud sadu tuhandeid komisjonide raha, kui mitte miljoneid? Vaid hoopis seda, miks me terroriseerime vabu inglasi nõudes neilt kalastuskvootide suurendamist prantslaste ja hispaanlaste kasuks? Aga tegelikult on mul isiklikult hoopis lihtsam küsimus - kuidas ma seletan oma 13 aastasele lapsele, et ta ei saa enam elada tulevikus oma armastatud majas, sest mingi tema isast 6 korda suuremat palka saanud Eesti EU saadik unustas õigel hetkel öelda tema isast 5 korda suuremat palka saavale Eesti ministrile, et põlevkivi enam põletada ei tohi. Või siis see minister ei saanud hästi aru. 

Ega ei oskagi muud öelda, kui seda, et tema mõte Floridasse kolimisest pärast kohustuslikku hariduse omandamist Euroopa Liidus on väga hea mõte! Põgene, vaba laps! Ja ma tean, et ma ei näe teda siis niigi palju, kui praegu, aga vähemalt ei pea ta enam kruvima oma kella igal aastal ja vaidlema selle üle, kas õigem on suveaeg või talveaeg. Ta ei pea ennast lollina tundma, kui arvab, et suveaeg ei ole Põhjamaadele kõige mõistlikum. Pealegi makstakse Floridas erinevalt Eestist ettekandjatele ka päriselt palka, millest saab osta korteri, kasvatada lapsi ning tasuda isegi oma elektriarve. 

õnnitluskaardid

 Lugesin täna hommikul dushi alt tulles ja kuivades veelkord õnnitluskaarte ning avastasin, et seal oli üks väga ivakas ütlus, mille üle oleksin tahtnud kohe arutlema hakata. Marika oli kirjutanud, et õpiks rahul olema sellega, kui soovid suurenevad, aga võimalused vähenevad. Kummaline, et enne 50-seks saamist oleksin ma selle mõtte peale plaksutanud - just selliseid hirme ma läbi elasingi viimased aastad, aga pärast olen kuidagi hoopis vastupidi - soovid on kuidagi keskendunud ja vähenenud, aga võimalused kasvavad iga päevaga. Eks see eeldab muidugi seda, et inimene elab paanikas need viimased aastad, mis enne järgmise kümnendi täitumist elada on võimalik. Poleks pidanud nii paanitsema ja kartma lihtsalt. Tegelikult on elu siinpool "ekvaatorit" hoopis rahulikum ja helgem. Aga ikkagi ma üle 80-e eriti ei viitsiks. Vähemalt mitte nii nagu ema praegu lohistab oma päevi õhtusse. 

Loomulikult oli õnnesoovide hulgas veel palju kenasid mõtteid ning ütlusi, aga muud olid siiski ootuspärasemad. Täna Paunvere poiste viimane pilguheit. Varsti Ükssarvik. Ega peabki hakkama uuesti Eesti poole pöörama. Tee, mis tahad - mulle Eesti sobib kõvasti rohkem, kui muud maailmad. Väike Eestis urgitsev Urki :-) Ja teine asi - kes seda siis veel teeb, kui mitte mina? :-) Kui nüüd ülbe olla. 

P.S. Suitsetamine ei tulnud täna mõttessegi enam. Sain vist ikka õigel hetkel sabast kinni. Homme Tegelasega Tartusse. Siis pole ka vist vaja muretseda. Ja kui varsti on nädal juba vastu peetud ilma suurema küünenärimiseta, siis võib küll öelda, et seekord läks veel hästi. 


Lahkumine Viljandist

Täna siis viimane päev Viljandis. Hulkusin hommikul linnas ringi ja tagantjärele tundus nii põgus aeg. Ei jõudnud isegi kõigiga kohtuda, kellega kohtuda tahtsin. Ilm on ka heitlik. Nüüd viimane proov ja õhtul sõidan koju ära. Lähen dushi alla ja naudin seda, et järgmisel nädalal enam kotti ei pea pakkima. Seda enam, et mitmed muudki asjad kisuvad vägisi Rakvere poole. 

Vahepeal hakkasin jälle suitsetama. Päris raske oli see stepsel seinast välja tõmmata, aga praegu sain jälle hakkama ja pean vastu. Lihtsalt kodus oleks kergem seda teha. Aga tuleb hambad tangi suruda ja jälle priiks lennelda. Väga hea oli mitte suitsetada ja sellele mitte mõeldagi. Aga saan hakkama seda enam, et nüüd ma tean, kuidas see käib - lihtsalt närid paar päeva küüsi ja tahtejõuga lihtsalt ei tee. Mõne aja pärast hakkab see ise ära hajuma.

Volli

Sõlmin just otsi lahti, et Viljandi poole teele asuda ja saime vist hommikule ringi peale. Ikka jääb otsi lahti veidi, aga suuremad asjad peaks nüüd korras olema. Homme tuleb hull sõidupäev muidugi.

Täna tuli Volli, istus veidi meie diivanil ja ajasime juttu. Kummaline on mõelda milliseid Vollisid ma olen oma elu jooksul ikkagi näinud. Alates Smaragdlinna võlur Goodwinist ja lõpetades nüüd selle rahunenud vana mehega, kes istub me diivanil ja jutustab, kuidas natuke tühi tunne on mõnikord sees. Muidugi on sellest ka aru saada, aga ikka ei taha leppida sellega, et ta mitte midagi ei teeks teatris. 

Siis hakkad mõtlema, et peabki natuke ise ka rahulikumalt kõike võtma hakkama. Täna jälle ei mäleta, kas ma verevedeldajat võtsin? Natuke on magamata olla, aga järgmisest nädalast vähemalt ei pea enam sõitma. Kuigi Vollile juba lubasin, et käime Haljalas ikkagi ära surnuaial. 

Mõnikord tekib küll tunne, et mingi 30 aastat ongi veel, et sinnani jõuda, aga samas - 30 aastat on ikka paras ports aastaid veel. Parimad päevad peaks ju siis ees olema? Kui nüüd uskuda kõike seda, mis tekstikirjutajate kohta räägitakse. Kindlasti kogemus teeb tugevamaks, aga samas on tekkinud ka mingid kerged hirmud. Kirjutasin täna "Ilmaruumi eksinud" sünopsise Taunole ära ja arendasin natuke ühte teksti, mis ta tahtis, siis tundus, et midagi hakkab jälle korduma. Jumal, kes aja ning teaduse arenedes jääb üha ahtama eikellegimaa servale kõõluma. Ja kohe hakkas kujund ka tekkima jälle... Külvasin te aeda viigipuid ja leedreid... Ning siis saad aru, et see on seesama vana mõte - me aeda külvas aastaid aeg... 

Ja siis vaatan Vollit ja mõtlen, et ta on pisut aeglasem, rahulikum ja mõtlikum. Kuigi ise olen tegelikult samasugune. 


me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrvale Hawking. Universum võib ju mõõtmatu olla, aga inimkäbide teadvus suundub ikka seda väikest ahtakest rada mööda, mille kohta Hawking ütles, kui üks murdosa aine kujunemisest ilmartuumis oleks käitunud teisiti, siis me ei saaks enam küsida - kas Jumal on või mitte? Siis oleks ta olnud. Ka Hawkingu arvates. Seekord läks teisiti. Ilmselt peame teda veel mõned miljardid aastad ootama. Toda - Jumalaks hüütut. Seni elame singulaarsuses. 

pärast päevapüüdmist

Lõpuks ometi olen vana. Ja ega tegelikult on Svenil õigus, see ei olegi nii halb, kui see välja paistab. Samas on nüüd 50 aastat jälle muretu. Tegelikult tuleb rahul olla. Võib olla isegi rohkem. Nagu ma iga päevaga aina enam avastan, et kui sa ei ole õnnetu, siis on tegelikult isegi liiga hästi. Muidugi oleks äge ollagi permanentselt õnnelik ja hing sees laulmas. Mingil määral ta seda ju ongi. Oleks patt kurta ja kaevelda. Seega - elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad. 

Juubeli tähistamine oli väga tore. Kõik olid nii soojad, siirad ja sõbralikud. Olen ikka üks pööraselt rikas issanda päevakoer. Kindlasti pole ma seda kõike ära teeninud, aga mõnikord on tõesti hea tunda, et sinust hoolitakse ja sind armastatakse. See on ju nii inimlik. Või nagu Ristikivi ütleb: "jäägu veel lootus võllagi varjus, et aja käskjalg vahusel hobusel kappab üles keelatud klaasmäest..." Siirus on minu kultuuris oluline, aga lootus on ka kena sõbramees.  Kõik kingid on koju jõudnud ja lillevaasis isegi mõned lilled, kes mind Viljandist tagasi ootama jäävad. 

Oli hea istuda hommikuni üleval ja vaikselt tiksuda. Polegi enam pikalt sedasi suutnud. Magamine on mömmidele. 

Viljandis

 Esmaspäeval asusin Viljandi poole teele. Olen nüüd kohal ja töö juba käib. Ilusad ilmad, kaunis teekond - mõnikord peabki inimene lihtsalt jalutama, isegi kui autoga kulgeb. Ja loomulikult toredad inimesed. Aga inimesed on vist kõikjal toredad. Või on see ka mingi vananemise märk?





Viljandis on ka kõik kena, puhas ja kuigi mõned tänavad ilmselgelt veel valmisteks korda ei saa, siiski võib juba eeldada, et talv tervitab Viljandit natuke mugavamates oludes. Kahjuks on valgel ajal võimalik jalutada vaid hommikuti, muidu oleks väga tore loojuvas päikeses lossimägedes konnata, aga jõuan jah kahjuks alles pimedas välja. 



Päeva palvehelmed

Päevad on päikesega palistatud, sügis sulab su silmades. Nii see hakkab. Uus hooaeg, uued tööd, uued laulud ja lood. Iga päevaga kasvad enda sees suuremaks, vanemaks, aga alati mitte kannatlikumaks või targemaks. Pigem kärsitumaks. Pigem kipuvad päevakaevud aina ahtamaks kuivama. Päevapõud pigem tekitab janu juurde, kui kustutab seda. Nii palju on teha, aga siis võtad hoopis jälle kitarri kätte ning tund sõrendub sõrmede vahelt, pudeneb põrandale nagu kruusikillud. Pühid nad kokku, näpid veritsevate sõrmede vahel kõik päevapalvehelmed ükshaaval läbi ja hakkad uuesti otsast peale, kuigi akna taga sulab sügis silmades... 

Kui keegi leiutab kunagi masina, millega aega peatada ning lasta tal teatavail hetkedel sinu kõrval seista ja jalalt jalale tammuda, siis saaks sellest mehest ilmselt kümneid kordi rikkam mees, kui keegi iganes on läbi aegade kosmoseruumis suutnud olla. Mees, kellele kuuluvad aja varasalved? Kurat küll, temaga tahaks alles kohvi juua!

Aga nii rikast inimest pole veel maailma sündinud. Või kui, siis kuskil Tiibetis. Aga tema ilmselt kohvi peale oma päevi ei parselda. Tema näpiks oma päeva palvehelmeid ja elaks igaveses rahus ning igavesti läbi kõigi tsivilisatsiooni arenguastmete. Ja alles kunagi kauges tulevikus vaataks ta enda ümber laotuvat päiksesüsteemi kõrbe ning mõtleks: ilus aeg oli, kõik need miljardid aastad, aga nüüd peab veidikeseks tukkuma seadma. 

mõnikord ma mõtlen, kes ma olen?

Mõnel hommikul olen ma ports jahtunud spagette. Lödisen voodist välja ning joon oma kohvi, lootuses, et see muudab mind võluväel vähemalt Eduardvildeks. Aga ei muuda. Mõnikord olen ma juba hommikul ärgates karge nagu varahommikune metsjärv või talisuplus. Siis helistan ise Eduardvildele ja ütlen, mida ma tast arvan. Vähemalt mõttes. Ärge küsige miks just Eduardvilde. Las ta olla. Mõnikord olen ma terve päev nagu märtsijänes ja kübarsepp teelaua taga. Mõnikord keravälk ja mõnikord lihtsalt tuul. 

Aga mitte kunagi ei ole ma troopiline vihmamets, kohvi-istandus või tohmas ladina-ameeriklane. Ma ei tea, mis mul sellise maailma vastu on. Kuumus ja niiskus ei ole minu teemad, kui nad käsikäes kuskil vihmametsades või mägedes kondavad. Rannaliival saame kergesti sõpradeks.

Mõnikord olen ma üksinduses ekslev Juhanliivi luuletus, kusjuures üks noist põletatuist, millest meieni pole jõudnud muud, kui vaid kahvatu kaja ja vilets rütmitunnetus... Mõnikord olen viirastus linnusevaremeis. Siis täiskuu uinunud linna kohal. Ühel suveõhtul olin näiteks igatsus ja täiskuu korraga. Sõitsin tookord pikalt läbi öö ja tundsin, kuidas iga läbitud kilomeeter mind aina sügavamaks muutis. Oleks tee tookord pikem olnud, kui Setomaalt Rakverre, oleksin hommikuks oma emotsioonide kaevupõhjas uppunult lamanud. 

Mõnikord olen ma jalutuskäik pargis. Mõnikord olen pikk pilguheit argipäeva tahavaatepeeglis, kus vilksatavad kõik need inimesed, kes mulle elu jooksul on armsad olnud. Mõnikord olen ma jõulud ja jaanipäev. Mõnikord laul. Mõnikord rulluisutamine ja sibul. 

Oma halvematel päevadel olen ma paks ja virisev vanamees, kes pole veel habemesse kasvanud ja hallitusega kattunud. Siis ei tahaks ma mitte kedagi näha ja mitte kellegi silme alla sattuda. Aga mõnikord siiski pean. Sellistel hetkedel aitab mind teater ja need inimesed siin. 

Mõnikord olen ma lihtsalt päkapikk, kes armastab kingitusi teha. Kes paneb karbiga kõrsikuid kellegi auto klaasipuhastajate vahele. Või meepurgi sussi sisse. Või luulekogu, mille väsinud poeet talle Tallinnas kinkis, kellegi tundmatu bussireisija mantlitaskusse. Kes tuleb ja läheb nagu polekski teda olemas. Mõnikord olen ma nagu võilille-ebe, mis tuules lendleb ja kuskile kaob. Siis mind enam ei olegi. See juhtub  kõigiga, aga õnneks ei tea  keegi kunagi seda ette, millal ärkame oma viimaseks päevaks. 

minister ja mustrid

Täna leidsin vanadest teatri märkmetest ühe kunagise novelli idee, mida Indrekuga mingil Tallinna retkel arendasime. Tol ajal veeti ka dramaturge miskipärast ministeeriumisse aastakohtumistele kaasa. Marika oli ja Indrek. Üllar ja kas äkki isegi müügijuht? Ei mäleta enam täpselt. Novelli sisu oli järgmine:

Kultuuriministeeriumisse tuleb uus minister, kes on kaunis valdkonnavälise taustaga. Mingi ehitusfirma läbikukkunud juhataja või midagi. Külastades Ruhnut või Kihnut kingitakse talle kohalike memmekeste poolt mustrikirja kindapaar. Mõni aeg hiljem ilmub ministri kabineti seinale tabel, kuhu hakatakse rahastusvoogusid üles märkima. Otseselt ei muutu ükski valdkond rikkamaks ega vaesemaks ja mõned uued prioriteedid on küll väga ootamatud, kuid neile leitakse ka põhjendusi ning isegi tunnustatakse ministrit julgete otsuste eest. Lõpuks seisab minister üksinda oma tabeli ees ja sealt vaatab vastu tolle Eesti väikesaare kindamuster. Selgub, et minister püüdis rahastuse eelarve tabelisse joonistada just nimelt seda. 

Minu arust oli see Indreku mõte, et ükskõik kuidas rahastamist ka loksutada, siis mingi loogika jääb sinna ikkagi alles. Alati leidub neid, kes kiruvad nagu ka neid, kes tunnustavad. Igal juhul - miskipärast sõitsime Indrekuga kahekesi tagasi autos hilja õhtul. Käisime vist mingit lavastust vaatamas veel? Olin järgmisel päeval selle idee üles märkinud. Kummaline, et see fail kõik need aastad seal arhiivis on üleval rippunud. Kui palju sealt veel igasugust sodi võib leida. 

lauge aeg

Viimastel päevadel on kuidagi äärmiselt rahulik ja lauge olla. Kas see ongi see 50, mis hakkab kohale jõudma. Mitte midagi ei lähe enam korda. Lihtsalt teed masinlikult asju ja lükkad need kõrvale, mis üldse ei huvita. Kulged omas tempos ja vahid ammulisui tänaval inimesi. Miskipärast tunduvad nad kõik viimasel ajal kuidagi kaunid ja omapärased. Tahaks igaühega pisut juttu ajada ja kuulata, millest nad mõtlevad. Mille üle rõõmustavad. Isegi blogi ei viitsi pidada. Kuulan Dagöt ja olen omas mullis. Küte, Pulmad, Näitleja, Muusik, Sahk, Kuula kuula, Maantee... 


Täiesti varastatud pilt. Isegi ei ütle, kust varastasin. :-) Imede eest pole keegi kaitstud.



pühapäev, Böll ja päiksetriibud

Pühapäev pikutab päikesetriibus põrandal. On lõuna. Päevakassid on söönud ja tukuvad. Kelladki tiksuvad aeglasemalt. Üks suss on keeranud oma nina välisukse poole nagu hakkaks ta kuskile minema. Kuhu on minna ühel villasel sussil, kui sügis juba tänavatel ringi kolab? Aeg ripub õhus ja haigutab. Nagu iirlased pidid Bölli väitel armastama öelda: kui Jumal lõi aja, siis lõi ta seda nii, et küll saab. 

Sügis

Sügis kõnnib linnas, mantlihõlmad lahti. Ta astub ootamatult mu selja taha ja koputab õlale: "Läheme, istume kuskil." Me läheme kohvikusse. Juba on tunda, et kohvikuõhus on soojust. Pühin prillid oma t-särki udust puhtaks. "Kuidas läheb?" küsib sügis. Ma ei oskagi talle midagi tarka vastata. Ütlen hoopis: "Sul on ilusad silmad." Sügis lööb pilgu maha ja naeratab. Ma näen, et talle meeldib see, mis ma ütlesin. Võtan ta vahtralehtedest kirju mantli ning riputan varna. "Mida ma sulle tellin?" küsin Sügiselt. Sügis keerutab oma sompus silmi ja naeratab siis korraks pilvekulmude vahelt, kui ma pakun, et äkki joome teed? "Jah, piparmündiga palun." sosistab ta tuulena mu kõrva. Tellin teed ja istume aknaalusesse lauda. "Mulle meeldib siit möödujaid silmitseda..." pomiseb Sügis.

Me istume vaikides. Sügis vahib aknast välja. Ettekandja toob teed, ta on veel noor ja ei tunne Sügist. Ilmselt isegi ei märka ega näe teda. Ta vaatab küsivalt mulle otsa? Kuhu panna teine teetass? Osutan Sügise poole enda vastas. Ettekandja kehitab õlgu ja asetab teise teetassi minu vastu. Kööki tagasi minnes näen, kuidas ta teisele ettekandjale mõista annab, et minuga pole vist kõik korras. Ta ütleb midagi, mida ma ei kuule, tõstab siis kaks näppu ja vaatab minu suunas.  Märgates, et ma tema poole vaatan punastab ja põgeneb tagaruumi. Teine ettekandja on vanem, elukogenum. Ta tõstab käe ja viipab Sügisele. Sügis noogutab. "Ära tundis," muheleb ta tassis mett segades. Limpsib siis lusika puhtaks ja paneb alustassile. 

"Kuidas sul läheb?" küsib ta järsku ja jääb mulle ootamatult kargete silmadega otsa vaatama. Ma tean, et ma ei saa talle valetada. Ta ju tegelikult teab, kuidas mul läheb. Aga ta on viisakas. Veidi jahe, aga viisakas. Ma vaatan aknast välja ning naeratan. "Kenasti," vastan talle julgelt silma vaadates. Seekord on rõõm seda Sügisele öelda. "Kenasti. Ma vist armastan elu." Sügis noogutab. "Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea." 

Me joome vaikides teed ja vaatame aknast välja. Mööduvad kaks poissi, üks neist rebib teisel mütsi peast ja tahab selle puu otsa visata. Sügis puurib oma pilgu poisi kuklasse ja poiss peatub. Ta vaatab ringi, ei märka kedagi, aga annab siis sellegipoolest mütsi oma kaaslasele tagasi ning nad longivad edasi. Veel ristmikul heidab poiss pilgu selja taha ja märkab siis meid. Ta ei saa hästi aru, mis temaga toimub, aga pöördub ja jätkab teed, veel kaugeltki meie suunas üle õla pilke heites. 

Mäletan enda esimest kohtumist Sügisega. Olin siis alles väike poiss. Veel väiksem, kui too mütsinäppaja. Läksin kooli, olin tige maailma ja eriti oma ema peale, sest milline närune hing peab ikka inimesel olema, kui ta oma armsa lapse keset suve kooli kupatab! Korraga ma libisesin ning kukkusin. Vaatasin enda ümber ja märkasin, kuidas kojamees sügislehtedesse luuaga hommikut maalis. Tõusin ja silmitsesin kohta, kus ma libisenud olin - teel oli jäätunud lomp. Kuulsin pea kohal kluugutavaid kurgesid, tõstsin pilgu ja tahtsin neile juba lehvitada, kui korraga tundsin, et keegi mind vaatab. Pöördusin, käsi luikedele lehvitamiseks tõstetud ning silmasin teda. Ta seisis kollase maja nurga juures. Tal oli seesama vahtralehtedest värviline mantel seljas, hõlmad eest lahti. Lehvitasin talle luikede lahkumiseks tõstetud käega, ta vaatas minu poole, naeratas oma pilvekulmude vahelt piiluva päikse silmadega ja pöördus ning kadus siis maja nurga taha. 

Niimoodi kohtusin Sügisega esmakordselt. Pärast seda oleme sageli koos kohvikus istunud. Mõnikord kõnnime ka pargis või istume keskväljakul pinkidel ja joome topsidest kohvi. Mulle meeldib tema seltskond. Mitte, et me lobiseks. Ei. Enamasti me vaikime. Aga Sügise juuresolekul on isegi vaikusel värv. Temaga koos on võluv vaikida. Seekord ma lihtsalt pidin talle ütlema, et armastan elada. Mulle meeldib elu. Ma olen selleks lõpuks ometi valmis. Üle aastate. 

"Siis on kõik hästi. Siis on kõik hea," oli ta öelnud ja tal oli õigus. Ma kirjutan ja kõnnin. Mul on kõik, mida hing ihkab. Või peaaegu kõik. Piisavalt, et püüelda. Ma olen terve ja mul on töö, mis mind puudutab. Ma olen olemas ning tunnen Sügist. Vähe sellest. Ma olen olemas, tunnen Sügist ja joon temaga koos teed, kui akna tagant möödub kaabuga vanem mees. Ma tean teda küll. Me oleme Selveris kalaleti ees sageli kohtunud. Vanem mees ajab alati selle heatahtliku pilguga teenindajaga juttu ning ma alati kadestan teda. Mulle meeldib tegelikult see heatahtliku pilguga teenindaja ja tahaksin ise talt midagi paluda, et siis teda tänada ja talle korraks sügavalt silma vaadata. Mul on alati tunne, et kui mul õnnestub ta pilku püüda ja sinna sisse vaadata, siis muutun ka mina paremaks inimeseks. 

Vanem mees akna taga, kergitab kübarat  ja viipab Sügisele. Sügis noogutab vastu ning juba läheb mees edasi. Küllap on neil hiljem omad plaanid, aga praegu istume meie Sügisega siin ja vaikime värviliselt. Tee saab otsa. Sügis sirutab end. "Ma olen nüüd linnas, kui midagi on, siis otsi mind üles," ütleb ta muheledes. Tõuseb, võtab oma vahtralehtedest kirju mantli ja kaob nagu poleks teda olnudki. Ettekandja tuleb mu laua juurde ja koristab tassid. See on jälle see noorem ettekandja. Enam ei näi ta mind imelikuks pidavat.

"Kas teie kaaslane juba läks?" küsib ta. Vaatan tütarlapsele otsa ning noogutan. Püüan oma silmadesse võluda seda heatahtlikku pilku, mida ma Selveri teenindajalt olen enda arvates õppinud. Vist õnnestubki. Ettekandja naeratab. Maksan arve ja tõusen ning hakkan ukse poole minema. Ta tuleb mulle järele. Ma peatun juba ust pooleldi lahti hoides. "Teate, mis?" alustab ta siis punastades ja pilku maha lüües. "Jah?" julgustan. "Teate, mis... Tervitage oma kaaslast minu poolt. Kui te teda muidugi kohtate." Jah, loomulikult ma tervitan Sügist noorukese ettekandja poolt, kes häbelikult oma põllepalistust sõrmitseb. Ta on nüüd Sügisega tuttav. Naeratan ja lahkun. Sügis on linnas. Kõik on taas hästi. Kõik on taas hea. 


silmapiiril tasakaalu hoidmas

 Mõnikord haaravad sündmused inimese enda hõlmade vahele ja inimene ei saa ise sageli arugi, mis temaga juhtus. Aga ma ei usu, et see oleks halb. Lihtsalt liiga palju mõttevahetusi täna mehe kohta, kes nädal tagasi veetis oma päevi haigevoodis lamades ning jõudu kogudes, et õhtul rulaatoriga koridoris mõned tiirud teha :-) Aga mulle meeldib elu ja teater. Isegi lamades on siin kuidagi rahulikum. Vist hakkab tekkima see vanainimese hirm, et jään millestki eemale. Siiski ei pidanud kabinetis kaua vastu ja kolisin end fuajeesse. Lihtsalt vähem inimesi, kes mind haletseva pilguga vaatavad. Minu tänane kabinet :-)


Öösel hakkas mingil hetkel Vargamäe Jussi lugu elama. Lihtsalt ärkasin hommikupoole ööd üles, tõusin voodiservale istuma ja hakkasin Jussi mõtet kausta üles kirjutama. Alles mõni hetk hiljem jõudis kohale, et keha ei tõmbunudki enam istuli tõustes korraks krampi:-) 

Jussi mõte on aga hommikul lugedes kaunis sarnane selle teadlase looga, kes tahtis proovida, et mismoodi narkootilised ained mõjutavad mõtlemist. Tõmbas end tohma ja tuligi geniaalne idee. Siis sai pea selgeks, istus ja mõtles, et mis kuradi geniaalne idee see oli? Aga meelde ei tule! Mõtles ja mõtles ning otsustas, et tuleb veel kord end tohma tõmmata. Pani laksu, geniaalne idee koputas kohe jälle õlale - elu nagu spagetiwesternis! Aga seekord oli tüüp kavalam, kirjutas idee kenasti märkmikusse üles ja siis, kui pilt klaariks läks, luges uhkelt: "banaanikoor on suurem, kui banaan"! Palju õnne. Nii need geniaalsed ideed sünnivad. 

Jussi mõttes on selles suhtes vähemalt mingi iva olemas. Kuna lugu ise oleks "Vargamäe veerel" ja Juss on ju lombakas, siis sain mingi kujundilahenduse alge, et lombakas Juss peab tasakaalu hoidma mingil kitsal pinnal, nagu raudteerööbas meie lapsepõlves. Aga kust leiab Juss Vargamäel raudteerööpa? 

Okei - olen loll, aga vähemalt on mingigi kujundi printsiip olemas. Nüüd tuleb mõelda ainult veel välja, millel kuradil võis tollane sulane tasakaalu hoidmas käia? Heinaredelil? Soosillal? Kraavikaldal? See peaks ju olema mingi serv Vargamäe veerel? Siis äkki silmapiir? Kuidas hoitakse tasakaalu silmapiiril?

Põhiline, mis märkmetes mõttena mõjus - Juss otsustab enne surma, et kui kukub paremale, siis poob end üles. Kui kukub vasakule - tuleb Mari tema juurde tagasi. Ja siis on olemas ka alguse paralleel - kui Juss enne esimest poomiskatset teeks sama? Siis, kui Mari talle heinamaal kandadele niidab? Seal ju ometi kukub mees õigele poole. Kui vaid teaks, mis kuradi asi see on millel tasakaalu hoida! 

Mismoodi näeb välja silmapiir? Mismoodi näeb välja ühe kuramuse sulasepoisi raudteerööbas 19. sajandi lõpu Vargamäel?

hommikud ei ole õed

 Tegelikult ei meeldi mulle üldse telefonis kirjutada, aga arvuti-aega pean hoidma tööasjade tegemiseks, nii vähe, kui teda ka praegu on.

 Eile tundsin juba korra, et olen vist natuke liiga teinud endale, aga õhtul võtsin mati ja lamasin parteikoosolekul ja hakkas natuke parem.  Tegelikult võiks üldse inimesed rohkem lamada. Või kõndida. Eriti loogiline oleks koosolekuid üldse püstijalu pidada, siis oleks need tunduvalt tulemuslikumad. Ja ka lühemad ilmselt.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas iga hommik, mil ma ärkan pärast haiglast koju pääsemist on nii isesugune. Erinevad valud. Erinev tuimus. Tundub, et labajalga enam elu ikkagi tagasi ei tulegi.  Aga vähemalt olen ma sirge ja ei valuta enam tükkideks. 

Mulle meeldis haiglas hommikuti see, kui õde tuli kell 6, sihtis sind oma relvataolise esemega, mask näo ees ja teatas sulle siis su igapäevase kehatemperatuuri. Meie igapäevast kehatemperatuuri anna meile tänapäev. Selles oli midagi turvalist. Ja ühtlasi oli see märk sellest, et voodi tuleb üles teha, protseduurid algavad. 

Nendes hommikuvaludes on iga kord mingi erinev iseloom ja see teeb murelikuks. Aga siis võtan oma tabletid sisse ja hakkab parem. Valud kaovad ja tekib tunne, et " suudan hüpata üle lompide". Aga pealelõunal või õhtupoole hakkab kõik uuesti ja ma kohe ootan, et saaks oma tabletid alla kugistada. Meie igapäevaseid tablette anna meile tänapäev. 

Aga mis saab kuue päeva pärast, kui tabletid peavad ära jääma ja tulengi tagasi päris elu juurde, kus ongi valud ja teadmatus. Vähemalt on mul nüüd dr Heinola telefoninumber. Loodetavasti ei tule seda siiski kunagi muuks kasutada, kui talle heade soovide edasiandmiseks enne jõule või midagi. 

Valudest rääkides, hommikul kirjutas ka tõlkija Triinu jälle. Arvas, et saan tema käest tappa, kui ma Klaaslapsest mingit tibuemmetsemist hakkan tegema. Et Maarja Kangro ei ole mingi tibuemme. Lohutasin teda, et olen kenasti aru saanud Maarja Kangro mõttest ja tseremoonitsemine jääb ära. Tuleb täpselt samasugune valus karje nagu autor seda ennast piinates on kirja pannud - lunastusega. Minu jaoks jääb see romaan puhastuslooks. Ainult valuga saab ravida valu. Siiski jõan ma selle romaani lõpus alati tundeni, et ma vabanen millestki, mida olen kogu lugemise aja kramplikult endas kandnud. Kummaline romaan. Ta ei lase mind lahti. Hästi kirjutatud, seda niikuinii, aga kuidas ta mind enda külge kinni sõlmib? 

Eile sain ka enda isikliku Klaaslapse raamatu lõpuks kätte. Kuigi tellisin ta juba 1. septembril. Apollosse jõudis ta tegelikult juba 13. kuupäevaks. Seega 2 nädalat. Aga kohaletoomine tasuta. Haiglas tellisin meeltesegaduses ka Vanast Raamatust Karude koopa, mida silmasin fb-s ja see tuli ka 13. kuupäevaks smartposti. Seega - telli, mida tahad, ikka tuleb ta kohale 13. 

Peangi nüüd tööle hakkama. Ega Lepatriinud end ise ei toimeta. Ja homme peame Kristjaniga helikujunduse üle vaatama. Siis veel parteireklaamid ja üldse hull päev. Tahaks juba jälle vastutustundetult lamada nagu haiglas. Aga enne jõule seda vist ei näe. 

viis aastat tagasi

Facebookil on komme mõningaid olulisi ja ebaolulisi asju meelde tuletada. Mõned päevad tagasi ilmus mu virtuaalukse taha noormees nimega Zukerberg, andis kella, ulatas järgmise pildi ja küsis: kas sa mäletad? 


Mõtlesin tol päeval päris pikalt sündmustele, mis toimusid viis aastat tagasi. Ma ei usu, et see just Zukerbergi plaan oleks olnud või, et ta vähkres öö läbi unetult kuskil oma New Yorgi voodikeses või kus iganes ta parajasjagu ööbis ning mõtles - mida paganat ma sellele Lennukile nüüd meelde tuletan? 

Aga tulemus oli hea. Kummaline, aga selles pildis, mis algselt kandis pealkirja: suve riismed, on küllaltki omapärane segu rahvuslikust eksootikast. Roheliseks värvitud rannakarp ja triibulised merekivid Käsmust. Tollal, viis aastat tagasi, sai neid mere äärest kottide kaupa koju tassida. Aga täna peidab end seljakotis hoopis Billie Eilishi mitteametlik elulugu fotodega. Ja ma kardan, et olen juba sellegagi hiljaks jäänud. Sia oli juba aasta tagasi nii eilne päev, et eilsemat enam polegi. Kuigi ma ise kuulan ikka veel mingitel hõredamatel hetkedel Chandelliersi. Kuidas kõik viie aastaga muutub. 

Ajal on kaunis komme oma radu kõndida. Väidetavalt olla ta selle kassidelt pärinud. Mõnes mõttes on ka hea, et aega tagasi pöörata ei anna, kuidas muidu me oma vigadest õppida suudaksime. Või nagu Selma ütleb - Issand, lase me hingel ennem küpseks saada, kui see koristatakse. 

taastumine algab

Haiglas oli palju aega mõelda. Kuna ma kõiki kaableid seinast välja tõmmata ikkagi ei saa, mis töösse puutuvad, aga pikemalt istumine on vastunäidustatud, samuti seismine ning lamavas asendis on üldiselt väga raske kirjutada, siis mõtlesin ma välja veel ühe asendi, mida vahetada. Nagu ma aru saan, siis printsiip ongi pidev asendite muutmine, et üheski liiga pikalt ei oleks ja vahepeal on hea lamada. Ühesõnaga - üks uus töökoht mu kodukontoris on sündinud!


Loomulikult on sel lahendusel ka omad nõrgad küljed, aga vähemalt saan esimesed nädalad kenasti asendeid vahetades ja aeg-ajalt ka lamades oma tegemisi jätkata. Samas avastasin, et massazhilaual on väga hea teha ka paljusid taastumiseks vajaminevaid harjutusi. Ühesõnaga - töö ja taastumisharjutused - kaks ühes. Ühtlasi on nüüd ühendatud ka mu töönurk ja puhkenurk. Lausa "nurkapidi", sest muidu ei mahtunud ma väga hästi oma kahetoalises korteris liikuma. (Teine tuba on praegu kasutusel pesukuivatustoana:-)


Väga vabandan, et voodi pole korralikult üles tehtud, aga ma ei ole kunagi kasutanud päevatekke. Vaevalt, et nüüdki hakkan. Aga nagu ma ütlesin, on sel uuel vahelduv-töökohal ka omad puudused - see sõõrik, kuhu nägu peidetakse, kipub tõstetud asendis natuke laupa väsitama. Samas - ei ole halba ilma heata - tekibki sundvajadus muuta oma asendit võimalikult tihedalt, mis - nagu ma aru saan - on taastumise puhul üks suurimaid nippe. 

Aga päeval on veel Lepatriinude kavandid ja ühtlasi pean endale ostma ka mingi viisakama mati, millel tsiviliseeritud kohtades mõnikord pikali heita, kui ma näiteks teatrisse tööle jalutan. Ja samas on mul veel juuksed kammimata ja niikuinii olen juba pool tundi peaaegu siin kõhuliasendis veetnud. Teen nüüd väikse puhkepausi ja siis "tigudele" - mulle tundub, et need suuremad teod on veel ees ootamas. 

...kui rukkipõld haljendab...

 Kodus. Minu põrand, minu madrats, minu tekk, minu padi... Minu tabletid ja minu supp :-) Nüüd võin vaid rõõmuga järgnevale pildile tagasi vaadata. Olen ühes tükis koju jõudnud. 


Panin üles ka oma uue "kabineti", aga sellest pikemalt homme. Olen tänasest reisist tõeliselt väsinud. Nii veider nagu see ka ei tundu. Ja ka järgmisele pildile ei vaata ma sugugi mitte kahetsuse või igatsusega tagasi. Kuigi need Leedu lipuvärvid lohutasid mind sageli. 


Tänane suurim töö oli loopida külmikust kõik vanaksläinud söögid rämpsu ja pesta kirjutuslaua nurgale ununenud kruus puhtaks. Ning keeta suppi.  Esimese päeva kohta päris palju. Sõin heeringat ja suppi. Heeringale lõikasin sibulat ka peale. Nüüd lehkan nagu sibul. Aga on ka juba õhtu. 

Inimesed ja autod (öine mõte)

Inimesed on nagu autod. Mõned logisevad ja kolisevad, aga viivad alati koju. Teised - kroomitud ja nikeldatud - läigivad ning on varustatud vihmasensoritega, aga teinekord lihtsalt jäävadki teele. On väsimatud koormavedajad ja vuntsitud pilgupüüdjad. Mõnele autole vaatad tänaval pikalt järele, mõnele inimesele jääd elus igavesti tagasi vaatama. 

Kes ütles, et haiglad on igavad!

Mul on palatikaaslane, keda mõttes voodikaaslaseks kutsun, sest meie voodid on kõrvuti ühes seinas (eesriie on muidugi vahel). Tema nimi on Vladimir. Tema ongi üks neist vanaisadest, keda varem kirjeldasin. See kes naerust köhima ei hakanud.

Tal pidi täna haiglas suguvõsa kokkutulek toimuma. Kõik lapsed ja lapselapsed lõid vaktsineerimistõendid läikima ja triikisid maske. Tütre mees käis eraldi veel testi tegemas kalli raha eest, et tema ka sisse lubataks. Aga - kui taevas tahab, loobib ta me päevaplaanide rattakodarad kenasti kaikaid täis.

Hommikust sõi Vladimir isukalt. Küsis Viktori käest veel võid juurde. Viktor ei armasta võid. (Viktor on see, kes naeris nii, et köhima hakkas.) Kuid pool tundi hiljem kuulsin tualettruumist õõvastavaid heliefekte. Lootsin, et sellel lool on mõni parem seletus kui: Vladimir oksendab. Aga - ei olnud. 

Vladimir on haige. Õed jooksevad sisse-välja. Kraadivad, mõõdavad vererõhku (ülemine oligi üle kahesaja), teevad süsti, võtavad vereproovi... Täielik tingel-tangel. Wot siis vanavanemate päev. Istud haiglas, oksendad oma hommikusööki välja ja ootad homset. Tütar paneb oma triigitud maskid kappi tagasi. Poeg avab õlle ja hakkab jalkat vaatama. Lapsed hingavad kergendatult, ainult tütre mees tahab kalli tõendiga linna peale laiama minna. Idülliline vanavanemate päev.

Jeesusmaria! Pühapäev haiglas - mine lolliks kui igav on juba kell 8!

Selle haigla õppisime selgeks. Nüüd võiks järgmise kallale asuda. Aga pühapäevad on siin vaiksed nagu veganite lõunasöögid. (ei saa ju rääkida, kui suu on salatit täis :-) Kolmveerand kaheksa sain oma esimese tableti. Kell kaheksa tõin endale automaadist kohvi. Aga selgub, et kohv pole seal suurem asi. Kõige maitselähedasem automaadijook originaalile on mustikakissell. Karjuv ebaõiglus. Just tekkisid probleemid kõhuga :-)

Mäletan aasta algust, kui pühapäevad olid kirjud nagu Karjala koerad. Hommikul kirikureisid, päeval käisime Märteniga traditsiooniliselt Neerutis jääaugus heaoluhormoone vallandamas, õhtul rahvatants 2 tundi. Päeval jõudis veel kaks näidendit ka valmis kirjutada. Olid ajad! Järgmisel kuul tuleb mul 30-e päeva peale kokku nii palju liikumist ja tegemist üldse, kui varem ühte pühapäeva mahtus.

Tundsin huvi, et kas mu jääaugud võisidki selle seljahäda põhjustada, kui sain teada, et lihas on suht kabe veel siiani (seega mu kevadine trennipausike ei saanud peasüüdlane olla). Aga sain teada, et jääauk seda põhjustada ei saanud. Sundasendid ja vale kehahoiak, kui juba põletik tekkinud oli. Muidu oleks ju võimlemine asja korda teinud nagu eelmised korrad. Ja siis mul plahvatas - istusin pühapäeviti kirikureisidel selles kuradi autos, kui mu selg juba kringelkõver oli. Kurat küll. Oleks pidanud ikka Rakveresse sõitma selleks tunnikeseks. Edaspidi peab targem olema. Kuigi nüüd on see kirikusse sõitmine ka keeruline, kui pausid peab sisse tegema. Ütle veel, et Jumala abiga :-) 

Suhtlesin lõpuks ka tõlkija Triinuga. Ta on endiselt sama pessimistlik ja naudib sajaga suve suremist ning kaamose reinkarnatsiooni. Aga samas kilkas, et saab nüüd päris head unekokteili tablettide näol ja vähemalt magab mõnikord. Oli kuidagi rõõmsam. Tema ju oligi see, kes mu tähelepanu Klaaslapsele kunagi juhtis. Pean teda selle eest tänama, kui see lugu tõesti lavale jõuab.

Eile jälle lugesin ja selles tekstis on lisaks mässule ja valu peitmisele ka kuratlikult head stiili. Mõned laused on voolitud kohe neid valjult ütlema. Mis sa tahad - Maarja Kangro on ikkagi luuletaja ka veel. Eks ma õhtul tänan Triinut. Seda enam, et Kafkast ja nukust ei teinud ta juttugi. Ega ma ise pole ka kirjastustega veel kaugemale jõudnud. Peabki jälle tegelema hakkama. Kurja küll, kui palju asju on tegelemata. Lihtsam oleks otsad anda, kui selle kõigega taastumise kõrvalt hakkama saada.

Pean ka siiski tõe huvides rehabiliteerima oma palatikaaslasi. Nad ei ole siiski ainult saama peal väljas. Eile seisid kaks neist rulaatorite najal koridoris, päikeselaigus ja näitasid üksteisele telefonidest videosid lastelastest ja naersid laginal nagu oleks ise veel viiesed. Üks tagus vastu sääri ja hakkas naeru pärast köhima. Lapselapsed, kes telefonist kostusid, rääkisid aktsendiga, aga eesti keeles ja sekka kostis ka täiskasvanute hüüdeid.  (Samuti aktsendiga eestikeelseid.) Ja tegelikult saavad nad ise ka õdedest väga hästi aru, kui need eesti keeles räägivad. Ja nii mõndagi oskavad nad ka ise eesti keeles rääkida. Ilmselt oli mul siis paha tuju, kui neid siunasin. Seega - võtan tagasi kõik oma kahtlused väljarändavate venelaste ja ka eestlaste kohta. Seda enam, et mulle on meenunud päris mitmed tõsised eestlased, kes ei otsi kergemat elu. Ilmselt pole siin nii üldistavat mustrit midagi. Puhas eelarvamus puges jälle mu sõrmesardellidesse. 

Eile pani Heinz facebooki pildi impressiivsest punasest kassist. Juba foto oli nii kuradi karjuv, et päris elus võib see maal lausa tappa. Ja öösel oligi käes - nägin unes, kuidas see Heinzi kärtspunane kass sealt pildilt mind taga ajas. Ise oli selline sõiduauto suurune. Ärkasin selle peale, et palatikaaslane peeretas. Sellised seosed siis maalikunstiga. Jeesusmaria, ma ütlen!

Ekspeditsioon r-kioskisse

Juba teisipäevast saati olen unistanud R-kioski külastamisest, aga alati on nii palju tegemist. Täna siis sõin kõhu täis, võtsin sisse topsitäie tablette, sidusin maski kõrvade külge, et mind poolelt teelt maha ei võetaks ja asusin teele. Ah jaa eelnevalt laadisin täis ka telefoni aku nagu seenele minnes peab tegema. 

Ekspeditsiooni algus väga edukas ei olnud. Sattusin esmalt teeninduslifti otsa. Aga koheselt tegin vajalikud korrektuurid ning peagi olin keldrikorrusel.

Filmivaatamise kogemus õpetab, et kõige vähem tähelepanu äratab inimene keldrikorrusel. Isegi siis kui ta on relvaga. Mul relva polnud, aga olin rõivastatud reetvasse bidzaamasse. Selgus, et filmidest tasub õppust võtta. Nii oligi. Keegi ei tülitanud mind.

Koridor oli pikk ja lõpus tundus, et äkki olen juba R- kioskist mööda põrutanud.

Metsavahist isa poolt on mul lapsepõlve lõpututest metsaretkedest päris hea suunataju, mis töötab küll paremini metsas, aga üldiselt ka võõrastes linnades ning hoonetes. 

Ronisin trepist 1. korrusele ja leidsin end täpselt R-kioski eest koridorist. Oma suureks kurvastusek nägin silti - L ja P suletud. Ei-noo baskin! Aitäh! Inimene riskib eluga ja siis nemad kirjutavad: "laupäev, pühapäev suletud!" Kuri, ütleks Tegelane. 

Lonkasin tagasi ja kirusin ennast, et ma eile seda retke ette ei võtnud. Jõudsin viimaseid jõuriismeid kokku võttes tagasi oma H korpusesse ja sain valgustuse.

Otse meie osakonna ukse taga, ümber nurga on kohviautomaat! Halleluuja! Võtsin prooviks kohe ühe cappuccino ja olen nüüd oma ekspeditsiooniga tegelikult isegi väga rahul. See tähendab, et saan hommikul, pärast seda, kui õde mind ainult selleks äratab, et jagada minuga mu kehatemperatuuri mõõtmise ürgseid saladusi... Pärast seda saan ma nüüd iga kell kohvi. Ja ma ei pea selleks matkama kuskile maade ja merede taga asuvasse R-Kioskisse, mis on "suletud". 

Nii on. Lähen võtan vist ühe cappuccino veel. Seda enam, et hakkan telefonis trükkimises profiks saama. Või vähemalt ujun kuskil võitjate kiiluvees vähemalt.

Meenub kuidas talvel Riina meil teatris kriitikutega külas käis ja jutustasime õhtul väikses majas, kus nad ööbisid ning siis ta rääkis, et üliõpilased kirjutavad mõnikord isegi esseed telefonis. Nii kaugele oleme siis jõudnud. 

Kuigi mis seal imestada. Ilmselt on telefoniromaan juba ammu kirjutatud ja selle autorgi  juba  väsinud tähelepanust ja end maha lasknud.  Blogipostitustest telefonis ei tasu rääkidagi enam. Ilmselt on isegi esimene telefoninäidend ja telfonistsenaariumgi kirjutatud. Kui ma kuskile püüdleks, siis võiks näiteks esimese telefoniromaani telefonis ära dramatiseerida:-) 

Valu annab järele, aga väsisin ekspeditsioonist üllatavalt tugevasti ära. Loen nüüd lõunani ja kannatan oma palatikaaslaste kalamehejutud välja. Praegu on nad suured kalamehed kõik. :-) 

tegelikult...

Tegelikult on hea, et haiglasse jäin. Jätsin unerohu õhtul ära ja ärkasin kaks korda. Nägin väga imelikke unenägusid. Üks oli nagu draamafestival mingis suures telgis. Igast küljest sai erinevatesse saalidesse, aga miskipärast näidati kõigis saalides, kuidas inimestel jalgu otsast nüsitakse. Mootorsaega, kreissaega, giljotiiniga ja viimases telgis/saalis kummardus üks väga värviline kloun mikseriga musta kasti kohale, kus lamas lehvitav naine. Teine unenägu oli argisem. Tegelane õppis saksa keelt ja oli väga kurb. Ärkasin ka pisar silmanurgas. Tunnen, kuidas mind kunagi pole, kui tal vaja oleks. 

Kell kuus äratas õde mind selleks, et jagada informatsiooni mu kehatemperatuuri kohta: 36.5. Normaalne. Naeratus ja juba oligi mu naabri temperatuur samuti naeratuse saatel normaalseks tunnistatud. Ja siis see hakkas. 

Ajasin end püsti ning tundsin, et valu parema tuhara närvipõimikus on tugevam. Kõndisin natuke, et läheks üle, aga ei läinud. Astudes jätkus see terav tuttav lõige. Proovisin kükitada ja vana kaaslane oligi tagasi. Istudes sain juba aru, et püüan jälle keha krampis hoida. Alles paar päeva tagasi sain sellest alateadlikust krambistumisest jagu.

Selles suhtes on tõesti hea, et ma siin olen. Kodus hakkaks juba muretsema. Siia tagasi pääsemine tundub igal juhul raskem, kui Bastille`i vallutamine. Eks siis päeva peale paistab. Samas on nad öelnud, et see kestabki mõned päevad, aga miks ta tugevneb. Vaatame. Sain nüüd hommikused tabletid kätte, aga kogu aeg peab keha kontrollima, et ta krambist lõdvestada jälle. 

Eile õhtul tuli palatisse üks doktor, keda olin koridori peal varemgi silmanud. Selgus, et ta on dr Tõnu Rätsep ja ta on kirjutanud närvikliinikust ja dr Puusepast romaani. Nad olid eelmisel aastal juubeli puhul ka Üliõpilasteatriga koostööd teinud, aga see segane aeg...

Koridoris on ka omalaadne näitus juubeliks üles pandud. Dr Puusepa kohta ma niipalju teadsin, et tema selle kliiniku rajaja on ja kui me Frankensteini tegime Dviniga, siis põrkusin ka tema vägitegude otsa. Seega tuttav mees. Dr Rätsep jättis mulle raamatu lugeda ja sellega ma õhtut ka sisustasin, sest Zeller, mis mul loomekaks lugemata, kuidagi ei kõnetanud mind. 

Romaani nimi on Versammlung, mis tähendab koosolekut või kokkutulekut. Romaan ise on väga ladusas tugevalt dialoogilises vormis. Kirjeldusi ja epiteete on vähe, mis teeb lugemise kergeks. Algab mõnusa intriigiga, kus dr Puusepp käib haiglas ringi ja haihtub siis õhku. Mida võis ka aimata dr Rätsepa napist kommentaarist, et muidu on kaasaeg, aga seal askeldab ka dr Puusepp.  Igal juhul on täitsa hea lugemine siiani. Seda enam, et siin olles kujutab neid ruume hästi ette. 

Natuke meenutab algus Juhan Paju "Hiromandi kokteili".  Eks ma päeval loen edasi. Hakkasin mõtlema, et kui palju võib olla neid inimesi, kes kirjutavad ladusalt, aga on hoopis mingi muu erialaga nii sügavuti seotud, et kirjutamine on teisejärguline hobi. Ja mis neist saanud oleks, kui nad oleksid oma kirjutamise oskuse välja saanud arendada? 

Kuigi - minu kultuuris on arstiamet igatepidi võimsam saavutus, kui olla keskpärane teatriinimene nagu ma ise. Arvestades juba aega, mis õppimisele kulub ja süsteemi, mis jätkab väärikat selli-õpipoisi-meistri traditsiooni, on arstid minu jaoks ühel pulgal Bulgakovi meistriga.

Hommikul lobisesime ka Margusega ja siis tuli ka jutuks, et mis oleks väärikas amet. Ise olen restauraatori töö peale mõelnud. Seda enam, et mõni nädal tagasi sain teada, et Natali hakkas Viljandis seda õppima kaugõppe vormis. Aga vaevalt, et minust nii palju asja saab. Eriti nüüd, kus ma oma seljaga ei kõlba tantsimagi. Tüütu.

Aga samas - olen elus ja seegi on juba suur asi. Saan võtta valutuid asendeid. Veel :-) Kuigi jälle on keha krampi tõmbunud. Saaks endale mingid elektroodid sisse panna, mis särtsu annavad, kui jälle krampi tõmbun. Hea küll. Nüüd võimlema. Võrreldes kodutu keevitajaga on elu haiglas nagu lill. Patt oleks kurta või kaevelda. 



endiselt elus

Mõtted rändavad läbisegi nagu mingid metsikud hirved. Nad hüppavad kuskilt välja ja põgenevad kohe. Ja neid on palju. Kõige rohkem ilmub neid siis, kui võtan mõne uimastava tableti sisse. Siis tulevad nad lausa karjadena, aga kinni püüda neid ei suuda. Ma ei tea, kas sellest ongi üldse kahju. Kirjutamiseks peab niikuinii toksima ühe käega. Sellest on kõige suurem puudus.

Muidu vastab tõele, et positiivsele tõusule järgneb langus. Peaksin olema rõõmus, et sellest õudusest pääsesin, aga juba luurab ahnus peldiku nurga taga. Lubati ju reedeks välja, nüüd öeldi, et mina ei lähe küll kuskile. Õigemini - mul olevat nende juures turvalisem. Huvitav, kas nad kavatsevad mind siin maailma lõpuni hoida? Kuna nii on turvalisem?

Ja mul pole arvutihiirt. Pean vist veel natuke lisaaega paluma Madiselt. Ühe käega ja ilma hiireta toimetada teksti, mille "tekstiks" programm transkribeeris salvestusest tekstifailiks? Esimesel hetkel ei saanud üldse aru,  mis seal kirjas oli. Kohutavalt vilets programm. Ilmselt pean ikkagi ise hakkama kõike uuesti trükkima. Ja ilma hiireta! Läpaka hiirel on ikka minusugusele sandile suured puudused. Inseneridel on veel arenguruumi! Aga olengi täna halvas tujus. Midagi ei laabu. Puus sirgemaks ei lähe. Valud suurenevad, kuigi ravimid on nüüd kangemad. Õlg on ka valutama hakanud. Juustuküpsiseid tahaks hirmsasti... Ja üldse. Kõik on valesti. Karma jätkub. 

Loodetavasti on see ajutine tagasilangemine. Püüan lugeda loomekaks viimase teksti ka läbi. Ei tea, kas jõuan Rakveresse kohale, aga isegi, kui jõuan? Kuidas ma seal osalen? Põrandal, matil lamades. Vaatan palatikaaslasi, kes uhkelt istuvad siin voodiserval ja õhtul on saavad jälle arsti käest pragada. Üks ongi juba teist korda tagasi, sest pole lasknud  seljal taastuda. Tema arvates on muidugi arstid süüdi, aga tundub, et eestivenelaste kultuur ongi selline - peaasi, et korraks on hea, siis istuvad, kiruvad arste ja õhtul, kui enam ei saa lamada korralikult, siis õde ju teab, et nad pole võimelnud, kõndinud ega end istumast hoidnud. Siis hakkavad ringi kõndima ja oigama.  

Huvitav, kas maailma lähebki rändama primitiivsem osa elanikkonnast? Kas eestlastest rändab ka  Soome ja Austraaliasse primitiivsem suguharu? Need, kes suudavad vestelda vaid kaubandusuudistest, kiruda ja kurta ning teisi taga rääkida? Ei tea, seda peaks keegi uurima. Ja mina hetkel välja kannatama. Nüüd tuleb lugu rikkast mehest, kes nii kavalalt rikkaks sai, et müüs lihtsat kraami oma kaubanduskeskustes, mida ta ise kasvatas. Heh... Nad räägivad Grossist. Söök tuli. 

Õhtuks saab jälle suppi. On lootust ka saiakesele. Eile oli kohupiim. Mõnikord antakse ka pirn või õun lisaks. Esimesel päeval ütlesin banaanist ära, sest isu ei olnud. Aga oleksin võinud tagavaraks võtta. Mingitel hetkedel tuleb pöörane küpsiseisu. Hea küll. Lähen nüüd võimlema, siis saab dushi alla ja siduma.


haiglad

Haiglad on kummalised paigad. Siin hakkad paratamatult mõtlema elu ja surma peale. Või siis hakkad rohkem. 

Uudishimuliku inimesena näen ma haavu ja raskelt haigeid inimesi. Eriti nüüd, kui saan koridorides ringi kolada. Täna sain ka sussid lõpuks. Nüüd on eriti seff ringi kolada. 

Selles keskkonnas kirjutab Klaaslapse dramatiseering end ise. Just see ebaõigluse ja jõuetuse aspekt. Seda enam, et eelnevad kuud valu õpetasid mind maailma läbi selle nägema. Ainult kirjutada ei saa. Õnneks on mul nüüd ka pastakas. Väga mõnus. Kirjutan vaikselt stseenimõtteid üles ja järjest keerulisemaks läheb. Need segatud faabulaga asjad nõuavad alati mingit suurt ja üldist lahendust. Aga need jälle ei tule niimoodi nipsust, käsitöö käigus. Sellepärast ei saagi kuuga dramatiseeringut teha. Töömahu mõttes küll, aga see idee või juhtmõte vôi kujund... Mõnikord tuleb ta kiiresti. Mõnikord lööd juba käega ja siis järsku mingi väga juhuslik seos toob lahe duse. 

Tavaliselt aitab ka algteose uuest üle lugemine kui seda hästi tähelepanelikult teha. Alati on mingi detail kahe silma vahele jäänud. Isegi, kui oled mitmeid kordi läbi lugenud. Alati märkad iga kord uuesti üle lugedes "veel midagi". Mõnikord aitab, kui erinevat muusikat kuulata. Mõnikord keskkonnavahetus. Näiteks haiglas loen Klaaslast hoopis kolmanda alltekstiga. 

Aga tegelikult tahtsin hoopis öelda seda, et haiglas saad alles päriselt aru, kui tobedad on igasugused triatlonid ja maratonid, milline mõttetu eneselõhkumine meie kõrval iga päev käib ja ainult selleks, et saada ajutine kaif. Aga ühel hetkel viib see ülepingutus inimese ikkagi nii kaugele, et tulevad valgetes kitlites võlurid ja hakkavad imesid korda saatma. Kui mõttetud ja rumalad tunduvad haiglas kõik napsutamised, suitsetamised, riskitrikid, eneseületused ja muud lollused. 

Alles haiglas saad aru, et lisaks ühele elule on sul ka ainult üks keha. Mingil hetkel tuleb väärtusi ümber hindama hakata. Ja praegu on minu aeg.

karakterid

kirjutamisega on keeruline, kuna ma istuda ei tohi, püsti ka mitte liiga pikalt ja põlvili voodi ees, mis oli lugedes mu lemmikasend - ei ole samuti soovitatav. ainus võimalus ongi külili ja ühe käega toksida.

siiski ei saa ma endale üles märkimata üht võluvat karakterit. vastasvoodi mees viidi just operatsioonile, aga miskipärast tuli ta asjad kokku korjata, sest tagasi ta siia ei tule, läheb intensiivi. igatahes korjasid õed hommikul ta asjad ära ja pakkisid kokku kottidesse. seejärel läks mees vapral sammul oma saatusele vastu. sidumistuppa. sealseid protseduure ma juba tunnen. seejärel saabus palatisse sinises kostüümis haldjas, nii 140-150 kilo ja hakkas kõiki kotte lahti harutama ning kommenteeris ise aina - vaata, aga, näe, kingad on siin. paneme aga kokku... ja mis siin siis on... rahakott, kas see ei peaks õdede kätte hoiule minema... nii, nii... paneme need siis teise kotti. 

nõndamoodi arutas ta oma nähtamatu kaaslasega kõik üksipulgi läbi. väga võluv oli ta vestlust kuulata. kõige selle juures oli ta veetlevalt emotsionaalne. üks hea tegelane on veel, aga külili on raske kirjutada. eks peab õhtul uuesti proovima. jama ongi see, et olen kirjutamisest nüüd eemale tõrjutud lihtsalt sellepärast, et ei saa veel niipea üheski kirjutamiseks sobivas asendis pikemalt viibida. 

Uni

Magasin 7 tundi jutti. Magasin nagu laps. Arst käis hommikul, aga rääkis ainult seda, mida tema tahtis, midagi olulist küsida ei saanud. Tal on täna ka operatsioonid. Homme ka päev. Ütles lahkudes, et võtab tugevad valuvaigistid maha ja muud asjad ka. Kohe tundsin korraks ka valu pärast ta lahkumist jälle. Samas, mul on punane nupp. Igal juhul on hea olla. Ainult kirjutamisvõimalusi pole. Ja täna veel ei tohigi püsti tõusta pikalt. Siis ka vaid rulaatoriga. Äkki saab homme veits kirjatööd teha. Natuke hakkab kiireks minema. Ma üldse ei arvestanud võimalusega, et arvutit ei saa kasutada. Aga mõtleme siiski positiivselt. Olen juba 2 korda kõrvalise abita tualettruumi pääsenud. Mul on mugavaid asendeid. Ma olen maganud korralikult - korralikumalt pole sel aastal üldse maganud. 7 tundi jutti on kindlalt mu selle aasta rekord.

Meestetantsupidu alga!

Täna siis hakkab lõpuks kaks aastat oodatud tantsupeo ettevalmistus. Reaalselt! Tuleb liigijuht kohale ja puha. Loodetavasti sõimab meid. Er...