Täna hommikul siis lõpuks ei pidanud enam vastu ja helistasin arstile ning tellisin endale valuvaigistid. Kindlasti oli siin oma süü ka Rinaldol ja kõige selle tehnika tassimisel ning ringauditooriumil, kus edasi tagasi joostes sain ikka oma krampis selja ja valupistes koivaga 10 000 sammu päevas kenasti "jalga":-) Aga öösel käänasin end teisele küljele ja nii palju kuradeid ei ole mu suust läbi une varem kunagi välja lennanud.
See pilt on Tartu ööst, pärast hilisõhtust - Kolme tilli. Aga väga ilmestav kõigi mu kuradite kohta:-) Mis täna hommikul mu igemete vahelt end välja pressisid.
Kõige hullem, et silmadest lõi tuld ja kui ma oma ropendamise peale (ilma piisagi alkoholita) üles ärkasin ja seda valu tõeliselt lõpuks tundsin - siis oli ainuke mõte, et - ennem surm!
Keerasin end ohutusse asendisse, ootasin hetkeni, kui sobib perearstile helistada ja palusin, et antagu mulle "midagi". Kui kuulsin, et võin apteeki oma valuvaigisteid välja ostma minna, siis hakkasin nutma. Ega ma ei oodanud sellist lunastust nagu tegelikult sain. Lootsin, et kui need krambid seljas lõpevad, siis on ka hästi, aga tund aega hiljem istusin autosse ilma karjumata. Ema ei saanud kaks tundi hiljem arugi, et mul midagi häda oleks enam. :-) Tellis mu pühapäevaks kirikureisidele valmis. Leena tuleb ja Nadja! Ja selle kolmanda nime ma ei mäleta:-) Õnneks pean seekord minema pool tundi hiljem, sest õpetajale tulevad külalised. Seda pikemaks see kammai-jaa seal kohapeal ka läheb:-) Aga suht savi. Olen õnnelik, et elan ja ei tahagi iga minut vähemalt tuhandet inimest valu pärast ära tappa:-)
Ühesõnaga - kõik on hea, mis ei valuta. Ostsin täna ka veini, aga mitte endale. Homme tulevad Lõuna-Eesti sõbrad läbi. Esimesed külalised, kes siia ööseks jäävad. Mu diivan on uhke:-) Selles suhtes olen isegi elevil. Kaalusin mitu tundi, et mida ma neile süüa pakun. Aga vist mõtlesin välja. Eks homme ka päev.
Rinaldo lõppes väga õnnelikult. Mõlemad etendused olid oma näoga. Esimene - kergem ja laadalikum ja näitlejad veel veits krampis. Kuigi lõpu keeras kenasti just õigesse nivoosse. Ja laste üle oli eriti hea meel. Taavi, Maria, Liisa ja Madise üle niikuinii. Teno pärast oligi kõige nukram. Avastasin, et polnud teda tiitritesse pannud, kuigi ta tegi väga delikaatset tööd. Ilmselt sellepärast me Robiniga ei märganudki, et tal oli ikka vaimustav "nähtamatu kohalolek". Aga eks ma räägin temaga ja püüan seda seletada nii halvasti, kui oskan. Teine etendus oli täpsem ja parema emotsiooniga ja publik ka kõvasti intelligentsem ning luges rohkem kujundeid. Mõned vaimukused oleks nende pärast tahtnud isegi ära jätta. :-)
Teiselt poolt - ega need viimased 20 tundi tööd olid ikka väga keerulised. Kindlasti viimane projekt, millele ma sedasi edasilohisemisvõimalusega alla kirjutan, ise miinusesse jäädes. Elleri majas oleks enam vähem nulli saanud. Nagu õhtul selgus - olin üks kahest lollist, kes ruumi sellepärast vahetas, et produtsent palus.
Siiski - elamus, töö ja võimalus ise tasusid selle miinuse minu jaoks ära. Sain Robiniga lähedasemaks, tuttavaks Mariaga, kes on barokk-ooperifänn ja Taaviga, kellel on kaks laululava rindade vahel. Tore ja leppiv koostöö Liisaga, kes leiutas ja pakkus tuhandeid asju ning hea oli teda jälle näitlejana näha. Madisest ma ei räägigi - pole olemas rolli, mida ta välja ei kannaks. Märt on niikuinii võlur. Tegelane ja Mariann andis just vajaliku siiruse ja vahetuse hetke... Samas - lahe oli näha, kuidas nad oma proovidevahelist vabadust nautisid. Tulid pärast esimest etendust linna peal vastu ja Tegelasel oli selline nägu peas - meil on Entuga tore, ära tule meid segama :-) Ma ei läinud ka. Näha oli, et preilidel oli raha ning plaaan - kolme aaga. Kuhu mind tarvis polnud:-)
Ühesõnaga - täna hommikul, kui asju maha laadisin ja valuvaigisti vaikselt toimist alustas, olin kaunis õnnelik mees. :-) Emaga sai siiski jälle nalja. Kui ma autosse istusin, et ära sõita, jooksis ta mulle hoovile ligi 6 meetrit järele. Ilma kepita! Süsteem on selles, et kepita ei tunne see 90 aastane imetegu end sugugi kindlalt. Mis siis teema?
- Ma olin oma poekoti maha jätnud! Võtsin koti ja hakkasin auto poole astuma, kui sain järsku aru - mu armas emake on ilma kepita väljas! Vaatasin tagasi ja avanev vaatepilt oleks olnud meistriklass igale vanainimest mängivale näitlejale või näitlejannale. Metuusala vaarema astus sammu, ajas käed laiali otsides õhust tasakaalu ja langetas siis pea ning puhkas. Siis taas ja taas. Vaatasin teda tubli kaks minutit. Kui ta viiendat sammu astus, siis läksin ta kõrvale ja toetasin. Aitasin ta tuppa ja tema pobises ainult: unustasin kepi maha...
On ju armas!? Tal oli nii suur mure, kuidas ma kolm päeva ilma poekotita hakkama saan. Tee, mis tahad... Ma armastan seda vana naist meeletult. Mida abitumaks ta jääb, seda rohkem armastan.
Aga kõik muu jäi rääkimata - meie abiline Hedi, kohtumine Taavi ja Katriniga, lõpupidu, Kristiina ja Heigo... Märt, kes enne vorstikesi lahkus ja Robin, kellega me ikkagi ka "enne vorstikesi" lahkusime. Ja Hedi nali - kui me nüüd minema ei kappa, siis istume siin kella neljani, joome vett ja mõtleme, et miks me ööseks ei jäänud:-) Hedi oli vaimukas. Ja ilmselt on ka hea manager.
Üldse - kogu see lõppmäng oli vaimukas... Reigo ja tema kaks kilo, mis ta kahe päevaga kaotas... (Ilmselt jäid need bussipeatusse, kuhu me ta ööbima jätsime.) Taavi, Katrin, Taavi 2 ja Robin. Märt oma kibelemise ja tuhandeid eurosid maksva varustusega:-) Olin heas seltskonnas ja hoitud. Mulle oleks meeldinud, kui Tegelane oleks ka seal saanud olla.
Ega ma täna enam ei jõuagi. Igatahes - ei oodanud kuidagi, et mul sellest teisipäevast mingi nii positiivne mälestus jääb. Kõik oli hea, kõik oli hästi. :-)
Ja eks ma siis igatsuse indekseerimisest kirjutan homme. Päevad on mõnikord sõbrad, kui nad isegi õed ega vennad pole. Aknast tulvab sisse metsikut niineõite lõhna. Kui su akna taga on terve suur ja võimas 40-50 aastane elujõus pärn, siis see lõhn uinutab sind magama. Ja valuvaigistid ka:-)
Ja muidugi mälestus Reigost, kes tõstab lõpupeol pinki:-)
Heh. Jõudsingi tänase päeva sisse:-)