igatsuse indekseerimine 1

Täna hommikul siis lõpuks ei pidanud enam vastu ja helistasin arstile ning tellisin endale valuvaigistid. Kindlasti oli siin oma süü ka Rinaldol ja kõige selle tehnika tassimisel ning ringauditooriumil, kus edasi tagasi joostes sain ikka oma krampis selja ja valupistes koivaga 10 000 sammu päevas kenasti "jalga":-) Aga öösel käänasin end teisele küljele ja nii palju kuradeid ei ole mu suust läbi une varem kunagi välja lennanud. 


See pilt on Tartu ööst, pärast hilisõhtust - Kolme tilli. Aga väga ilmestav kõigi mu kuradite kohta:-) Mis täna hommikul mu igemete vahelt end välja pressisid. 

Kõige hullem, et silmadest lõi tuld ja kui ma oma ropendamise peale (ilma piisagi alkoholita) üles ärkasin ja seda valu tõeliselt lõpuks tundsin - siis oli ainuke mõte, et - ennem surm! 

Keerasin end ohutusse asendisse, ootasin hetkeni, kui sobib perearstile helistada ja palusin, et antagu mulle "midagi". Kui kuulsin, et võin apteeki oma valuvaigisteid välja ostma minna, siis hakkasin nutma. Ega ma ei oodanud sellist lunastust nagu tegelikult sain. Lootsin, et kui need krambid seljas lõpevad, siis on ka hästi, aga tund aega hiljem istusin autosse ilma karjumata. Ema ei saanud kaks tundi hiljem arugi, et mul midagi häda oleks enam. :-) Tellis mu pühapäevaks kirikureisidele valmis. Leena tuleb ja Nadja! Ja selle kolmanda nime ma ei mäleta:-) Õnneks pean seekord minema pool tundi hiljem, sest õpetajale tulevad külalised. Seda pikemaks see kammai-jaa seal kohapeal ka läheb:-) Aga suht savi. Olen õnnelik, et elan ja ei tahagi iga minut vähemalt tuhandet inimest valu pärast ära tappa:-)

Ühesõnaga - kõik on hea, mis ei valuta. Ostsin täna ka veini, aga mitte endale. Homme tulevad Lõuna-Eesti sõbrad läbi. Esimesed külalised, kes siia ööseks jäävad. Mu diivan on uhke:-)  Selles suhtes olen isegi elevil. Kaalusin mitu tundi, et mida ma neile süüa pakun. Aga vist mõtlesin välja. Eks homme ka päev.

Rinaldo lõppes väga õnnelikult. Mõlemad etendused olid oma näoga. Esimene - kergem ja laadalikum ja näitlejad veel veits krampis. Kuigi lõpu keeras kenasti just õigesse nivoosse. Ja laste üle oli eriti hea meel. Taavi, Maria, Liisa ja Madise üle niikuinii. Teno pärast oligi kõige nukram. Avastasin, et polnud teda tiitritesse pannud, kuigi ta tegi väga delikaatset tööd. Ilmselt sellepärast me Robiniga ei märganudki, et tal oli ikka vaimustav "nähtamatu kohalolek".  Aga eks ma räägin temaga ja püüan seda seletada nii halvasti, kui oskan. Teine etendus oli täpsem ja parema emotsiooniga ja publik ka kõvasti intelligentsem ning luges rohkem kujundeid. Mõned vaimukused oleks nende pärast tahtnud isegi ära jätta. :-)

Teiselt poolt - ega need viimased 20 tundi tööd olid ikka väga keerulised. Kindlasti viimane projekt, millele ma sedasi edasilohisemisvõimalusega alla kirjutan, ise miinusesse jäädes. Elleri majas oleks enam vähem nulli saanud. Nagu õhtul selgus - olin üks kahest lollist, kes ruumi sellepärast vahetas, et produtsent palus.

Siiski - elamus, töö ja võimalus ise tasusid selle miinuse minu jaoks ära. Sain Robiniga lähedasemaks, tuttavaks Mariaga, kes on barokk-ooperifänn ja Taaviga, kellel on kaks laululava rindade vahel. Tore ja leppiv koostöö Liisaga, kes leiutas ja pakkus tuhandeid asju ning hea oli teda jälle näitlejana näha. Madisest ma ei räägigi - pole olemas rolli, mida ta välja ei kannaks. Märt on niikuinii võlur. Tegelane ja Mariann andis just vajaliku siiruse ja vahetuse hetke... Samas - lahe oli näha, kuidas nad oma proovidevahelist vabadust nautisid. Tulid pärast esimest etendust linna peal vastu ja Tegelasel oli selline nägu peas - meil on Entuga tore, ära tule meid segama :-) Ma ei läinud ka. Näha oli, et preilidel oli raha ning plaaan - kolme aaga. Kuhu mind tarvis polnud:-)

Ühesõnaga - täna hommikul, kui asju maha laadisin ja valuvaigisti vaikselt toimist alustas, olin kaunis õnnelik mees. :-) Emaga sai siiski jälle nalja. Kui ma autosse istusin, et ära sõita, jooksis ta mulle hoovile ligi 6 meetrit järele. Ilma kepita! Süsteem on selles, et kepita ei tunne see 90 aastane imetegu end sugugi kindlalt. Mis siis teema? 

- Ma olin oma poekoti maha jätnud! Võtsin koti ja hakkasin auto poole astuma, kui sain järsku aru - mu armas emake on ilma kepita väljas! Vaatasin tagasi ja avanev vaatepilt oleks olnud meistriklass igale vanainimest mängivale näitlejale või näitlejannale. Metuusala vaarema astus sammu, ajas käed laiali otsides õhust tasakaalu ja langetas siis pea ning puhkas. Siis taas ja taas. Vaatasin teda tubli kaks minutit. Kui ta viiendat sammu astus, siis läksin ta kõrvale ja toetasin. Aitasin ta tuppa ja tema pobises ainult: unustasin kepi maha... 

On ju armas!? Tal oli nii suur mure, kuidas ma kolm päeva ilma poekotita hakkama saan. Tee, mis tahad... Ma armastan seda vana naist meeletult. Mida abitumaks ta jääb, seda rohkem armastan. 

Aga kõik muu jäi rääkimata - meie abiline Hedi, kohtumine Taavi ja Katriniga, lõpupidu, Kristiina ja Heigo...  Märt, kes enne vorstikesi lahkus ja Robin, kellega me ikkagi ka "enne vorstikesi" lahkusime. Ja Hedi nali - kui me nüüd minema ei kappa, siis istume siin kella neljani, joome vett ja mõtleme, et miks me ööseks ei jäänud:-) Hedi oli vaimukas. Ja ilmselt on ka hea manager. 

Üldse - kogu see lõppmäng oli vaimukas... Reigo ja tema kaks kilo, mis ta kahe päevaga kaotas... (Ilmselt jäid need bussipeatusse, kuhu me ta ööbima jätsime.) Taavi, Katrin, Taavi 2 ja Robin. Märt oma kibelemise ja tuhandeid eurosid maksva varustusega:-) Olin heas seltskonnas ja hoitud. Mulle oleks meeldinud, kui Tegelane oleks ka seal saanud olla. 

Ega ma täna enam ei jõuagi. Igatahes - ei oodanud kuidagi, et mul sellest teisipäevast mingi nii positiivne mälestus jääb. Kõik oli hea, kõik oli hästi. :-) 

Ja eks ma siis igatsuse indekseerimisest kirjutan homme. Päevad on mõnikord sõbrad, kui nad isegi õed ega vennad pole. Aknast tulvab sisse metsikut niineõite lõhna. Kui su akna taga on terve suur ja võimas 40-50 aastane elujõus pärn, siis see lõhn uinutab sind magama. Ja valuvaigistid ka:-) 

Ja muidugi mälestus Reigost, kes tõstab lõpupeol pinki:-)


Heh. Jõudsingi tänase päeva sisse:-)


hommikud

Hommikutes on alati kummastav rahu. Mulle on alati hommikud meeldinud. Need hetked, kui päeva pesema hakatakse ja ta tegudega täidetakse. Hommikuti liiguvad mõtted kuidagi teistmoodi. Nad ei kiirusta, aga samas tuleb palju selgeid lahendusi ja suudad korraga hästi suurt pilti näha. Mõnikord on tunne, et isegi tervikut. Kõik asjad, mis õhtul on ebaselged, muutuvad hommikul klaariks ja kargeks nagu oleks mingi salajane väike päkapikk neid öösel korrastamas käinud. 

Kuskil koridoris sulgub uks mürtsuga. Suur, tühi maja kajab vastu. Midagi undab kuskil vaikselt. See ei ole tinnitus mu kõrvus, see on ilmselt ventilatsioon. Või helipult? Igal juhul on see tühja maja hääl. Vaikuse hääl veel enne, kui keegi tuleb ja tegutsema hakkab. Minu hommikut rütmistab klahvide klõbin. Tegin tähelepanekutele ja märkustele ringi peale. Räägime läbi ja kõik on enam-vähem valmis. Lihtsalt tuleb see tänane veel vastu pidada. 

Aga praegu naudin seda tardunud hommikut, mis ripub nagu suur ja selge päevapuri mu pea kohal. Ringauditooriumi ülemises otsas nagiseb midagi. Ilmselt on need muistsete aegade targad vaimud, kes vaatavad imestusega kuidas tänapäev alla käib ja mandub. Või mida mina ka tean:-)  Võib olla lihtsalt puit kuivab.

Igal juhul on hommik päeva vanem vend, kes vaikust ja rahu oma pihkudes hoiab ning muigava pilguga möödunud õhtu lärmakale õele tagasi vaatab. Tegelikult on päevad ühed parimad sõbrad, kes meil on. Tuleb neid lihtsalt algusest alustada. Minu arust oli see Boo, kes ütles sarvesaia lahti keerates, et hommik peab algama algusest, sest muidu on parem, kui ta ei algagi. (Aldridge "Viimane pilguheit")

töö käib

 Kaheksast kaheksani :-) Ja nüüd läheme sööma. Kuigi teha on veel palju. Aga õnneks on öö vahel ja hommikul lähen kilejahile. Kontseptuaalne kunst ükskord mind veel tapab. Vähemalt on nagu mingi ruumiga harjumine toimunud. Taavi organiseeris meile ka täna põnevust. Aga muidu püsime elus. Siiski peame homme ühe läbimängu veel tegema enne etendusi. Aga parem hilja, kui mitte kui kunagi. 


Siin siis näha, kuidas kõik keskenduvad. Keskendumine on meil käpas. Keskenduda suudame juba une pealt. Ja vasaku käega. Ma isegi loodan, et keskendun pisut ka öösel. Aga eks näis. 


Selle pildi peal on süvendatud keskendumine. Ja rolliloome. Praegu oleme staadiumis, kus stseenid ei alga. Eks see on see traageldamise häda. Aga homme anname õhu alla ja täpsustame kõik üle ning hakkab olema ka stseenidel algus. Igal juhul on täitsa huvitav olla. 

Ja kui keegi tahab küsida, mida see kile tähendab siis sellele ma vastan kunagi pikemas postituses. Aga eks see vastus sinna aasimaa ja poroloon-maailma suunas liigub. 

laulu vägi

Klassikaline laulmine on ikka võimas. Need on helid, mis ei jää isegi pildile korralikult. Ükskõik kuidas fokusseerida. Ausõna, see pole  minu süü, et prooviprotsessist pole ühtki mitteudust pilti. Need on vibratsioonid! Tegelikult on ka kirjutada pisut raske, sest Taavi vallandab sellise akustilise orkaani, et äike ja müristamine on selle kõrval traksipükstes poisike. Pole ime, kui meid siit varsti välja visatakse. :-) Vibreeriv kunst nõuab ohvreid. 


Nüüd jõudsime ka äratundmisele, et päris klaver oleks iga kell ägedam. Nii kahju, et me Elleri saalis ei saanud teha. Kõik tegelikult kannatab, isegi kui oleme läbi sinise ussi traageldatud tagumiku kõik ümber teinud. Eks me homme muidugi saame alles esimese nätaka. Aga kõik, mis ei tapa teeb vigaseks. Lõpuks sureme vaid üks kord :-) Nagu elamegi.


Teno on nagu noor jumal. Kokku on see nagu mingi film Tiigi seltsimaja saalis. Aga tõesti on võimas. Kui kunagi aega jääb, siis võiks täitsa korraks ooperi peale mõelda. Või isegi mitte ooperi vaid ooperikava. Ta on selline lahtisem vorm. Kuna ma Ühele Taavi aariale võtan tõlkeks hoopis John Donne mõtiskluse maast ja üksindusest ning Maria aaria tõlgime Alliksaare sonetiga "Kui lahkud, jäta küünal põlema...", siis tahaks kohe näha, kuidas see töötab. Kui sedasi tähenduse kaudu ooperit tõlkida, siis saaks tunduvalt siduvama sümbiootilisuse. Emotsioon on ju niikuinii kuulda. Aga impressionismis maksavad tipid-täpid. 

mul on kõik hea, mul on kõik hästi

Kummaline on alati ema kirikusse saata. Kui ta uksest ilmub, siis tekib korraks endalgi superstaari tunne. Kõik tulevad teda tervitama ja embavad. Viimased seisavad järjekorras. Kõige vahvam on see, et kui tavaline jututeema kodus on jalg, selg ja kuulmine (täpsemalt - selle puudumine), siis kirikutrepil tekib temasse väike vürts ja särts ja säde ning kohati on tunne, et mitte mina ei aita teda trepist üles vaid tema lohistab mind järel. 

Üldse on armas vaadata neid vanu ja lihtsaid naisi, kes kirikuvärava taga oma ristimärke teevad. Siis kiriku ukse ees... Nagu takistusriba. Kui mitme ristimärgiga pääseb Jumala jutule? Mina ei tee ühtegi. Või kui, siis mõttes. Kui ema on oma patsutavatest ja embavatest kaaslastest ümber piiratud, lasen oma mündi korjanduskarpi ning viin Antoniusele küünla. Ma loodan, et see on ikka Antonius? Kuigi - mis seal vahet. Ega ma niikuinii ei usu, et see halvastimaalitud kurja välimusega mees on minu kaitsepühak. Kui ma üldse millessegi usun, siis on need ükssarved. Aga see on juba teine teema.

Pomisen mõttes omad palved ja sõidan siis bensiinijaama kohvi järele. Ma ei tunne küll mingit jumalikku väge. Kõige rohkem puudutabki mind see, kuidas need vanad ja väsinud naised kirikuvärava taga koogutavad. Ja kellad. Teen alati autoakna lahti, kuni kellad ära löövad. 

Ainuke palve, millega ma tegelikult nõus olen on ikkagi see Iiri noormehe lohutus, kui ta kodusaarelt välja rännanuna kirjutas oma kallitele, kes tast maha jäid ning lõpetas alati sõnadega: mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Selles on küll mingi vägi ja võim. Mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Isegi, kui see vale on - mõjub see alati paremini, kui hakata soiguma, et kuidas selg valutab ja jalg tahab otsast ära tulla. 

Üldse on kummaline, et just neil pühapäevadel, kui me OÜ Kirikureisidega kulgeme, kipun ma mõnikord mõtlema rohkem surelikkusele. Ei, see ei ole midagi suurt ja kaanonlikku. Pigem sellised pisiasjad, et kui ma peaksin surema ja unustan hommikul näiteks habet ajada, et siis mulle vist ei meeldiks. Siis oleks nagu kuidagi kiirustatud surm? Või kui ma suren, mis mul siis seljas on? Või kas küüned on lõigatud. Või millist aluspesu ma kannan. Sellised napakad küsimused. Ega ma ei tea sedagi, kas tänapäeval enam üldse pestakse surnukehasid?

Ma tean, et need pole üldse tõsiseltvõetavad küsimused, millele surmaga seotult mõelda, aga kellele meeldib kana, kellele tütar. Ma ei saa midagi parata, et mind sellised praktilised mõtted kiusavad. Aga üks on kindel - ma tean, et kui ma väikese varbaküünegagi tunnen surma lähedaolekut, siis tahan ma mõelda nagu see Iiri noormees - mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Sest tegelikult nii ongi. Mulle meeldiks, kui see jääks minu viimaseks mõtteks.

ja kajakad kuhugi teel...

Eile kukkus lõpuks selline vihm taevast alla, et kõik maa on viimaks ometi märg. Ilus oli seda vaadata ja pildistada. Vihmas on midagi lunastavat. Nagu pildilt näha, siis need valged ribad ongi need - oavarred ilmselt :-) Kallas nagu oavarrest? Öeldakse ju niimoodi? Ega ma pole kunagi aru saanud miks? Kui oavars murda, siis sealt eriti palju mahla ei tule. Pigem võiks öelda, et kallab nagu soojal kevadpäeval kasemahla. Aga ma ei hakka siin nüüd vanarahvaga tüli ka üles kiskuma. Eks neil ole oavartega omad kogemused ja kanad kitkuda. Küllap siis muistsel ajal veel oavarred leemendasid mahlast. Kaasaeg viib rahvapärimusegi viimaks Delfi faktikontrolli karmi komisjoni ette. Vanasõnad jäävad ajale jalgu :-)


Näiteks nagu see muistne rahvatarkus: Vara üles, hilja voodi - nõnda rikkus tuppa toodi! Tegelikult võib tänapäeval sellise käitumisega vaid infarkti tuppa tuua. Seda enam, et tööga ei ole enam ligi sadakond aastat juba võimalik rikkaks saada. Võib jõukaks jõuda, aga rikkaks saab kas pärimise teel või manipuleerides materiaalse maailma kompositsioonidega. Ja ka siis võid sõrmed kõrvetada. 
Kõige kindlam viis rikkaks saada on endiselt raamatute lugemine ja elamuste elamine. Järgmise nädala lõpus on näiteks Rakveres Dagö kontsert.  Taas võimalik lihtsurelikul rikkaks saada. Aga see on juba teine jutt. Tegelikult pidin ikkagi kajakatest kirjutama.

Mõnes mõttes on kesklinnas vahva elada. Jalutades võid minna kõigisse suundadesse ja ikka toimub ümberringi midagi. Kuigi ka Vene tänavalt võis igas suunas minna, siiski sattusin väga harva kuskile Vaala keskuse või raudtee poole jalutama. Võib olla oli häda ka selles, et Vene tänaval ealdes ma miskipärast üldse eriti ei jalutanud. Või kui, siis - viina järgi. Seega võib öelda, et seljahädad mõjuvad inimese jalutamiskäitumisele hästi. Aga tegelikult ka - enne magamaminekut tahaks natukenegi selja sirgu saada ja jalutamine on selleks kõige parem tegevus. 

Nagu Robingi eile itsitas, et inimesel on magamistoas suur ja lai voodi, aga tema magab kitsukesel põrandaribal. Nagu vanaisa Vene multikas - Pontu Pitsul külas: 

-Aga kus siis vanaisa magab?

-Vanaisa? Vanaisa magab esikus matil! 

Aga kuna matil magades selja seis hullemaks pole läinud, siis üritan edasi:-) Nagu vanaisa.

Võtsime Robiniga koos eile veel korra kogu Rinaldo läbi. Mulle Robin meeldib aina rohkem. Ta märkab väga lihtsaid asju, aga ta märkab neid kohe koos lahendustega, mis on kuidagi tegutsemistahet tekitav. Ma ei viitsinud eile tegelikult veel üldse uuesti tiitreid toimetama hakata, aga pärast seda, kui ta oma positiivsusega hoo sisse lükkas, istusin ikkagi maha ja nüüd on algus tehtud. Täna siis viimased pudinad ja homseks ei tohiks muud jääda, kui kandelaaber. Ning muidugi kaks proovi. Teno ja lauljatega Tartus ning Liisa ja Madisega Rakveres. Üle-isamaalised proovid :-) Kuigi - isegi õrna ettekujutust pole, kust kuramus see kandelaaber välja võluda? Muidugi saab ka ilma, aga ta oleks taas hea siduv kujund Teno alguse ja lõpu puhul. Ja ma saan aru, et neid märke juba läbivalt on, aga tegelikult on ühel esimesena ilmuval tegelasel alati hea kasutada nii vähese sõnalise osa puhul mingit semantilist kujundit, mis lõpus kõik seltskonna ühiseks tervikuks seob läbi suurema üldistuse. Nagu Paunvere poistes pidi Arno uue õpetajana tegema selfie. See võimalus lihtsalt karjus ja nõudis oma õigust, kui me lõppu jõudsime. Teno kandelaaber karjub küll pisut vaiksema häälega, aga sama idiootselt. Ja ma saan aru, et see on vaid ühekordne projekt ja ei peaks nii tõsiselt võtma, aga ju ma olen siis nii loll. 

Teatri kandelaabrid on sel hooajal suunatud kõik tööle uuslavastusse "Tants" ja nende rekvisiidi või kostüümi kallale, mis repertuaaris on, me professionaalse teatrina ikkagi ei lähe. Mis ongi õige. Aga samas - omamoodi põnev moment. Me peaks seda reklaamis kasutama - lavastus, milles on korraga laval kõik Rakvere Teatri kandelaabrid! 

Ja ma saan tegelikult aru, et see kandelaaber kujundina on vanamoodne ja igav kompositsiooni traageldus, aga barokkooper ongi midagi muud! Kui Verdi või mõni uuem helilooja kirjutas ooperisse sisse ka sündmused, siis barokkooper kannab endas enamasti vaid atmosfääri ja tunnetust. Sündmused leiavad seal aset rohkem nagu lambist. (Seda enam peaks kandelaaber olema :-) Või vähemalt lamp!)

Mõnes mõttes on Shakespeare komöödiad barokkooperiga väga sarnased. Näiteks 12-s öö. Läbi näidendi ei juhtu suurt sittagi. Tants, trall ja tagaajamine ning alles viiendas vaatuses kukub inglise superstaar sellise hooga otsi kokku tõmbama, et korraga on sadaseitse rauda tules! Oleks ta sepp olnud, siis oleks ta töötuna nälga surnud :-)

Sama on ka barokk-ooperis. Tundlen, tundlen, tundlen! Nutan, nutan, nutan! Kahetsen, kahetsen, kahetsen! Ja siis kiired salasepitsused, intriigid ja vandenõud. Seejärel - tundleme, tundleme, tundleme! Nutame, nutame nutame.... Jne. Peaasi, et muusika magus on. :-) Ja inimese hing saabki ülendatud:-)

Seega - kui barokk-ooper on nagu impressionism, siis Verdi ja Puccini pigem nagu empiiriline realism. Või kuidas kurat seda nimetada? Igal juhul on Händel nagu eestlasele Rein Rannap. Kui ta parasjagu midagi imelikku ei tee, näiteks kustukaid klaverikeelte vahele ei topi, siis on ta muusika alati eestlasele sobinud ja meeldinud. Alates Rujast ja lõpetatdes noorte lauljate tuuridega. Meloodiline ja harmoonias. Mitte nagu kajakad mu akna taga. 

Hoidsin öösel suure toa suure akna pärani lahti ja tegelikult päris ime, et mõni kajakas või vares sealt sisse ei tunginud öösel. Või nad raiped ongi käinud? Märkasin aknapale alumise serva alt väljarebitud kileriba, mida seal varem pole olnud? On rajakad!


Kuidas selline kilejupp saab ise pale vahelt välja pugeda? Ainult siis, kui haldjas ristiema ta ussikeseks moondab. Või mõni vares või  kajakaraibe teda oma nokaga kitkub. Sellised ohud siis kesklinnas! Kisa on igatahes kohutav juba kella neljast saadik. Selles mõttes hea ja odav, et äratuskella pole tarvis:-) Siiski - mäletan, kuidas ma kord Lõuna-Eestis ärkasin vanas aidas magades kõrvulukustava linnulaulu peale. Täna võiks öelda midagi sama - kõrvulukustav "linnulaul". Ainult jutumärkides. Ja lisaks ka sigaretisuitsu lehk, mis alt sisse pressib.

Seekord siis selline hommik. Ja miks - kajakad? Kummalisel kombel meenus mulle esimese asjana hommikul ärgates üks luuletus, mille võisin kirjutada keskkooli lõpuklassides. Olin just lugenud läbi Ristikivi "Inimese teekonna" käsikirjalises variandis. 

Neid löödi tol ajal sellisele õhukesele suitsupaberile läbi kopeeri trükimasinal ümber, mis siis rändasid käest kätte. Kuigi jah - valik kelle kätte nad sattusid, ei olnud enam selline "konspiratiivne" nagu paar-kolmkümmend aastat varem - 50-60datel aastatel. Seega jõudis üks eksemplar ka lameda maapoisini, kes alles 80-date keskpaigas kuulis esimest korda sini-must-valgest lipust ja jõuludest. Siis, kui Noor-Tartu rühmituse liige Anu meile ajalooõpetajaks sattus.

Igatahes lummas Ristikivi luule seda 16-17 aastast maapoissi ikka niimoodi, et ta isegi oma viletsal vene trükimasinal midagi luuletada püüdis. (Imelik, et tollal pidin ma kõike trükimasinal tegema, kuigi paber ja pliiats olid juba tuhandeid aastaid leiutatud ja olemas:-) Igatahes kirjutasin ma luuletuse Ristikivi koduigatsusest, millest mäletan mingeid fraase ainult... 

Ta seisab võõramaa rannal...

ja vaatab üle vee... 

Ja kadakad olid sel rannal

ja kajakad kuhugi teel...

Mingi soga oli ka marssalikepikesega ja blaa-blaa... Tänu taevale, et neid luuletusi enam alles pole. Või kui, siis kuskil Tamsalu pööningul. Aga loodetavasti on nad leidnud ikkagi tee prügimäele.  Mina olen igatahes küll viimane inimene, kes neid sinna otsima läheb. 

Siiski hakkas mind hommikus kummitama see totter kujund, mis võis isegi tõsi olla - ja kajakad kuhugi teel... Olles nüüd Ristikivi luulekogu rohkem lugenud võin öelda, et tegu on valmis lavatekstiga. Tema ainus luulekogu on täpne ja komponeeritud näidend. Olen teda Rakveres lavastajatele pakkunud, siis Tartus, siis Viljandis ja nüüd - enne Made in Chinat isegi korra mõtlesin, et teemegi selle ära lõpuks, aga kuidagi Peetri juures Päides kujunes Tarmo tulles - Made in Chinaks. Mida ma üldse ei kahetse. Kindlasti üks mu parimaid asju ever. Aga äkki siis nüüd on aeg, kui ma Lepatriinude jõulud kenasti katuse alla saan noorte Viljandi tudengite abiga? Siis asuda hoopis Nipernaadi vanaduspäevade asemel "Inimese teekonna" kallale? 

Sellepärast siis - ja kajakad kuhugi teel... Mitte sellepärast, et ma kesklinnas elan. 


asjalik

Täna hakkame siis Robiniga Rinaldo viimast lihvi ette valmistama. Pidime ka Märdiga kohtuma. Eks me peaks mõtlema välja, kuidas kõik esmaspäeval pakime? Või ilmselt juba pühapäeva õhtul, kui Tenoga Tartust tagasi jõuan? Ikka tekib väike hirm selle akustika ees. Aga eks mõtleme veel. Lõpuks võime ju kaks põsekat ka kaasa võtta?

Magasin isegi üllatavalt hästi jälle. Lõpuks oli toas ka mingisugune õhk. Jätsin ööseks suure akna ka pärani lahti. 20 kraadi tundub juba täitsa värskendavalt jahe vahelduseks :-) Ennustatud äikesetorm jäi saabumata. Või ma lihtsalt ei kuulnud seda? Aga vaevalt, siis oleks raamatud kõik aknalaul läbiligunenud olnud. Bettyga lahkusime ka sõpradena. Täna ta maiust ei saanud. Kui Märten tuleb, küll siis ise annab. Tundub, et Bettyl on talle nii mõndagi ette heita. Igal juhul tegi ta juba hommikul hääle soojaks. Ja sain minagi jälle kuulda, mida ta minust arvab. Nagu Märten ütles, tal on selline süsteem, et inimene peab ise aru saama, millal talle silitamisest piisab. Ka täna klammerdus ta mulle lõpuks küünte ja hammastega käe külge, kui silitused ära tüütasid.

Eile kirjutasin natuke noortelugu ja väga mõnus oli.  Täitsa kohe kirjaniku tunne tuli korraks peale. Unustasin isegi, et mu selg valutab. Ma ei suutnud vaid Tomatile nime mõelda. Kuidas anda nimi tegelasele, kelle hüüdnimi on juba kujund iseeneses ja mängib stseeni kulminatsioonis oma rolli? Marten ei saa teda ju Tomatiks kutsuda - siis pole tal lõpus millegagi vanahärra silmi avada. Härra Veiko? Tõnis? Mardid, Märtenid ja Madised jäävad ära, sest enam ma peategelase nimega sarnasekõlalisi nimesid samas tekstis ei kasuta. Kuu puudutamises oli Madis Margus ja Margus mängis tema partnerit. Verbaalne error oli mu enda jaoks ikka kaunis suur. Suutsin vaid mõelda, kuidas ma nii loll sain olla! 

Seda enam, et loen praegu Anetti magistritööd Kuidas suupärastub näitekirjaniku sõna. Muidugi on tuttavad asjad, aga... Tegelikult on pööraselt hea see värskelt üle lugeda. Mõned asjad on juba sisseharjunud, aga jälle tuleb selliseid väikseid võtteid ette, millele kirjutamise käigus ei mõtle alati. Mõnikord toimetamisel hakkavad silma, aga neid saaks juba ette vältida, ilma, et mingeid kohti pidevalt ümber peaks kirjutama. See võtabki toimetades tohutu aja. Aga eks näis. Lõpuks pole nimed veel maailmast otsa lõppenud. 

Peep arvas, et MMA Vene kava Viru folgil vajaks ka väärilist luulet muusika vahele. Ega ma enam ei mäletagi hästi Vene luulet. Pelejet parus adinokii... on muidugi ilmselt surmani peas, aga midagi, mis poleks klishee? Täna pean niikuinii Rinaldo aariate pärast raamatukogus käima. Viimased kaks on nii võimsad, et sinna teha tõlget või tõlkeparoodiat oleks natuke endale kubemesse tulistamine. Mõtlesin, et võtan Whitmani või Donne või kellegi kujundliku poeedi teksti ja kasutame neid tõlke asemel tiitrites, Ei saa ju Lascia ch´io pianga taustaks panna tõlget - ma nutan, nutan, nutan ja sina nutad ka!

Sisulise poole pealt läheks ta rohkem John Donne nappide kujunditega kokku. Või mõne moodsa ameeriklasega? Viimasel ajal olen neid kuidagi näppima hakanud, jälle vanadus? Kas sind ei väsita su ilu täna õhtul? Kuidas küll jõuad kanda seda koormat tähtede all? Eks näis. Lõpuks on maailmas mõõtmatutes kogustes luulet. Või nagu klassik ütleb: maailmas on liiga palju luuletajaid ja liiga vähe poeete.  Selles see maailma häda ja viletsus seisnebki. 



Volliga aegade piiri peal

Ma ei tea, kas see tuleb jälle vanusest, aga viimasel paaril aastal olen kuidagi kahtlaselt palju aega veetnud kalmistutel. Samas on seal ka oma võlu. Pole olemas rahulikumaid vestluskaaslasi, kui koolnud :-) Isaga pole me eluajal kindlasti pooltki nii palju juttu ajanud, kui viimastel kuudel. 

Eile käisime Volliga Haljala kalmistul. Tegelikult käisime seal juba ka talvel korra, aga kui ta teada sai, et ei pääse Hiiumaale enne juuni lõppu, siis leppisime kokku, et käime korra veel, kuni ta minema purjetab. Volliga on alati nii rahustav kohtuda. Pärast Betty toitmist ja emaga shoppamas käimist olingi valmis 80 aastase mehega kalmistul kolamiseks. 

Surnuaed oli paksult rahvast täis. Ikkagi 23. juuni! Vabadussõja samba juures peeti lausa mälestusteenistust. Aga ilmselt olid paljud ka sugulastele külla tulnud ja siis käidi kalmistult läbi. Igal juhul juba parkimiskohtade pärast käis tihe rebimine. Kes jõuab varem esivanemaid mälestama - kas Jaagup või Toivo? Eestlased on võistleja rahvas :-) Siiski mahtusime kuskile nurgakese peale meiegi parkima. 

Volli ema ja isa puhkavad kohe päris uue kalmistu alguses. Armas oli teda vaadata askeldamas haua peal ja seletamas. Mulle meenus kohe üks tüdruk, kes käib heal meelel oma kodukoha kalmistul ja korrastab haudu. Ja kui ta saaks, siis ilmselt tegeleks sellega rohkemgi. Omal moel on see armas. Kinkisin talle veel kunagi Voldemar Kuslapi "Jalutuskäigud Eesti kalmistutel". Omamoodi vahva raamat. Sattusin seda kord raamatupoes sirvima, kui ta välja tuli ja mulle meeldis see Kuslapi laad, kuidas ta haudadest kirjutas. Tollal vist lugesin küll rohkem Aare Laanemetsa kohta, sest Paunvere poiste igavene kevade hakkas mingit vormi võtma. Omal kombel on sel raamatul veider side Portreteerija-Marguse "Surnute raamatuga", kuigi nad on täiesti teise seina kruvid mõlemad. Aga midagi on mõlemas raamatus sarnast - see, mis surnud elavaks muudab. 

Volli ema hauda pole kummaski raamatus. Nii nagu Volli vanaisa omagi. Aga kalmistu ise on täielik meeldetuletus elust endast. Ela, sest pärast elu pole muud, kui lõputu lagunemine vaklade vaga valvekorra valgel. Ela iga päev! Algusest lõpuni, sest ühel päeval see päevapärlite kee katkeb ja järele jääb vaid peotäis tolmu, mõned tekstid, ussikesed kolbas ning kubemes rääkimata roostetanud ristist.

Selline näeks välja siis minu unelmate haud. Mõnus varjuline paik, üksildase vana ja loetamatu raudristiga. (Neid ikka saab veel tänapäevalgi tellida, ma loodan :-)? Kuskil uue ja vana kalmistu piiril, kus liivased hauaplatsid lähevad üle umbrohtu kasvanud kääbasteks. Vahepealse vööndi täidab sõnajalgade tsoon. 


Ja selline näeks välja pingike mu unelmate hauakääpa jalutsis. (Leia pildilt pingike :-) Ma küll ei tea, kes sinna oma tagumiku peaks toetama, aga - peatu rändaja ja puhka oma teekonnal, sest keegi meist ei tea, millal me päriselt kohale oleme jõudnud - see peaks olema kirjutatud mõttemullina mu haua kohale kivile. Nagu koomiksis. 

Volli jõudis rännakul ema haua juurest vanaisa hauale veel nii mõndagi jutustada. Võib olla sellepärast mulle Volliga meeldibki käia igal pool, et tema jutustamislaad on selline maailma kõiksust meenutav nagu loeks Piiblit. Nagu oleks ta ise ka juba kuskil teispoolsuses ja vaataks sealt tagasi maa peale, aga samal ajal suudab sind põnevama koha peal käsivarrest haarata ja naerma puhkedes raputada. Südamest naerma puhkedes. Tänapäeval naeravad vähesed nii muretult nagu Volli oma siirastel hetkedel. Samas - ta ei naera kellegi üle, ta ei anna enam hinnanguid vaid - mäletab. Mäletab aegu ja sündmusi, mida ma muidu raamatuist loen. 

Ükskord hakkas ta meenutama üht Aarne Üksküla proovi. Ilmselt oli tegu Huovineni "Selle suve siniste mõtetega." Ta rääkis ja rääkis... Aarnest, Viivest, Eldorist ja Voldemar Pahklast - kõigist läbisegi ja puterdades, aga ma sain aru, et midagi selles proovipäevas 56 aastat tagasi ei andnud talle rahu tänase päevani. Kui pole enam Eldorit, Aarnet ega Pahkla Vollit ning Viive "ei mäleta" - nagu ta refräänina kordab. Ta vangutas pead ja oli endaga rahulolematu, pani käe rusikasse nagu tahaks midagi tõestada. Tõstis korduvalt sõrme püsti, kui ta Aarne tsitaate meelde tuletas, mis mõjusid Volli suhtes kriitiliselt, aga ometi ta armastas seda rolli seal - Selle suve sinistes mõtetes. Pole ka ime. Volli oli siis alles teist aastat teatris. Ta pidigi kõiki rolle armastama. 

Igal juhul oli see hetk nagu kuskilt filmist kinni püütud. Kui sageli olen ma Volliga jalutades mõelnud, et see ongi üks lõputu film. See, kui ta sellisest pealiskaudsest ebalusest üles sulab, mida ta suitsuruumis esindab ja kohvikus või kontoris. See hetk, kui ta nägu enam valgust ei peegelda vaid seda kiirgama hakkab ning järsku kuuled teda rääkimas. Ta hääl muutub siis paarkümmend aastat nooremaks, sellest kaob see kordav ja heietav noot... Ta väljendid ja kujundid muutuvad teravaks, ta silmadest peegeldub korraga kogu aegade galerii möödunud sajandi keskpaika tagasi. Ning see sära, mis ta palgelt maailma peegeldub, muutub käegakatsutavaks ja tihedaks- tahkeks nagu jaanipäevaeelne udu välja kohal varahommikuses päikesevalguses. Lõika või noaga nagu sülti! Olen teda neil hetkedel pildistada püüdnud, aga miskipärast ei jää see kuidagi peale. :-(

Ühesõnaga - kuna meil oli aega, siis palusin Vollil näidata ka Pahkla Voldemari hauda. Kunagi oli meil sellest juttu. Volli oli rõõmus ja kurb korraga - tal ei olevat Voldemarile küünalt. Lubasin, et järgmisel korral, kui Haljalast läbi sõidan viin küünla kohale. Ja me läksime. Tee peal silmasin veel nii mõndagi. Näiteks sellist ümarnurkset risti.


Siis veel piiri, mis uut ja vana kalmistut nähtamatult lahutas. Ja sellist dekoratiivset betoonkääbast. 


Neid on muidugi palju üle Eesti, aga Rakveres pole ma kalmistul kolades midagi sarnast leidnud. Siis veel terve suure kalmistuosa, mis koosnes säärastest ristidest. 


Loomulikult ajasid säärased "unustatud ristid" mu meele jälle kadedaks. Ma saan aru, et ma elan valel ajal, aga ma ei saa aru, miks ma ei surnud õigel ajal? :-) Mil kellegi hooletu löögiga mu nimesildilt pudeneb email ja mu nimi kaob igaveseks kõiksuse kanalite vetesse. Nagu Oru Jakobi naise nimi.


Lõpuks muidugi jõudsime ka Pahkla Volli hauale. Ma mäletasin, et ta töötas veel pikalt ka hiljem tuletõrjevalvurina, aga 92 elatud eluaastat oli mullegi üllatus. Volli püüdis seda küll põhjendada kargete eluviisidega, aga kui ma tema käest uurisin - et sina, Volli, oled 80! Konjakiklaas oli ta sõrmede vahel veel üsna hiljutine nähtus ja sigaretid pole teda siiani hüljanud. Milles siis see igavese elu ime seisneb? Volli ainult muheles häbelikult ja korjas kustunud küünla Pahkla Volli kalmult. 

Aga mu kõige lemmikum mälestuskivi oli eile ikkagi see:


Selles südames õhkub mingid igaveste aegade maitsetust ja armastust. Ja tee, mis tahad - ka südamlikkust. Ma usun, et Edgar ja Ada olid ühed imelised inimesed. 

Täna on õnneks jahedam ja lähengi nüüd vist linna peale jalutama. Aga see eilne käik puhastab veel pikalt mõtteid. Kuhu me tegelikult kaome, kui meid enam pole? 



unistajad ja realistid

Eilne päev Viljandis oli selles suhtes tervendav, et see noorte inimeste eluahnus, mis eksamitöödes lavalt mulle näkku paiskus, tekitas taas usu, et ka unistajad on ainult inimesed ja meil on samuti õigus elada. Kuigi - ilmselgelt me ahnitseme suure osa elu ka realistide eest ära. Aga ikkagi! Lööge mind risti või rüütliks, aga ma ei loobu sellest põhiõigusest - unistada.

Hakkasin mõtlema, et kui sa tegelikult üldse enam ei unista, siis polegi suurt midagi elus järele jäänud, peale leppimise. Mitte, et leppimine oleks saatanast ja tuleks ära põletada nagu nõiad inkvisitsiooni diskoõhtul, kus katolik ülemdiskor möödaminnes ka lõkketule läidab, et pimedusse valgust saada, sääski peletada ning mõni vana kallim leekides ära grillida.  Aga ikkagi - kui sa ei unista, siis jääbki vaid argipäeva allikavesi sõrmede vahelt läbi nirisema. Aga argipäeva allikavesi on klaar ja külm ning kustutab kuumaga janu vaid siis, kui me suudame argipäevi unistustega toita. Kuni meie ükssarvikud on kammitud ja kasitud, seni on elul antud veel olla. Kõhutäieta suudan ma mitu päeva vastu pidada, aga müüge maha mu naer, unistused ja mõtted ning igasugune eksistents kaotab igasuguse mõtte. 

Samas olen kogu aeg mõelnud ja kahetsenud, et mul pole õnnestunud end realistiks koolitada. Mulle tegelikult meeldivad realistid. Ühte olin kunagi armunudki. Aga tee, mis tahad - kui inimeses seda ensüümi pole, siis ei saa temast isegi mitte kõige pimedamas öös ja  unenägudes päriselt sellist realisti, kes elu ja olmet klaarilt ning kainelt hindab. Seda enam, et ma ei suuda isegi kaine peaga alati klaar ja kaalutlev olla :-)

Ma ei tea, kust see alguse saab? Ärge öelge, et lapsepõlvest. See on selline moodsa parateaduse klishee. Sellega armastab maailma kõige noorem ja väljaarenemata teadus selgitada aspekte, millele maailmas tegelikult mingit mõistlikku seletust polegi. Kõik meie viltukasvamised saavad alguse lapsepõlvest! Lapsepõlv on nagu noor puu, mida koolutades saavutame taime küüraka vormi ja blaa-blaa-blaa... Selle naiivsevõitu luuletuse eest on kena kasseerida terapeudina 60 eurot tunnist, aga tõest seisab see sama kaugel, kui Elon Musk diiselmootori leiutamisest. Kui see pooltki tõsi oleks, siis oleks inimkond juba ammu hukule määratud ja tuhandeid aastaid ilmselt väljagi surnud. :-) Kõik need armastuseta inimesed ründaks mööda maad ja mõrvaks üksteise võidu nagu Mäkbetid. (Kui kuulsat Šoti loo peategelast hundi kombel hüüda, et kuri karja ei kipuks:-)

Aga jutt oli unistamisest. Unistamise võlu on mulle tunduvalt selgem ja arusaadavam, kui realisti vihmavarjukäepide, millest sajuse ilmaga kinni hoida. Olen juba rääkinud oma vihmadest. Seega - vihmaseks saamine ei hävita veel inimkonda. Vihmaseks saamine ei hävita isegi viisakat ülikonda, kui ta just moodsast matusebüroost ühekordseks kasutuseks laenatud pole. Eile nägin Viljandis väga palju unistamist. Ja mis siis, kui pooled neist unistusest ei täitu kunagi! See ei võta neilt inimestelt mitte midagi elus ära vaid vastupidi - nad nägid eile nii kaunid välja. Ma nägin palju hetki, kus need inimesed olid õnnelikud, sest nad uskusid oma unistusse. 

Küll aga nägin ma ka realisti ja siis vajusingi mõttesse, et mis siis õigem on. Kuigi ma olen unistaja, meeldivad mulle päris elus realistid tegelikult tõesti rohkem. Võib olla sellepärast, et realistid teevad mu unistused teoks. Aga võib olla sellepärast, et olen neile hoopis kade? Ja siia ongi käärid maetud, sest...Tegelikult armastan ma realiste. Mõningaid neist lausa idiootsuseni. Ma imetlen neid ja tahaksin ise olla see kõige realistim realist! Aga ma ei oska. Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole realist. Olen unistaja. Nii nagu Truman Capote ei saa deklareerida, et ta on pühak. Sest ta ei ole pühak! Ta on hoopis narkar, joodik ja homoseksuaal. Ta on geenius! Ja ta raibe ei valetanudki. 

Mõnes mõttes oli ta kaasaegne Shakespeare, kes pani oma argliku Hamleti suhu sõnad: "Ole, kes sa oled, peaasi, et sa pole argpüks, silmakirjateener, kelm või libu. Mina eelistan valelikule südamele vähki. Ja ma ei vagatse. Mul on lihtsalt kainet mõistust." 

Loomulikult võib nende tsitaatidega siin jalgpalli mängima jäädagi, aga... Põhiline, mis mind hirmutab - on, mida Capote võtab kokku mõttes leppijate kohta: "See, kes juba kohanema hakkab, pole suurt etem kui surnu. Vähk võib sind tappa, aga kohanemine tapab kindlasti." Ja sellepärast ei õnnestu mul ka kunagi realistiks saada. Ma kardan kohanemist ja leppimist. Siis tunnen alati nagu oleksin enda sees alla andnud. Jah, ma möönan, et olen seda proovinud. Ilmselt proovin kunagi jälle, aga need on reeglina hetked, kus vastuhakk viiks juba Stixy kaldale Charoni laevaliinide sõiduplaani otsima.  Ja sellisel juhul parem küülik kübaras, kui ükssarv kuristiku serval. 

Mis mulle realistide ridadesse peitu pugedes on meeldinud, ongi just see, et realistina on mul kuskilt kinni hoida. Potisang, trepikäsipuu, vihmavarjukonks või koduukse link. Krediitkaart mustadeks päevadeks on selle kolmainsuslik kehastus tänapäeval. Jah. Ma armastan raha ja mingit materiaalset stabiilsust sama palju, kui realistid. See annab mulle mingi kindluse ja see on midagi sellist, mis mind kõige rohkem unistamisest eemale rebib. 

Aga ikkagi! Mõeldes nende eilsete noorte näitlejaüliõpilaste peale ja nähes, kui kauniks nad muutuvad neil hetkedel, kui teavad, et ainult taevas on piiriks ja kõik on veel võimalik, siis suudab äkki ka ise argipäevades näpuga järge hoida ja mõelda, et mida ma tegelikult vajan ja mis on tegelikult minu potisang, trepikäsipuu, vihmavarjukonks... 

Miks seda tasakaalu nii kuradima raske peab hoida olema? Lapsena kõndisime kilomeetrite kaupa rööbastel, ilma et me vääratanud oleks. Alles kauguses vilistav rong andis märku, et nüüd on aeg raudteetammilt alla pageda. Või õhtuhämarus. Jah, me tundsime tihti nälga millegi maitsva ja mahlase järele, aga me ei nälginud päriselt kunagi, sest maailmas oli nii palju asju mida teha ja millest unistada. Jäätis, limonaad ja rasvapirukad olid vaid aseaine, millega täita pause unistamise ja elu vahel. 






hull kiire päev

Eile õhtuks saime siis Rinaldo musta raami kokku. Lapsed keeldusid päeval muud söömast kui kooki ja siis tekkis mõte, et äkki tahavad õhtul ujuma minna? Välja valiti Võsu rand. Tegelikult oli väga kaunis. Polegi ammu suvitanud. Võtsin oma tooli ja kirjutasin natuke loojangusse vaadates laulusõnu, kuni neiud hülged ujusid ja haldjateks muutusid ning kiigele läksid. Vahepeal moondusid nad ka teismelisteks, kes endale suhkrustatud karastusjooki sisse kallasid ja juustupalle õgisid. Väga lõbusad kaaslased olid. Üle hulga aja oli jälle hea ja rahulik olla. 


Koju jõudsime kell üksteist õhtul. Aga tõesti oli mõnus. Äkki Tegelane on valmis ikka mõnikord jälle tulema. Vähemalt ta lubas, et mõtleb sellele :-)

Täna söötsin varahommikul algatuseks Betty ära. Kusjuures kass polnud seda nägugi, et tal palav oleks. Vett oli ka minimaalselt tarbitud? Isevedelduv kass? Niikuinii joob ta imelikust totsikust. Märten oli kunagi oma joogitopsi kaaneta jätnud ja nüüd Betty ei pidavat mujalt joomagi. Ma igaks juhuks ei hakanud ka katsetama. Igal juhul oli kassike säärast energiat täis, et pidin kohe natuke aega temaga mängima. Kui autosse jõudsin, oli kell juba kolmveerand kaheksa. Pidin täna kümneks Viljandisse sõitma, aga hommikusöök polnud veel teed mu makku leidnud.

Viljandis oli noortel teine eksamipäev ja kuna ma ikkagi tahaks enne sügist neist mingit pilti ette saada, kui koos tööle hakkame, siis oli tagumine võimalus nendega kaudselt tuvuda. Ja kuigi päev kujunes väga pikaks ei kahetse komakohtagi. Tore oli neid näha. Uskumatult heas vormis, kui arvestada, et nende kooliaeg jääb koroonast hakitud aega. Katariina oli olude sunnil töötanud välja sellise individuaalõppega vormi viimasteks kuudeks. Aga tegelikult osutus see häda sunnil loodud süsteem miinuse asemel tugevaks plussiks. Väga hea vorm tegelikult II kursuse üliõpilasele. Ja ma loodan, et see jääb töösse ka edaspidi. Muidugi see tähendab juhendajale lisatööd, aga tõesti oli tulemus väga, väga huvitav. Nii võõrale vaatlejale, kui ilmselgelt ka enamikele üliõpilastele. 

Aga seda on ennegi juhtunud, et miinused kujunevad hoopis plussideks. Üldse oli väga äge kursus. Absoluutselt ei kahetse tänast päeva, kuigi kõik muu seal ümber oli paras karumustikas. Hommikul võtsin ühe hääletaja peale, kes hajutas mu tähelepanu põneva looga, kuidas ka noormeestel on ohtlik üksinda hääletada :-) Tulemuseks oli see, et pärast Esnat mõrvasin ühe linnu. Väga halb tunne oli. Ikka väga pikalt kummitas. Pärast ei julgenud enam eriti kiiresti sõitagi. Isegi lubatud kiirus -5 tundus veidi roimarlik.

Õhtul sõitsin tagasi ja kui ma Imaveres ikkagi otsustasin kohvi võtta, siis avastasin, et olin pangakaardi jätnud Rimi iseteeninduskassase. Vaatasin pangaseisu üle ja juba olid toredad inimesed mu kaardiga pisut "viibanud". Vähemalt ei lasknud nad tal igavleda ja mind igatseda. :-) Kui sisseostude sooritamise kohti vaadata, siis ilmselgelt oli tegemist noorte vara-jaanitulelistega. Tundsin end kohe natuke tujurikkujana, kui kaardi blokeerida lasin. 

Ühesõnaga läks mu õhtune tomatisupp ja pooleteistliitrine Borjom maksma pisut üle 80-ne euro. Aga omad vitsad peksavad. Vähemalt oli mul pisut sularaha, sest Volli tõi eelmise nädala sõiduraha mulle ühel päeval teatrisse ära. Seega - ükski heategu ei jookse mööda külgi maha. Raskel hetkel on ka 20 eurot suur raha. Õnneks on midagi piibli vahel ka. Minu arust oli see Triinu, kes rääkis, et tema vanaema hoiab ikka Piibli vahel midagi mustadeks päevadeks. Väga kena komme. 


Siin siis pilt koduteelt. Tulin otse, üle Rakke ja tõesti tundus tee kuidagi lühike. Kuigi koos kaartide sulgemiste ja muu mudruga läks teekond ajaliselt pikemaks, kui kunagi varem. Aga elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatuid tõendid puuduvad. Vähemalt jõudsin täna ikkagi oma postituse ära teha. Eks siis homme pikemalt.

pidagu jumalad meid heas tujus

Eilne kadus sõrmede vahelt nagu vihm, mida ei tule ega tule. Kuigi oleks tarvis. Kujutan juba ette, mis jaanipäeval võib juhtuda. Kuidagi kurb on mõelda selle tuhk-kuiva metsa ja pidutsevate inimeste sümbioosile. Kusjuures kogu selle pühitsemise mõte ongi ju vaid tuletegemine. Juba praegu tunnen kerget kõrbemise lehka teatris, aken on lahti. Aga loodame, et taevas vastab me palvetele ja kõige kurjem jääb sündimata. 

Siiski jõudsin Tamsalus käia. Väga vahva oli näha kuidas kaheaastane Kaur end sünnipäevalauas tundis. Küünalde puhumine tuli tal igatahes kogenumalt välja, kui mõnel viiekümnele läheneval torbikul. (See käib mu enda kohta.) Aga mul on juba kaval plaan, kuidas sellest kõigest mööda hiilida. Tegelikult oleks mõnus küll, kui saaks end maailmast paariks päevaks ära kustutada nagu FB-konto:-)

Sünnipäeval sain teada sedagi, mida need salapärased trepikodadesse ilmunud koodid tähendavad. 


Antud pildil olev kood on väga lihtne. Tegemist on viiekordse maja kolmanda korrusega. Nagu ma aru saan, on see elupäästjate tegevuse lihtsustamiseks. Iseasi, kuidas inimesed sellele mõtlema panna, et nad saaksid kiirabi kutsudes aru, et abilised saabuvad täiesti võõrasse keskkonda ja vajaksid infot, et mitmes trepikoda ja mitmes korrus? Seda enam, et minul näiteks korterinumbrit uksel polegi. Aga õnneks pole mul ka kedagi, kes 112 valiks, kui mu mõttetu süda ühel hommikul keeldub seda musta löga ringi pumpamast, mis mu organismi elus hoiab :-)

Igal juhul hakkame täna Rinaldo proovi tegema ja kõik muud ühiskondlikud, kogukondlikud ja hariduslikud tegemised peavad jääma oma järge ootama. Kindlasti on midagi veel teha, aga üldiselt peaks nüüd ettevalmistus küll tehtud olema. Terve eelmise nädala kiusasin inimesi, kes otsisid rekvisiite, kes kostüüme, kes dekoratsiooni, kes muusikat. Ise mässasin tiitritega ja plaaniga. Tuleb selline tummfilmilik ooper seekord. Aga mulle järjest rohkem meeldib. 

Hoiame siis pöialt ja palvetame mõtetes oma jumalate poole, et enne suuremat lõkete süütamist saabuks päästev vihmahoog või lausa kaks. Teedel on niigi palju loomi ja linde, kes enam kunagi lenda ega laula. Mis me neist ilmaasjata metsas kärsatame. 

Viimastel päevadel on palju sõitmist olnud ja siis muutub meel alati nukraks, kui saad aru, et nende loendamine on Heraklese vägitöö. Mõnikord on tunne, et peaks ise neid teeäärtesse matma minema. Aga samas - jätame meelde:

1. jaanuarist 2021 ei toimi enam keskkonnainfo telefon 1313 ja maanteeinfo telefon 1510, sest häirekeskus koondas riiklikud infotelefonid ühtse telefoninumbri 1247 alla.

Seega, juhtub mis juhtub ja märkad suurt või väikest korjust - ikka anname teada 1247.  Pidagu jumalad meid heas tujus!

kuumus

Kuumus on päris väsitav. Juba hommikul vara hakkab mõte liikuma nii ettevaatlikult ja aeglaselt nagu köietantsija kuristiku kohal. Õhk seisab paigal nagu oleks keegi ta vaiaga maasse löönud. Kõrvades kumiseb tinnitus. Ainult autode mürin ja vareste südantlõhestavad kraaksatused annavad märku, et mingi elu on kuskil ruloode taga siiski olemas. Vedelikku kulub liitrite kaupa, aga tegelikult tahaks ujuma. Samas ei julge veel vette minna, selg just hakkab tasapisi mingeid paranemise märke ilmutama. Kui seekord saaks lühidalt, oleks tore. Alkohol muidugi aitab alati, aga seda hullem on hommikul. Ja selle kuumaga on tegemist, et kainenagi pädev püsida. Õnneks on päevad askeldusi täis. Eile sain küll aru, et ainus koht, kus end inimesena tunda on auto :-) Vaatamata Värska otsale ei saaks öelda, selg oluliselt hullemaks oleks läinud. 

Ma saan aru, et eestlasena ma lihtsalt pean kõige üle virisema ja hetkel on täitsa tore, kui särk poole tunniga kohe kaltsmärjaks nartsuks ei higistu, aga midagi on selles kuumuses valesti. Õigupoolest peaks poodi minema. Eile ei käinud. Sidrunid hakkavad otsa saama. Avastasin suve alguses, et sidrunite viilutamise asemel on arukam pressida ühest sidrunist mahl ja segada see veega. Hoida külmkapis või termoses :-) Samas on ka lihtsam kannu pesta pärast.

Homme on pikk Rinaldo proov. Loodetavasti elame selle üle. Peangi õhtul veel Rinaldo tiitrid korda tegema. Päeval Tamsalus käik ja õhtul veel tantsutrenn ka. Mitte mingeid kujundeid isegi ei teki enam peas juurde. Täielik kaos :-)

Esimene lugemine

Täna siis Värskas "Petserimaa igatsuse" esimene lugemine. Kõige armsam oli kuulata lugu linnust, kelle Triinu leidis vannist ja keda lavastaja siis kaks nädalat sügavkülmas hoidis, et saaks laps-Pauli videoklipi salvestada. Igal juhul oli tore sellises meeleolus proovidega alustada. 


Siin siis omaaegne Petseri rsitikäik. Üldse on vanade fotode näitus päris paljutõotav idee. Samas huvitav on ka küün ise. Pildil siis mõõdetakse maad lavani. Eesmärgiga vältida killustiku sattumist tsoonidesse, kuhu ta ulatuda ei võiks. 


Ja loomulikult ei oska enam muud lisada, kui lõunasöögi lauas tervitab sind selline sõnum:


Lugemine ise oli huvitav ja keeruline. Ikka päris julge ettevõtmine lavastada keeles, millel pole üheselt kehtivat sõnavara ja reeglistikku. Aga näitlejatel tekkisid juba omad aktsendid, mis tekitas päris huvi. 

Siin siis üldvaade küünile. Aga ilmselt jätkan ma tänasest muljetamist ka edaspidi. Igal juhul üldemotsioon on väga positiivne. 



Kummalised pealkirjad

Mingi aeg tagasi teatas Triinu, et leidis põneva uudise: Aasta esimese kolme kuuga kadus rongidest üle 600 000 inimese. Ja ärge arvake, et see kõik juhtub kuskil kaugel Hiinas, kus mandarine on mikseriga segada. Uudis käis meie väikse ja armsa Eesti kohta. Ning salapärane kadumine leiab aset just Elroni rongidest. Seega - ettevaatust rongisõitjad!

Eks me saame ka uudist lugemata aru, millise kadumisega tegemist on, aga tee, mis tahad - mind sellised pealkirjad lõbustavad ja panevad mu fantaasia tööle. Kuidas maad mööda kihutavad varahommikuses udus salapärased tapja-rongid. Uksed avanevad Tapal ja perroonitäis inimesi läheb sisse. Järgmisena avab rong Kadrinas uksed ja kõik vagunid on inimtühjad. Lugu kirjutab end ise suurte ja rasvaste tähtedega.

Täna leidsin täiesti iseseisvalt sellise pealkirja: Üks protsent inimkonnast on kodust põgenenud. Kui ma Kristjanile selle ette lugesin, küsis ta täiesti põhjendatult, et ei tea, kas mõnituhat neist rongist kadunutest on ka üles leitud ja kas nad on nüüd äkki inimkonnaga liitudes kodust põgenenud?

Ja ma saan aru, et see ei ole tegelikult naljakas, aga kui kujutleda seda ühte protsenti inimkonnast, kes ööpimeduse varjus kodust põgeneb, siis on selles midagi väga nukrat, koomilist ja ka valusat. Tõeline kontrasituatsioon. 

Samas - mida rohkem ma artiklisse süvenesin, seda mustemaks meel muutus. Põhimõtteliselt on inimesed pidanud kodudest põgenema aina kasvavas tempos. Alates 2011. aastast on see hulk iga aastaga hüppeliselt kasvanud. Ja kui vaatad neid suurte silmadega lapsi, kes hirmunult ema seelikusaba varjust ebaõiglast maailma piiluvad, siis kaob viimanegi naljatuju ära. 

Aga see ongi elu. 

viimased päevad

Kogu aeg on kiire. Ma saan aru, et ma ei peaks istuma ja molutama tegelikult õhtuti. Aga natuke nagu tahaks ju, kui kõik teised istuvad. Nii kaunid õhtud on. Nüüd tuleb vähemalt jaaninädal, siis pole õnneks kuskile minna, saab rulood ette tõmmata. Ega ongi tagumine aeg hakata lõpuks kirjutama süsteemselt. Mingid fragmendid ju kogunevad vaikselt, aga tegin arvestuse, et peaksin iga päev kirjutama 6000 tähemärki keskmiselt, et kõigi tekstidega valmis saada. See Rinaldo lõi ikka kõik plaanid sassi, aga vähemalt eilsest jäi hea mulje. Kui selline tummfilmi stilistika töötab, siis võib päris veetlev asi tulla. Aga ikkagi kardan seda akustikat. Eks näis.

Peangi nüüd natuke jälle nokitsema ajalooartikli kallal, siis veel pilte otsima. Saaks vähemalt sellegi  enne puhkuse algust tehtud. Igasugu Lepatriinude asjad jäävad veel niikuinii puhkusesse. Kui saaks kunagi niimoodi kõik ametlikud tööasjad tehtud, et puhkuse alguseks tõmbakski juhtmed välja ja läheks sirge selja, suure paugu ja efektiga metsa ning mere äärde. Aga nii planeerimatu inimene nagu mina vist enne vakladega vallatlema asumist aega maha võtta ei suuda. 


mis on muusikas mõnikord valesti (Rollingute näitel)

Olen mõnikord mõelnud, et mis siis muusikas teinekord nii kummalist on, et ta lihtsalt hakkab inimese füüsises oma elu elama. Ja miks paljud inimgrupid nii erinevat muusikat eelistavad. Ma ei mõtle isegi ainult pop-muusikat. Kui ma võtan näiteks Händeli, siis mis ta muud ikka omas ajas oli, kui midagi sarnast nagu eestlasele on Rannap. Aga ikkagi - miks ühed harmooniad võluvad suurt hulka inimesi aga teised mõjuvad natuke pretensioonikamalt?

Võtame näiteks Rollingud. Alates - As Tears Go By, My sweet Lady Jane ja Ruby Tuesday ning lõpetatades Paint it Blacki ning Satisfactioniga! Samas jäävad sinna vahele Play With Fire, Angie ja Mother´s Little Helper. Kõik kolm maailma on muusikas veidi erinevas nivoos, kuigi enamikku siiski stiil seob, kui me just As Tears Go By-d välja ei arva. Seal ei ole sellise- bluusiliku rock and rolliga mitte kõige vähimatki pistmist. Tegelikult on ta ju lastelaul, millele on tehtud orkestrilik siiras ja naiivne arranzheering. Mis ta siis on? Rollingud, kes rokkisid? Või Rollingud pühapäeva hommbikul brunchil, kes tahtsid endale indulgentsi lunastada? 

Samas - palju sõltub ikkagi heli ja harmooniate puhul palju ka kontekstist. Näiteks fb-bling, mis annab märku uue sõnumi saabumisest võib tekitada nii frustratsiooni, kui ka rõõmu. Kui see tuleb kohustusliku fb grupi poolt, kust on ebaviisakas lahkuda, siis... masendus süveneb ja tekib küsimus, kus teater neid revolvreid nüüd hoiabki? Oleks aeg kellelegi kuul pähe kihutada! Samas - kui see on kelleltki, kellelt sõnumit ootad ja eeldatavalt on see positiivne, siis - kõlab see nagu Pärdi hümn elule, kui olid veel 35. 

Omaette fenomen on veel muusikale peale loetavad sõnad, mida teinekord ka lauluks nimetatakse. As Tears Go By on selles suhtes ikka täielik nutulaulude maailmameister ja olümpiavõitja. Kõriaugu ja südameaordini narkotsi täis laetud rokkarid nutavad laste pisarate pärast? No ei oleks tõsiseltvõetav:-) Kuskilt otsast ei oleks! Aga kui kuulata Mick Jaggeri kerget kõditavat nukruseimitatsiooni ja siiraid kammertoone häälepaeltes, siis tekibki kummastav kuvand - et mida kurat need narkarid nüüd taga nutavad? Ajalooliselt on selge, et tegu pole lastepilastajate või pedofiilidega, muidu oleks midagi juba välja ujunud - aga on see siis nende igatsus tagasi lapsepõlve? Nende hümn süütusele ja siirusele? 

Ega ma ei tea. Ja ega ma ei hakka neile kirjutama ka, et mida kurat te mehed mõtlesite, kui sellise loo kirjutasite? Biitlite puhul on motiive lihtsam leida. Rollingute puhul ikka keeruline. Isegi Led Zeppelin on selgemate piirjoontega. The Doorsist või Jimi Henrixist ma ei räägigi. 

Ja ma tean tegelikult selle laulu tausta, mis Rollingutega kaasas käib, aga tegelikult - see mis nendega reaalselt tol hetkel toimus (vähemalt mõnega neist) või mida nad ise mõtlesid ja tundsid - ei tohiks mind, kui kuulajat üldse mõjutada. Ja ega ei mõjutagi. See oleks sama, kui keegi võtaks lähtepunktiks näiteks, et Eric Claptoni muusika ongi Tears in Heaven! :-) 


suvi

Täielik suvi. Uskumatult suvine suvi. Päeval läksin Kristjaniga plakatiringile kaasa. Nii palju asju on veel teha, et niikuinii läheb teatris juuni lõpuni ära. Hea, et jaanipäev ja võidupüha tulevad, saab paar päeva rahulikult tööd teha. 


Õhtul Tarvanpää lõpupidu. Reigo abiga vähemalt saabusime ja lahkusime meeldejäävalt. Kui kaunid on ikka vanad mootorrattad! Kahjuks on nende pildistamisel üks häda - kui sa nendega sõidad, siis on head pilti minu ülivõimete juures ikkagi väga keeruline teha.

Siin siis meie rühm koos õpetajaga. Kuigi me moodustame Reigoga dünaamilise paari ja kui Külli lubab siis ostame võib olla ketsid ning hakkame käimagi, siiski on neid maskuuliinseid ridu silmitsedes tunne, et kerge arenguruumi võimalus on õhus :-)

 

teine põlvkond

Eile oli muusikaviktoriini lõpetamine. Soengud võitsid kullast kitarri ja pakuti kringlit. Õues oli kuidagi mõnus istuda. Ma ei teadnud ega tundnud eriti lugusid. Nublu tõlgenduse Kuldsest triost ja The Doorsi "Light my fire" siiski tundsin, aga neid teadsid ka Oliver ja Peeter. Kui Peeter The Doorsi vastusesse kirjutas, sain korraga jälle aru, et oleme teistest veidi erinev põlvkond. 

Hiljem mängisime mingit kummalist mängu, kus telekas ja telefonid omavahel sünkroniseeriti. Jackbox tv. Päris lõbus oli. Konteksti nihutamisest tekkis mõnikord väga lõbusaid allegooriaid. Olin jälle kaua üleval. Lõpuks viisid Andres ja Elis meid kõiki autoga koju, sest boldid olid kõik Lennukisse sõitnud. Ja ega me ilmselt poleks tohtinud ka rooli istuda. Või seista. Isegi boldi omasse mitte. 

Tegelikult tahaks juba kirjutada. Alustasin ka Intervjuud kuusega mõned päevad tagasi ja väga mõnus on vastutustundetult ja vabalt kirjutada. Samas on ikkagi mingi kogemuse padi all ja ei teki enam seda momenti, et kuidas edasi minna? Kogu see lugu lihtsalt liigub minuga kaasa. Ainuke, mida ma ei tea, kas ma peaks kohe lahti mängima, et Oliver on kuusk, mitte inimene? Aga eks ma vaikselt õhtul jälle mõtlen selle üle. 

Päevad veerevad kuidagi märkamatult omasoodu mööda ja iga päevaga tunnen aina rohkem, kuidas minus hakkab kasvama mingi passiivsus. Jah, eile oli lõbus ja vahva, aga hakkan neist päevadest väsima. Täna peaksime minema tantsurahva lõpetamisele. Reigo lubas mu oma Jawa külgkorvi visata. Tegelikult oleks tore küll. Vahva oleks näha jälle inimesi. Ja enam ei pelga ka kedagi. Mingi rahu ja lahtilaskmine on toimunud. Ja see on hea. 

Robiniga läks eile Tartus ka kenasti. Kõik tehnilised lahendused on olemas ja ruumil pole väga viga. Peale akustika. Aga eks inimesed ka matistavad natuke heli. Kui matistavad? Robiniga sõites ja juttu ajades tundsingi eile esimest korda seda, et tal on kõik alles ees, samal ajal, kui minul hakkab kõik läbi saama. Ma saan aru, et see on tobe, aga ma kipun noortest kuidagi klammerdavalt kinni hoidma. Ma tean, et see ei anna mulle enam midagi tagasi, aga ma ei saa neist lahti lasta. Siis on jälle tunne, et kukun kuskile kosmosesse. Seni, kuni nad mind välja kannatavad, elan üle. Eks Volli teeb minuga sama ma arvan. 


Tühjade silmade sära 

peegeldub vastu ööst

hilja on minna ära

lahkumine pole enam trööst

sel õhtul, kui linnud on lahkunud

sel õhtul kui võbeleb maa

sel õhtul tulge kõik aknale

maailmalõppu vaatama

me oleme viimane põlvkond

me oleme tühistatud ühiskond

maailmalõpueelne generatsioon

...

ärge küsige, kes selle sõja võidab

niikuinii tuleb viik

sädemeid pildudes kohale sõidab

tuhandeaastane rahuriik

me oleme viimane põlvkond 

me oleme tühistatud ühiskond

maailmalõpueelne generatsioon

Nagu Villu Tamme laulab oma viimase põlvkonna loos. Päris kummaline oli jälle JMKEt kuulata. Ja mis kõige veidram - kunagi olid ka nemad veel noored. :-) 



kui ma ei ole hea inimene

Mõnikord ärkan öösiti üles ja tunnen, et mul on hirm. Ma ei tea, kust see tuleb. Ma isegi ei tea, mida ma kardan... See on selline abstraktne hirm. Abstraktne hirm kõiksusest. Siis, kui korraga  jälle aru saan, et ma ei ole hea inimene. 

Siis ma kardan, et gravitatsioon kaotab olemise mõtte ning ma kukun taevasse. Nagu too tüdruk, kelle Iain Banks oma romaanis "Herilase vabrik"  peategelasel  hiigelsuure tuulelohega taevasse lasi lennutada.  Mäletan, kui seda kohta lugesin, siis haaras mind esimest korda see hirm, mida öösiti tunnen. Et ma kukun taevasse. 

Tavaliselt panen ma siis päikeseprillid ette ja vaatan lakke. Kuni silmad ära väsivad. Või mõtlen ühele inimesele. Just temast ma tegelikult rääkida tahtsingi.

Tundsin kunagi tüdrukut, kes kartis lepatriinusid.  Tal olid hästi suured ja ilusad silmad. Talle meeldis mind üle raamatu piiludes nendega silmitseda. Kui ta naeris, siis tekkis tema silmanurkadesse tohutu hulk väikseid kortsukesi. Ja ta armastas naerdes silmi kissitada. Nagu vaataks päikesesse.  Mulle meeldis puudutada nimetissõrmega ta nina ja öelda - piip! Ta hakkas siis alati itsitama.

 Ei. Me ei olnud armastajad, kuigi ta oli vist minust pisut sisse võetud. Tal olid tedretähnid. Sellised vaevumärgatavad. Aga mina nägin neid ükskord Pärnu maanteel. Me läksime Peda keeltemaja ees üle tee ja jäime kuidagi kahe trammi vahele seisma, mis eri suundades sõitsid. Ta surus end minu vastu ja  ma hoidsin temast kinni... Mul tekkis tookord hirm, et tuulehoog, mida trammid tekitasid, võib ta õhku tõsta ja siis lendleb ta minema nagu paberileht... Kuskile pilvedesse. Nagu too tüdruk sealt Iain Banksi "Herilase vabrikust". Ja sellepärast hoidsin teda kinni. 

Ta sai vist valesti aru ja suudles mind. Ja siis ma nägingi tema tedretähne. Kui trammid olid minema sõitnud, siis vaatas ta mulle otsa. Alt üles. Ta oli pagana lühikest kasvu. Ma mõtlesin paaniliselt, et kui kuradi varavastele ta pidi olema tõusnud, et mind suudlema ulatuda ja ma ei osanud käituda. Aga ta vaatas oma suurte silmadega mulle otsa ja ma puudutasin nimetissõrmega ta nina. Piip!

Ta lasi pilgu langeda ja vabandas pominal. Ta käed lasid minust lahti ja ta oleks peaaegu astunud ühe kollase Volga ette, mis mööda kihutas. Ma haarasin ta seljakotist kinni ja tõmbasin enda vastu, Volga eest ära. Tundsin, kuidas ta värises. Ma ei tea, kas ta oli pahane minu või enda peale. Või kas ta üldse pahane oli? Ma suudlesin teda selja tagant lagipähe ja siis ta põgenes. Kolm päeva ei tulnud ta loengutesse. Ei vastanud helistamisele, kuigi ma küsisin õppeosakonnast ta telefoninumbri ja puha. Lõpuks võttis ta ema vastu. Tol ajal olid lauatelefonid. Ema küsis, et kellega ta räägib. Ma ei osanud midagi vastata. 

Kui ta uuesti loengutesse tuli, siis istus ta minust hästi kaugele. Ta tuli eraldi, pisut hiljem. Ma kirjutasin talle kirjakese ja saatsin teiste kaudu tema poole teele. Kiri liikus. Üks poiss, kes kandis talvel vasikanahkset kasukat aga pidurdas. Ta voltis kirja lahti ja luges seda. Pille Kippar märkas kirja ja palus tüübil tõusta. "Loe meile ette, mida te seal kirjutate?" 

Poiss tõusis ja luges: sul on tedretähnid ja sa kissitad suudeldes silmi! Osad muhelesid, osad vaatasid arusaamatuses üksteisele otsa. Pille Kippar küsis, et kas see kiri oli määratud poisile? Poiss vastas, et ei. Pille Kippar ütles, et mida me sellest järeldame? Poiss ei osanud korraga midagi öelda. Pille Kippar läks ja võttis kirja ära. Rohkem ta toimunut ei kommenteerinud. 

Sellel lool ei olnudki mingit lõppu. Me suhtlesime hiljem jälle täitsa talutavalt, aga ma ei puudutanud enam kunagi ta nina. Ja ei öelnud - piip! Ja tema ei tulnud enam kunagi minuga koos üle tee. Ei Pärnu maanteel ega mujalgi. Öösiti ta meenub mulle mõnikord - siis kui ma seda hirmu tunnen. Ja ma mõtlen, mis temast saanud on? Ja siis mõtlen ma, mis Pille Kipparist saanud on? Ta peab vist olema paduvana nagu Metuusala. Siis panen ma päikeseprillid ette ja vaatan lakke. 

Ma tean, et inimesed kardavad väga erinevaid asju: 

kurge tee ääres, sest ta võib lendu tõustes autoklaasi lennata

kardavad, et kuskil pilve piiril on üks kits, kes nad üle loeb

kardavad metsa eksida

kardavad unistada

kardavad, et fooris süttib punane tuli ja ei lähe enam kunagi roheliseks

kardavad ämblikke, nahkhiiri ja sebrasid 

Aga too tüdruk kartis lepatriinusid. Ja tal olid tedretähnid. Ja ma usun, et ta oli oma südames väga hea inimene. Kindlasti parem, kui mina. 

lõpupidu

Eile tähistasime Lammasmäel koos teatrirahvaga väikest viisi hooaja lõppu. Sõin ja jõin seal minagi. Tegelikult oli väga armas ettevõtmine. Inimesed olid rammestunud, kuid siiski - rändasid ajaloo radadel, kanuutasid, võistlesid osavuses, vapruses ja julguses. Lasid end auhinnata ja auhindasid ise. Ning loomulikult saunatamine, millele eelnes põhjalik saunakoolitus ning vihtlemise lugulaul. 


Avastasin fakti, et tegelikult loeme hooaegu de jure valesti. Kui Rakvere Teater 1940. aasta veebruaris avati, siis oli ju esimene hooaeg (kuigi poolik) veebruar-juuni 1940. Ja 1940/41 hooaeg juba teine. Selle teooria järgi on 2020/2021 hoopis 82. hooaeg, mitte kaheksakümne esimene. Aga keda see huvitab. :-)

Öösel lobisesime pikalt Kristjaniga ja hommik on selline unine. Sõidame Robiniga Tartusse. 

tagasi süütusse

Ilmselt hakkan ära koolma, aga kogu aeg satuvad ette mingid lapsikud ja lapsemeelsed hetked. Näiteks eile - käisin jalutamas pärast tantsutrenni ja loomulikult sattusin Rimisse. Tegelikult tahtsin maasikaid osta, aga leidsin hoopis mango. Ja boonusena - terve võlumaailma. 


Ma kahtlustan, et poes ei tohi vist pildistada? Aga kuna keegi mu käsi väänama ei tulnud ja mind raudu ei pannud, siis jagan, kuni istantsidest helistatakse ja öeldakse, et mu blogi on kuulutatud illegaalseks ning mind ennast lindpriiks! Ja kogu kaubandusmaailm vihkab mind ning ootab mu surma! Siis sõidan öö varjus vabatahtlikult esimese rongiga külmale maale. 

Aga ma ei saanud seda pildistamata ka jätta. Kõigi nende jahude, mannade, peldikupaberi ja pesupulbrite vahelt põrkad korraga nagu kuskile teisele maale. Ja ma tean, et see on äri, kusjuures odav äri, aga ikkagi - selles on kinnitus, et ka paadunud ärimees võib muinasjutte uskuda. Keegi kuramus pidi ju välja mõtlema, et - wot nii - nüüd hakkan turundama ükssarvega öökulle! 

Teistmoodi totter äratundmine haaras mind enda hõlma pärast kirikureise. Käisin ema juures väravast kolm korda edasi-tagasi. Ma ei hakka rääkima, miks. :-)  Ta on lihtsalt 90 ja ei mäleta korraga kõike. Ikka ükshaaval. (Nagu teenijatüdruk saunas Eesti muinasloost.)  Kui meie nii vanaks saame, on hea, kui me niigi palju mäletame. Aga kõik need kolm korda mis ma edasi tagasi käisin, fikseeris meel, et midagi meenutab pööraselt lapsepõlve. Kolmas kord sain aru, see oli sirel. Õigemini sirelilõhn.


Kusjuures - ma pole kindel, et see oli lapsepõlves sama sirel. Ma ei mäleta küll valget ja topeltõielist värava juures? Puhas laisa mehe "õnnesirel" - iga eraldi õis õisikus on üle nelja kroonlehe. 

Tegelikult on neid asju rohkemgi. Mingi siiras ja meloodiline lastelaul, mis Tegelase balletikontserdil tantsuloo saateks on kasutatud - "On kasvamas kuskil üks pisike puu..." (Ilmselt Rannap, kes see teine nii magusaid lugusid kirjutab.)  Kõik need aastad jooksevad silme eest korraga läbi. Kuidas ma istusin väikses Kauri kooli majas ukse taga ja kirjutasin Õnnet, kui tema seal sees oma esimesi balletisamme tegi. Sellest on peaaegu kümme aastat juba?

Siis mingid mälupildid tee peal - kui Tamsalust Rakvere poole sõidan ja Porkunist läbi põikan. Nagad  Rakvere bussijaama taga, kui sealt mööda jalutan - kes kuulavad klappidest muusikat ja panevad tatti. Meil toimus see kõik postkontori juures - seal asus Tamsalu ainus telefoniaparaat ja söödi sihvkasid. Sihvkasid süüakse praegugi. Ja ärge tulge rääkima, et slaavlased. Ma ei ole pime ja kurt, eks ole.

Isegi boldiga kahekesi möödakihutavad tüdrukud meenutavad midagi, mis kunagi oli, aga nüüd kuulub kuskile teisele poole - süütuse aegadesse. Sinna, kus kõik asjad, mis meiega juhtusid, olid veel esmakordsed. Esimene suudlus, esimene sigaret, esimene valetamine, esimene käest kinni hoidmine, esimene pettumine ja esimene südamevalu. Esimene haiget-tegemine teistele. Esimene kaitstud värav jalgpallis, esimene tagantkätt tenniselöök, esimene vaimukas nali, mis kuskilt mälusügavusest ootamatult huulile purjetas ja kõik naersid. Esimene luuletus. Esimene öö läbi kirjutamine. Esimene trükimasin - selle taga võis tundide kaupa söömata istuda ja nautida seda, mille kohta Forrester karjus - Kirjuta! Kirjuta, nii et ma kuulen! Kirjuta nii, et klahvid ka usuvad, et sa raisk teisiti ei suuda! Ma pean kuulma, et sa kirjutad! Kirjuta!

Ma saan aru, et nostalgia ja blaa-blaa, aga midagi oli selles maailmas sedavõrd võluvat ja kirglikku, et kui ma nüüd öösiti ärkan, siis tunnen ma hirmu. Ma tunnen hirmu, et kohe-kohe jään vanaks ja hakkan ka mögisema noorte inimeste kallal. Tegelikult on see kohutavalt kaunis, et nad maailma avastavad. Vigade tegemine on ainuõige arengu võimalus. Kui ma ühel hetkel enam midagi elus valesti ei tee, siis pliis - laske mulle kuul pähe. 



Minu vihmad

Muidugi ma tean, et suvi peab olema soe, suu kõrvuni ja selge. Päike peab suvel paistma 365 päeva nädalas. Ja vihm - kee-la-tud! Ikkagi mulle meeldib, et eile lõpuks sajule pööras. Vihmas on minu jaoks midagi rahustavat. 

Esimesel hetkel meenub lapsepõlvest vihm heinakuuris. Lamad selili värsketel lõhnavatel heintel. Seljas torgib mõnusalt ja sääred kihelevad. Vastu katust trummeldab vihm. On hämar. Aeg seisab paigal ja kedagi pole kodus. Enam ei pea hullumeelsuseni heinasületäitega edasi-tagasi jooksma... Või tallamisel soolast kareda käega silmi nühkima, kui heinatolm silma läheb ja siis tolmust ja soolast kipitab. Enam ei pea kiirustama, higistama, kartma... Aeg on maas. 

Teine mälestus: kui me keskkoolis käisime, armastasime mõnikord pikema vahetunni ajal lipata alevi kulinaariasse ja osta väikse kamba peale kringli või stritsli. Värskelt ja soojalt ei tundunud see üldse jahusöömisena :-) Ja vaevalt, et me seda tollal üldse jahuks pidasimegi. Meie ainevahetus töötas nagu inglise luuraja kell, limonaadi ja kringlit täis kõht tekitas joovastust, mida hiljem enam alkoholgi pole suutnud asendada. Kringel oli meie koolipoisi olematut taskuraha klappides üks väike võimalus põgeneda taevasse ja olla punniskõhtselt ning süüdimatult õnnelik. 

Oli täitsa normaalne ilm, kui me Janekiga teele asusime. Klapitud sai vist viie peale. Tagasiteel jäime siiski vahele. Ei, mitte direktorile ega õpetajale. Neil oli kringlitest sajaga savi. Tagasiteel jäime hullunud vihmahoo kätte. Oli kevad, mai... Vihm oli hullult soe. Tekkis tahtmine lirtsuvad sandaalid jalast visata... Kringel oli mässitud paberisse. Õnnelik aeg - veel polnud inimkond õppinud kogu maailma kilesse pakkima. Pabergi oli selline robustne ja sinakas ning pidas üsna vapralt vihmale vastu. Vähemalt esialgu. Kooli staadioni kõrval viskasingi sandaalid kukerpuu põõsaste alla peitu ja plätsusin paljajalu läbi lompide. Olime läbimärjad nagu kassipojad, kui lõpuks kooli tagasi jõudsime. Keemiaklassi ees trepikojas jagasime viiekesi vettinud lunastust. Paber kleepus kringli külge ja kohati oli võimatu aru saada, kas see, mis kurgulakke kinni jäi oli tainas või paber. Me sõime ja naersime nagu oleks see me viimane kord naerda. Ja kringlit süüa. 


Ega ma ei saagi aru, mis selles kõiges nii erilist oli, et veel nüüd - üle kolmekümne aasta hiljem - see kõik nii kindlalt mällu on kleebitud nagu superliimiga, millega võiks Batmani puu külge liimida. Aga kummaline, et need hetked on nagu tulikirjas mällu keevitatud, samal ajal, kui alles mõned päevad tagasi ei suutnud Tom Stoppardi nime meenutada korraga:-) Muudkui seletasin, et see, kes Arkaadia kirjutas ja Utoopia ranniku ja Rosenkranzi ja Guildensterni loo... 


Kolmas mälestus - suvi, leitsak. Kimasime ratastel Tamsalust Porkunisse ujuma. Tavaliselt sõitsime kohe Porkunisse järve lähimast küljest sisse ja keerasime mõisa juurde, kus tollal asus kurtide kool. Mõisa aitade kõrval oli mõnus sooja veega ujumiskoht. Aga tookord sõitsime teisele poole järve - Külmale. Külmal oli ka väike rand, aga kuna see oli kohe allikate naabruses, siis oli vesi seal alati jahedam. Me läksime Külmale just eelkõige allikate pärast. Tohutu janu oli. Jõime kõhud selgest allikaveest punni ja korraks oli isegi täitsa normaalne jälle olla selles kuumuses. Eemalt lähenes äike, aga meie olime ju ujuma tulnud. Seitse kilomeetrit rattaga... Kargasime ruttu vette. Ja siis see algas - metsik tuulehoog sõudis üle vee. Isegi lained olid täitsa olemas. Aga kohe ei omanud see enam mingit tähtsust, sest paks hall müür mattis meid enda alla. Me ainult naersime, kui rahehoog meid piitsutama hakkas. Sukeldusin vee alla, et vähem valus oleks, aga kui pinnale tulin, sain seda hullema kuulirahe kaela. Siiski oli see jälle kõik pööraselt naljakas. Kui maru mööda läks viskusime rammetult kaldale. Kusjuures me teadsime, et äikesega ei tohiks ujuda. Me teadsime sedagi, et äikesega ei tasu suurte puude alla ronida... Aga see oli pööraselt lõbus ja me ei saanud seda kõike tegemata jätta. Sest me olime õnnelikud, noored ja naersime.

Üldse on arusaamatu, mille kuradi üle me nii palju naersime kogu aeg. Ja nii südamest? See süüdimatu naer on midagi, millest ma mõnikord pööraselt puudust tunnen. 


Muidugi meenub veel mitmeid ja mitmeid vihmasid. Vihm Avignonis, kui tõlgineiuga  - miks ma ta nime enam ei mäleta? - mägedesse põgenesime. Öine vihm, kui laululavalt pärast Jethro Tulli kontserti Männikule matkasime hommikuni. Vihm Tammsaare pargis, kui ühe tüdrukuga suudlesime (Tema nime mäletan ma väga hästi.) Vihm Vargamäel - õigupoolest meenuvad lausa kolm täiesti erinevat vihma Vargamäel. Seenevihm sügiseses metsas, kui Ruudiga ümber Viitna järve oma rännakuid tegime. Vihm murakarabas... Vihm 124 ja vihm 856. Kõik need vihmad.


Ja loomulikult eilne. Olin just Pika tänava läbi matkanud, kus linna päevi peeti. Päike paistis. Lobisesin ühe ja teisega. Peebuga kohe pikemalt, siis lonkisin koju, tegin kõik aknad lahti ning hakkasin tööle. Ootamatult tundsin jahedust ja märkasin, et minu kõrval - meetri kaugusel asuva akna taga oli nähtamatuks muutunud linn. Ma ei saanudki järsku aru, kuidas ma polnud märganud, et minu kõrval käis korraga metsik vihmapidu. Ilus oli sedasi vihma sisse vaadata ja aimata seal tuttavaid piirjooni. Pärna akna taga, naabermaja seina ja kõnniteeribasid. Ma ei näinud neid, aga teadsin, et nad seal kuskil on, kuskil selle halli seina sees... Ja see kõik lõhnas nagu lapsepõlv. 

Fotodel on kujutatud päevast niineseemnesadu. Või mis iganes seemnesadu või vihm see ka oli? Omamoodi nagu must lumi. Aga kummalisel kombel üldse mitte nii sünge nagu piltidelt paistab. Tegelikult oli see sama värskendav nagu tuulehoog, mis selle kõik vallandas. Aga kirikureisid hakkab nüüd vist jälle tagasi kodusadamasse purjetama. Hetkel Tapal ei saja. 


me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...