alati, kui ta läheb

Iga kord, kui aasta lahkub, peatun kasvõi korraks ja vaatan talle järele. Iga aasta on pisut ise nägu. Lõppev aasta on olnud kummaline ja väga rahulik. Olen hakanud endaga ära leppima nende lahkunud aastate jooksul, kes läbi lume silmapiiri poole on tuterdanud ja lõpuks laman ikkagi issanda praetaldrikul mina ise ning vahet pole, kas salatiks on pohlamoos või seened.  

Ilus vaikne rahu poeb voodisse mu kõrvale, kui ma hommikul Gailitit loen ja mõtlen, kuidas näeb välja siis see Nipernaaditalv tegelikult? Mida on Toomasel meile tegelikult öelda ja milliseks kujuneb autori vastutus selles loos? Kas kõik need naised, kellega ta kokku puutus, said rikkamaks või näpati neilt nende meelerahu ning eneseusaldus? Kust läheb see õhuke piir, mil teeme enda arvates teistele head, kuid korda saadame ikka halba. 

Tuul on lume puudelt maha raputanud ja kõik mu hoov on raagus nagu oleks "väljas veebruar täna ja orgudes mustavad pajud". Tegelikult on veebruarini veel pikk tee minna. Mitu tuisku, mitmeid lumesadusid ja loodetavasti ka palju päikest. Täna ta alles põõnab ja pole veel kohvi jooma tulnud, kuigi panin tallegi kruusi aknalauale. Aga kõik need väikesed päikesed, mis meie päevades ringi seiklevad ning maailmas oma kohta otsivad on juba tegudel. Ja võib olla ongi see maailma mõte, et ta ei saa mitte kunagi otsa. 

Dinosaurused võivad kaduda ja sipelgad ning siilid. Isegi inimene võib ühel hetkel kosmosetolmuks pudeneda, aga maailm ei saa sellepärast veel otsa. Nii nagu on ta miljardeid aastaid kestnud nii kestab ilmselt veelgi miljardeid edasi. See on üks, millesse ma usun. Ja ma ei arva, et inimese roll maailma näo kujundamisel midagi oluliselt muudaks. Minu elupäevad pole maailmakellal isegi mitte sekundikest väärt. Aga ometi on see kõik, mis meil on. 

Ja siis mõtledki, et tegelikult on kõik hästi. Tegelikult on kõik hea. Kuni kopsud veel ventileerivad, kuni veri soontes voolab ja kuni enda ümber maailma lõpmatust tajud, seni on parimad päevad veel ikka ja alati ees. Ükskõik kui palju vigu sa argipäevades suudad kokku korda saata. Ma tean, et ma olen rumal ja naiivne, aga isegi minusugusel tolmukübemel on oma imetilluke roll siin päikese all täita. Loodan, et uus aasta tuleb veelgi parem.  

ristteedel

Ega ilmaasjata ei kohtutud rahvajuttudes vanakuradiga just nelja tee ristil. Muinaslugudes ja legendides on ristteedel suur ja sügav semantiline roll. Täna seisin ise ühel viimaste aastakümnete raskemal ristteel oma elus. Tuul ulgus nagu näriks kuradid teda sabast. Aga tuulesaba, nagu me lapsepõlvest mäletame, on tuule kõige nõrgem koht üldse. Tuulesaba on tuule Achilleuse kand. Ja tuul ulgus ja kaebles mu kõrvades ning tegelikult ulub ja kaebleb ta seal veel pikki päevi. Võib olla surmani ja meenutab mulle, kui rumal ja loll ma võin ikka teinekord olla. 

Ristteed ei küsi kunagi, kas sa oled ristteedeks valmis. Ega me tegelikult ei olegi kunagi nendeks valmis. Lihtsalt jalutad pahaaimamatult ajaga kaasa ja ühel hetkel seisadki ristteega silmitsi ning pead valima. Pead, sest muud valikut ei ole. Lähed vasakule ootab sind surm, lähed paremale, teed haiget kallile inimesele, lähed otse edasi - tapad lootuse, lähed tagasi - kaotad üldse kõik. 

Häid valikuid ei ole ristteedel mitte kunagi pakkuda. Vähemalt sinu jaoks, kui sa end täiskuu-ööl ristteelt leiad. Risttee ei ole kunagi kaubanduskeskus, kes riputab lunastusele kollase sildi kaela ja saadab ta rahva sekka - just täna ja ainult täna - 99% ale! Osta endale uus lunastus, kui su vana on vahepeal rikki läinud! Jeesusel ikka vedas. Tema lunastusel oli vähemalt kahetuhande aastane garantii. Alles tänases päevas kipuvad ta tarkade toodud mesi ja mürr natuke kopitama ja lehkama hakkama oma konservikarpides ning soovitatav on neid avada välisruumides ja vees. Nagu surströmmingut. 

Kusjuures - mida vanemaks saad, seda raskemaks muutub otsustamine, sest iga aastaga, mis sa ennast tundnud oled, saad enda kohta aina rohkem teada. Ja sugugi mitte head vaid halba. Saad enda teisest - halvemast minast - tugevalt teadlikumaks. 

Kui ma 20 aastat tagasi oleksin teadnud, milline ebastabiilne mölakas ma tegelikult olen, siis oleks minu tollased ristteed säästnud ikka paljusid inimesi ja nende tundeid. Aga inimene saab alles aastatega tegelikult aru, et ta ei ole kõige parem eksemplar homo sapiensist siin maailmas. Inimene ei ole kahjuks kunagi langenud ingel. Inimene on juba sündides väike tulehargiga kurat, kes on valmis pühakuid persest torkima, kui nende teed mingil hetkel ristuma peaksid. Anna inimesele ainult võimalus ja ta lööb oma kolmhargi ka Jumala enda tagumikku. 

Minu suur lemmik - Anton Hansen, kelle kirjanikunimi oli totter, täpiline ja ülemäära eputav, nagu ta isegi oma viimaste aastate loomingus - tema armastas ikka meelde tuletada, et inimest peab uskuma, inimest peab armastama! Tegelikult peaks inimene viimane olema, keda usaldada või armastada. Tegelikult on inimene "see viimane raisk" ja teda ümbritsev maailm vaid üks "purjus jumalate okse". Kui nüüd möödunud sajandi Eesti klassikuid tsiteerida. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga Henrik Visnapuu võiks küll mõelda, mis vakstut ta suust välja ajas. 

Lihtsalt mõnikord mõtlen, et miks minust ei saa kunagi head inimest? Ei, ma ei loodagi saada ema Teresaks või hoidku taevas, Nelson Mandelaks - siinkohal palun ka Alfred Nobelilt vabandust. Ega me inimestena rüütame ka pätte teinekord tema päranduse pühakukostüümi. Ma ei pea silmas muidugi ema Teresat ja Nelsonit. Nemad võisid tõepoolest ka päriselt pühakud olla. Lihtsalt meil pole olnud ajaloolist võimalust juua koos klaasikest Guinessit, mis väidetavalt on tõe jook. Vähemalt purjus iirlaste arvates, Temple Bari kõrtsides. 

Pikk jutt, sitt jutt - nagu öeldi 150 aastat pärast Kalevipoja kirjutamist. Ja sedagi ilmselt nõukogude slaavi folkloori mõjutustel, kui tõlketähendust emakeelega võrrelda. Eestlastele on nõukogude slaavlased nagu painav unenägu. Kahjuks möödunud sajandil alati mitte ainult unes. Liiga palju on nende sõnu ja mõtteid jõudnud Eesti kultuuri ning ellu. Ning piiratust maailmavaatesse. Nagu kõigil Ida-Euroopa riikidel, kes nende mõjusfääri omal ajal sattusid. Eks ma siis saan põrguväravate vahelt sisse pugedes vähemalt vabandavalt pomiseda, et nõukogude slaavlaste halb mõju mind nendele väravatele koputama sundis. 

Mida ma öelda tahan - ristteedel ei ole rusikareeglit nagu liikluseeskirjades. Loogiline on, et kui ristteel pole märke, lased paremalt tuleva inimese enda ellu. Paremalt tuleval inimesel on alati eesõigus. Ja nii lihtne see ongi. Aga ristteel pole aega mõelda. Ristteel vaatad - kustpoolt läheneb vilkuritega tüüp ja käänad vaid talle sobivas suunas. Vilkurid sõidavad mööda, aga sina jääd kraavipervele mõtlema, et miks kurat, ma seekord kõik jälle valesti tegin? Nii ongi. Hoiduge ristteedest! Aga võib olla kaaludele lihtsalt ei sobi otsustamine. See on ka võimalus, sest tavaliselt muudan ma oma töös otsuseid vähemalt kaks korda protsessis. Elus seda võimalust ei tule. 


rahu

Täna ongi jõulud. Päevad juba pikemad ja kõik liigub valguse ning kevade poole. Kui Annekat parafraseerida, siis: kuus palgapäeva jaanipäevani:-) Ja nii ongi. Tegin oma kingringi ära ja istun nüüd kodus ning vaatan aknast välja. Koertel ja nende perenaistel ning peremeestel pole mitte kerged päevad ja kerged jalutuskäigud. Aga vähemalt on nüüd aeg hoovi peal vedelemas maas. Mine ja korja palju tahad. Peabki kuskile lõunat minema sööma. Õhtusöögi tegin eile valmis. Üksikutel inimestel on lihtne selles suhtes. 

siis, kui ilm saab omale uue nime

Ühel päeval lahkuva aasta alguses sai see blogi endale nimeks "kelgutaminekeelatud". Sel ajal oli Rakvere linnas kombeks, et lastel keelati kelgutamine Vallimäe nõlvadel ning Tissimäel. Mõned päevad tagasi lõpetas Rakvere "uus" linnavalitsus ametlikult lastele kelgutamise keelamise Vallimäel. Tissimäel on kelgutamine siiski veel endiselt keelatud. Võib olla nime pärast? Täpsem informatsioon puudub. Igatahes troonib keelumärk veel uhkelt Tissimäe tipus nagu ametkondlikuse võidulipp. Kuigi jutu käivad, et peagi võetakse ka sealt kelgutamise keeld maha ning Rakvere linn loobub lõpuks ametlikult lastele talverõõmude keelamisest. Inimmõistuse võidukäik linnaametnike üle on saavutamas selles väikeses linnakeses oma suurt võitu. 

Kuna lähitulevikus ei paista ka seebimullide puhumise keeldu ega kekslemise keeldu tulemas, siis loeme selle blogitegevuse lõppenuks ja liigume edasi suuremate probleemide juurde, milleks on püssirohupõhise ilutulestiku asendamine aastavahetusel millegi humaansema ning vähem häbiväärsemaga ning uus linnaraamatukogu. Maakonna ühisraamatukoguni jõudmiseks kulub ilmselt sajand vähemalt.

Samas - kindlasti alustab varsti ka Robin Hoodi blogi, aga sellele püüan viited pakkuda siis, kui jõuame teatriga konsensuseni blogi pealkirja osas ja postituste sisulises stiilis. Kindlasti ei hakka ta olema nii vabameelne, kui praegune blogi, kindlasti ei laiene ta minu isiklikule elule ja emotsioonidele, aga seda enam hoiab ta kursis suvelavastuse info ja arengutega ning kestab sellevõrra lühemat aega.

Kõike kaunist kõik mu kuus viimast truud lugejat, kes parimate päevade kümnetest ja kümnetest jälgijatest on ikka üsna ustavalt siia igapäevaselt kiikama jäänud. Kindlasti kohtume kunagi mõnes uues ja paremas ilmas, kus me maailma serval päikese ja kuu vahel koos kiigume. Või nagu kuningas Saalomon ütleb: Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui me näeme midagi, mille kohta silm ütleb, et seda ei ole veel enne olnud, siis tunnistagu meel - kõik see on olnud juba ammu aegu enne meid. Päev tõuseb ja päev läheb looja, aga maa jääb kestma igavesest ajast igavesti. Tuul pageb põhja poole ja lõunakaarde, aga sinna paika, kuhu ta joostes pageb, sealt tuleb tema ka joostes tagasi. Nagu kõik jõed voolavad mere sisse, aga meri ei saa iialgi täis, sest sinnapaika, kuhu jõevood veed kannavad... Sealt tulevad nemad naerdes tagasi oma lätete juurde. Janiiedasi janiitagasi.

Universum on miljardeid aastaid kestnud ja kuigi ma ei saa käsi piiblivirnal vanduda, et kestab veel miljardeid edasigi, siiski on tõenäosus üsna suur. Ainult meie ise oleme inimestena üürikesed nagu aja-klaas-silmapilk. Ainult meie ise hoiame oma habrast tasakaalu tänase ja homse vahel. Mõni päev on pikem, kui igavik ja samas ka nii lühike nagu too napp viiv, mis kestab selle hapra hetke, mille kulutame silmaläätse katva sarvkesta puhastamiseks tolmust. Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad :-) Olen õnnelik.  



Meestetantsupidu alga!

Täna siis hakkab lõpuks kaks aastat oodatud tantsupeo ettevalmistus. Reaalselt! Tuleb liigijuht kohale ja puha. Loodetavasti sõimab meid. Er...