Oh, kurja küll...

On asju, mida ei suuda uskuda. Kõige hullem on see, et mitte midagi teha ei ole. 

ettevalmistused pidupäevaks

Mäletan, kui Margus teatas ühel hommikul, et nägi unes, nagu käis tanklas või midagi ja arutles, et mis see tähendada võib. Ei tea kas bensiinihind tõuseb jälle? Kummaline, et nüüd ta tõuseb kogu aeg sujuvalt ja keegi ei tee enam numbrit. Õnneks on Sinine kirsike väga kokkuhoidlik loomake. Viimaste arvutustega sain keskmise 4,5 sajale. Ja palju oli linnasõitu. Ikka kentsakas, kui ei pea enam iga nädal paaki täis laskma. Sõidad 40 liitriga kuu aega. Tegelikult hoian ju iga kuu niimoodi sadakond raha kokku. Aga samas pole viimased kuud enam suutnud ka midagi kõrvale panna. Nüüd on veel märtsikuu varu olemas, aga kuskilt peaks hakkama juurde tulema. Näis. 

Nädal on möödunud surnuaial käies. Kondame Hellega, labidas käes mööda surnuaedu ringi ja kaevame aga haudu lahti. Hea küll, siiski lumest kaevame õnneks. Täna juba kolmas päev. Ostsin endale ka lõpuks korralikumad saapad. Homseks peaks nüüd kõik teatrirahva hauad leitud olema, saame sünnipäevaks neile küünlad süüdata ja päeval on matk ka. Loodetavasti kõik nüüd laabub ja seekord on suurem osavõtt. 

Tarmoga sõime koos hommikust ja saime aru, et seekord võiks kevadmatka võtta ikka suurvee ajal ette. Nüüd peaksimegi homme midagi kokku leppima, kui Alar ja kõik see kamp Teatri sünnipäevamatkal kokku saab. Võiks minna sel aastal Piusale, arvas Tarmo. Ja mõttel on jumet. Eks näis, mis inimesed siis homme arvavad. 

Töö liigub, aga ikka põrguaeglaselt. Võiks natuke juba kuskiltservast hakata rohkem arenema. Ukuarus sain hea lahenduse, kuidas teha alguses tutvustav stseen. Teemegi sellise - Tondilossi rahva kogunemise õuel. Saan kõigi tegevused paralleeli panna, kus kõik rahvas kohe omavahel ka erinevate paaride ja kolmikutena suhestub. Seda on alati tohutu matemaatika kirjutada, aga pärast vaadata on väga hea. Ja tekib ka selline lahtine atmosfäär. 

Lesega siis reedel lugemisse. Laupäeval peaks lõpetama Vellede ümberkirjutuse ja läheks Ukuaruga edasi. Tundub küll, et vabad päevad, aga homne matk ja reeden proov võtavad päeva ikkagi ära. Saaks kuskilt ühe nädala veel juurde veebruari. 29, 30 ja 31 oleks ka juba abiks. 

Sõda võtab oma kindlamat kuju. Hea küll - seekord on vähemalt mingidki vastusammud Euroopa poolt välja pakutud. Iseasi, kui palju need aitavad ja mil määral neid tegelikult ka rakendatakse. Ka omal ajal oli meil ju toetajaid küll ning sõnades oldi ka siis suuremad, kui tegudes. Aga seekord pole kuskile ka taganeda enam. Ukraina Ukrainaks, aga kui mingit sekkumist tegelikkuses ei tule, siis on ilmselt ka meie saatus tuleviku suhtes otsustatud. Aga hoiame siiski lipu veel vardas ja homme siis tähistame kahte toredat sünnipäeva. 

rohelist rahu maailm on täis

Hakkavad asjad lõpuks lahti harutuma. Nüüd peaks kolm päeva veel korralikult tööd tegema, siis hakkaks äkki lõpuks looma. Samas on üsna hea ja rahulik olla. Tiksun omas rütmis ja mulle see sobib. 

Kaasmeelised käisid eile teatris. 2 tundi ja ühes vaatuses. Tundsin kohe, kuidas valus nõks seljast läbi käis. Olen viimasel ajal võimlemise käest lasknud. Ikka annab tunda, et seljalihast eriti ei ole. 

Täna püüan siis Lese üle vaadata ja teha ta lõikudeks, mida annaks vajadusel tõsta. Kuigi on loogilised kohad olemas. Aga natuke lõpu eel kripeldab, et kuidas see ikkagi peaks olema? Teoreetiliselt peaks niipidi olema õige, et tuleb enne lõplikku kokkukukkumist ja surmahoopi sõbrannadelt nõks, kus lesk põikab mälestustesse Polkovniku taktitundest. See peaks andma võimalust läbi elada kibedat mälestust, mis ometi suure finaali eel saab ka helge varjundi. Aga kõhutunne ütleb, et äkki peaks see eraldi, kuskil varem olema. Ja lõpurong sõidab mürinal vastu kaljuseina... Ja siis tuleb nukker lunastus ning leppimine. 

Järjest rohkem tekib tahtmine tekste varem näitlejatega läbi proovida. Õnneks praegu see võimalus on, aga kurja küll, kas ma hakkangi siis lõpuks selliseks kujutlusvõimetuks kummikuks muutuma? Igal juhul on huvitav, et kuidas see reedel tundub. 



diplomaatiast ja Smuulist

Hommikul lugesin lõpuks uudiseid ja ma ei saa kuidagi öelda, et saaksin maailmast aru. Ma ei saa tõesti aru, mis seda universumit vaevab? Need küünilised sõnumid, kuidas Biden teab, et Putin tungib Kiievisse? Ja ma isegi usun, et nii ongi, sest kõik välised märgid kinnitavad seda. Aga kui me kõik teame, et kõik teavad, kuid neid asju ikka tehakse, siis tekib järjest rohkem küsimus, mis eelmisel talvel metsavenna raamatuid lugedes, et milleks sellisel juhul üldse see amatöörtaidlustrupp ÜRO?  Ongi selline läbikukkunud ja erupoliitikute mõttetu vanadekodu? Piinlik ja väga, väga häbi ning kurb. Põhimõtteliselt on sellisel juhul Ukraina samas seisus, milles olime meie - kolm Balti riiki omal ajal. Kogu maailm värvis oma sillad ja parlamendihooned küll ilutuledes meie rahvusvärvidesse, aga tegelikult keerati meile tagumik ja seoti piraadiklapp silmile. 

Meenub kangesti Smuuli luuletus, mida eile ka lugesime: kus väike Juhan ei mõista, miks kästakse tal igal õhtul kokku panna käed ja sosistada lakkamatut palvet: issand halasta ja meile anna igapäevast leiba, tänapäev! Jõudes siiski lõpus lapseliku tõdemuseni - Jumal - ta ei suuda! Või on kuri - suudab - aga ta ei halasta?

Olin laps siis, juulipäikse lõõsas 

leekis meri õudsas vaikuses.

Kipras, koltund lehti puud ja põõsad

kurvalt kandsid, nagu leinates.

---

Ma ei mõistnud - miks? - kuid kokku panna

igal õhtul mindki kästi käed:

"Issand halasta ja meile anna

igapäevast leiba tänapäev..."

Ja kui liikumatult nõrgas tuules

seisid lõunas valged pilvemäed,

kukkus nagu pisar isa huultelt:

"...igapäevast leiba tänapäev..."

Pilved hajusid ja tuulgi suri.

Ja siis esmakordselt mõistsin ma:

jumal - ta ei suuda! Või on kuri - 

suudab - aga ta ei halasta?

Mäletan, kui lugesin 16-aastaselt Aldridge telliskiviromaani - "Diplomaat". See oli õilis aeg. Ilus ja idealistlik aeg. Tahtsin veel ligi kaks aastat diplomaadiks hakata, kui selle läbi olin lugenud. Isegi täsikasvanuna jäin korraks mõtlema sellele perspektiivile, kuna ajalehes kutsuti noori inimesi diplomaatide kursustele. Õnneks jätkus tollal juba küünilisust mõista, millisteks poliitsahvri dresseeritud pesukarudeks tänapäeva diplomaadid moonutatakse. Nende põhifunktsiooniks hakkab aina enam muutuma kandikult juustu ning oliivide pakkumine ning nukker naeratamine - meie ei saa midagi teha. Muidugi on kurb, et väärikas amet, mis hoidis maailmas mingitki stabiilsust ja rahu on muutunud tavaliseks aidavalvuri ametipostiks. 

Ja ma saan aru, et kõik poliitanalüüsi katlad podisevad ja jahvatavad puhast kulda, aga tegelikult - mis mõtet on veskil, mis jahvatab jahu asemel kulda? Kahjuks vaid mentaalset ja kujutluslikku, muidu saaks nii mõnigi näljane lõpuks enne surma ka päris kala maitsta, selle asemel, et õngesid õgida ja neist lõpmatuseni toituda. Sest üleharitud Euroopa teab - kui keegi maas vedeleb, ära küsi, kas ta murdis mõne luu või on temaga mingi õnnetus juhtunud. Räägi talle hoopis kõndimise kasulikkusest. Ja kõik sellepärast, et üks "tippastme koolitusekspert" tõlkis vägivaldselt ümber iidse vanasõna - aita hädalist, et ta ka homme jalul püsiks - mingiks idiootite hümniks - "näljasele pole vaja anda kala vaid õng" Kust kuradi kohast säärased lollused sünnivad?

Me ei ole enam ammu selles demokraatia faasis, et analüüsidest või aruteludest midagi õppida. Pigem on head luureandmed ja neist kiirete järelduste tegemine muutunud poliit-kapitaliks, millega üks või teine "partei" oma aktsiaturgu kergitab. Kõige kurvem, et ukrainlased ongi muutumas inimestest parteikapitaliks. Aga keegi ei sekku. 

Smuuli õhtu läks see-eest igati korda. Tore oli Argoga koos juba ennem vestelda ja samas - see vestlusvorm säilis ka õhtuse tunni ja veerandi jooksul. Kui kahte inimest ikkagi mõlemat üks kolmas inimene ja tema looming huvitab erinevate tahkude alt, siis ei saagi sealt muud tulla, kui arutelu. Oli tõesti jälle mõnus. Kuidagi me satume iga paari aasta tagant kokku. Sain ka eile aru, et pean ise hakkama rohkem sellesse teatrisse panustama. Repertuaarivälises tegevuses ei pea ju alati loomenõukogu heakskiitu ootama. Aga võimalused on seda suuremad. Pean kasutama selle teatri vähekasutatud ressurssi, et oma asju ajada. 

Helen - meie agiilse projektijuhtimise nurgakivi - oli ka nõus, et võiksime järgmisel nädalal natuke arutada, kuidas vestlussarju ja kontserte elavamaks ja ägedamaks muuta. 




pidagu jumalad meid heas tujus ning tervise juures

 Nädala pärast saab Juhan 100. Teeme Argoga siis Rakvere Teatri kohvikus väikese meenutusõhtu, kuidas meie Juhanit mäletame. Loeme luuletusi, räägime legende, meenutame lavastusi, kus me Juhanit mänginud oleme, ma laulan kaks laulu ning räägime ka sellest, miks me koos oleme praegu - Polkovniku lesk. :-)

Arstid ei tea midagi! Nende seas võib inimesi olla, kuid ikka ei tea nad mitte midagi. See on niisama kindel – nagu ma haige olin, nii ma haigeks jään ja haigena ka suren. Ja nagu ma arstile ütlesin, kes mind haiglast välja kirjutas: Te võite ju seda teha! Te võite kõik teha! Teie käes on noad, sondid, süstid ja pritsid: te võite inimesi näljutada, te võite inimestelt võtta nende viimase rõõmu – söömise! Te võite soliidsetes aastates daami, vaatamata tema kohale ühiskonnas ja sellele, kes ta mees oli või on, oma keha väänama panna nagu kabajantsiku või ehtsa kondiväänaja! Te võite volüüme, mis daamile kaalu annavad, nimetada rasvaks. Te võite ära keelata sinepi, pipra, praetud liha, suitsutatud kala, täismehele napsi söögi alla ja panna nad jänese dieedile kapsa ja porgandi peale, aga te ei saa keelata minul konjakijoomist!

väikesed eesmärgid on mõnikord suuremad

Jälle pean alustama Salingerist. Kui ma õigesti mäletan, siis ütles just tema ühele oma peategelasele surematu mõtte, mille põhjal olen oma atra viimased aastad vaoserval seadnud: tõeline kangelastegu pole mitte see, kui sa suurte eesmärkide nimel oled valmis surema vaid hoopis see, kui sa väga väikeste eesmärkide nimel oled valmis edasi elama. 

Tegelikult ongi need just väikesed eesmärgid, mis päevadele mõtte annavad. Iga päev üks väike ja lihtne asi korda saata ning oled päeva lõpuks säärases plussgraafikus, et president muutub ka kadedusest kurgiks. Ja tegelikult ka! Viimased aastad on pakkunud just neid mõnusaid nurgataguseid väljakutseid, kus saan rahulikult omas rütmis ja oma taktimõõdu järgi askeldada. Olen selles suhtes just oma valikutega eriti rahul. Ääremaadel vaikselt askelda nagu sulle sobib ja keegi ei lükka sulle kaamerat või mikrofoni nina alla. Suvel küll on paar ohtlikku projekti kahjuks, aga küll ma need üle elan.

Vaatasin just oma 23-24 aasta plaane ja sain aru, et olen kõvasti arenenud. Õnneks olid kõik suuremad tööd, mida pakuti, juba sellesse aega langemas, et enam polnud võimalik nendega kaasa minna. Ühest on isegi kahju, aga eile loomeka kokkusaamisel kerkis üles kaks väga huvitavat mõtet, millega tahaks küll rinda pista. Keegi teine nende perspektiivi üles ei korjanud, aga mulle pööraselt meeldis, et just materiaalse poole esindaja mõtleb meist kõige avatumalt. Ma saan aru, et tegelikult on kõigil meil - "loojatel" - oma marsallikepike paunas. Ja võib olla peabki üks teater rohkem panustama valmistekstide lavaletoomisse? Aga need mänguvõimalused, millele Velvo viitas, on ikka sellised, et jäävad kummitama. Ta ongi paratamatult mees, keda ma iga aastaga aina rohkem avastan ja imetlen. Nagu avastasin ja imetlesin teda ka näitlejana, kui ta veel lavadel seikles.

Ühesõnaga - oli väga mõtlemapanev talvine väljasõit, et mõelda teatri üle ja niimoodi tekib küll mingeid perspektiive, mille üle mul on väga hea meel. Seda enam, et viimaste aastate segadus ja kaos on natuke hakanud isiklikku motivatsiooni õgima. Ega ma tegelikult ka täna ei oska enam nii tugevalt selle teatriga suhestuda, aga vähemalt on pärast eilset öeldud välja paar mõtet, mis mind isiklikult küll kuskile rajale tagasi suudavad juhtida. Ja jälle on selles "süüdi" Velvo. 

Tegelikult oligi tarvis, et keegi ütleks selle kuskil välja, et me liigumegi praegu muutuste tuules ja otsime seda oma uut kuldset keskteed, kuidas muuta teatri palet, aga samas jääda ka ellu. Lõpuks on see meie kõigi ühine kohustus hoida seda 82 aastast noormeest elus. Või on ta preili? Viljandis on selge, et tegemist on Valuoja emandaga, aga mis soost see meie teatrike siis ikkagi on? Kaduviku mehed viitavad kangesti maskuliinsemale soole. Aga samas... 

kuu kõike teab

Mõni aeg tagasi ründas mu hoovi üks uudishimulik kuu. Tegin temast terve hunniku pilte. Eilne öö oli nii sompus, et tundsin lausa füüsilist puudust sellest "tollasest" kuust. Ärkasin viie paiku üles ja ei saanudki enam und. Magan nüüd diivanil, kuni Metuusala vaarema mu magamistoa enda ning oma palvete katedraaliks on muutunud. Enamasti istubki ta oma toas akna alla ja palvetab pominal. Või siis köögilaua taga, loeb kaasa veerides pühakute elulugusid. Või mõnel hetkel, kui tulen natuke varem, istub laua taga, hoiab oma kahe väikse käekese vahel lihatükikest ja naudib seda vaikselt urisedes. Aga enamasti kulub ta aeg palvetele ning pühakute elulugudele. Hea küll. Reklaamlehed töötab ta ka intensiivselt läbi. Nüüd, kui auto korras on jälle, peaks ta tegelikult ühel päeval shoppama viima. Aga ma pole kindel, millisesse poodi. Tema jalutuskäigu distants on tegelikult ikka väga lühike. Tänavanurgani ja tagasi. Parematel päevadel läheme üle hoovi ka keskväljakule. Aga kuna kuuske enam pole, siis see teda eriti ei võlu.


Selline kuu oli siis virmaliste ööl Rakveres. Kummaline ongi, et diivanil magades tunnen ma kuust suuremat puudust, kui magamistoas. 


Selline nägi too linnakuu välja siis kaugvaates. Mitte, et ma oma piltide üle ropult uhke oleks, aga lihtsalt, kui kunagi meenutan, siis on siit hea neid päevi, öid ja varahommikusi unetuid tunde meenutada. 


Kõige kummalisem kuu oli minuga tegelikult kord kaasas Petserimaalt tagasi tulles, kui kuulasin Mari laulmist  - "täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota..." Ja sellest ei olegi nii palju aega. 8-9 kuud kõigest. Aga tegelikult - kõigi soovide täitumised võtavad aega teinekord terve elu. 8-9 kuud on alles oravakese kommike kogu elu kõrval. 


Aga varsti on kõik selline ja nii see jääbki. Lihtsalt tuleb uskuda võilillelisse maailma, kus kõik lõhnab suve järele ning sina langed aeglaselt selili sirelitesse, käes puust mõõk. (Nagu Mikita ütleb.) Tõesti oleks lumele veidi vaheldust tarvis. Kuigi tuleb veel üks ootuste suvi. Aga ikkagi. Vähemalt saan kaabitsa Sinisest kirsikesest välja tõsta. Ja labida. Saab ruumi. 

harmoonia

Vaatan aknast parte ja mõtlen elu üle. 

Meil jätkub jõudu taguda vaiade otsa tiigi kaldale maasse silte - ärge toitke linde, mis peaks näitama hoolimist? Samal ajal, kui aastavahetusel paugutame taevasse kilode kaupa püssirohtu, et tappa mõttetult neid linde, kes siin pesitsevad. 

Me paigaldame raudposte siltide tarvis - kelgutamine ohtlik, aga samal ajal puudub neilsamadel lastel, kellel kelgutamine keelatakse, võimalus pääseda psühholoogi juurde? 

Me püüame kehtestada reegleid, kuidas mõistuspäraselt käituda, et plaaniline ravi ei katkeks, aga samas me tapame juba kolmandat aastat lootuse homsele. Ja ega häid lahendusi ei olegi. Maailmakorraldus nõuab piiride tõmbamist. Kuskilt vasakule jääv peab olema taunitav, kuskilt paremale jääv peab olema lubatav ja kultuurne. 

Mis on lahendus? Tegelikkuses on Karl Marx ja tema mõttekaaslased seda juba ammu sõnastanud. Ega ma täie mõistusega ei saa ise ka siiamaani aru, miks me tolereerime inimesi, kelle mõte liigub vaid siis, kui saab kasvatada isiklikku heaolu? Kui inimese hobi on finantsmängud, siis ega ma hästi aru küll ei saa, miks me sellele hobile nii pööraselt peale maksame? Aga kui inimene juurutab humaansust ja kogukondlikku mõtlemist, siis trahvime teda selle eest kõigi võimalike vahenditega? 

Kristuse sünnist on möödunud 2000 aastat, aga ainus, mida me õppinud oleme inimestena, on see, kuidas tõmmata piire? Kas seda natuke vähe ei ole? 

hingejänesed

Üleeile käisime Volliga surnuaial. Ema sünnipäev. Haljala surnuaed oli väljakaevamiste eelses seisundis. Või ootas kevadet? Kahte vana meest see igatahes ei heidutanud ja kevade oli küll viimane, mida me sinna ootama läksime. Murdsime end puusadeni lumest läbi ja ühel hetkel, kui Volli aru sai, et lõpuks hakkame kohale jõudma, hüüatas: Emaaa, ma tuleeeen! Ning tormas minust mööda, aga õnnetuseks sattus selle koha peal just kõvemasse lumme ja prantsatas kõhuli ja kadus lume alla peitu. Sööstsin kohale, aga kuna lumel oli tõesti koorik vahepeal, siis prantsatasin sinnasamma, tema kõrvale. Nõnda me seal siis lumes lamasime, kui Volli oma pea tõstis, ise naerdes: Kohale jõudsime! Pühkis habemest lund ja oli ütlemata romantiline hetk, kui ma ka enda nägu lumest välja kaevasin ja me palged kõrvuti kohakuti sattusid:-) Jõudsime, kohale. Natuke aega naersime nagu lapsed, siis kohmerdasime püsti ja korraga oli kerge ja ilus olla. Üleni lumekuningad, nagu me seal üksteist kloppisime. Hiljem rääkisin sellest Kristjanile ja Triinule ja Kristjan noogutas jänesejälgi täis surnuaia peale - need on hingejänesed. Nõnda sünnivadki parimad muinaslood.

Õhtul käisin poes ja jalutasin kuni Paulini. Pauliga on midagi juhtunud. Paul on moodsa aja poolt kastreeritud. Pauli aust ja hiilgusest on järele jäänud kolm haledat seasilma. Ka sina, Paul?  Nii nagu tuiskavad lumme kõik möödunud rajad, nii nagu rohtuvad eilsed teed ja võsastuvad niidud... Nii kaob ka Paul. Vähemalt oli tuttavas aknas tuli ja see andis vähemalt kindlust, et midagi on maailmas püsivat. 


Hiljem jalutasin keskväljakult läbi. Lumi ja tuisk on kõikjal toime pannud oma rüüstetöö. Arvo oli velgedeni sisse vajunud. Ja näha oli, et isegi eilne helkur oli ta pakiraamilt pätsu pandud. 


Aga Sinine kirsike kogub südameid. Käisin temaga eile "punase" tehnilist passi ja võtit ära viimas, kuigi sharniir kolises, mis hirmus. Esmaspäeval pääseb arstile, aga juba õhtuks oli kellegi püüdlik sõrm joonistanud tema rinda uue südame. Tee, mis tahad. Sinine kirsike on inimeste lemmik. 


Homme on ai-velled päev jälle Tallinnas. Loodetavasti jõuan kenasti tantsutrenniks tagasi. 

lumi, lumi, lumi

 Kelgutamise rindel on olukord siiski endine. Ei teki seda võimalust oma blogi lõplikult sulgeda. Tissimäel valitseb sama olukord. 


Õnneks on võimalik nüüd kelgutada Vallimäe teatripoolsetel nõlvadel. Ja lapsed kasutavad seda õhtuti ka ennastunustavalt. Natuke hämar seal on, aga elekter ongi väljavalitute eelisõigus tänapäeval. 

Palju asjaajamisi, aga eile saime ikkagi paika ka Smuuli juubeli tähistamise kuupäeva. Teeme selle õigel päeval pärast etendust ja Argole sobis. Tegelikult on väga hea meel, et midagi ka õnnestub. Kuigi see toob jälle sebimist juurde ja midagi me peame ikkagi ette valmistama, aga siis ongi aega natuke Lesest rääkida, kui ta siia tuleb. Tallinnas käigud mul enam kuidagi ei õnnestu viimasel ajal. 

Kontoris hoiab Getter elevust üleval, õpetades lahkelt kõigile, kuidas Ciaod viibata, Puhh-hüüda ja teisi ehmatada või siis provotseerivaid lepatriinuradu meisterdades. 


Päevades on rõõm igal juhul tagasi. Võib olla on see punastest ketsidest, aga võib olla peab maailmas valitsema tasakaal. Sinine kirsike seisab vapralt teatri juures ja murrab südameid.





Mõned inimesed...

Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. &quo...