püüdes banaanikalu

Mäletan veel hästi päevi, kui iga Salingeri uus novell, mille kätte sain, tundus parim päev ever. Täna lugesin uuesti Veera Saart. Väga võluvalt tihe tundus "Ukuaru" juba esimesel lugemisel, aga kui hakkad sealt otsima pidepunkte, millest näidendit ehitama hakata, siis saad aru, mida tähendas aeg, kui kirjanik ei kirjutanud oma tekste arvutis. Tal pidi olema kompositsioon algusest peale paigas. See alguse mäng Enn-Aksliga saab selgeks alles siis, kui oled kogu romaani ennem läbi lugenud. Huvitav ja julge rõhuasetus. Tagantjärele mõtled, kas teda ennast või toimetajat võis see faabulaga mängimine ka hirmutada? Kas ta kahtles endas? Või mängis paberil läbi ka muid variante. Või kirjutas selle alles hiljem algusse juurde? Mitte, et see romaani koha pealt midagi muudaks, aga ikkagi oleks huvitav teada. 

Mäletan esimesi suitsupaberil loetud käsikirju. Need olid trükitud läbi kopeeri. Nende lõhn oli hoopis midagi muud, kui raamatutel. Neid oli hoopis teistmoodi tunne käes hoida. Isegi praegu, kui leian teatri arhiivist mõned kopeerpaberiga ümberlöödud tekstiraamatud, siis tekib viivuks see hetkeline tunne - "see tekst" peab olema midagi väärtuslikku. Nagu oleks leidnud Vahingu "Potteri lõpu", kui see veel kadunud oli. Siis mõtled viivuks - see peabki olema sinu parim päev banaanikalapüügiks. Aga enamasti ei ole. See saab selgeks, kui leiad lahtiste lehtede lõpuosast autori kirja lavastajale või peanäitejuhile või kirjandusala juhatajale. 

Parimat päeva banaanikalapüügiks ei tule vist enam kunagi. Aga see ei tähenda, et ei peaks imetlema Veera Saare "Ukuarut", Jan Kausi mõttekäike Plekktrummis, Martin Alguse kummalise nihkega näitemänge või Sveta Grigorjeva "Hoovikuningannat", mis juba ise kannab endas tervet maailma. Huvitav ongi, et noore inimesena vaimustas ennast pööraselt enamasti väliskirjandus, aga mida vanemaks saad, seda kummalisemaid aktsente märkad meie oma koduses kirjanduses. Olgu see Vadi või Tammsaare. Veera Saar või Sveta Grigorjeva. 

Õues sajab lund. Tänavatele saadi just ring peale. Tsentrumi seinal vilgub jälle reklaamekraan ja naabermaja akendel peegelduvad lumesahkade kollased vilkurid. Ongi üks issanda päev jälle kinni püütud. Homme algab kõik jälle algusest. Aga vahel lihtsalt tekib mingi igatsus püüda kinni ka mõni banaanikala. Või isegi, kui ei püüa, siis vähemalt teada ja tunda - see ongi parim päev banaanikalapüügiks. Seda päeva tahaks kohata küll. 



memm, lumi ja Pandora laegas

Kui Pandora laegas oleks avamata, oleks maailm hoopis teine. Kummalisel kombel avatakse teda ikka ja jälle. Mõnikord juba saja seitsmendat korda. Aga kõige kummalisem, et lootus kükitab nagu mannatera endiselt laeka nurgas ja nagu kardaks välja, ilmavalguse kätte tulla. Prometheus pidi ikka päris korralikult Jumalate eneseväärikust haavama, kui isegi lootus ilmavalgust pelgab.

aegade piiril on härm

 Minu linn on lutslibe. Tegelikult hakkas ta juba Oskari juubeliks omandama teatavat lutsulikku libedust. Et mitte vulgaarsemalt öelda.


Päevad tiksuvad omas rütmis. Teen tööd ja vaatan tagasi oma otsustele. Olen nüüd hakanud aru saama, et nii mõnigi otsus on see, mida juba kahetsen. Tarkus ei tule siiski aastatega vaid järelemõtlemisega. Päeva "ristteedel" on keeruline oma mõtteid joonele rivistada ja siis neid üle lugeda ning lahti sõlmida. Oleks mul rohkem aega ja selgemat meelt olnud hetkedel, kui otsustamise aeg mulle oma "ristteega" uksest sisse astus:-/ 

Mitmed asjad on selgemaks saanud. Näiteks see, et lootus ei ole kunagi su parim sõber. Lootus on kena kaaslane, aga ei rohkemat. Sõprus vajab ikkagi midagi muud, kui vaid lootust. Sõprus vajab tähelepanu. Sõprus vajab märkamist ja suhtlemist. Sõprus on nagu härmatis okstel. Ta on kogu aeg su meeltes, aga kunagi ei märka sa tema puudumist ennem, kui ta on ilmunud ja siis päeva jooksul märkamatult kadunud.


Eelmine "härm" oli hoopis teises meeleolus. Iga uus "härm" toob kaasa midagi uut. Ja iga uue "härma" kadumine viib midagi endaga oma teele kaasa. Võib olla alles kellegi/millegi eemaldumine avab meie jaoks tema olemuse ja me tunneme ta ära just sellisena nagu ta oma olemuses on. Nii nagu jõulukuuse kokkupakkimine viib meelest jõulud ja astud taas jaanipäeva ootamise radadele. 


Õnneks saime emaga päris mitu korda kuuseni jalutada, kuni ta veel piduehtes oma päevi mööda saatis. Emale meeldis. Nüüd on kuusk alasti kistud ja ootab surma. Jõulud on lõplikult läbi. "täitub kindlasti soov, kui sa usku ei kaota" - see aeg on seekord taas möödas. Ja jääb vaid linn, mis on litslibe. Aga see on minu linn ja minu elu. 




elu on nagu peldikupaberirull

Eile tuli Oliver välja omapärase teooriaga. Rääksime elust ja elukiirusest, kui ta korraga ütles, et elu on nagu peldikupaberirull: alguses vaatad, et oh, üldse ei kulu ja jätkub ikka igavesti pikaks ajaks, aga mida rohkem lõpu poole jõuad, seda õhemaks kihid jäävad ja seda rohkem ettevaatlikuks muutud. 

Tee, mis tahad, see on hea võrdlus. Seda enam, et kui päris lõppu jõuad, jääb järgi vaid papist kest, mis sõltuvalt valikust, leiab otsa kas taasakasutuses (papi ja paberi hulgas) või visatakse ta olmeprügisse ning põletatakse. Nagu inimenegi. 

Oliveriga on üldse vahva rääkida. Tegelikult on kõigi lavameestega. Üldse on nad nagu mingid taevased saadikud. Sageli istuvad nad suitsuruumis, ei suitseta ega midagi kuid ikka pudeneb sealt ühte või teist semantilist. Mõnikord on neil rohkem aega, mõnikord vähem. See lihtsalt on amet, mis nõuab kannatlikkust ja kuhu on väga palju ootamist sisse kodeeritud. 

Üldse on suitsuruum üks huvitav paik. Suitsuruumides lihtsalt peab mõnikord istumas käima, et tajuda erinevate majade erinevat hingamist. Selleks ei pea ise üldse suitsetama. Suitsuruumid on organisatsiooni kopsud, kust hapnik ajudesse liigub. Kui suitsetatakse palju, siis kõneldakse rohkem ja hapniku juurdevool pidurdub. Teemad jooksevad liiva ja kinni. Klaasklaar mõte muundub teiseks ja sealt saavad omakorda toitu suitsuruumijutud. 

Mulle meeldib suitsuruumis istuda eriti siis, kui seal on  mittesuitsetajaid. Nagu Oliver või Tarvo. Mäletan siiani, kuidas me istusime kord Oliveri ja Tarvoga eelmisel kevadel suitsuruumis hommikul. Keegi meist ei olnud suitsetaja, aga seda enam oli vahva vaadata, kuidas esimene suitsetaja tuli ja meid üllatunult vaatama jäi. Nagu oleks uksega eksinud. 

Aga eile jah - jõudsime Oliveriga tõdemuseni, et elu on nagu peldikupaberirull. Ja see ei olnud üldse halb avastus. Täna uurisin inimeste käest, et kas neil on ettekujutust, kui pikk on üks peldikupaberirull tegelikult. Pakuti 8-11 meetrit. Vaatasin eile ka oma kodusest majapidamisest järele, aga pakendi peal ei olnud pikkust märgitud. Täna siiski leidsin andmed internetist üles. Selgub, et peldikupaberirullides võib olla 18-50 meetrit paberit. Kindlasti on ka lühemaid, nagu päris eluski, aga proportsionaalselt ja keskmiselt jäävad nad sinna 18-30 meetri vahele. 

Kummaline assotsiatsioon küll, aga tegelikult tuli eile pähe veel ka võrdlus armastusega. Alguses tundub alati, et teda jätkub igaveseks ja ta ei lõpe mitte kunagi otsa. Siis hakkab rull kahanema ja ühel hetkel on need haprad viimased kihid, millest sa juba tead, et see kõik on ammu lõppenud, aga ikka hoiad neist veel kinni. Seega - ainus tõeliselt filosoofiline ja eksistentsiaalne põhiküsimus saab olla vaid see: mitu meetrit on peldikupaberirullis?

Sinine Kirsike

Lõpuks ometi üks nädal, kus mu keskmine sammude arv on igapäevaselt üle 15 000. Kindlasti aitas kaasa ka nädal tagasi põntsutatud auto ja uue otsimine ning ostmine. Aga nüüd on ta kenasti kodus kõigi oma kahe triibukesega kapotil. Esimene sõit oli sõber Reigo juurde, kes istus sisse ja ütles, et mõnus. Sobib küll. Aga sellisel autol peab ka nimi olema - teatas ta kohe. Olen nüüd tegelenud terve nädalavahetuse nimekonkurssiga. Tänaseks sain nime valmis ja kutsusin Reigo ristiisaks. Aga juba ta muutis nime ära. 

Minu algne mõte oli - Keskeakriisike, aga Reigo arvas, et võib solvuda. Et kutsugu ma teda parem: Tiit.  Ma isegi ei tea, kust tal see tuli? Kuna hellitusnimeks oli mul mõeldud lihtsalt Kriisike, siis nüüd mõtlesin järele ja tundus, et ka Kirsike poleks paha. Aga kuna värv ei harmoneeru, siis ilmselt ristime ta hoopis Siniseks Kirsikeseks. Keeruline on see autole nimepanek. Oli veel ka teisi nimevariante, aga neist ajalugu vaikib. Ühesõnaga - saage tuttavaks: Sinine Kirsike ehk sõbradele - Kirsike.


P.S. Päeva jooksul tuli veel täpsustusi juurde, et kui juba Sõpradele Kirsike, siis miks mitte: Kirsike Tordil? Sinine Kirisike Tordil? Ehk: Sinine Kirsike Keskeakriisikese Tordil:-) Tõotavad tulla vägevad ristsed. 

lase lahti!

Kirjutasin eile öösel ja täna hommikul Hullu krahvi lugu. Juba sain  kaks stseeni valmis. Lugesin üle ja toimetasin ja kõik kena, aga... Midagi on valesti? 

Kõik kena algus - hullu krahvi onu hakkab lendama, krahv pole rahul. Laseme pääsukesel lennata, mistarvis onud lendavad! Blaa-blaa... Toapoiss annab ikka onule ka õiguse lennata... Ikka kena ju vaadata talupoegadel, kuidas mõisahärra lendab vahelduseks. Muidu ainult karjub kogu aeg.  Ja kõik selline klassikaline rida. Saan aru, et jah, see on  kompositsiooniliselt õige, et hull krahv peabki olema alguses adekvaatne ja alles sündmustest mõjutada saades pöördub hulluse poole, aga... See ei ole see...

Korraga saan aru, et tegelikult on hoopis üks teine võimalus. 180 kraadi teine pööre, teises suunas. Üks hoopis parem lahendus, mis kompositsiooniliselt EI OLE õige. Matemaatiliselt EI OLE KA õige, aga... Ma lihtsalt tean, et just nii see PEAB olema. Sest näidendil on lõpp - aga lõpu suhtes ei aita mind see korralik matemaatiliselt väljatreitud kompa. Sel juhul lihtsalt kleebingi lõpu jälle külge näidendile matemaatiliselt. 

Ja siis korraga saan aru, mida Üllar kunagi mulle armastas korrutada, kui ma noore lavastajana ei saanud ega saanud analüüsis ülesehitusest mööda: LASE LAHTI! Nii lihtne see ongi - lase lahti! Eks ta ütles seda mulle ka elus tehtud ostuste kohta mõnikord. Ja õigesti tegi. 

Viimased kuud ja nädalad on mul just sellest Üllari hüüatusest puudus olnud: lase lahti! Kui midagi armastad, lase tal minna. Ei saa lõpmatuseni hoida kinni millestki või kellestki, kui sa teda armastad. Ja see ei ole see Boobi alateadlik hirm, et kui sa kedagi armastad, siis hoia eemale! Ainult nii saad talle mitte haiget teha. 

See - "lase lahti" - mida Üllar mulle omal ajal õpetada püüdis, on just see - "lase lahti", et sa ei teeks endale haiget. Ei ole mõtet kompositsiooni reegleid jälgides vägistada teksti struktuuri raamidesse. Lase lahti, mine lenda, mine hulla lumes... Lusti ja lõbutse ja usalda oma kõhutunnet, raisk, kui tahad kirjanik olla!  Kõike ei pea välja arvutama. Kuigi nii on lihtsam ja kindlam. 

Ei ole mõtet osta endale igavaid tumedaid ketse, mis ei määrduks ja mis võivad olla isegi head, kui sul on võimalus osta endale punased ketsid, mis võivad olla halvad, aga teevad su tuju rõõmsaks.  Samamoodi ei ole mõtet klammerduda inimeste külge. Autode külge. Ratsionaalsesse mõtlemisse. Mitte millessegi. Lase lahti! 

Inimeste häda, miks nad edasi liikuda ei suuda või muutusi ellu viia, ka kirjutamises või üldse töös, on just see metsik kogemuse usaldamine ja hirm, et niimoodi ma teen valesti. Las teen, aga vähemalt teen. Ja olen õnnelik ning elus.

Kui ma selle tõdemuseni jõudsin, oli pool tööpäeva läbi ja tõstsin vana teksti natuke teise kohta failis ning alustasin uuesti. Aga midagi ikka häiris mind. Rändasin vanade stseenide juurde ja hakkasin sealt fraase näppama... Kuidagi kahju oli kahest tööperioodist niimoodi lihtsalt lahti lasta. Ja siis raiskasin veel mitu tundi tänastki ära, enne kui aru sain - kustuta see kõik ära, mis valesti on ja hakka uuesti puhta mõttega puhtalt lehelt!

Kui sa näed talve esimest lund ja tekib tahtmine lumeinglit teha, siis sa ei hakka mõtlema, et äkki läheb lumi krae vahele või mul on liiga viisakad riided seljas. Siis lihtsalt teed lumeingli! Ja kui näed tänaval omapärast jäätükki ning tahaks teda pildistada, siis pildistad! Ja nii ongi! 


Lähed tagasi, tõstad ta pingiotsale ja pildistad! Kui sa tahad seda teha, siis teed! See ongi elu mõte - elada ja teha neid asju ja just niimoodi, mida tahad. Vastutad niikuinii kõige eest, mida teed. 

rõõm on alati kallim, kui mure

Eile rääkisin hea sõbra Reigoga oma valikutest. Kas osta nüüd kindla peale mingi enam-vähem sõidukõlbulik pann, mis niikuinii endale ei meeldiks, aga tunduks ratsionaalsem või riskida ja osta ikkagi Mini, mida remontides ma siis aegamööda hulluks läheksin? Või isegi kiiremini, kui aegamööda :-) Reigol oli kohe vastus olemas: kui ostan mingi panni, mis ei meeldi ja siis selgub, et pole ka suurem asi auto, siis remondin ikkagi end halliks, aga hing pole ka rahul. Aga kui ostan Mini ja seda remondin, siis vähemalt on äkki hing rahul? 

Tõi juurde näite oma sõbrast, kes armastab ka vanatehnikat ja väntab seda igal võimalikul ja võimatul juhul käima, kuigi ta ei kipu sageli minema. Ükskord oli too sõber siis Reigole öelnud, et värvime mustaks ja nikeldame ära, siis on vähemalt ilus vaadata, kui käima jälle ei lähe. 

Aga tegelikult ka! Mõtlesin järele ja lõpuks - elame vaid korra. Keegi ei tea, mis järgmine põnts kaasa toob. Mini on tegelikult pikale inimesele tehtud auto. Sealt ma näen igale poole ja saan sirgelt istuda ning ei lamaskle kuskil. Mulle meeldib autos sirgelt istuda ja aknast välja näha. Kõik need uuemad autod on nii madala ja ahistatud vaatega. Ja kui juhtubki, et pean teda rohkem remontima, kui sõita saan, siis las seisab maja ees. Ilus on vähemalt aknast vaadata :-) Ülevalt hea näha kaht armsat triipu kapotil.

Lõppude lõpuks - olen kogu elu püüdnud autosid ostes teistega arvestada ja oludega kohanduda. Äkki oleks nüüd aeg lähtuda sellest, mis endale meeldib ja mitte mõelda jälle ratsionaalselt. Fun maksab ka midagi. Niikuinii enamiku ajast teen vaid tööd, las siis olla seal vahel ka väike rõõm? Mis sest, et võib olla kallim rõõm, kui mulle meeldiks. Rõõm võibki olla kallim, kui mure :-)

härmad on puus

Hommik oli imekaunis. Külm, karge ja kiire temperatuuri alanemine sidus õhus niiskuse ning kasvatas kõikjale härma. Jumaldan härmatist. See, kuidas ta joonistab välja puid ja põõsaid. See, kui vaatad neid puid, põõsaid ja vihmaveetorusid ning prügikaste väga-väga lähedalt... Seal on terve struktuuride võlumaailm. Ega Hawking poleks singulaarsust vist universumisse siduda mõistnud, kui härmatis teda aidanud poleks? Aga kes seda teab, kust tal see veider mõte tegelikult tuli? Ma lihtsalt oletan tema tekstide põhjal, kus ta lumekristallide struktuure ülistab. Sealt on singulaarsuseni vaid väike samm. 


Hommikul ei saanud kohe muidu, kui kolasin natuke mööda linna, enne, kui Pikale tänavale suundusin ja teatri poole liikuma hakkasin. Kell oli ka veel vähe. Lugesin öösel ja Metuusala memm kolistas öös kempsu vahet. Jätan talle alati ööseks vannituppa tule põlema, siis ta näeb mis suunas liikuda. Samas on ise ka kena seda valgusviirgu öösel ärgates silmata. Nagu mingi majakas. Kuigi majakas hoiatab, aga see valgusviirg peaks just juhatama?

Kui ma oleksin laevakapten, siis oleksin ilmselt üks viletsamaid laevakapteneid üldse. Kui ma juba mõne uppunud laeva kapten poleks:-) Minu jaoks, tee mis tahad, on majakates midagi nii ligitõmbavat, et karju appi. Kui ma mõtlen kõigile neile soolegendidele, kus meestele pandi rabataredes aknal ööseks küünal, tattnina või petrooleumilamp põlema, et nad leiaks läbi soo üles kindla kodutee - kas ei olnud need tegelikult samamoodi majakad? Ilmselt oleks minust saanud heal juhul vaid vilets rabakapten. Aga tee, mis tahad - minu kultuuris on tulel kutsuv tähendus. 

Virvatuled ja sireenid oleks ilmselt mu keskajal juba noore poisina kuskile rappa või karidele meelitanud. Vanas Kreekas oleks Kirke  mu ilmselt samamoodi põrsaks moondanud nagu kogu Odüsseuse kaaskonna. Kummaline ongi, et minu kultuuris seostub Odüsseus alati natuke majakate ja tuledega. Nagu Toomas ütleb - tee või tina! Mind lihtsalt kisub tulede poole. Seda enam, et nüüd, kui mu koduaknas põleb õhtul kellegi teise süüdatud märgutuli, lendan ma sinna nagu ööliblikas. Ja üldse ei nuta:-)

Lambiklaasi kohale sooja, lendab vapustav sõnumitooja. See on hommik - meile ja mulle! Tuleb aeg, et lennata tulle. Tuli surnuks puhuda ise. Läbi elu nii imelise... - Kindlasti üks Viidingu olulisemaid värsse. Üks sõnum, mis mind alati endaga kaasa kutsub. Ilmselt tajus ka Juhan seda "majakate kutset". Kes see ööliblikaski muu on, kui surmatrotsija/otsija kõiksuse kiuste? Aga see-eest - milline surm? Valguse poole:-) Mmmm... Lühidalt - on see põhjus, miks minust kunagi laevakaptenit saada ei tohi. Ja finantsnõustajat. Või üldse juhti. Äärmisel juhul rabanõia kõrtsist koju tuterdav kaasa. Mulle meeldib tule poole minna. 

Saatsin hommikul oma lemmikule mitu pilti härmast ja härmatisest ning  süüdistasin teda ka kõige selle korraldamises, et ma ei oska korraga läbi oma linna valida otseteed teatri juurde. Loomulikult pole ta selles üldse süüdi. Ma tean ja tunnen väga hästi füüsikat ja seda, kuidas härmatis tegelikult tekib. Aga kena oli mõelda, et tema selle kõik maailma valmis voolis. Õnneks ei vastanud ta midagi. Nii see maailm käibki. Kõige parem vastus on vaikus. Siis sa pead endale jälle ise uusi põhjuseid ja põhjendusi otsima, et milleks see maailm üldse loodud on? Oled nagu väike Pelle, kes ärkab ühel hommikul ja avastab, et inimesed on maailma hüljanud. 

Õnneks on teatris alati Anita olemas, kellega oma hommikut jagada. Ja siis, temaga juttu ajades, sain jälle aru, et maailm ei lõpegi kunagi otsa. Kuni saad Anitaga rääkida elektrihindadest, härmatisest ja oma unistustest, seni on maailm igavesti alles issanda pesulaual. Anita unistused on muidugi alati armsamad ja elulisemad. Suvi ja seened ja televiisorist naljasaade:-) Aga ega mu enda omadel ka mõnikord viga pole. Lihtsalt - nad on nagu ööliblikad. Kui nad kuskile kohale jõuavad, ootab neid lõpp. "Vastu akent, õnnetu, liibu! Sinna tahta su elutöö. Olen raske ja libisen alla..."

Teatri juures oli täna selline härm, kui ööliblikas kohale jõudis:-) Sinna lavatorni sobiks ju üks majakas. Isegi moodsate elektri börsihindadega. Kui hoolega vaadata, siis seal on isegi pildil nagu kerge kuma? Või näen seda vaid mina üksi.  



parim enne on möödas

Eile võtsin siis julguse rindade vahele, et lähen väga külma kõhuga ja täiesti emotsioonitult vaatama veel üht nooruse pikendusmeetodit Mini Cooperit, mis mul lisaks punastele ketsidele plaanis oli enne surma  soetada :-) Auto asus Akadeemia teel ja olin juba Sõpruse tee lõpus, kui eessõitev auto pidurdas ja mina kenasti talle tagant sisse. Enda arvates ikka pidurdasin. Aga selgus, et siiski mitte. Juba tundus veel viimasel hetkel, et jõuan ka kenasti pidama saada, aga siis lendasid turvapadjad lahti ja auto täitus tossuga. Tore-tore. 

Tormasin autost välja ja ainus hirm oli, et kuidas need ees nüüd...!? Silme eest jooksid kõik need pildid läbi, kuidas peatugi on reguleerimata ja pea jõnksatab taha ja käib nagu kapsas lopa-lopa. Õnneks tundus neiuga kõik korras, loomulikult ehmatanud ja šokis. Uurisin, et ega kedagi rohkem autos ei ole ja kas tal ikka kõik luud-liikmed terved? Pakkusin vett. Vabandasin ette ja taha. Nii piinlik oli. Täiskasvanud mees sõidab lihtsalt teisele autole tagant sisse. Muidugi libe ja blaa-blaa...  Ja ees oli üks ohukolmnurk ka juba püsti, eks ta sellepärast võttiski hoo maha. Aga ikkagi! Nagu esimest korda oleks roolis. 

Kurja küll, kui loll ja piinlik on siiamaani olla! Aga midagi teha "ei pole" ka. Plastmass kaob, häbi jääb. Punased ketsid vanaduse eest ei päästa. Isegi joostes mitte. Kui parim enne on möödas, siis nii ongi. Vähemalt sain kahjukäsitleja täna telefonis naerma, kui teda jumala keeli palusin, et äkki ikka taastame, see on ainult plastmass? Naisterahvas teatas, et see plastmass ongi kallis ja kui pakkusin, et äkki saab kuskilt odavamat ka? Ei pea tingimata see kõige kallim Tšehhist olema. See on lõpuks Citröen, mitte vabaduse rist. Siis ta isegi itsitas natuke. 

Misasja sellise vana peeruga enam peale hakata? Lihtsalt sõidab tagant teisele autole sisse!? Ei ole võimalik! Olen ikka elu jooksul kümneid ja kümneid avariisid suutnud vältida ja nüüd selline piinlik prohmakas. Eks ma nüüd peangi endale bemmari ostma ja nokamütsi. Kleebin veel nina ka teibiga kulmude külge ja olengi rull ning nokk valmis.  Miks see vananemine nii hirmus ja piinlik peab olema?

tuleb looja ja lunastab maa

Mõnus on jälle kirjutada. Tulebki lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Eile lõpetasin siis viimaks oma väikse kolmeosalise tsükli Taunole muusika jaoks, mis peaks ettekandeni jõudma sügisel MUBA avamisel, kus uus looja ja vana looja ulatavad üksteisele teaduse ja singulaarsuse kiuste käed üle maa ja vee. Hakkangi eelmise aastaga ühele poole varsti saama. 

Või nagu ütleb väsinud Jumal, kes singulaarsus-vardas teaduse kebabiks küpsetatakse:

Kui lapik maa saab priimabaleriiniks, 

kes vandenõuteooriate lava pääl -

sääl tantsib varvaskingades ning sätib riimiks

üht peeretust, mil puudub oma hääl, 

siis lahkun ma, ei vaja enam teid!

Ma universumis siis parem asfalteerin

te konnasilmade kergliiklus-linnuteid.

Led-lampe pilvevõlvile monteerin.

(Kõik õigused kaitstud, ei tasu luba küsimata kasutada.)


uus aeg

Elu ja emotsioonidega on vist ikkagi sedamoodi, et kui nad toitu ei saa kuskilt, siis kipuvad nad isepäi vaikselt hääbuma. Nagu "naiskirjandustegelased möödunud sajandist". Kui keegi neid enam aastakümneid hiljem ilma klisheedesse laskumata meenutada ei suuda, siis on nendega ilmselt kõik läbi. Nad asetuvad riiulisse, sildid kleebitakse peale ning sinna nad jäävadki. Nad on katalogiseeritud. Nagu kõik meie elupäevad.

Samamoodi on tunnetega. Ühel päeval võtad riiulist purgi, millest teadsid, et see oli kõik need päevad olnud pilgeni täis ja ajas isegi üle ääre, aga siis märkad, et purk hakkab hoopis tühjaks saama. Ja kui midagi uut sinna purki juurde panna pole, siis jääbki ta tühjaks. Lihtsalt kleebid sildi peale ja ei raatsi ära visata. Muidugi võib ta ühel hetkel uuesti täituma hakata, kui ta riiulisse alles jätad ja kuigi ma armastan ikka mõelda, et õnnestumiste eest pole keegi kaitstud, siiski juhtub elus pigem niipidi, et kõik need purgid, mis me elu jooksul oleme kokku kogunud ja riiulis alles hoidnud, jäävadki sinna kaunikesti tühjalt ja nukralt seisma ning moodustavad mälestused, millel "polnud antud elu". 

Raamatus on lihtne lehekülgi keerata. Iga uus lehekülg toob midagi uut kaasa. Isegi, kui oled teda juba lugenud. Ikka leiad tuttavaid ridu uuesti üle lugedes mõne koha, mida oled varem teisiti lugenud. Või teisiti tõlgendanud. Kogemused kuhjuvad meisse ikkagi aastate jooksul ja iga raamat muutub kas sügavamaks või pealiskaudsemaks vaid meie enda tunnetuses. Samamoodi on ka inimestega. Ja sellest on tegelikult kahju. 

Aga uus aeg vajab uusi emotsioone ja uusi märkamisi. Lõpmatuseni ei saa hoida enda hinges mingeid ühepoolseid tundeid elus, kui nad kuskilt toitu juurde ei saa. Siis hakkavadki mälestustest esile trügima jälle need päevad, kus tundsid, et midagi on sinu elus olemas olnud, aga oled selle oma rumaluses või hirmus või pealiskaudsuses kõrvale jätnud, sest pole julgenud teha neid otsuseid, mida teised inimesed sinult oodanud on. Aga ka nende inimeste purgid jäävad ühel hetkel tühjaks. Ja lõpuks oledki nagu too liblikas, kelle tiivamuster on tuhmunud. Nagu too liblikas, kes veel mäletab, kui kerge ja kaunis oli kunagi lennata, aga nüüd roomab mööda aknaklaasi ja igatseb taga neid aegu, kui lendamine veel mingit vaeva ei valmistanud. 

Uus aeg tuleb alati hiilimisi. Kõrvalseisjad märkavad teda muidugi kohe. Ainult meie ise ei märka, millal ta üle hoovi me uksele läheneb ning siis kellanuppu vajutab: ma olen kohal, lase mind sisse! Täpselt see fenomen, et tahvlile kirjutatud viga ei märka esimesena keegi muu, kui viimases reas istuv priske poiss, kes samal ajal aknast välja vaatab ja staadionil toimuvat jalgpalli jälgib. 

tagasi maailma

Ma ei tea, mis minuga toimub? Ilmselt hakkan haigeks jääma, aga üldse ei viitsi enam tööd teha. Homme tuleb Argo Rakverre lesest rääkima, aga ma ei saa isegi olemasolevat teksti veel toimetatud. Üldse olen veel eelmisele aastale nii palju võlgu, et võiksin vabatahtlikult aastavõlavangla poole teele asuda.

Ja mida ma siis teen, millega oma päevi sisustan? Lihtsalt vaatan aknast välja, mõtlen, ajan jooksvaid asju ja käin lastega Tartus uisutamas. 

Aga Tartu uisuväli oli nagu muinasjutt. Tuleketid, suudlevad tudengid ja muusika. Nagu mul endal oleks jälle koolivaheaeg olnud :-) Jõudsime ka mõlemal õhtul alles kaheksa paiku kohale, aga põhimõtteliselt olimegi enam vähem lõpuni. Lapsed oleks muidugi veel kauem olnud. Aga teisel õhtul läks mul uisul klamber ka katki ja ma prantsatasin perseli. Selg sai jälle oma obaduse kätte ja natuke annab tunda siiani. Ei teagi, kas peaks midagi tegema? Äkki on jälle tükike väljas? Kust ma tean?


Muidugi käisime ka botaanikaaia kasvuhoonetes ja Ahhaas ning shoppamas. Oli väga lõbus reis. Lapsed on nii vaimukaks muutunud. Ja samas ka nautisid nad väga kõiki troopikataimi. Eriti kaktuseid, kes pidid "nii nunnud" olema, et nad kõik tuli üles pildistada. 



Aga võib olla kaob isu midagi teha ja korda saata ka sellepärast, et maailm on muutunud kuidagi nii pealiskaudseks ja tühjaks. Kuulasin putru keetes raadiot ja sealt tuli hommikuprogramm ning ma ei uskunud oma kõrvu! Tekkis tahtmatult tunne, et inimene, kes eetris jutustas, oli valitud mingi erilise eksamiga. Igal juhul nõudis tema süntaksi jälgimine suuremat vaeva, kui Theseusel oli tarvis nutikust Minotauruse labürindist pääsemiseks. Loogika ja keelereeglitega polnud seal küll midagi pistmist. Alus ja öeldis võisid samahästi nii alustada, kui lõpetada lause. 

Täna teatati ka Maša surmast. Meenus kohe viimane anekdoot, mille ta mulle jutustas eelmisel sügisel teatri kohvikus, kui pidin ta bussi peale viima. See ei olnudki niivõrd naljakas, kuivõrd eluline ja oma vindiga nagu kõik Maša lood. Selline ta oligi - soe ja südamlik, aga kaval, kui kurjam. Temaga ei teadnud kunagi, kas tal on päris mure või tahab ta lihtsalt mingi kelmusega maha saada, et tõmmata enda märkmikusse punane rist: Lennuk - lollitatud. Kaheksa korda. 

Ostsin Tartust endale punased ketsid, mis Tegelane välja valis, aga täna sain aru, et mida lähemalt hakkavad inimesed siit ilmast ära kaduma, seda vähem aitavad mind punased ketsid, Mini Cooper või tantsimine.  

täitsa uus aasta

Üle hulga aja oli tore aastavahetus. Üleeile helistas Moonaküla Muusikaakadeemia rektor isiklikult minu eratelefonile ja küsis, et kas mul oleks tahtmist teha aastavahetuse õhtul üks muusikakiirabi operatiivväljakutse eesliinile. Tegelikult isegi oli. Korra oleksin juba peaaegu pääsenud ka sügisel eesliinitööle, aga siis asi pidurdus. Ütleme nii, et tõhustusdoosid olid tugevad all. 

Eile siis saime päeval kokku, panime repsi paika ja kooskõlastasime helistikud ning vaktsineerimisvõtted. Tegelikult oli väga tore. See on omalaadi vaheldus kindlasti lauas istumisele ja söömisele inimestel. Tekkis kohe tahtmine enda repertuaari ka laiendada sobivamate lauludega. Hommikul natuke kohe proovisin teha sõnu edasi You beling to me kaveri jaoks - "Näen sind komistamas trepil, näen sind sõitmas liftiga..." Aga peaksin otsima mingeid kergemaid variante. Igal juhul oli huvitav praegu lapata lugusid ja mõelda, et millega Rähnilaulu asendada :-) 

Pärast istusime rektori tuttavate juures ja väga mõnus oli jälle. Ikka võeti pill kätte ja nauditi olemist ja lõbus oli ka ning hästi sundimatu. Üle hulga aja selline kerge ja mõnus olemine. Üldse on viimasel ajal palju pillinäppimise ja laulmisega olenguid hakanud olema. Või ma satun kuidagi nende juurde viimasel ajal. Peab nüüd ikkagi hakkama korralikult ka õpingutega pihta. Valingi ühe loo ära ja siis vaatame, mis sest teha annab. Istume aga õppediivanile rektori kõrvale maha ja paneme õppekava paika. Olen veel nii noor alles tegelikult. 

Päeval käisin kassiringil - mul on täna lausa kolme pere kassid hooldada. Aga kõik on elus ja terved. Õhtul hakkan kirjutama jälle. Lesk ennast ikkagi ise ei kirjuta väga, kui nüüd hoolega vaadata. Aga tegelikult on mõnus jälle töölainele minna. Ongi seda piduaega siin pikalt olnud. Eile sain õnneks normaalsel ajal koju. Olen nüüd võtnud aluseks "How I met Your Mother" sarjast tuntud kõnekäänu - pärast kahte öösel enam midagi head ei juhtu. Ja nii ongi. Pardid on ka tagasi hoovil. Pardiproua ilmselt on neid toitma asunud. Maailm asetub jälle jalgadele. Vahva. 



nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...