Iga palve on kellegi pisar

Muidugi ma tean, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, aga ikkagi tekib mõnikord hirm, et äkki teen oma töid vales järjekorras? Äkki peaksin enne lõpetama Setomaa igatsuse ja siis alles tagasi Metsavellede kaamosse pöörduma? Et siis ei tekiks kohe isu masendusest lusikaid nurka loopida? 

Tänases viibides on küll tunne, et liiga palju varje on me palgeile kogunenud. Loen hommikul läbi eilsed uudised ja saan iga päevaga aina rohkem aru, et see pole ammu enam minu sõda. Võin tagalas piima vedada ja juttusid vesta, aga kaine mõistuse seisukohast pole see tõesti minu tass teed. Seda enam, et teed enam naljalt mujal ei joogi, kui kodus. Kuigi just sellest tunnen kõige rohkem puudust. Istuda kuskil nurgas, juua teed ja vaadata inimesi. 



Tegutseda on minu jaoks alati lihtsam olnud, kui oodata. Ja siis ma tegutsen, nii halvasti kui oskan. Selle kinnituseks hakkasin hoopis hommikul jälle toimetama Robini laulutekste, mida mul tegelikult poleks üldse tarvis enne teha, kui järgmisel talvel. Selle asemel, et valida kas kaamos - Metsavellede näol või traalida mälestustes kõik Setomaa igatsuse rajad läbi. Aga mõlemasse ma natuke kardan minna. Metsavelled tekitab tahtmise taas suitsetama või jooma hakata ja Setomaa lugu kaevab kõik möödunud sügise lahti. Eks ma saan tegelikult aru, et see ongi enesepetmine, kui täiskasvanud inimene hakkab endale valetama, et tal on kõik hea, tal on kõik hästi. 



Ma tean, et need on vist idee järgi ikka pihlakamarjad? Vähemalt on teatav seos kohviku ja puuga:-) Aga kogu aeg on tunne, et need on palved.  Williami ballaadi mõte just sellest puust algas talvel. Läksime Berliini lõunat sööma ja ma olin selle looga hädas... Igasugu jampsi laperdas kõrvade vahel. Korraga nägin viiulikastiga tüdrukut kohvikust välja tulemas. Ta vaatas mulle korraks otsa ja näis nukker.  Kui palju see muusikakooli kõrval asuva kohviku ees kasvav puu tegelikult on kuulnud laste palveid: "Jääks solf täna ära!" Selles suhtes võlgnen Williami loo kindlasti tollele tüdrukule. 

"Iga palve on kellegi pisar, iga sosin on kellegi karje. Päeva allikas ammutab visalt öö kaevudest väsinud varje..." Edasi läks kõik juba lihtsalt, kogu see Williami tuulde külvatud nimi ja linnutee sõmerale liivale kirjutatud lootus. "Mõni hommik on puhtam, kui vesi. Metsa-allikal sädelev hõbe. Iga palve on kellegi sosin, aga sosin on valjem, kui karje..."




Tagantjärele tundub lihtne :-) Lihtsalt üks talvepäev, üks jalutuskäik. Aga kui see legend lahti kodeerida, siis tähendas see mitmeid istumisi selles kohvikus. Laste pealtkuulamist ja jälgimist. Arusaamist, et see on viimane koht enne musakooli, kus tuntakse end veel vabalt. Kus palvetes on siirast appihüüdu. Kõik oleme mõttes palunud, et lota töö jääks ära või midagi:-) Alati peab lootus jääma... 

Õnneks on kell nüüd sealmaal, et peangi hoopis tööle minema ja õhtuni on nüüd jälle hooleta, kas valida Metsavellede kaamos või Setomaa igatsus. Aga eks ma natuke aiman juba, et mis järjekorras need liidetavad kokku käivad.  Ja kindlasti kohtan ma täna ka märke jälle. Kas just mõne tüdruku nukravõitu pilku, kes viiulikastiga mulle vastu longib, aga ilm on alati märke täis. Tuleb nad vaid üles leida. Ja päike ka paistab. Kui see sõda ka ükskord lõpeks, siis võiks jälle elada :-)

Kuidas see maailm katki läks?

Öösel ei tulnud und. Lugesin Hawkingi mõtteid ja tähelepanekuid elust ja universumist, aga need olid korraga nii kauged. Mitte, et asi oleks Hawkingis olnud. Lihtsalt tänane päev paneb mõtlema, et kuidas see maailm korraga katki läks?

Lugesin kunagi üpris palju mälestusi Kuperjanovi väesalga moodustamisest ja nende liikumisest lõunas. Inimestest tagalas, kes toetasid neid kõigega riskides. Püüdsin mõelda, et miks tol ajal ei tulnud inimestel pähe vaielda selle üle, kas punaarmee on olemas?

Vahe ongi vist selles, et nähtava vaenlasega on kergem leppida. Nähtav vaenlane ei ole nii abstraktne ja tajumatu, kui nähtamatu vaenlane. Keskajal oli selles suhtes lihtsam, et laibahunnikud vedelesid tänavatel ja neid sai pildistada ning internetis jagada. Keskaegse inimese FB konto võis selles suhtes olla päris mahlakas. 

Mis siis meiega pärast keskaega juhtus? Mis juhtus pärast Vabadussõda? Et kui me humaansusest peidame oma laibad tänavapildist, siis neid polegi enam olemas? Või on häda just selles, et tänapäeval on enamikul meist oma "päevaleht" kuskil internetinurgas, mille juhtkirju kirjutame alati peatoimetajana ise?

See on kummaline, kuidas internet, kui võimalus ja vabadus on muutnud hoopis meie vaenlaseks ja vangivalvuriks. Tekstikirjutajale on see muidugi ammendamatu varasalv, kus uurida ja testida emotsioonide piire, aga tegelikult - inimesena vaadates - tahaks mõnikord lihtsalt nutta. 

Kuidas seda kõike lepitada? Kuidas viia inimesed nii kaugele, et meie rindejooned hakkaks kattuma. Pärast taasiseseisvumise eufooriat, kui Eesti ühiskonnas hakkas tekkima kihistumine, siis viitasid mitmed teravmeelitsejad irooniliselt võimalusele, et rahvast ühendab vaenlane. Aga selgub, et alati ei pruugi. 

Ja ega ei oskagi midagi mõelda. Lihtsalt istud ja peas vasardavad küsimused, et kuidas see maailm katki läks? Kuidas seda kokku lappida? Vaikides? Püüda mõista ja kaasa tunda? Võtta omaks seda väsimuse raskust, mida need inimesed endas kannavad? Aga pettumused on sageli inertsed jõud, samal ajal, kui lootust peab kogu aeg vitsaga tagant ajama nagu vasikat karjamaal. 

Mõnikord tahaks nii väga, et kuskil õpiku lõpus oleks kõik õiged vastused kirjas. Mitte, et neid teada ja nende järgi elada, aga vähemalt oleks kuskilt kontrollida, kui mingigi lahendus pähe tuleb. 


eilset püüdmas

Kummaline, et päevad nagu põgenevad käest. Eile sain õnneks päris mitu asja tehtud, aga muidu pudenevad kuidagi "kuskile". Alles oli kuu algus? Hommikul tõmbasin vahepealse joone alla Petserimaa igatsusele. Ei jõudnud veel lõpuni, aga nüüd on raam ja lugu mul selge. Teen paar päeva muid asju ja mõtlen natuke järele ja räägin homme ilmselt ka Helenaga korra läbi. 



Väga kummaline töö tegelikult. Juba poolest ööst läks uni ära ja hakkasin voodis mõtlema, et kuidas see Paul seal nooreks muutub? Selles suhtes on see "igatsusdraama" vorm ikka põrgulikult õige. Aga vist olen liiga kergelt hakanud juba puänti ära andma. Liiga palju liigub vihjeid naiselt Petserimaa peale? Tahaks, et see pudeneks võimalikule vaatajale nagu kogemata sülle, aga praegu on juba paar päris rasvast vihjet vastu seina loobitud. Eks ma olengi vist mõnikord kaunis kohmakas labidaga loopija :-( Õnneks saan need maha tõmmata. Saatsin ka Helenale lugeda, et mis tema arvab? Julgustas mind Vallit rohkem lahti tõmbama. Millega olen ka ise nõus. Tegelikult hakkasingi Valli monoloogi kirjutama, kui nad rongis kohtuvad ja Paul puuga pähe saab. Selline nägi see pilt siis välja hetkel, kui Valli maailma lahti tuleks hakata tõmbama. 


Kardan neid paralleelsusi, mis selles Petserimaa loos eluga suusad risti sõidavad. Pärast Robini edasilükkumist oli ikka päris põrgu sellest isiklikust august välja ronida. Kogu aeg kummitas Klaaslaps ja see tunne, mis seda tegelast seal valdas. Ma saan aru, et need pole võrreldavad nähtused. Laps on ikka hoopis midagi muud, kui üks suvaline näidend. Aga põhimõtteliselt - kui oled terve aasta igapäevaselt mingi asjaga kokku puutunud ja sellele mõelnud ja seal taga on sellise kirega inimesed nagu Taavi ja kogu see kamp, siis hakkab füüsiliselt valus. Kummalisel kombel just kõhus, südame all oli nagu mingi tomp, mis pigistas. Samas - vabalt võis see ka vaktsiini kõrvalnäht olla :-D Ega ma väga tarkusega pole kunagi hiilanud. Igal juhul on nüüd rahulikum ja I vaatuse toimetasin Robinit ka eile ära. Täna teen II vaatuse ja vaatan lõpu üle. 

Aga ikkagi see Valli monoloog... Eile käisin jalutamas ja mõtlesin, et mida põrgut ma temaga teen. Kas lasen selle isiklikuks või fabritseerin? Isiklik kirjutab end puudutavamalt lahti ja see jõuab ka vaatajale paremini kohale, aga võib endale haiget teha. Pärast Robinit nagu ei tahaks neid matse enam saada. Samas - fabritseeritud monoloogi puhul tuleb jälle sõnasid ja kujundeid lihvida, et ta kõlama pääseks ja rütmi läheks. Siis hakkasin koju jõudma ja mõtlesin, et kui tuleb mingi märk, mis ütleb, et mine isiklikuks, siis lähen kah, raisk! Ja mis juhtus... Lund hakkas langema ning trepikoja ukse ees langes mu varrukale üks suur lumehelves. Loomulikult lähen ma jälle ennast kiusama :-) Saan tappa, siis saan. 




Lõpuks, mis see elu muidu väärt oleks, kui haiget ei saaks ja süda ei valutaks? Kui need päevad vaid nii kiiresti ei kaoks. Aga õnneks sain ka selle pildile, kuidas nad mu eest põgenevad. Ma arvan, et see saladus on nüüd lahendatud.



Nii näevad välja põgenevate päevade jäljed. 


...

Keegi meist pole saar...

Viimased nädalad on kaunis varjusurmas möödunud. Edasilükkamised ja ümberkalkuleerimised... Teadmatus, ootamine ja pidev ümbermängimine. Tõmban rulood enamasti varakult  akna ette ja püüan "oma" lihtsalt ära teha - lootuses, et kohe tuleb kevad ja see kõik lõpeb. Iga päev valin ühe tuttava, kellele helistada, et mitte hulluks minna. Kui jalutama lähen, jätan toas tuled põlema, et keskväljakult, Kiti klubist mööda tulles, tekiks korrakski tunne, et keegi mind ootab. Kummaline, et enne Robin Hoodi "surma", poolteist nädalat tagasi, kutsus R.T. mind vaatama oma lavastust "Võimalus". Seal lõikas üks tegelane korraga mu ajud ribadeks tekstiga: "Kui ma kodust välja lähen, jätan tule põlema, sest siis ma näen, kuidas keegi seal elab." Sellele järgnes stseen üksindusest, mis mind õnneks enam ei puudutanud. Aga ehmatav oli see mõte sellegipoolest. Hakkasin mõtlema korraga, kui palju on üle maa selliseid inimesi, kes jätavad tule põlema, et koju tulles näha - kuidas keegi seal elab

Robin Hoodist suutsin täna lõpuks jälle ka inimestega rääkida. See oli üks kummaline "surm" tal, pigem selline varjusurma moodi surm :-). Ega ma ikka väga hea meelega sellest ei räägigi, siis on lootust, et ta järgmisel kevadel ikka ellu ärkab. Kõige tobedam ongi, et need ehku peale asjad - kas ma peaks midagi tegema või mitte? Ma võin ju istuda laua taha ja otsustada, et nüüd hakkan Rinaldoga tegelema. Ühel hommikul istusin kell 4 laua taha ja vaatasin vaikselt valgenevat hoovi. Kella kaheksaks olin joonud 2 kannu kohvi. Kuulanud ära terve ooperi ja pannud kirja kaks lauset : Helista Tenole. Ilmselt jääb ära. :-) Nelja tunni kohta ikka kõva töö :-)

Õnneks helistas pärast Robini "surma" kohe järgmisel hommikul Tauno ja küsis, kas ma libretot ei tahaks kirjutada? Teema - Hawking, singulaarsus, Harari ja folkloor ning loomise lugu? Mida põrgut peaks üks inimene veel tahtma teha, kui maailm kokku variseb ja kolmas maailmasõda on käimas? Loomulikult küsima põhiküsimusi - kes me oleme, kust me tuleme ja milleks? Saada keset III maailmasõda pakkumine küsida endalt värsis eksistentsiaalseid küsimusi? Midagi paremat annab välja mõelda! Selles suhtes on Taunoga meie koostöö alati kukkunud nii õigetesse sügavikesse :-)  

Õnneks on palju teatri asju korrastada, siis loen ja sorteerin RT ajalugu päeval. Hommikuti käin mõnikord teatrist ka läbi, et natuke tuhrata paberites, mida olen kogunud. Ja mida Marika on kogunud. Alguses mõtlesin, et tassin kõik materjalid koju, aga samas on teatris hea käia. Võtan vaid selle osa kaasa, millega arvan end päeva jooksul hakkama saavat. Ja nagu selgub, on enamik asju ka arhiivis olemas. Annekas, Triinu  ja Helle-Mall on väga head tööd teinud. Minu osa ongi arhiivis ja kataloogides kõige viletsam. Aga püüan kõike nüüd enda dokumentidesse ka üles laadida. Kuigi minu asjade hulgas on nii palju rämpsu, et see, kes pärast mind tuleb, läheb kindlasti hulluks:-) 

Aga miks selline pealkiri? Keegi meist pole saar? Täna jutustasime Marikaga ja tal on samamoodi masendus sellest, kuidas "totakaid on liiga palju siginenud" nagu Andrus ütleb. Kohutav on vaadata, kuidas sõditakse mingi põhiseaduse, põhiõiguste ja vastutuse eest. Kummaline, et kõik see kamp on unustanud fakti, et praegu käib sõda. Tohutu praalimine, et kas kollane päästevest ikka sobib mu kleidi või sinine ülikonnaga? Ja üldse - päästevest on ebamugav! Solvab mu põhiseaduslikke õigusi!  Hõõrub! 

Nüüd siis pealkirjapõhine tsitaat, mille sõnastas John  Donne:Hääleta alla6




nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...