Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas uus skulptuur, mille autoriks ei ole Rodini vaid Issand ise. 

Eile käisin Tallinnas. Rongiga. Balti jaama ümbruses valitses mõnus kodune lumeuputus. Mingis meeltesegaduses olin lõpuks saapad jalga sidunud ja esimest korda tundsin üle hulga aja, et Samelini on minu sõber. Mu jalad olid paksus lumesupis uisutades kuivad. 

Ootan sula, aga ta on nagu kauge sõber, kes ainult lubab ja lubab külla tulla. Isegi, kui temast räägitakse, et juba asus ta teele, siiski - kohale ta jõudnud veel pole. Varsti ma enam ei loodagi, et ta saabub. 

Aga ometi on kõik kuidagi rahustav. Mis sest, et maailm praguneb ja mõraneb meie silme all. Öösiti magan ja päeval püüan eilseid tegemisi. Kui taevas tahab, saan nad kevadeks kenasti kätte.  

Teel teatrisse kohtasin plinkivas valguses kala, mis alajaama seinale hirmutavat varju pildus, kui lambike süttis. Ilmselt on raskemad ajad alles ees. Tahaks tagasi "Ääremaal" aega, kus iga päev oli nagu emotsioonide liftisõit. Tahaks jälle hommikust hilisõhtuni oma tööd metsikult armastada. Ja tunda, et seda tegemata pole päeval kõige väiksematki mõtet. Millal tuleb uus "Ääremaal"? "Klaaslaps" muidugi pilgutab kevades silma, aga teatri igapäevatöö võib intensiivsuse uputada kõrvalistesse tegevustesse. Ma saan aru, et see on nagu sõltuvus, elada kuu aega ühes teises, väljamõeldud maailmas, aga miks seda ei saaks igapäevatööna teha? Tervis ei peaks vastu nii paljudele erinevatele emotsioonidele? Kah võimalus. 

Las see plinkiv kala tuletab siis mulle meelde, et homne võib nädala pärast juba eilne olla. Ja kui ma teda ei püüa, siis jäängi nagu see totakas kala ammulisui laternani küünitades nälga surema. 

maailm kui kahetoaline korter

Kolisin ema lume eest linna. Nüüd istub ta kesklinna kahetoalises korteris ja vaatab aknast välja. Vahepeal vuristab rulaatoriga ka mööda tubasid, aga paistab, et saab hakkama. 

Eile tegin seal tööd ja hakkasin mõtlema, et mis see elu ja maailm muud ongi, kui üks vanainimese elu kahetoalises korteris. Ühes toas elame ja teises magame. Ja mõnikord saab õue kah. Ühte tuppa peidame kõik oma üleliigsed asjad ja oleme rahul, et nad meil jalus ei vedele. Tavaliselt vaatame aknast välisilma, näeme, kuidas inimesed tänavatel hulguvad. Mõned ründavad üksteist, mõned saavad rahulikult läbi. Teinekord sõidame kuskile kaugemale. Aga päeva lõpuks oleme tagasi oma kahetoalises korteris ja sirutame end voodil välja. 

Ema muidugi unistab ilmselt kevadest, kui ta loodab koju tagasi pääseda. Aga samas - praegu ta veel sellest ei räägi. Ei kurda ka korteri üle, kui me nüüd soojakraanid kõik lahti keerasime. Ainult jalutamisring aheneb. Vaevu jõuame 100 meetri kaugusele keskväljaku vallini, mille tagant avaneb vaade kuusele. Siis ta seisatab pikemalt, vaatab tükk aega ja kordab: ilus. ilus kuusk. Ühel hetkel ta pöördub ja me jalutame tagasi tema kahetoalisse korterisse 100 meetri kaugusel. 

Muidugi on tunne, et peaks tema juures rohkem olema, aga ei ole aega. Niigi käin praegu ikka kolm korda päevas. Näis, kuidas me hakkama saame selle talve, lume ja pimedusega.