6 päeva veel
Eelkavandid saime ette näidatud, vist on kõik teostatav. Kostüümid ja butafooria on ka nagu nad on. Tegelasel läksid kõik arvutid katki. Võtsin viimase raha piibli vahelt, et saaks uue osta - ikkagi kool algab. Mõelda eriti ei suuda. Keskendumine on null. Eile unustasin näiteks telefoni koos dokumentidega poodi. Üldse unustan kõiki asju. Tuju on miinus sada. Eile kolisin üldse koridori kõrvale põrandale magama, et vannitoas oleks kergem käia. Avastasin, et käpuli on lihtsam liikuda. Saaks seda tänaval ka praktiseerida! Põrand on asju täis - mis maha kukub, see sinna jääb. Loen tunde, mis esmaspäevani on jäänud. (130 ongi kokku :-) Mõtlesin, et võtan Aune või Eili käest rekvisiidist käerauad kaasa, et kui arst minuga midagi ette ei võta, siis aheldan end nendega radika külge ja võtme neelan alla. Ennem ma sealt igatahes ei lahku, kui mingi lahendus on olemas. Öösiti kraabin pajapõhjast viimaseid huumorimeele riismeid :-) Ei ole just parimad päevad käsil. Aga naerma peab.
Minu tegelased
Mäletan, et Madis arutles kunagi, kui me intekat tegime, et minu tegelased on kuidagi väikesed, vaesed ja lihtsad inimesed? Ma vastasin, et on vist küll, et kus ma neid rikkaid ikka kohtan? Muidugi oleks äge kirjutada kõigist erinevatest inimestest, aga ega ma ei tea ning ei tunne küll seda maailma, kus mammona dirigeerib inimeste päevasümfooniat.
Toomas Liiv mõjutas mind kindlasti kõvasti rohkem ja pani märkama maailma, kontekste ning seoseid asjade vahel, mida viimastel aastatel oma töös kasutan. Ja siis muidugi ka Toomas Haug, kelle esseed on ikka väga huvitavaid mõttevaipu lahti rullinud. Alates kasvõi juba "Jumala külalisest", mida ma pidasin pikalt kirjanduslikuks spekulatsiooniks, aga võin vanduda - käsi kõigil viiel "Tõe ja õiguse" köitel, et see, mida Toomas "Jumala külalises" nii ladusalt märkab ja mõtestab, vastab viimase silbini ilmselgelt tõele.
Aga miks siis minu tegelased pole Toomas Liiv või Toomas Haug? Või nende mõttehaaret veidigi aduvad isiksused? Tegelikult isegi on. Näiteks - Wells ja Gorki Jendali loos. Seda oli väga pingeline kirjutada. Üle kahe-kolme lehekülje korraga ei suutnud ja kasutasin ka väga palju märkmeid ning varasemaid mõtteid. Ikkagi oli äge kirjutada. Aega oli - elasin siis Rõmedal ja uus tuba oli valmis. Minu kirjutuslaud oli akna all. Mäletan, et see oli ainus periood vist, kus ma kuskil peldiku kõrval ei kirjutanud. Mul oli vaade rohelusse. Lehist enam küll polnud, see oli mõned aastad varem maha murdunud, aga kuused ja kibuvits olid küll. Ja mingi õunapuu.
Siiski on suurem osa mu tegelasi tõesti väikesed ja vaesed. Hinges on neil alati küll suured, valged ja lühtritega ehitud ballisaalid, kus nad tantsivad aeglased valsse oma hirmude, valude ning kirgedega. Alates juba Peterist ja Jakobist. Ja lõpetades Prillupi Mari või Georg Aadniel Kiirega. Maailma palge ees oleme tegelikult kõik kaunis paljaperselised - mind oleks kindlasti inimesena kaunis kerge lahti lugeda läbi oma tegelaste, kui ma poleks sinna seganud ka mõningaid varastatud varjundeid. Eks me kardame ikkagi maailma silme all alasti olla, siis teeme jänesehaake ja peidame oma jälgi esimeste lumeloogude alla.
Kõige rohkem vist armastan ma oma tegelastes ikkagi valu ja siirust segada soojuse ning inimlikkusega. Teravaid ja sarkastilisi fraase tulistades armastavad mu tegelased end alati hoopis kaitsta hirmude eest. Aga õnneks on ka väga palju põikeid. Boob ja Mari. Poeet Pearu, unistaja Andres, väike Tiina, Keerumaja tüübid - Igavene kapten, Vares ja Rasmuse sõbrad lastekodust, Naissaare mässajad... Ning muidugi Minu tänava tüübid. Isegi ei mäleta enam tegelikult kõiki.
Kummalisel kombel kummitab mind viimasel ajal jälle Minu tänava kirju ja armas seltskond ning pealtnäha perssekukkunud kuid siiski lootuse poole purjetav õhustik. Mõtlesin korra Ergole välja pakkuda, et kas sellest seltskonnast ei annaks kirjutada raami uuele seebile, aga samas - kuidagi on tunne, et Minu tänava aeg hakkab juba teatris kuskilt kumama. Kogu see kummaline kogukond hakkab kuidagi järele jõudma sellele, mis Eestis praegu toimub. Umbes sama tunne on ka Boobiga, et selle sügavam sisu alles hakkab inimestega sündima päris elus. Siiani polegi Boobi teatris päriselt lahti hammustatud. Keegi ei usu mind, et see on ohudraama tulevikuinimese üksindusest. Tehisintellekti on kergem tulevikuüksinduse vapiloomaks joonistada, kui üksindusse põgenevat inimest. Ivika oli vist ainus, kes seda Boobis märkas, mida ma ise mõelnud olin. Aga see oligi vaid laiend näidendile, millest ta TMK-s kirjutas. Samas - ega ise ka ei oska veel teda sedapidi lavale panna. Äkki peaksin ikkagi Boobi romaniseeringuga lõpuni minema ja siis saaksin hambad taha?
Samas - ega siis raha pole ainus, mis inimesi "rikkaks" muudab. Aga ega ma ei tunne ka ühtegi suurema mõtlemisruumiga pururikast loojat. Ma ei tunne Stephen Hawkingut, Richard Curtist, Bill Gates´i, Tom Stoppardit, Philip Glassi, John Steinbecki, Peter Brooki ega isegi mitte Arvo Pärti... Toomas Liiv ja Mati Unt on vist kõige avarama maailmaga mõtlejad, keda olen elus kohanud. Kuigi Matit kahjuks küll juba siis, kui temast oli järel vaid mõmina-iroonik... Ütleme nii, et temaga vesteldes kohtusin vaid mõne üksiku huvitavama mõttekäiguga, aga isiksusena ei olnud ta enam kõige säravamas vormis.
Toomas Liiv mõjutas mind kindlasti kõvasti rohkem ja pani märkama maailma, kontekste ning seoseid asjade vahel, mida viimastel aastatel oma töös kasutan. Ja siis muidugi ka Toomas Haug, kelle esseed on ikka väga huvitavaid mõttevaipu lahti rullinud. Alates kasvõi juba "Jumala külalisest", mida ma pidasin pikalt kirjanduslikuks spekulatsiooniks, aga võin vanduda - käsi kõigil viiel "Tõe ja õiguse" köitel, et see, mida Toomas "Jumala külalises" nii ladusalt märkab ja mõtestab, vastab viimase silbini ilmselgelt tõele.
Aga miks siis minu tegelased pole Toomas Liiv või Toomas Haug? Või nende mõttehaaret veidigi aduvad isiksused? Tegelikult isegi on. Näiteks - Wells ja Gorki Jendali loos. Seda oli väga pingeline kirjutada. Üle kahe-kolme lehekülje korraga ei suutnud ja kasutasin ka väga palju märkmeid ning varasemaid mõtteid. Ikkagi oli äge kirjutada. Aega oli - elasin siis Rõmedal ja uus tuba oli valmis. Minu kirjutuslaud oli akna all. Mäletan, et see oli ainus periood vist, kus ma kuskil peldiku kõrval ei kirjutanud. Mul oli vaade rohelusse. Lehist enam küll polnud, see oli mõned aastad varem maha murdunud, aga kuused ja kibuvits olid küll. Ja mingi õunapuu.
Siiski on suurem osa mu tegelasi tõesti väikesed ja vaesed. Hinges on neil alati küll suured, valged ja lühtritega ehitud ballisaalid, kus nad tantsivad aeglased valsse oma hirmude, valude ning kirgedega. Alates juba Peterist ja Jakobist. Ja lõpetades Prillupi Mari või Georg Aadniel Kiirega. Maailma palge ees oleme tegelikult kõik kaunis paljaperselised - mind oleks kindlasti inimesena kaunis kerge lahti lugeda läbi oma tegelaste, kui ma poleks sinna seganud ka mõningaid varastatud varjundeid. Eks me kardame ikkagi maailma silme all alasti olla, siis teeme jänesehaake ja peidame oma jälgi esimeste lumeloogude alla.
Kõige rohkem vist armastan ma oma tegelastes ikkagi valu ja siirust segada soojuse ning inimlikkusega. Teravaid ja sarkastilisi fraase tulistades armastavad mu tegelased end alati hoopis kaitsta hirmude eest. Aga õnneks on ka väga palju põikeid. Boob ja Mari. Poeet Pearu, unistaja Andres, väike Tiina, Keerumaja tüübid - Igavene kapten, Vares ja Rasmuse sõbrad lastekodust, Naissaare mässajad... Ning muidugi Minu tänava tüübid. Isegi ei mäleta enam tegelikult kõiki.
Kummalisel kombel kummitab mind viimasel ajal jälle Minu tänava kirju ja armas seltskond ning pealtnäha perssekukkunud kuid siiski lootuse poole purjetav õhustik. Mõtlesin korra Ergole välja pakkuda, et kas sellest seltskonnast ei annaks kirjutada raami uuele seebile, aga samas - kuidagi on tunne, et Minu tänava aeg hakkab juba teatris kuskilt kumama. Kogu see kummaline kogukond hakkab kuidagi järele jõudma sellele, mis Eestis praegu toimub. Umbes sama tunne on ka Boobiga, et selle sügavam sisu alles hakkab inimestega sündima päris elus. Siiani polegi Boobi teatris päriselt lahti hammustatud. Keegi ei usu mind, et see on ohudraama tulevikuinimese üksindusest. Tehisintellekti on kergem tulevikuüksinduse vapiloomaks joonistada, kui üksindusse põgenevat inimest. Ivika oli vist ainus, kes seda Boobis märkas, mida ma ise mõelnud olin. Aga see oligi vaid laiend näidendile, millest ta TMK-s kirjutas. Samas - ega ise ka ei oska veel teda sedapidi lavale panna. Äkki peaksin ikkagi Boobi romaniseeringuga lõpuni minema ja siis saaksin hambad taha?
Eile lugesin veel Polkovniku leske ja järjest rohkem hakkas kumama selle naise üksindus ja hirm tuleviku ees - mis saab edasi? Just hirm muudab inimesed teinekord julgeks ning bravuurikaks. Tegelikult ta ei laamenda ega lahmi vaid hoopis põgeneb? Kummalisel kombel Volli ja Toomase "Lesk" kartis ja igatses vaid viimases stseenis, kui ta hommikumantli seljast viskas ning esimest korda päriselt põgeneda püüdis.
Sellised suhted on siis mul täna oma tegelastega. Kindlasti on Minu tänavast tore mõelda, aga ei oska seda kellelegi praegu pakkuda küll. Kes tahab olla agul? Nagu eile avastasime - Tartus on suletud isegi ööklubi - Kellele ei meeldiks Jonny Depp? Juba 2007. aastal. Neurokirurgini on veel 7 päeva :-)
Smuul hakkab 100 saama
Reedel helistas Argo, et mis ma arvaks Polkovniku lese dramatiseerimisest? Jutustasime natuke ja üks suund hakkas täitsa meeldima. Täna lugesin. Tegelikult on täitsa variant, kui peegeldada tema üksildust. Võimendada seda nukrust, et miski ei lunasta ta minevikku. Ma saan aru, et see rändab juba natuke Smuuli kavast kõrvale, aga kui teda nüüd sellise pilguga lugeda?
Jama on ka see, et tal pole nime. Samuti pole nime polkovnikul. Ja üldse - miks polkovnik? Mis paralleel sellele tänapäeval oleks? Kui veel - oleks õigluse eest võitlev ja hukkunud polkovnik. Vabadussõjas näiteks? Seda enam, et polkovniku auaste muudeti 1924. aasta reformi käigus koloneliks.
Peab mõtlema. Niikuinii mõtlesin, et kuidas ma veebruaris Smuuli 100 tähistan. Eks ma midagi teatri kohvikus niikuinii teeks, aga siis oleks nagu mingi suurem asi ka ja saaksime Juhaniga rahu teha.
Neurokirurgini on veel kaheksa päeva. :-)
hommikute välimääraja
Mulle on alati meeldinud hommikud. Mida varasem, seda parem. Need kõige varasemad hommikud on mõnus leivale määrida. Lõikad kurki peale, keedad kohvi kõrvale ja hing laulab kõiki viit isamaalist laulu korraga ning kaheksal häälel. Vaatad aknast välja ja aeg vedeleb maas. Talvel joonistab lumme ingleid, kevadel lõhnab niinepuudes ja suvel suudleb silmapiiri. Sellistel hommikutel võib kuitahes palju teha olla, aga alati jääb üks hetk, et unustada end aknast õue vaatama. Siis, kui silmad väsinud kirjaridade vahelt kuskile põgeneda püüavad. Ja kummalisel kombel saab kella kaheksaks alati kõik valmis.
Siis on hommikud, kus vihm su äratab. Vihma laulud ja lood on erinevates kohtades alati erinevad. Kunagi oli mul plekk-katus, jumaldasin seda muusikat, mida vihm hommikul plekk-katusel komponeeris. See ei olnud ainult Ringo Starr või Gunnar Graps. Selles vihma trummelduses oli mingi voolamine ja voogamine... Eriti pimedail sügishommikuil. Siis kui ärkasid selleks, et kella vaadata ning aeg sosistas sulle vaikselt kõrva: maga, maga... päev ei lähe veel kõrbema nagu pannkook.
Siis on päikselised pühapäevahommikud. Sellised - kui lapsepõlv meelde tuleb. Kiirustavad hommikud, mis kellelegi ei meeldi. Sellised, kui tõmbad särgi pahupidi selga, võileib kukub võipoolega põrandale ning pudru jaoks pole aega veel välja mõeldudki. Sellisel hommikul võid tööl avastada, et tulid sussides kodust välja. Või unustasid habet ajada.
Hommikud, kui reisid kuskile. Neil hommikutel tõused enamasti samuti vara. Mõnikord lausa öösel. Pimeduses tundub midagi rahustavat, kuigi lennuärevus ei lasknud sul juba mitu ööd rahulikult uinuda.
Siis on hommikud, mil on ebamäärane valgus. Hommikud, kui keegi on juba enne sind ärganud. Hommikud, kui pead kedagi üles äratama. Hommikud hotellides. Hommikud laeval. Hommikud rongis. Hommikud bussis. Hommikud Viljandi maanteel. Hommikud Tartu maanteel. Hommikud Narva maanteel. Lõpuks on iga hommik alati nii erinev, et neist võiks kirjutada raamatuid. Igal hommikul on oma kordumatu pilk, valgus, hääl ja lõhn.
Täna hommikul viirastus mulle lapsepõlv. Sellepärast hommikutest mõtlengi. Viirastus nagu oleks tänane hommik juba kunagi, väga-väga ammu kord olnud. Ma ei mäleta, kuidas see hommik - seal väga-väga ammu tegelikult lõppes. Ma ei mäleta isegi seda, millal see täpselt oli. Kunagi kooliajal, seda küll. Aga kas oli talv või kevad? Ei mäleta. Tunne ütles, et oli nagu kooliaeg. Nagu selline kooliaeg, kui armastasin sussides lipata läbi sisehoovide need 300-400 meetrit, mis mu kooliteed mõõtsid. Mööda kollasest kolmekordsest, silikaatkivist kahekordsest ja nurgapealsest mahajäetud majast, mille koridoridesse mõnikord peitu pugesin, kui koolist poppi tegin. Kõik see tunne tuli meelde. Lamasin selili voodil ja vaatasin lage ning mõtlesin: mis see on? Ega ma ometi surema ei hakka?
Aga tundus, et mitte. Sääremari tuikas ja reis lõhkus valutada, kui end liigutasin ning selga lõi tuttava krambi. Kõik oli korras. Nii nagu enne. Olin elus. Aga miks sellised intensiivsed äratundmishetked mõnikord tekivad? See ei ole päris selline ebamäärane de ja vu vaid kindel ja selgelt olemasolev hommik kunagisest elust, mida lihtsalt ei tunne enam täpselt ära - et see oli jah, see 27. november 1986. aastal. Või midagi? Lihtsalt üks hommik, mis on olnud.
Neurokirurgini on jäänud 9 päeva, 54 tabletti algocalmi, 18 kapslit gababentiini, 27 tabletti milgammat, 9 tabletti sirdaludi, 9 kapslit livertat, 9-18 tabletti nexiumit, 9 tabletti eliquisi, 3 tabletti roswerat 1350 võimlemisharjutust ja üks pikk autosõit Tartusse :-) Nagu siis sünniks ime.
elus on asju
Eile siis elasime üle ka esimese esietenduse sel hooajal. "Tavaline ime". Täitsa kummaline oli avastada, et isegi, kui valuvaigistid sisse pugisin, siis sündsat saalisistujat minust ikka ei olnud. Proovisin ka vahepeal seista ja kükitada, aga erilist edu ei saavutanud. Kummalisel kombel mõtlesin viimase "Petserimaa igatsuse" puhul vaid autosõidule, aga mitte etendusel istumisele. Ilmselgelt oleksin kogu etenduse oma püstikargamiste, oigamiste ning ägamistega persse keeranud. Eile ka hoidsin end küll tagakülge, aga ikkagi. Teiseks vaatuseks ronisin rõdule ja segasin seal vaid lavastajat. Õnneks nägin ka seda, kuidas üks osaline ühel hetkel rõdule sisse sööstis, laulma hakkas ja siis üle rõduääre alla hüppas. Tegelikult muidugi ei hüpanud vaid ronis mööda köit, aga ikkagi tõusin ma toolilt püsti, sest tunne oli selline, nagu sõidaks ta läbi õhu lavale... Aga ei sõitnud siiski. Seda trossi ma oleks ikka märganud.
Õhtul oli "parteikoosolek" ja hekseldasime suurema kambaga kõik programmi läbi. Tegi ikka natuke kadedaks vaadata, kuidas Rannar ja Velvo nii kiiresti reageerisid kõigile nihkefaasidele ja nii sujuvalt suunasid meid täpsemaid mõtteid mõtlema. Eks neil on ka kogemust muidugi rohkem, aga ikkagi on see kadestamisväärne võime sedasi kohe suures raamis asju näha. Teatris ma mõnikord veel oskan midagi sellist teha, ühiskondlikult võib olla saan ka mõnele asjale pihta, mis end allteksti taga peidab, aga seda - kuidas seda retoorikat luua ja tasakaalus hoida, tuleb veel kõvasti õppida. Hea on vähemalt seegi, et ma seda märgata ja jälgida suudan juba. Eks näis. Siiski kahtlustan, et volikogus peaksin kõvasti vaeva nägema alguses. Õnneks ei ole selles mahus hääli minul võimalik kokku koguda. Ja ega see polegi eesmärk. Kena oleks, kui saaksin mingigi panuse anda ja oma rauda ning mantrat edasi taguda. Ainult Taliban suudab päevaga maailma muuta.
Pühapäevane "kontsert" jääb ka ära. Seega saan veel natuke lihvida. Aga millaski tahaks uued lood inimeste peal ära katsetada küll. Eks siis näis millal ja kust ma need lollid leian :-) Seda enam, et Kristjan lubas mu üle kuulata, et kas ja kus ma midagi peaksin muutma. Kuigi kasutan suupilli niigi enda arvates mõõdukalt, siiski on tunne, et vist pean teda nats vähemaks tõmbama või mõne huvitavama interpreteeringu aretama mõnes loos. Suupill - taevas paraku- on kahjuks juba selline pill, et teda on mõnusam mängida, kui kuulata.
Neurokirurgini on veel 10 päeva.
põhiseaduse mõttest
Täna hommikul lugesin Ülle Madise intervjuud ja siis lugesin Põhiseadust ja hakkasin mõtlema, et mitu eesti keelt meil tegelikult ikkagi on?
"Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade."
kuidas ülemäärane hoolimine meile ühel hetkel kätte võib maksta
Kuidas jääda ellu maailmas, mis hoolib inimese surnuks. Olen siin virisenud oma linna üle, et tasapisi on väike ning rahulik provintsilinn muutunud hoiatuste Mekaks nagu elaks kuskil hüljatud miiniväljal arengumaade kišlaki taga: Ärge söötke parte, kelgutamine keelatud, installatsioonidel kiikumine omal vastutusel jne. Täna silmasin Päevalehes järjekordset hoolimise ohvrit - õnnetu paroodiaseriaal Allo, allo on saanud hoolivate inglaste poolt külge märke, et võib kellelegi solvavalt mõjuda. Mis järgmiseks? Hoiatame eesti keele kasutajaid: ettevaatust, selle keele ülemääraselt hea valdamine võib kaasa tuua vaimseid kahjustusi, kui loete Eesti ajakirjandust või kuulete juhuslikult selle keele kasutamist tänavapildis inimeste poolt, kes seda keelt küll emakeeleks peavad, aga kasutavad teda nagu sülg suhu toob.
Meenus, kuidas Ameerika Komöödiaakadeemia autasustas Monty Pythonit. Lisaks muule "avangardile" oli meestega laval kaasas ka Chapmani väidetav tuhk urniga, mis suure auhindamise käigus lavapõrandale ümber aeti ning tolmuimeja abil ära koristati. Aga kõige ohtlikum hetk oli ikkagi see, kui "akadeemia" esindaja auhinna John Cleese´i kätte toppis ning vanahärra publiku poole pöördus väga kahetise kõnega stiilis, et kuidas see on muidugi suur au ja nüüd nad on kuulsad ja kõik tahavad nende aupaistes viibida, nende kõrval seista, aga kus kõik siis olid, kui BBC neil kääridega mune maha lõikas? (alltekstina anti kogu aeg vihjeid, et tegelikult tuleks noori auhinnata ja toetada jne). Lõpuks pöördus see hoiatav jutt lausa solvavaks sõimuks ja vihaseks lahmimiseks ja räuskamiseks ning Cleese´le ässitati kallale turvamehed, kelle eest ta lavalt põgenes. Kõik muidugi orgaaniliselt läbi lavastatud.
Igal juhul oli midagi ohtlikku õhku visatud, mis nõudis väga head puänti. Seda enam, et Eric Idle ja Terry Gillam võtsid siis auhinna enda kätte ja rääkisid surmtõsist nägu tehes, kuidas nemad on küll tänulikud, ironiseerides selle olukorra veel rõhutatult plahvatusohtlikuks ja siis saabus lahendusena tagasi John Cleese, kes endiselt jälitavate turvameeste eest põgenes, sööstis mikrofoni juurde ning teatas, et ta mõtles vahepeal ümber ning tema on ka tänulik. Kohe väga tänulik. Lõpuks visati see auhinnakujuke ka Chapmani tuhaurni ning hüüti talle - näed, me saime auhinna!
See oli väga puhtalt ja kaunilt sooritatud sotsiaalne sõnavõtt, et kas me ei peaks hoidma ja toetama neid, keda BBC ja muud ülehoolivad organisatsioonid suures humanismis üritavad shablooni järgi välja lõigata, et ei tekiks mingeid eristumisi, mingeid kahtlaseid rännakuid teisele poole turvalise ja igava piire. Miks see mind erutab? BBC on ju alati turvaline äriühendus olnud ja kultuuriga on sel vaid niipalju pistmist, et mõnikord saavad sealt raha ka need organisatsioonid ja ühendused, mis tõesti tegelevadki homsesse vaatava kultuuripildi loomisega.
Mind hirmutab see, et mis saab homme, kui me teemegi näo, et meelelahutust või kultuuri tohib teatavatel tingimustel tsenseerida? Kui me loome erandeid, et Lindgreni tohib tsenseerida, siis tohib homme ka Lars von Trieri tsenseerida. Või võtame näiteks tänased koduvägivallast rääkivad lavalood, millest nii mõndagi saaks tulevikus tõenäoliselt juristside abiga vägivallatseja poolt tema isikut solvavateks kuulutada ning teenida sealt väikse kopika või vähemalt ära keelata.
Jah, ma saan aru, et see on veel hetkel utoopia, aga kuni me loome selliseid erandeid nagu praegu kirjanduses, linnapildis ja meelelahutuses loome, siis tegelikult me sillutame teed nähtusele, mis hakkab kastreerima ka sotsiaalselt terava sõnumiga teatrit. Mis hakkab üldse kastreerima meie sõnavabadust tervikuna. Sest alati leidub mõni Jõksi sugune ametnik, kes Põhiseaduse kaitsel truu valvekoerana otsustab, et inimesed on Põhiseaduse pärast, mitte vastupidi.
jalgsi punkt nõudmiseni Koolimäel
Miks selline veider pealkiri? Eile veetsin päeva Koolimäel, dramaturgide suvekoolis ja sattusin Joosep Susi loengust vaimustusse. Ta rääkis nüüdisluulest ja ulatas võtme, kuidas neid analüüsida, mis oli põrguhuvitav. Lisaks muidugi avardab ka pilti luulest ja pilti luuletajate sisemaailmast ning sellest, mis neid "painab". Või nagu Tõnis Vilu ütleb - Luuletaja peab luuletama.
Ma ei suuda ega isegi ürita siin midagi ümber jutustada. Pigem võib ise lugeda näiteks Tõnis Vilu luulet ja mõelda, miks on "ronk nagu kirjutuslaud" - kuigi see pole Tõnis Vilu puhul üldse vist kohane võrdlus. Aga paremat ei tulnud pähe. Olen alles algaja sel teel - sellepärast ka: "jalgsi punkt nõudmiseni".
Igatahes on mul nüüd võimalus hakata nüüdisluulet hoopis teise pilguga lugema. Peangi oma vanad Värsked rõhud üles otsima, mida lugedes olen luulest lihtsalt silmadega üle libisenud nagu lehm laudaesisest jäälagendikust, märkamata ning mõistmata, et see libisemine on ime ja jääväli - puhas kristall.
Ühesõnaga - Tõnis Vilu, Piret Põldver, Joosep Vesselov, Sveta Grigorjeva... On veel palju avastamisruumi. Ja ega Kivisildnikugi peaks nüüd hoopis teise pilguga üle lugema. On õhkõhuke võimalus, et võin midagi märgata, mida ma varem oma "konservatiivsete luuleprillide" varjust märganud pole.
Siis muidugi Piret oma jutuvestmisega. Teda on alati mänguline kuulata. Mulle meeldib tema puhul eriti see, kuidas ta looni jõuab. Lugu looni jõudmisest. See on täpselt klassika, et kuidas sa Keskerakonda astusid? Ilus ilm oli, õhtu, jalutasin linnas ja üks asi viis teiseni, hommikul olingi erakonnas. Aga Pireti lood pole muidugi nii pragmaatilised. Eile ta avas natuke rohkem ka ennast ja oma ema, mida ta avalikus ruumis väga minu kuuldes küll pole teinud. See tekitas kuidagi sooja ja sõbraliku suhte, aga selliseid intiimsemaid seiku jutustaski ta alles lõpupoole. Ju see tähendab, et me mõjusime talle kuulajatena usaldusväärselt. Aga sellest pole mul ka sobilik rääkida. Pigem oli võluv lugu toostidest ja sellest ma kirjutan jälle kunagi hiljem.
Siis veel Varja Arola, kelle jutust saime taaskord kinnitust, et Soome teatri maitse ja Eesti teatri maitse on kaunikesti erinevad. Mitte küll nagu sool ja suhkur, aga pigem selline - majonees ja vahtrasiirup. Aga ei tasu siin võrdlusi otsida, et kumb on Eesti ja kumb Soome. Lihtsalt tõin äärmused välja ja ei pidanud kumbagi kujundina silmas.
Pärast seda Anett, kes tutvustas oma magistritööd - Kuidas suupärastub näitleja sõna. Ta kunagi saatis ka lugeda, aga eile rääkis ta mõnusalt lahti. Tegelikult pean nüüd selle töö uuesti korra üle sirvima, sest mõnda tegurit ei osanud ise lugedes väga tõsiselt uurida. Aga peaks. Jõudsin taaskord arusaamisele, et peab lihtsalt paremini kirjutama. :-)
Õnneks saime ka Liisiga rääkida ja tal ka kenasti septembri lõpp vabam. Siis äkki saame lõpuks Nipernadismile mingi hoo sisse lükata. Anetti esitlusest tuli ka välja, et tegelaste keelte omapära süvendaks, kui erinevad inimesed neid analüüsiks ja tagasisidestaks. Siis oligi endal rõõm, et kui me Liisiga vastastikku hakkame kirjutama, siis äkki saame oma tööriistakastid ka kenasti oponeerima panna? Igal juhul äge. Kuigi ma veel ei kujuta ikka ette, kuidas me täpselt tööd jagame, aga meil on suud peas ning mingi kääruline ollus kõrvade vahel mõlemal, küllap saame hakkama.
Jalg ja selg - taaskord viide pealkirjale. jalgsi punkt nõudmiseni Koolimäel. Öö oli vastik. Järjest hullemaks läheb. Täna tõrkusid ka valuvaigistid juba. Kergelt tõrguvad senini. Neurokirurgini on 14 päeva. Eile Ene küsis, et mis mul siis viga on, et nii kõver ja lääpas? Vastasin, et ei osanud õigel hetkel ära surra. Ene ütles, et armas laps - sa töötad ju teatris, tead ju, kuidas sõnal on jõud. Hakkasin sellepeale mõtlema, et ehk pean tõesti oma - "et see surm ka ei tule" mantra kokku pakkima. 50-selt ei ole see ilmselt enam tegelikult ka musthuumor vaid pigem rumal edevus. Seega - katsun end ohjeldada.
Siin siis dramaturgide sirmikuring. Annekas leidis muidugi juba ka muud kvaliteeti lisaks sirmikutele. :-) Täna siseringi info ja sellest ma homme pikemalt ei räägi. Peangi varsti teele asuma. Loodame, et päev toob "jalgsi punkt nõudmiseni" leevendust.
hulkuvad ööpilved
Täna öösel silmitsesin pikalt hulkuvaid ööpilvi. Oli jälle selline hetk, et muuks tegevuseks polnud piisavalt keskendumisvõimalust. Vihm ja mitte just kõige jumalikum enesetunne. Hommikul väntasin kere "morfiini" täis ja tööl suutsin juba enda üle irvitadagi jälle. :-)
Siiski - miskipärast teebki sügis mind alati õnnelikuks. Olgem ausad - suveks on seda ümbritsevat ikka natuke ülbe nimetada. Kui päev läbi on selline arusaamatu valgus, mille "hommikulise" või "õhtususe" määratlemiseks jääb väheseks ka Immanuel Kanti süvaanalüüsist - siis ei ole tegemist suvega. Siis on see sügis. Ütleme, et mitte veel nii hiline, et suusatama minna, aga siiski piisav, et depressiooni süveneda.
Aga mulle sobib. Hakkasin mõtlema, et mulle on tegelikult meeldinudki eriti just need reisid, kus olen udusel varakevadel Iirimaal või lörtsisel talvel Rootsis või sompus sügisel Berliinis, kus käimas betoonivalu maailmameistrivõistlused ning ida-osa on alles kapitaal-remondis ning ehitustolm varjab selle pilvedesse pakitud vähesegi valguseraasu. Või tuisuga vooderdatud Moskvas. Ühesõnaga - mida ilmetum ilm, seda õnnelikum ma reisil olnud olen. Ja kui avatakse kaamosereisid kuule, siis ilmselt lähen magamiskotiga reisibüroo ukse taha juba eelmisel õhtul järjekorda moodustama.
Tööl panin asjad kenasti ritta ja sain isegi kõik kokku lepitud ja kirjad ära saadetud. Hommikul jõuab alati rohkem. Nüüd ootan, millal Triinu kõrvalkabinetist koosolekult tuleb ja siis veereme Koolimäe poole, kus kamp dramaturge on end kaheks päevaks ankrusse heitnud. Eks siis homme saan siia ka mõne pildi panna jälle. Ei viitsinud täna ka Põlluaasa pilti kuskilt sisse vehkida. Järgmised tabletid krõbistan alles kahe tunni pärast. Ja neurokirurgini on jäänud veel 15 päeva. :-)
pühapäevane
Täna jätsime Metuusala vaaremaga erandkorras kirikureisid ära. Pikem sõit ei ole eriti näidustatud. Niikuinii pidime täna Kristjaniga kokku saama. Tal oli muidugi juba pool maailma valmis. Ja kostüümide stilistika jälle selline - lihtne ning loogiline. Põhimõtteliselt personifitseeritud putukad. Ja korteriputukad on loomulikult tüsedusele kalduvad ning lodevamad. Ja lava tuleb lakooniline, valge, mis joonistab ka karakterid paremini välja. Maailm paigas. Peangi täna kuidagi rollid ära jagama.
Pärast viisin ta rongi peale ja ostsin muidugi Pätsist kooki. Jaanusega rääkimiseks peab end varustama kõige võimalikuma magusaga. Ta räägib alati nii kirglikult ja auke jätmata, et siis on vähemalt tore süüa samal ajal. Kuigi tal oli ka mida rääkida. Ta oli ikka kogu asja päris korralikult läbi mõelnud ja nüüd mul polegi muud, kui seda sisuliselt vormistama hakata. Sain volitused ka "oma" Kristjani projekti kaasa tõmmata muusikalise juhina. Vaatame, mis "oma" Kristjan ütleb.
Lugesin lõpuks ka Nipernaadit ja hämmastav, millise järjekindlusega ta ikka looduspilte loob. Ma saan aru, et nendega pole midagi peale hakata, aga vähemalt hammustasin läbi, miks ta esimese peatüki Victor Hugod paneb ja terve peatüki surnuks kirjeldab. Tal oli vaja luua meeldejääv pilt kevadest. Romaan lõpeb ju märgiliselt sügisel, mil Toomas saab Inriidile vastu põtkida - veel pole kogu maa kaetud valge lumega... Aga eks ajastu ise ka oli selline, et kirjanik elatuski suures osas epiteetidest ja kirjeldustest.
Peangi nüüd edasi töötama. Homme peaksin hommikul teatrist läbi lipsama hommikul ja mõned kuupäevad kokku leppima. Päeval dramaturgide suvelaager. Läheme Triinuga koos, siis saab lobiseda natuke. Eks näis, kuis homme mahti jääb. Kiireks hakkab kõik jälle minema.
Jumalaga, Petserimaa igatsus
Täna siis viimane Petserimaa igatsus. Alati on natuke nukker jätta jumalaga asjadega, mis õnnestuvad sellisel määral. (Eriti veel, kui ei saa kohale minna:-( Ja see lavastus on küll üle mitme aasta jälle selline osalus olnud, mida ootad ja millest unistad ja mis võiks igal aastal olla. Ja kuigi seda oli aimata juba kevadel, kui Triinu, Heleni ja Kellyga Tartus kohtusin ning kirjutasin, et "nii värske on töötada meeskonnaga, kus ühe osalise ideest haaratakse kinni ja arendatakse midagi uut." Tavaliselt käib enamasti selline trupi kõige autoritaarsemale tegelasele tõestamine, et usu mind, see töötab ja sealt saab juba edasi minna... Selleks autoritaarsemaks isikuks on enamasti lavastaja. Aga Helena käitus selles suhtes väga küpselt ja huvitavalt, et loomulikult olid tal omad kindlad nägemused, aga ta ei hakanud neist isegi rääkima teistele enne, kui oli väga tähelepanelikult kuulanud teiste mõtted ära ja kaasa arutanud. Loomulikult minu enda puhul mängis väga suurt rolli ka isiklik aspekt. Ja see, et julgesin end küpsetada, grillida ning piinata. Nüüd tuleb paar aastat taastuda ja puhata ning mitte väga isiklikke asju enam ette võtta. See oli ikka tegelikult kohutav talv.
Üldse on olnud tervise mõttes väga ränk aasta, nii vaimselt, kui füüsiliselt. Aga kui see nüüd läbi saab, siis seda enam on tunne, kuidas tahaks jälle ilma segajateta tööd teha. Hommikul voodis hakkas Nipernaadi pilt jälle lahti rullima. Võib olla sellepärast, et lugesin õhtul. Nüüd on tavalektüür taas voodi kõrval Tammsaare välja vahetanud. Aga hämmastav asi torkas silma - Nipernaadis on ikka väga suur annus jonnakat ja iseteadlikku last, kes alati peab saama just seda, mida tahab, kuigi ta ei teagi kunagi, mida ta täpselt tahab. Siiski - kui ta selle saanud on, siis teab ta küll korraga komakoha täpsusega, et just seda ta tegelikult saada ei tahtnud. Aga seda huvitavamaks uurimine läheb. Kuigi üks vastus on juba ka olemas. On uurimatagi selge, et see mees põgeneb millegi eest. Millegi eest, mida ta väga kardab. Aga veel ei jää silma need kohad, kus Gailit teda reedab. Selleks peab jälle ja jälle seda üle lugema, et hakkaks märkama, kus need vihjed tegelikult peidus on.
Tammsaarega on selles suhtes lihtsam, et tema kirjutab lahtisemalt ja teda olen ma juba nii palju ka lugenud, et nüüd keskendub tähelepanu just errorite otsimisele, aga Gailit on kõvasti napim kirjutaja. Ta küll lällab ja laamendab oma ilukõnes epiteetide ja kujunditega nagu viimane katusekambri poeet, aga vihjeid tegelikule alltekstile poetab ta, raibe, ikka väga kadedalt. Mingil määral ta muidugi ka ei mõelnud kompositsiooni mõttes läbi oma asju. Või vähemalt võrreldes Tammsaarega on tema kompositsioon ikka üsna ligadi-logadi. Siiski mõned teosed on temalgi väga puhtalt läbi töötatud - Leegitsev süda näiteks ja Karge meri. Aga pigem elabki Gailit tundlikumalt ja terviklikumalt end välja novellides. Tema romaanid kipuvad kuidagi lappesse minema nagu Ekke Moor ja Isade maa. Nagu teda ennast ka ei huvitaks, et kuidas see kõik lõpeb. Aga hästi kirjutab ta igal juhul. Juba ta kirju on lust lugeda.
Üldse on olnud tervise mõttes väga ränk aasta, nii vaimselt, kui füüsiliselt. Aga kui see nüüd läbi saab, siis seda enam on tunne, kuidas tahaks jälle ilma segajateta tööd teha. Hommikul voodis hakkas Nipernaadi pilt jälle lahti rullima. Võib olla sellepärast, et lugesin õhtul. Nüüd on tavalektüür taas voodi kõrval Tammsaare välja vahetanud. Aga hämmastav asi torkas silma - Nipernaadis on ikka väga suur annus jonnakat ja iseteadlikku last, kes alati peab saama just seda, mida tahab, kuigi ta ei teagi kunagi, mida ta täpselt tahab. Siiski - kui ta selle saanud on, siis teab ta küll korraga komakoha täpsusega, et just seda ta tegelikult saada ei tahtnud. Aga seda huvitavamaks uurimine läheb. Kuigi üks vastus on juba ka olemas. On uurimatagi selge, et see mees põgeneb millegi eest. Millegi eest, mida ta väga kardab. Aga veel ei jää silma need kohad, kus Gailit teda reedab. Selleks peab jälle ja jälle seda üle lugema, et hakkaks märkama, kus need vihjed tegelikult peidus on.
Tammsaarega on selles suhtes lihtsam, et tema kirjutab lahtisemalt ja teda olen ma juba nii palju ka lugenud, et nüüd keskendub tähelepanu just errorite otsimisele, aga Gailit on kõvasti napim kirjutaja. Ta küll lällab ja laamendab oma ilukõnes epiteetide ja kujunditega nagu viimane katusekambri poeet, aga vihjeid tegelikule alltekstile poetab ta, raibe, ikka väga kadedalt. Mingil määral ta muidugi ka ei mõelnud kompositsiooni mõttes läbi oma asju. Või vähemalt võrreldes Tammsaarega on tema kompositsioon ikka üsna ligadi-logadi. Siiski mõned teosed on temalgi väga puhtalt läbi töötatud - Leegitsev süda näiteks ja Karge meri. Aga pigem elabki Gailit tundlikumalt ja terviklikumalt end välja novellides. Tema romaanid kipuvad kuidagi lappesse minema nagu Ekke Moor ja Isade maa. Nagu teda ennast ka ei huvitaks, et kuidas see kõik lõpeb. Aga hästi kirjutab ta igal juhul. Juba ta kirju on lust lugeda.
Homme siis tuleb Kristjan. Pean natuke ette valmistuma. Saab Lepatriinudega lõpuks ka ringi peale. Ja kell neli pean Jaanusega rääkima, et ma ei unustaks. Tal on üks tantsukava mõttes. Kuidas Setod läbi Kesk-Eesti Saaremaa tantsupeole läksid. Selline kolmest tantsukontserdist kava Setomaal, Kesk-Eestis ja Saaremaal. Ja kuna ma ise nüüd tantsida ei saa, siis tuleb vähemalt tantsijate ümber keerelda. Jaanusega oli Toris kena koostöö ja võib olla kaudselt just tema mind rahvatantsu poole ka lükkas esimese mõttelise sammu :-) Kuigi ilma Tiiu, Triinu ja Tegelaseta poleks ma sinna päriselt kunagi kohale jõudnud.
Vabadus
Juba öösel käisin tegelikult korra väljas. Viisin prügi ära ja kõndisin Laada tänavani ning tagasi. Õues tundus väga soe. Kuigi ka väga niiske. Akna kaudu olen vaikselt püüdnud end välisõhuga kursis hoida, aga see niiskus oli kogeda väga huvitav tunne.
Hommikul lõpetasin Loomingule kirjatöö ja jätsin ta settima, et toimetan pärastlõunal üle. Jõudsin ikkagi iga ringiga selleni, et Tammsaare loll pööre III osa lõpus ei lase Indrekul muutuda ei mõrvariks ega märtriks vaid hoopis tapab ta nagu Jeesuse. Ma ei tea, kuidas Indreku ülesse tõusmine tegelikult käis, aga on ütlematagi selge, et IV ja V osa pole muud, kui ülesse tõusnud Indreku retk Vargamäed lunastama, mis sünnib epopöa lõpus. On Maarja Magdaleena (Tiina), on Juudas (Karin), isegi hõbeseeklid (roosid), on Rooma sõdurid (tsaari sõdurid, kellest ühele Indrek 47 rubla andis), nad annavad piitsa küll Andresele ja hukkavad Barabase asemel vend Antsu, kes oma Vargamäe Vabariigi loomisega selle ullikese mõõdu välja küll kannab. Aga täpsemat arutelu siis loeb juba Loomingust. Ikkagi mu esimene kaastöö selle ajakirjale. Wot, mis enne surma veel inimene läbi peab elama. :-)
Aga nagu ma Toomasele ka end välja püüdsin vabandada - mõnikord on teel olek ise tähtsam, kui kohale jõudmine. Samas võib see ka vanadus olla, et naudingi juba millegi tegemist rohkem, kui selle vilju või valmimist. Muidugi on huvitav näha teksti lavastusena valmis kujul, aga kui oleks valida - kas saan kirjutada või pean vaid vaatama oma tekstide lavastusi, siis valiks hetkegi mõtlemata kirjutamise. Nii sünnivadki grafomaanid.
Ka Eesti naise tekst sobitus kenasti kontserdi konteksti ja üldse tänasesse päeva. Tegelikult kirjutasin jälle pisut üle, aga Üllar kärpis ning toimetas kenasti kompaktseks. Ja armas oli näha, et selle koha, mille ma eraldi talle kirjutasin, korjas ta üles nagu maasika ja isegi täiendas võluvalt. Ikka on loogilisem kirjutada tekste inimestele, keda sa tead ja tunned natuke. Aga põhiline, et inimestele sobis ja sain jälle sammukese ka Nipernaadile lähemale astuda. Krista, kes oli ilmselt kohapeal, isegi kirjutas messingeris ja ütles, et hõljub nüüd Eesti naisena maast kõrgemal. Ja ega ma ei teagi, kumb teda sinna kergitas, kas see mõte, et ka ellu jäämine on kangelastegu või Eesti naise võrdluskujundite loetelu. Aga ikka on hea meel, kui midagi õnnestub. Ebakindlus on niikuinii kirjutades kogu aeg põlve peal istumas ja valvel. Virutab kohe küünarnukiga ribidesse, kui hakkad arvama, et "täitsa hästi panen". Vanadus ilmselt.
Metuusala vaaremaga shoppasime ka kõik poed läbi. Tema ikka mõtles lahendusi, kuidas nüüd seda uut infot, mis ta õe käest sai enda kasuks pöörata. Aga ma ütlesin talle, et olen nii juba aasta otsa elanud ja saan kenasti hakkama. Eks see aasta on õpetanud ikka palju. Võib olla ma tõesti ei ole enam nii lapsik ja rumal mõningates asjades, aga teisest küljest - kes lollina on sündinud, kuidas selline ikka sõrmenipsust targaks peaks saama? Loll on loll. Ja eks seda tiitlit tule ka väärikalt kanda.
Autosõit valmistas ikkagi pööraselt piina ja tõmbasin homse Petserimaa käigu julmalt plaanidest välja. Pean end natuke kokku korjama ja kuidagi 6. septembrini vastu pidama. Kuigi mõte kisub kogu aeg imearsti poole, keda vend mulle soovitas. Näis. Kui öine jala kadumine korduma kipub, siis äkki võtan esmaspäeval talle kõne ja käin ära. Vähemalt pole ta massöör, kes midagi pöördumatult perse võib keerata. Muidugi ei usu ma imedesse, aga valu ajab isegi minusuguse pragmaatiku vikerkaarele jalutama.
Tegime Triinu ja Peetriga väikese weebikoosoleku ka ära. Teemaks ikkagi Robinist ülejääva trupiga võimalik komöödia sügisel. Peetril oli kaks nitšhevo varianti, aga leppisime kokku, et loeme veel kaks teksti läbi. Kuigi endal on kogu aeg tunne, et klassikalise komöödia puhul peaks ikkagi lajatama klassikaga. Kaks teksti on mul kuklas ka, aga praeguse trupi jaoks on nad too much. Eks näis. Kümmekond aastat peaks veel ju sellel tööl vastu pidama. Ehk läheb neid hommegi tarvis.
Siis mässasin natuke Lepatriinudega jälle. Keeruline on seda truppi kokku panna. Ma saan aru, et kurb, kui näitlejatudeng peab laste jõulukas ka ainult karakteriga leppima, aga see eest on ka karakter! Salvadore on selline sell, et mängi või ise! Ja ikka pole ma endas kindel, kes need karakterid täpselt on. Neli peab jääma karakterite peale. Muidu läheb kõik juba lappesse. Ja tantsukohti näen ikkagi vaid kahte. Salvadore tangofraas ja lõputants - putukad on vabad :-) Eks homme ka päev. Lõunased kaks algocalmi hakkavad oma võluväge minetama. Morfiin lahjeneb veres kurat teab milleks.
Tegelikult on tore. Nii kena on ühel päeval aastas tajuda, et isegi viletsamas seisus ja ka kibestunumad kodanikud tõstavad korraks pilgu porist ja imestavad: just sellist Eestit me tahtsimegi! Kaunis on olla tegelikult vabal maal ja vaba inimene. Kaunis on, et sel maal ja sel keelel on vähemalt minu surmapäevani veel tulevikku. Kaunis on maa, kui vaatama vaevud.
Iga maailma sees on üks teine maailm, mis on enamasti veel suurem, kui see esimene maailm ongi. (Jälle varastatud pilt, aga mis teha, kui ma nii sitt fotograaf olen.)
vangimaja viimsepäva õhtusööma
Põhimõtteliselt olen nüüd XXI sajandi pidalitõve edukalt läbi põdenud ja võin ühiskonda integreerumiseks lehvitada lausa kahe erineva tõendiga. Võib öelda, et selle aasta lõpp mind enam nõela otsast ei leia! Samas - nagu ma ikkagi nüüd aru saan - on selle haiguse üks suur kõrvalmõju, millest praegu veel vähe räägitakse, ikkagi psühholoogilist laadi. Alates üksikisiku sotsiaalsest depressioonist, üldisest suhtlemiskrambist ühiskonnas tervikuna ja ka majanduslikust depressioonist, mille tagajärgi me alles järgneva kümne aasta jooksul ravima hakkame.
Öö möödus jälle üllatuste-rohkelt. See, et lamades enam täiesti valuvaba asendit ei leia, sellega hakkab juba harjuma. (18 päeva peab veel vastu pidama, siis rooman Tartusse. Jah, hakkasin päevi lugema. Vangil ikka vangi kombed :-) Aga see pole vist enam üllatus. Üllatuste alla loeks selle, et kui öösel tõustes oli taaskord jalg alt kadunud, siis hommikul olin valmis kõige hullemaks ja vedasin endale isegi tabletid juba öökapile, et ennem ei ürita, kui algocalm sees - aga hetkelises meeltesegaduses siiski ennem proovisin ja avastasin, et tegelikult on täitsa võimalik liibates isegi kõndida. Ja siis nad väidavad, et inimkond pole ahvist arenenud :-) Kui isegi küsimärgid ja kreeka jeed kõndima õpivad, miks siis ahv ei või?
Ühesõnaga - ka vihmase ilmaga võib paista päike. Tuterdasin putru keeta ja tekkis isegi riivatu mõte lõpuks oma üheksapäevane habe ära ajada. Aga ilmselt siiski hiljem. Siis, kui suudan end nii sirgeks ajada, et peeglini ulatumiseks enam pingikest jalgade alla pole tarvis. Ja ma tean, et küürakat parandab ainult haud, aga vanarahvas on ennegi oma punnvõrriga puusse põrutanud. Mina panustan sellele, et mõnda küürakat parandab ka neurokirurg.
Täna on tööde osas õnneks rahulikum päev. Otsustasin, et homme Vallimäele roomama ei hakka. Vaikselt juba kaalun ka laupäevaste sõiduplaanide kärpimist. Dramaturgide laagrist tõmbasin ööbimise maha. Olen natuke juba nagu reformierakondlik minister. Tõmban avokaado ja apelsinid menüüst maha, et saaks kamaluga tablette juurde osta. Aga tegelikult tuleb see 18 päeva lihtsalt vastu pidada.
Täna saangi siis kõik viimased jäägid lauale tõsta. Põhjakaabe ühepajatoidust, minutipihv, salatit, neli virsikut, peotäis viinamarju ja igast muud sodi, aga ei grammigi shokolaadi enam, mis on muidugi masendav. Aga selle eest on peotäis tablette. Ja enam-vähem kraamitud toad. Võib olla süütan küünlagi ja panen pikemad püksid. Ja kui Jeesus peaks ka kohale roomama, siis ma veel ütlen talle, mis ma tast arvan.
Selle pildi varastasin Wiiraltilt. Üldse ei häbene.
Kaheksas päev
Kaheksas päev ja endiselt ei mingeid sümptomeid. Pole enam isegi meili saadetud, et seireuuringuid jätkata. Täitsa piinlik lugu:-) Peaksin äkki ise neile kirjutama? Tere, kirjutan teile esimest korda. Minul läheb hästi, kuidas teil läheb? Väike Urmas. Kaheksandat päeva üksikkongis. Aga õnneks lugesin eile just uudisest, et eelmine seire andis tulemuse 2500 uuritava kohta 11 positiivset. Ja vaktsineeritutel ei olegi sümptomeid enamasti. Aga see vaktsineeritud positiivsete protsent oli nii olematu ikkagi, et tegelikult tundub täitsa ohutu. Seega kõik vaktsineerima. Minu isiklik kogemus ütleb, et see päästab. Olin küll paar päeva kerges palavikus pärast vaktsiini, aga see-eest jooksin viirusest läbi nagu nuga läbi või. Aga võib olla on selles süüdi ka mu ebatervislikud eluviisid. Organism on harjunud rünnakutega? Ei tea. Paneksin oma zetoonid ikkagi pigem vaktsiini peale.
Eile juhtus ikkagi kentsakas lugu ka. Kuna tööd on hakanud kuhjuma, siis võtsin end kokku ja püüdsin võimalikult palju ära teha. Saingi kenasti 10 tunnise tööpäevaga maha, aga kuna viimane valuvaigisti veel õhtul toimis, siis mõtlesin kell kuus, et hakkan koristama. Teen alguse ära niipalju, kui jaksan. Eesti mees on otsustanud, Eesti mees teeb ära!
Kuigi viimasest koristamisest oli 2 ja pool nädalat alles, oli aknalaudadel selline mullakiht, et täitsa hirmus oli neid puudutadagi. Aga kuna valuvaigisti toimis, siis jätkasin vapralt. Magamistoa sain korda, pesin ka põranda ära ning tundus, et oh, mis see suur tuba siis ühe kõvera Eesti mehe käes ära ei ole. Kööginurk oli niikuinii korras juba.
Hakkasin siis tolmuimejaga kummargil pihta ja järsku saan aru, et kõik! Rohkem ei jõua! Põrguvalus on juba! Vajutasin tolmuimeja kinni ja selgus, et ma ei saagi enam sirgeks. Absoluutselt ei saa. Roomasin mööda diivanilauda siis edasi-tagasi ja püüdsin kuidagi kuskile istuda, aga absoluutselt ei saa paremat tuharat toetada ega üldse järsult liigutada. Sellised piksenooled lendasid silmist nagu Tomi ja Jerry multikas.
Lõpuks heitsin põrandale pikali, et äkki läheb üle. Lamasin ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen? Omamoodi oli väga koomiline ka. Hakkas natuke külm. Aken oli magamistoas lahti, ise üleni higine. Roomasin vannituppa ja käisin dushi all ära. Ronisin kuidagi voodisse, võtsin öise tableti sisse, et küll need spasmid leevenevad ja saan lõpuks sirgeks. Lugesin Hawkingut, sest see oli ainus raamat, mis koristamise käigus voodi kõrvale alles oli jäänud.
Lõpuks tekkis ikkagi vajadus tõusta. Puhtalt füsioloogiline. Isegi kõver Eesti mees on kahjuks inimene. Veeretasin end kuidagi istukile ja proovisin tõusta. Parem jalg oli täiesti surnud, ainult sääremari oli elus ja valutas nagu kurat. Ja muidugi parem tuhar ka. See ei sure vist enam kunagi ära. Aga püsti ei saanudki. Lihtsalt jalg ei kandnud enam.
Lamasin siis seal kõveras ja mõtlesin, et kui Hawking suutis, küll siis mina suudan ka. Lükkasin end vastu seina hooga püsti ja liibudes mööda seinu, laudu, uksi ning pesumasinat jõudsin eesmärgile. Aga kõige selle rännaku peale tundus, et minu füsioloogiline vajadus oli parajasti kuskile varvast visanud. Kükitasin siis vannitoa põrandale maha ja mõtlesin: Hawking suudaks! Hawking suudaks! Ja samal ajal ajas see kõik nii pööraselt ka naerma. Kujutlesin Hawkingut kempsus endale kinnitamas - Mina suudan! Mina saan hakkama! Mina teen selle ära! Sain singulaarsusega hakkama, saan sellega ka!
Itsitasin seal kõveras siis omaette ja lõpuks võtsin ette pika tagasitee voodisse. Olin teel ikka mitmeid aastaid, kuni lõpuks päästva magamistoa ukselingini ulatusin. Kui lõpuks voodisse sain ja ennast mõnusamalt kägarasse olin sättinud, tundsin kuidas muutun jälle inimeseks ja kõik minu füsioloogilised vajadused saabuvad minu juurde tagasi. Tore. Alustasin uuesti oma pikka teekonda kaugesse Läände.
Edasi enam rohkem nalja ei saanud ja sellel ma pikemalt ei peatu. Hommikul aga tundsin, et endiselt jalg ei kanna. Oli veel hämar ka ja üldse selline lootusetu. Lugesin mitu päeva 6. septembrini on. Tundus, et ikka liiga palju. Mõtlesin korra, et äkki peaks kiirabisse helistama. Siis mõtlesin jälle Hawkingule ja sellele, et 6. septembrini on veel väga palju päevi. Otsustasin kiirabi jätta selleks hetkeks, kui ma enam üldse kuidagi püsti ei saa. Roomasin mööda seinu ja mööblit kööki. Võtsin oma algocalmi tabletid sisse ja siin ma nüüd olen. Juba kenasti neli tundi tööd tehtud ning tuju hea.
Teen nüüd väikse pausi, võimlen ja söön ja siis proovin edasi, aga öösel pean küll õue jalutama minema, muidu sureb Metuusala vaarema reedel nälga. Ja tegelikult tahaks ka tantsukaaslaseid näha, neil on päeval proov. Ning kui taevas tahab, siis äkki suudan õhtul isegi kontserti vaatama minna. Nii tahaks õue ja inimestega suhelda juba. Laupäeval pean niikuinii Petserimaale sõitma. Ühe korra võiks ju selle igatsusloo ka publikuga üle vaadata. Pealegi lubati torti pakkuda pärast. Aga eks näis. Üks päev korraga. Peaasi, et huumorimeel ära ei kao.
ehakumas
Kuna mu õhtune vangielu ei kulge kuidagi teisiti, kui hommikunegi, siis mõtlesin, et panen siis endale õpetuseks (ja ka hoiatuseks!) kirja ühe Wilde loo vanaduspäevadeks või nii. Sain nad lõpuks kõik toimetatud. Ei olnudki nii lihtne nagu arvasin. Hakkan alla käima. Kärpimine teeb muidugi alati asja ka raskemaks, kui omadussõnadega laiata ei saa ja kujundid pead hästi tihedaks kontsentraadiks kokku pressima.
Kuna algversiooni lõpp on selle loo puhul natuke liiga sümbolistlik, siis värskendasin seda natuke Ackroydi tõlgendusega. Aga kuna pidin teda ikkagi lühendama, siis tegin natuke oma tõlgenduse veel omakorda Ackroydi tõlgendusest. Ma saan aru, et Ackroydil oli aega seal mitu lehekülge lällata - aga eks ma kunagi pöördun ka tema poole. Tema "Oscar Wilde viimane testament" on mälestuses vaata, et paremgi kui Oscar Wilde ise. Seda enam, et kui ühte Wilde lugu saaks panna lugema Tarvo (Seda ma siia siiski üles ei riputa. Kes tahab kuulda, peab tulema RT hooaja avamisõhtule.)
Olen kogu aeg mõelnud, et kui keegi suudaks selle Ackroydi Wilde loo monotükina välja kanda, siis oleks see justnimelt Tarvo. Hea olekski nüüd kuulda, kas ma rehkendan valesti? Aga lugu ise:
Elas kord keegi väga vaene noormees, kes armastas üht vaest külatüdrukut. Igal õhtul kohtusid nad ehakumas kauni järve kaldal, hoidsid üksteise käest ning olid õnnelikud. Ühel õhtul leidis too noormees järve kaldalt laeka kuldmüntidega. Tema armsam polnud veel tulnud ja nõnda silmitses noormees münte. Neil oli kellelgi võõra kuninga vana ja väsinud nägu. Lõpuks, kui tüdruk tuli, näitas noormees oma leidu ka talle.
„Kallis, vaata, milline õnn!” hüüdis ta õhinal. „Nüüd on tarvis lihtsalt see maa üles leida, kus valitseb too võõras – vana ja väsinud näoga kuningas ja siis oleme me rikkad!”
Aga tütarlapsele noormehe mõte ei meeldinud. „Meil on kõik olemas, mida me vajame. Igal õhtul kohtume siin järvekaldal ja hoiame teineteisel käest. Meile pole tarvis selle võõra kuninga varandust.” püüdis ta noormeest tagasi hoida. Aga noormees läks ikkagi laia ilma rändama, et üles leida too mündil kujutatud vana ja väsinud näoga kuningas.
Vaene mees rändas läbi kogu maailma. Ta rändas läbi maade, mis olid põuast pragunenud ja rändas läbi maade, kus mäetippe kattis lumi. Ent kuskil ei kohanud ta maad, mida oleks valitsenud too vana ja väsinud näoga kuningas tema müntidelt.
Iga kord, kui vaene mees mõnda linna jõudis, näitas ta oma münte inimestele, kes tema ümber kogunesid. Aga inimesed vaatasid münte ja ütlesid: „See on valeraha. Ja see kuningas sel mündil on valekuningas!” Ja kui mees järjekordsest linnast lahkus, saatis teda kõikjal linnarahva naer.
Vaene mees rändas ikka edasi. Ühel õhtul jõudis ta kaunile järvekaldale. Ehakumas silmitses mees ümbritsevat ilu ja märkas eemal seismas üht vana naist, kes nuttis.
Mees läks naise juurde ja küsis tollelt, miks ta nutab? Vana naine vaatas järvele ja jutustas, et kunagi aastaid tagasi käis ta siin järve ääres oma armsamaga istumas. Neil oli kogu elu alles ees ja nad olid õnnelikud olnud, aga siis leidis too noormees ühe laeka, kus oli mündid kellegi võõra kuninga vana ja väsinud näoga. Ja siis läks too noormees laia ilma seda kuningat otsima. Aga tüdruk oli teda oodates väsinud ja halliks läinud.
Noormees peitis häbenedes pilgu järvepeeglisse ja silmas seal ootamatult iseenda peegeldust. Aga see ei olnud enam tema nägu. See, peegeldus, mida ta järvevees märkas, tundus talle kuskilt tuttav. Kui ta laekast mündi võttis, sai ta viimaks aru, et too vana ja väsinud näoga kuningas müntidelt, mis pidid talle rikkuse ja õnne tooma, oli hoopis tema ise.
seitsmes päev vangis
Homme hommikul täitub siis täpselt nädal üksikvangistuse algusest ja ikka ei nohupoegagi. Kuigi eile tundsin pisut, et nagu oleks kurgus midagi ja nina oleks veits tattis. Aga nuuskasin nina ära ja sinnapaika see jäi. Ütleme siis ülbelt, et need moodsad viirused on minu käes nuusata.
Päeval helistas veel Tamara ja andis teada, et Tartusse lähen ma hoopis neurokirurgi vastuvõtule ja nad tahavad teha mingid uued ülesvõtted. Huvitav, kas see on nüüd hea või halb. Ega mind see lõikamine ka niiväga nüüd ei vaimusta. Kõige parem oleks sedasi sõrmenipsust terveks saada. Aga uskudes vanarahvast on see ilmselt võimatu. Hobustega tuleb, härgadega läheb... Või kuidas nad seda häda ja õnnetust kraaksusid.
Peaksin kirjutama nüüd midagi näidisliku kohtuprotsessi laadset Indreku kohta. Kunagi lubasin Toomas Haugile. Mingid mõtted on kogunenud, aga läbivat joont jälle pole. Ideed. Ma ei saa aru, kunagi see mind üldse ei morjendanud, et mul pole seda läbivat "punast lõnga", aga nüüd enam ei saa isegi ilma kuskilt-otsast kangutamagi hakata. Täitsa piinlik. Omast arust ei ole veel nii vana, et parim enne kuskil kaubalaos seistes mööda oleks veerenud. Alkoholil oli ikka oma voorus - keerata vastutustunne ja põdemine nulli peale. Aga suur poiss juba, olen ka teisiti hakkama saanud.
Niisiis - Indrek. Indrek Paas? Kõige klassikalisem ja tüütum küsimus, kas ta tappis oma naise Karini? See jääb kohe välja. Tegelikult ei huvita see kedagi. Ja pole ka vahet. Siis muidugi - tagasi Vargamäele ja patukahetsus? Indrek, kui Jeesus lunastust otsimas? Juba parem. Aga siis võiks juba liita ka ema Mari liini. Mind ikkagi huvitab, kas Indrek andis emale surmava annuse rohtu? Loogiliselt ei saanud ta seda teha. Ka Tammsaare vihjed sellisele võimalusele on pigem uduvihmast kastetud. Aga miskipärast inimesena mulle tundub, et tegelikult oleks ta olnud küll selline mees. Eriti kontekstis - Jussi kivi.
See Jussi kivi mind ükskord veel hauda viib! Sellega on umbes sama asi nagu ma mäletasin kunagi väga selgelt, et lugesin kuskilt Tõest ja õigusest välja - Indrek nägi Mari silmades Jussi hirmu. Aga sellist asja ei ole olemas. Isegi alltekstina pole. Ja ometi kummitas see lause mind kunagi nii kohutavalt, et kirjutasin kogu Jussi kivi loo läbi selle Mari silmades nähtud Jussi hirmu.
Peaksingi laskma Kristjanil tuua kõik "Tõed ja õigused" siia, et see kuradi Jussi kivi ükskord lahti lammutada. Ma saan aru, et mingi kujutlusvoog hakkab lugedes oma elu elama ja kui ainult tõlgendada, siis tõlgendadki end lõpuks nii kuradi rappa omadega, aga kogu see Jussi kivi rännak on tammsaarelik. On nii roppu moodi tammsaarelik, et ma ei suuda uskuda nagu poleks ta, vana raip, seda niimoodi komponeerinud.
Lugu ise siis: Väike Indrek viskab põllul kiviga oma vanemat venda Andrest. Pihta saab ema Mari. Kivid on põllule sattunud isa Andrese kivide lõhkipõletamisest. Aga kivide põletamiseks kasutas Andres just seda kuuske, mille otsa Juss end üles poos. Aastaid hiljem vihjab ema Mari, et just see külg valutab, kuhu Indreku visatud kivi teda tabas. Ja just see valu viib ema Mari ka hauda. Just selle valu vastu ootab ta Indrekult rohtu. Aga Indrek ei tule linnast ja ei saada ka rohtu... III osa.
Ja püüa siis olla objektiivne. Ega see nii lihtne polegi. Aga kuna mahtu on ka alla 10 tuhande tähemärgi, siis vist peaksin jääma ikka Indreku lunastuse juurde. Seda enam, et V osa lõpp on jälle tohutu kompositsioon. Kui Tiina ja Indrek Vargamäelt alla lähevad, siis on Tiinal õlgadel Mareti antud sall. Sellest kirstust, seesama sall, mille tegelikult Krõõt andis Maretile. (Kurat, oli ikka Maret?) Seega - jälle ring täis. Kui Andres ja Krõõt tulid Vargamäele romaani I osa alguses, siis V osa lõpeb sellega, et sisuliselt - Andres ja Krõõt lahkuvad Vargamäelt. Hea küll - Andres poja kehastuses ja Krõõt õlarätina Tiina õlgadel, aga ikkagi Vargamäe saab ju vabaks või nii?
Täielikud vangi mõtted juba. Kogu aeg peab keegi vabaks saama või lunastuse leidma... Hommikul lebasin veel voodis 5 paiku ja vahtisin lage ja korraga hakkas Nipernaadi lugu peas ketrama. Esimene stseen peab olema Gailiti ja Toomase kohtumine. Gailit on Toomasele järele tulnud, aga Toomas pole endiselt nõus veel lahkuma. Ja siis hakkab enda elule õigustuste otsimine. Gailit ei pruugu enam ju olla nõus Toomasega, et mees andis neile naistele ka midagi vastu, peale enese sisemise mina rahuldamise? Aga ei tea veel. Sellega aega on. Ja kus see kõik üldse toimub? Lihtsalt üks ääremaa võõrastemaja? Või polegi kohal tähtsust. Mõni kohvik kuskil silmapiiril. Pärast seda tulebki maailma äär, kust inimesed alla kukkuvad, kui neil kellegi käest kinni hoida pole. Ja Katariina Jee päästab Nipernaadi? Või peab see ikkagi Inriid olema? Või hoopis Gailit ise?
Ega ei teagi. Aga hea on kuskil mõtlemas käia jälle. Eriti siis, kui kellegagi rääkida ei ole.
kuues päev
Endiselt elus. Täna tõusin lausa kuue paiku juba. Oli tarvis üks töö ära lõpetada. Saingi hakkama, kuigi viimased paar tundi polnud enam jalga kuskile panna. Kella kümne paiku helistati Tartu Ülikooli kliinikumist, et sain endale neuroloogi aja septembrisse. Ei osanud isegi mõelda, et kas see on nüüd hea või halb? Tamara pakkus kompuutri nagu välja selle mõttega, et saaks konsulteerida. Aga kui nüüd mind ikkagi neuroloogi juurde kohale lohistatakse, siis vist tähendab, et midagi on halvasti? Kuigi juuresoleval pildil sõrmega jälge ajades pole siin ammu enam midagi hästi. Täna nägin unes, kuidas ma käisin tänaval ja olin küljele nii viltu ja kõveras, et toetusin ühe käega lausa asfaldile. Hommikul vaatasin peegli ees oma kehahoiakut ja nii hull siiski asi veel ei olnud. Kuigi viimastel päevadel, kui vähem liikuda saan, tekib järjest rohkem vajadus toetuda kõigele, mis käeulatusse satub. Öösel pean tegema ühe retke välja. Muidu ma enam ei suudagi kõndida varsti.
Aga tööd liiguvad. Olen õppinud jalga igasugu asenditesse painutama, et suudaksin jälle laua taga istuda. Täna sain lausa 6 tundi kätte. Täitsa hea tulemus. Eriti, kui mõelda, et puhkan natuke ja siis õhtul proovin veel mõned tunnid istuda. Olen oma lugude ümberkirjutamisega alles poolel teel, aga homme tahaks ära lõpetada, et Helen saaks asjad käiku lasta. Ja Lepatriinude teksti tahaks ka reedeks lõpuni üle käia. Siis hakkab jälle normaalses rütmis töö. Ega polegi suuremat isu eriti kirjutadagi midagi. Olen elus ja keegi praegu kuskil minust teadaolevalt nakkunud pole. Peaksin muretsema endale reedeks veel ühe kiirtesti. Tarvis ema varustama minna ja tahaks päeval ka oma tantsijatele proovis kaasa elada. Selleks võiks vähemalt puhtad paberid taskus olla :-)
Pärast valuvaigisteid paistab poolkuu
Enam polegi nii hull. Täitsa mõnus uni tuleb. Ja leppimine. saatusega. Elu polegi hull, kui sul on karbitäis algocalmi, gabapentiini, milgammat, sirdaludi ja igasugus muud sodi. Lihtsalt - ei mingit puhkepäeva ravimitest.
neljas päev karantiinis
Heh. Hommikul tegin täitsa mõnusalt tööd ja päris hea enesetunne on. Sümptomitest juba lootsin, et täna lõpuks olid nagu nina limaskestad natuke rohkem limasemad kui peaks, aga võta ninast - kui üles tõusin ja dushi all ära käisin, selgus, et valehäire. Kui ma poleks nii paljudest eri kanalitest kinnitust saanud, et positiivne olen, siis ei usuks enam ise ka. Aga tuleb leppima hakata. Eile sain veel üht kiirtesti proovida ja ka see kinnitas mu positiivsust. Mis teha, kui oled juba kord nii positiivsena sündinud.
Selja koha pealt pole ka targemaks saanud. Järgmisel nädalal anti jälle lootust, et selgub, mida neuroloog sellest asjast arvab. Mingi lahendus võiks lõpuks ikkagi tulla. Ei taha enam valuvaigistite peal elada. Öösel proovisin ilma Sirdaludi kasutamata magama jääda, aga vähkresin ikka päris mitu tundi. Kardan juba natuke, et kui see kõik läbi saab, siis ei suuda ilma enam eladagi. Aga näis. Nüüd juba üle kuu aja endale igasugu sitta suust sisse ajanud. Peab ikka põrguhea tervis olema, et sellele kõigele vastu pidada :-)
Lõuna paiku helistas Kristjan, et temal on nüüd lepatriinude idee olemas. Ja oligi. kusjuures päris hea idee oli. Mulle meeldib Kristjani juures just see, et ta isegi ei hakka alguses arutama midagi, aga ühel hetkel ütleb - mul on mõte. Ja siis tal ongi mõte. Selles suhtes me oleme kaunis sarnased, et võin ka ise sodida ja proovida dialooge kirjutada, aga kuni mul lahendust pole, siis ma eriti kuskile välja ei jõua. Kui lahendus tuleb, siis hakkab kõik iseenesest jalgadele asetuma. Kristjani mõtted on ka sellised - kontseptuaalsed.
Ma mäletan, kui ta suvel ühel Filjandi Folgil mulle vastu jalutas, käed püskitaskus ja muhelus põselohkudes ning hüüdis kaugelt - kuule, mul tuli mõte, mismoodi see lava välja hakkab nägema! Tookord tegime Paunvere poisse. Ja kui ta mõtte ära rääkis, hakkas mul jälle muu pilt jooksma ja siis ma rääkisin talle muud mõtted ära ja tema jälle jooksutas kostüüme edasi ja niimoodi me siis üksteist juhatasime muudkui edasi...
Mihkliga oli teistmoodi. Mihkliga me pidime ikka pikalt koos aega veetma, et kuskile jõuda. Aga see-eest - kui kohale jõudsime, siis olime ka kohal. Mihkli surmast sai viis päeva tagasi 11 aastat juba. Aga lõpuks on iga kunstnik natuke isemoodi. Ja lõpuks on ka iga töö ise alati pisut isemoodi. Seekord tuleb lihtsalt natuke kannatlikum olla ja korralikult kõik ette valmistada, et ma noori alt ei veaks. Ma arvan, et põhirõhk tulebki vist seekord panna tegevuslikule analüüsile ja põhjustele.
Nagu suvisel eksamil näha oli - enda läbitöötatud ja tunnetatud mõtteid kandsid nad lavakõne mõttes väga klaarilt ja selgelt. Eks me peamegi lihtsalt tekstilise poole tegevusliku analüüsiga klapitama. Miks keegi millal midagi teeb või ütleb ja mida keegi saavutada tahab? Mõnes mõttes jälle iga analüüsi A ja O, aga polegi nii põhjalikult seda enam tegema pidanud. Selles suhtes oli Charlotte endale hea kool jälle. Mõnikord peab lihtsalt selliseid asju tegema, et esmased tõed meeles püsiksid. Sufleed küpsetades saab improviseerida alles siis, kui printsiibid on paigas.
Püüan täna lõpetada taasiseseisvumise juubelipäeva kontserdi tekstid. Eesti naine on mul nüüd selgeks õpitud ja hämmastavalt hästi haakus see töö ka Nipernaadiga, aga vaimukust on veel vähe. Kuna sihtgrupp on väga lai, peab natuke lihtsamaid kujundeid kasutama, aga päris lihtsakoeliseks ei saa ka jääda. Selles suhtes keeruline ülesanne. Aga samas ka huvitav alati. Nagu ka seep, mis peab kaunis laiapõhjaliselt arusaadav olema. Peangi nüüd Ergole ka midagi ära vastama. Ja Tiinale ja Tarvole... Nendega on kõige kiirem.
Kummaline, et on küll nagu aega, aga ikka asjad ei laabu. Olen avastanud, et hoian end kirjutades ikkagi pisut krambis ja siis vajun valu tugevusest sõltuvalt kas vähem või rohkem laual käetele toetuma. Mõtlesin, miks mul käed sellised hõõrutud ja valusad on, aga mõned päevad tagasi sain pihta. Samas, kui arvuti lauaservale lähemale tõmban, siis hakkab jalg rohkem valutama ja selga tulevad spasmid. Ja kõige hullem - küünarnukid nihkuvad ikkagi laiali ja lõpuks toetun jälle kätele, aga sõrmede liikuvus lihtsalt väheneb. Ja ometi on 21. sajand ning arstiabi peaks ju üsna võimekas olema.
Täna küpsetan lõpuks ka liha. Hea sõber tegeles eile mu varustamisega ja nüüd on mul minutipihve kaheks päevaks. Apelsinidest ja greipidest ma parem ei räägigi. Homme teen jälle ühepajatoitu, aga täna siis maiustan liha ning salatiga. Natuke tunnen puudust emmentali juustust, aga igasugust enam ei taha. Nii pealetükkiv ei taha jälle olla, et kellegi Vaala seda otsima saadaks. Niikuinii ma ei mäleta, kelle toodetud see oli. Ise tunneks paki järgi ära, aga katsu sa seda kellelegi seletada. Kuigi paljud on pakkunud end mulle varustajaks, aga ei peagi nii palju sööma kogu aeg. Seda enam, et olen kapsaga päris sõbraks saanud. Kui ma nii vähe liigun, siis peangi köögiviljadega natuke suuremat sõprust aretama.
Leidsin eile ka ühe toreda auto, aga ei saa ju pidalitõbisena seda vaatama minna. Ja ei saa niimoodi üleöö ka raha vist välja võtta. Peangi uurima, et kuidas see täpselt käib. Samas - kas ma ikkagi peaksin ennem uue auto ostma, kui vana veel käsi puusa ei viruta? Teine variant on, et ostangi mingi väiksema linnaauto ja maanteel kulgen endiselt punasega? Mis pole ka halb mõte. Samas - kui selja korda saaks, siis tahaks hoopis jala käia jälle. Ja ema juures peab ikka suuremaga käima. Kui ma Miniga teda kirikusse viin, siis kuhu me kõik selle rahva pärast mahutame?
Õnneks ei ole veel häda käes ja kõigepealt peaks Tegelasele hoopis telefoni ära ostma. Seda enam, kui ta oma esimese telefoni lubas nüüd lõpuks ka tagasi müüa. Areng missugune. Õues hakkas sadama. Varbad külmetavad. Peaksin sokid jalga panema. Ja vist ka vöö peale. Jalg kipub jälle mugavamat asendit otsima.
Kolmas päev
Olen endiselt elus. Sümptomid puuduvad jätkuvalt. Täitsa piinlik kohe tunnistada. Täna püüdsin täita uuringutelt saadetud küsimustikku. Kuigi ma alguses vastasin, et sümptomeid pole, mis läks ka läbi, siiski ilmus viimase küsimusena: kuupäev, millal sümptomid kadusid või leevenama hakkasid? Ja sealt edasi minna vastamata ei saanud. Mis ma siis teen? Eks ma panin siis selle kuupäeva, mil ma nakatumisest teadlikuks sain. Kuigi - nüüd jääb jälg nagu mul oleksid ikkagi sümptomid olnud?
Üks küsimus oli veel imelik, et mida ma olen teinud ja kui paljude inimestega kohtunud küsimustikule vastamisele eelnenud nädala jooksul. Aga sinna sai panna kokkupuuteid vaid tööl või koolis. Kuidagi püüdsin siis olla nii täpne, kui oskasin, aga tegelikkuses on need andmed ikkagi valed. Sest Viru folk ei kajastu seal kohe kuidagi. Natuke hakkab pettumus tekkima selle uuringu osas. Alguses mõtlesin vähemalt, et minu totrast kogemusest saab maailm teavet juurde, aga praegune küsimustik tekitab kahjuks mulje, et uuritakse pigem nakatumist töökohal ja/või koolis. Huvitav, kes üldse suvel koolis käib?
Selline huvitav elu siis pidalitõbisel. Ainult jalg valutab täna hullumeelselt. Tunnikese pean veel vastu pidama, siis saan uue kodeiinikokteili sisse, mis "ensümeerub" maksas morfiiniks. Täna pean siiski teise satsi veel tegema, pean natuke töötama. Helen saatis mulle hooaja avaõhtu plaani ära ja püüan nüüd Triinuga valitud jutte natuke kujunditundlikumaks ja poeetilisemaks ümber kirjutada.
Ma saan aru, et see kõlab ülbelt - kirjutan Wilde lood poeetilisemaks ja kujunditundlikumaks, aga tegelikult on see üpris lihtne, kui oled 20 aastat sõnade rütmide, kõlade ja värvingutega tegelenud. Wilde häda oligi selles, et ta tegelikult jutustas neid lugusid, aga kirja panid nad enamasti inimesed nagu Gide ja teised keskpärased fännid. Hea küll - ka Peter Ackroyd, kes on ikkagi väga loov kirjanik. Aga kui Ackroyd on juba omaette Wilde keele loonud, siis teised on ikkagi suhteliselt matkijad.
Kõige tüütum ongi see viimane tund oodata, et saaks nüüd uued valuvaigistid sisse võtta jälle. Selle viimase tunni ja eriti pooltunni jooksul hakkab kõik nii pööraselt valutama, et tahaks üldse aknast välja karata või autosse istuda ja vastu mõnd seina kihutada. Kõige hullem - et siis ka maks nagu valutaks kohe. Siis ei julge juba sellepärast varem oma tablette sisse krõmpsutada. Aga kui sisse olen võtnud, siis lakkab ka kujuteldav maks valutamast. Siis tuleb vaid oodata, millal morfiin mõjuma hakkab.
Ühesõnaga - olen endiselt elus ja püüan võib olla siis mõne kujundlikuma kastreeringu siia ka õhtupoole üles sokutada. Wildel on maailmale veel nii mõndagi öelda. Isegi 121 aastat pärast oma surma.
Pidalitõbise päevaraamat
Täna siis teine päev ametlikus karantiinis. Kui eilne hommik ja päev kulus jahmerdamistele ning plaanide sättimisele, siis täna hommikul sain juba rahus tööle hakata. Keetsin endale putru ja suure laari teed ning avastasin, et sidrunhein hakkab otsa saama. Viimase portsu ostsin Pärnust, peab vist Annekale kirjutama.
Pidin hommikul ka vastama väiksele intervjuule ja taaskord jäin mõtlema selle üle, et mis siis kultuuri ja keelt tegelikult elus hoiab. Kultuuri puhul on lihtne - kui ta muutub osaks noorte argipäevast, siis on selge, et ta elab. Aga keele puhul? Kui ta seguneb noorte anglitsismide ja slängiga, siis - kui palju seal säilib tegelikult keele klassikaline puhtus? Või kas seda ongi tegelikkuses enam tarvis säilitada?
Näiteks rahvalaulu ja -tantsu puhul suudan ma aru saada, et nende eluspüsimine saab toimuda läbi nende muutumise ajas. Kuni Pärt Uusberg ja Rasmus Puur muusikat kirjutavad ja seda laulupeol ette kantakse, kuni Trad Attack ja Kukerpillid folkloorseid sugemeid edasi kannavad, seni säilib laulukultuur ka reaalselt. Tantsu puhul sama - uuemad tantsud ju kasutavad samuti reilenderi või labajala samme jne.
Mäletan, kuidas tantsupeol tegid saarlased lastele puhkehetkel Tuljaku lõputõstet ja see tekitas seal kõrval laagris olevates eakamates rahvatantsijates küsimusi, et Tuljak on ikkagi puhtalt täiskasvanute tants, et kas see on ikka sobilik? Sisuliselt kindlasti, aga ikkagi mind häirib natuke, et lapsed pidid suure finaali ajal lihtsalt staadioni kõrval lehvitama. Loomulikult tekitab see mõnedes suuremates lastes juba ihaluse ise Tuljaku radadele sammuda, aga väiksemates tekitab ta vaid arusaamist, et nemad on sellel peol vaid augutäide, kes olulise sündmuse ajal tohivad vaid suurematele kaasa elada.
Ja ma saan aru, et on noorte- ja lastetantsupeod jne... Aga siin on olemas sisuline konflikt ja see tuleks lahendada. Kas siis lapsed üldse eraldada suurte tantsupeolt või mõelda neile oma "tuljak" välja. Ja jälle - staadionil on niigi vähe ruumi ja nii edasi ja nii tagasi. Aga mingis mõttes olen ma samamoodi kimpus selles probleemis, et kas "jap" ja "jep" peaksid tungima eesti keelde või mitte?
Kui eesmärgiks on keele püsimajäämine, siis kindlasti tuleb selle kõigega leppida, sest keelates saavutame me situatsiooni, kus pöördutaksegi sellisel juhul üldse inglise keele poole. Samas suudavad vaimukamad noored integreerida ka eesti keele omapära ingliskeelsesse suhtlusse, mis omakorda võib huvi tekitada mõnes austraallases, kanadalases või britis.
Sama situatsioon on rahvariietega. Ma saan aru, et kui me tantsime autentseid tantse ja mängime autentseid rahvamänge, siis on omal kohal museaalne väärtus ning selle fikseerimine. Aga tänapäeval, kus tantsusamm tugineb küll autentsele sammule, kuid tantsud ise on juba edasi arendatud, ei saa ma kuidagi nõus olla autentse rahvariide traditsiooni järgmises. Miks me ühes komponendis siis ajame luubiga järge ürikutes, aga teises liigume loovalt edasi? Seda enam, et tegelikult pole paljude piirkondade tantsurühmade rõivad kuskilt-otsast selle piirkonna traditsiooniliste rõivastega seotud.
Aga väikese kultuuri püsimajäämiseks on paratamatult tarvis, et see traditsiooniline kultuur liiguks sakraalselt tasandilt argipäeva. Setokeelne räpp hoiab seto keelt kindlasti püsivamalt elus, kui leelokoor. muidugi juhul, kui see räpp tuleb ikkagi setokeelsena nende noorte räpparite keelest, kodust ja südamest. Riikliku tellimusena võib ta muidugi abipaketina toimida, aga pigem saaks seda kasutada ideena, et noortel selline mõte üldse tekiks.
Eks see kultuuri antroposoofia ongi üsna keeruline ja hall ala. Lõpuks teeme me arengumaade misjonäridena kõike, et sealseid julmi traditsioone välja kitkuda. Näiteks oleks ebahumaanne, kui me koguksime ühel kenal sügispäeval kõik Rakvere eakamad kokku, sunniksime neid ronima mõne kõrge kuuse otsa, mida kõik noored siis elu eest rapatama hakkaks, et eluvõimelisemad vanurid välja selgitada. Loomulikult tantsivad sellised kombed tangot vaid minevikuga paaris, aga seda enam tekib küsimus, et miks me kuskil sukavärvis ja särgipalistuses seda autentsust siis taga ajame, kui me tegelikkuses tanstime neis rõivastes mitte-autentseid tantse ka. Ja laualame uusi laule?
Aga mida mina ka tean. Ise ei viitsinud täna habetki ajada. Pean nüüd hakkama hoopis üht komöödiat lugema. Eile Peeter helistas ja peame juba tasapisi hakkama mõtlema 22 aasta sügisele. Lisaks lubas Helen saata hooaja avaõhtu laulud, et äkki saan sedapidi kuidagi täpsemaid vahetekste otsida. Eks näis. Vähemalt oli ema terve. Tegelane ka eile õhtul. Ja teatrist hommikul ka ei olnud veel kuulda kellestki, keda oleksin nakatanud. Enamik on niikuinii vaktsineeritud. Eks siis päeva peale näis.
Et tu, Brute
Jah. Lõpuks ometi ka mina. Eile, pärast oma sõõrikus kelgutamist käisin möödaminnes ka covid-testi tegemas. Kutsuti pisteliselt ja lubati teada anda, kui palju mul antikehasid ja puha. Ikka tundus tore aidata teadust ning ühtlasi saada aimu ka sisekosmoses toimuvast. Täna hommikul sain kõne - teretulemast pidalitõbiste seltsi! Kusjuures ausõna ei ole mitte midagi häda. Isegi õblukest haldjasammudel hiilivat palaviku-raasugi.
Helen, hea hing, tuli mõttele testida kiirteste minu kui professionaalse ja tunnustatud positiivse peal ning tõi mulle ühe koju kätte. Proovisin kohe ära. Või vähemalt nii kiiresti, kui ma suutsin aru saada, mida tähendavad sõnad - "puhverlahuse katsuti" ja "testkasseti süvend". Ja mis selgus - olen üdini positiivne. Kuigi teine rasedustriip oli õrnake, aga siiski piisav. Või nagu instruktsioon ütleb - "testjoone tugevus võib olla erinev sõltuvalt antigeeni sisaldusest proovis, seetõttu tuleb lugeda positiivseks mistahes värvivarjundit testjoone alas". Seega olen nüüd ametlikult haigeks kuulutatud. Loodan ainult, et ma pole kedagi nakatanud.
Aga väga ebamäärane tunne on küll. Nagu koerakutsikal, kes on pahandust teinud. Ainult ise ei saa hästi aru, et mis ma siis tegin? Õnneks ei pea inimestele silma vaatama ja saab omaette põdeda. Võib olla koristan isegi toad ära. Saingi eile tänu Liisale põrandalt voodisse kolida. Ta tõi mulle eile selle plaadi, mille ma kattemadratsi alla olen tavaliselt pannud, kui selg häda teeb. Öösiti hakkas põrandal magades juba külm, kui akna lahti jätsin. Ja üldse on voodis mugavam. Saab paremini püsti ja puha. Pealegi saab kapile nüüd ligi ja üldse on kõik rohkem nagu korras.
Eks ma siis hakkan nüüd vaikselt nokitsema neid mõtteid, mis hooaja avamiseks on tarvis teha ja ilmselt toimetan ka Lepatriinud korralikult ära. Mingeid tekstirütmilisi ja mõtteselguslikke asju mul Janno vast ikka lubab teha. Peangi talle kirjutama, et kuidas ta sellistesse asjadesse suhtuks.
Eks ma siis püüan need 10 päeva kuidagi üle elada. Peaasi, et ma nüüd kedagi nakatunud pole. Natuke hirmus on küll mõelda, et tegelikult käisin ju pühapäeval ka ema juures ja kirikus temaga. Täna veel oli ta igatahes täies elujõus. Lubas söögiga hakkama saada, kuni reedel õde tuleb.
Ma saan aru küll, et kaeblemine ei aita, aga vägisi tekib tunne, et see suvi on karma oma kibeda koorma mulle selga ladunud. Kõigepealt seljavalud, siis nüüd see lollakas olukord... Huvitav kohe, mis sorti sitta saatusel mulle veel varuks on? Teisest küljest - taevas tänatud, et ma vaktsineeritud vähemalt olen. Muidu ma oleks ilmselt juba kuskil lõõtsa otsas ja pilluks lusikaid nurka. Aga elame veel - kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad!
imetoru ja võlupall
Hommikul käisin siis esimest korda kompuuteruuringus. Täitsa lõbus atraktsioon - ainult 60 eurot ja 90 senti. Meeldiv naisterahvas palub sul taskutest välja-kukkumis-ohtlikud esemed toolile panna, kinnitab, et uks on lukus. Seejärel juhatab su kandikule, kus on padjakesed põlvekrõnksu jaoks, palub pealmised püksid pisut allapoole lasta ja seejärel laotad end kandikule. Rahuliku häälega palub ta end mugavalt sisse seada. (Nagu see võimalik oleks.) Ma ei hakanud ka seletama, et siis paluks Neil Youngi laulu Till the Morning Comes ja pisut suuremat patja. Seejärel pidin käed üle pea sirutama ja tundsin, kuidas pinge tuharanärvis kasvas, aga kogu protsess pidi kestma vaid kolm minutit ja seega lootsin vastu pidada. Hingata soovitas kompuutrinaine mul rahulikult. Ning lõpuks, kui kõik valmis oli, küsis ta veel üle - kas olen valmis? Mina olin.
Kandik sõidutas mind edasi tagasi ühe "hiigelsõõriku" sisse. Lootsin, et saan ka teisele poole läbi sõita, aga ilmselt oleksin pidanud siis pileti eest rohkem maksma. Igal juhul oli täitsa huvitav. Lugesin mõttes sekundeid ja mõtlesin kõikidele kolmedele minutitele läbi oma ahtakese elu, millest oleksin tahtnud, et nad kestaksid igavesti. Aga ainult kahele neist jõudsingi mõelda, kui kena naine tagasi tuli ja teatas, et minu sõit lõppes. Homme kell kaks saabub vastus. Võisin püksid üles tõmmata ja püsti tõusta. Kahjuks pidin tõusma vasakule poole, mis on mu valusam tõusukülg ja siis ma kogemata ägisesin jälle. Aga õnneks oli ta vist selliste viletsakestega harjunud. Naeratas lihtsalt ja vaatas maha. Mina tänasin ja lahkusin. Aga haiglauksest autoni lohisedes meenus üks Oscar Wilde jutt, mida hiljuti lugesin.
Elas kord kuulus teadlane, kes avastas iseliikumise seaduse. Ühel päeval otsustas ta sellest avastusest anda teada ka maailmale. Ta kutsus oma riigi teadlased, õpetlased ning kuninga oma katsetust vaatlema ja veeretas suure võlukuuli parki, kus teadis olevat kõige tasasema pinna oma linnas.
Esitluspäeva hommikul tabas teda siiski kahtlus enda arvutustes ja paanikahoos otsis ta ühe poisikese, kellele lubas nii palju maiustusi, kui too iganes ära süüa jaksab, kui poiss vastuteenena poeb pargis oleva kuuli sisse ning hakkab seda liigutama, kuuldes tema tulekut koos teadlaste ja kuningaga.
Kokkulepitud päeval saabusidki kõik parki, et vaadata teadlase iseliikuvat kuuli. Teadlane astus kuuli juurde ja puudutas seda kergelt ning lausus: veere kera! Mispeale kera hakkas igas suunas läbi pargi risti ja põiki keerlema. Teadlased, õpetlased ja kuningas juubeldasid ning õnnitlesid suurt teadlast. Mehel aga hakkas selle peale hoopis häbi ning ta tunnistas üles, et palus ühel poisikesel võlukuuli sisse peitu minna ja hiiglaslikku kera liigutada.
Kuningas vihastus ja käskis teadlase kinni võtta ning vangikongi heita. Teadlane võetigi kinni ja viidi valvurite vahel vangikongi, aga teel möödusid nad keksu mängivatest lastest, kelle hulgas teadlane märkas ka sedasama poisikest, kellel ta oli palunud hommikul kuuli sisse peitu minna. Teadlane viipas poisikese enda juurde.
"Vabandage, härra," seletas poisike teadlase juurde astudes "aga ma unustasin end täna keksu mängima ja ei saanud kohe kuidagi enam pidama ja sellepärast ei roninud ma ka teie kuuli sisse. Aga te annate mulle kindlasti andeks, kui te teate, milline tore mäng on keks."
Seda kuuldes kummardus teadlane, silitas poisikese põske ning andis talle maiustuste ostmiseks kuldmündi. Seejärel kõndis aga sõnagi lausumata, võidukas naeratus näol, pikkamööda vangla poole.
Selline ilueedi ta siis oligi :-) Eks ta, paganas, ikka nautis ka oma jutte sajaga, ma arvan. Kui sul on ikka selline komponeermisvõime ning oled oma häälega eraldi vaeva näinud, siis oleks ikka veider, kui sa seda ei naudiks. Otsime praegu teatris lihtsalt hooaja avaürituseks muinasjutte ja siis lappan siin erinevate jutuvestjate lugusid läbi.
Aga samas - eks selles kompuutri-uuringus ja võlupalli-loos ole ka midagi sarnast. Ühelt poolt - ega see uuring mind iseenesest valust ei vabasta. See uuring ei muuda isegi lähinädalal suurt midagi. Aga ometi on mul juba 24 tundi kuidagi lootusrikas olla. Hea küll, natuke aitab kaasa ka kodeiini muteerumine maksas morfiiniks, aga ikkagi - uskumisel on suur jõud. Igal juhul saan ma praegusel hetkel väga hästi aru, miks too teadlane hiljem tõde jalule seadma ei saanud hakata vaid "võidukas naeratus näol" vangla poole sammus.
teretulemast valuvaigistid
Eile polnud mul muud deklareerida, kui valu. Aga seda juhtub viimasel ajal tihti. Selles suhtes oleks loogilisem, kui ma märgiksin üles need päevad, mil valu pole poodiumi kõrgemal astmel ning kuldmedal kaelas. Aga viimaks sain Tamara käest vähemalt kompuuter-uuringu homseks. Eks siis paistab, kellega ta saab konsulteerida, et millal ma lusika nurka virutan või midagi. Lisaks sain ka portsu valuvaigisteid. Ja maotablette. Täna olen vähemalt kõhuvalust prii. Käisin isegi kaaslastega söömas. Nüüd neelasin just taas kaks toredat kodeiini tabletti, mis väidetavalt peaks mu maksas ensüümide poolt kodeiinist morfiiniks muudetama. Seega - olen põnevil.
Stefano ihkas juba väikese poisina merele. Kui ta sai 12 võttiski laevakaptenist isa ta endaga kaasa. Oli kaunis päikesepaisteline ilm ja Stefano jalutas mööda laevatekki ning nautis silme ees lahti rulluvat avarust. Ahtrisse jõudes märkas ta üht kummalist tumedat olendit laeva järel lainetes ujumas. Poiss küsis isa käest, et kes too tume olend on? Isa vaatas kaugusse ja ta nägu moondus hirmust.
"See, kes meie laeva jälitab, on merekoll. Olend, keda meremehed kõige enam kardavad. Kohutav ja salapärane loom, kes on inimesestki kavalam. Kui ta on endale ohvri valinud, siis jälitab ta teda terve elu, kuni ta lõpuks oma väljavalitu kätte saab ja lõhki kisub. Kõige kummalisem on see, et teda ei näe peale ohvri ja tema lähedaste mitte keegi." seletas kaptenist isa oma pojale ja käskis kursi võtta kaldale ning saatis Stefano maale.
Sellest ajast peale püüti poissi merest igati võõrutada. Aga mida rohkem teda merest eemale püüti hoida, seda rohkem poissi mere poole tõmbas. Lõpuks, pärast oma isa surma, otsustas Stefano siiski taas merele minna. Aastakümneid seilas ta võõrastel meredel, ahtris igavese kaaslasena merekoll. Aga Stefano oli sirgunud osavaks meremeheks ning alati õnnestus tal oma jälitaja eest minema põgeneda.
Viimaks tundis Stefano, et temagi aeg hakkab ümber saama ja ta kutsus oma kaasalased ning pajatas neile loo merekollist. Kaaslaste nägudel peegeldus vaid hirm, kui Stefano nõudis, et vette lastaks paat. Mees leidis, et kätte on jõudnud aeg oma kolliga võidelda.
Hapral aerupaadil sõudis ta oma jälitajale vastu ja tõusis uhkelt paadis püsti: "Lõpuks ometi olen ma sinu võimuses. Tapa mind." Aga merekoll ainult ohkas: "Küll sa jooksutasid mind mööda meresid. Küll põgenesid ja põiklesid mu eest. Olen surmani väsinud, aga sina ei saanud ikkagi millestki aru."
Stefano tõstis hämmeldunult pilgu: "Millest ma siis aru ei saanud?" Merekoll vaid puhkis ja ägises: "Ma ei käinud sul kannul mitte selleks, et sind lõhki kiskuda nagu sina vist arvasid. Merekuningas käskis mul sulle ühe asja üle anda." Sellepeale avas merekoll oma päratu suu ning sirutas välja keele, millel veikles tohutu rusikasuurune pärl.
Stefano võttis selle kätte ja jäi paati istuma. Kaks kuud hiljem tõukas laine paadi järsule kaldarannale. Seda märkasid mõned kalamehed ja läksid uudishimust vaatama. Paadis nägid nad istumas valget skeletti, pärl kramplikult sõrmede vahel.
Selline Dino Buzzati lugu siis ilmestab mu viimaseid päevi. Tunnen, kuidas kodeiin vaikselt ensüümide abil maksas morfiiniks on muutunud ja tasa-tasa mu organismis laiali valgub. Valu on küll alles, aga üsna mõnus ja muretu on olla. Mine või merekolli käest oma pärli välja nõudma :-)
folgituules
Eilne õhtu möödus tuuli trotsides Käsmus. Sõitsime koos Tegelasega välja juba varakult, peale lõunat, et aegsasti kohal olla, aga ometi Vinteri laval jämm juba käis. Õnneks siiski nägin ka avamistseremoonia ära. Selles suhtes mulle Viru folk meeldib vist isegi rohkem, kui Viljandi, et Käsmus on kõik kaunis selline - "isetehtud". Ka seekord ei pidanud ma pettuma. Veedla oli kohale toimetanud isegi viiruse enese ning näitas eeskuju, kuidas temaga koos ühiseid lavalaudu jagada.
Tegelane siirdus Kassuga hängima. Avastasin, et nad on üsna ühepikkused. Nii see aeg lendab. Tore oli näha paljusid tuttavaid. Kella seitsmeks oli mul Heleniga kokku lepitud, et ta ootab oma kaaslastega mind õhtust sööma. Neil oli laud broneeritud Beluugas. Selles suhtes oli nagu hea muretu, et ei oleks väga rõõmsal meelel just oma seljaga kogu selle aja ringi viitsinud kablutada.
Hiljem kappasin auto juurde, et kontserdi ajaks fliisid tuua ja Tegelasele ka müts. Tee äär oli kenasti pinkidega palistatud ja sain kõik nad järele proovida. Kannatasid istumist küll. Aga ikka jõudsin veel enne kontserti kõvasti tagasi. Viisin fliisi ja mütsi Tegelasele ära. Nad olid end kaunikesti lava lähedale laagrisse seadnud. Ise läksin tahapoole. Ja siis see hakkas. Go A astus lavale.
19. mai postitusest lähtuvalt pean meenutama ühte õhtut, kui oma väikese, aga tööka kollektiiviga sukeldusime eurovisooni poeetikasse. Mäletan seda eufooriat, mida tekitas meis kõigis rõõmus Ukraina taidluskollektiiv Go A. Olen kirjutanud nõnda:
"Iseäranis emotsionaalse esituse kandis mu habraste hingekeelteni loomulikult Ukraina kanepiteater. Oli ilmne, et selge mõistuse juures pole see seltskond viibinud juba vähemasti aastast 2016. Televiisori vahendusel saadud esteetiline nauding ei peegeldu kahjuks sel õnnetul fotojäädvustusel, mis mul õnnestus interneti avaratelt kõrbeväljadelt sisse vehkida."
Eile siis kohtusin nendega reaalsuses. Kusjuures ei tollane ega praegune foto ei peegelda endiselt reaalsuses seda, millist vunki see taidluskollektiiv tegelikult endas kandis.
Vahva oli see, et naislaulja hääl oli tõeliselt võluvas kõrges koloratuuris ja selline kiledam nagu udmurtidelgi. Lakkamatu muhelus ja ebamäärane itsitamine oleks võinud vabalt viidata kõigele sellele, millest jutustas nende põhilugu - külvame kanepit. Aga tegelikult oli see muusikaline kollektiiv üllatavalt pädev. Hea ja moodne saund ja sobivad samplerid. (Kui need on samplerid?) Vahetu ja siiras suhtlemine... Lavale kutsuti kaasa tantsima isegi üks festivalikülaline. Ja muidugi mõnusad madalad sagedused, mis mu südameklapi kohati tagurpidi tööle ähvardasid lüüa. Ühesõnaga - igati kordaläinud õhtu.
Tellimine:
Postitused (Atom)
-
Tõstsin oma kirjutuslaua akna alt ära pühapäeval, päike lihtsalt ei lubanud enam elada. Oleks pidanud seda juba ammu tegema. Sain kõik viis ... -
Kodus. Minu põrand, minu madrats, minu tekk, minu padi... Minu tabletid ja minu supp :-) Nüüd võin vaid rõõmuga järgnevale pildile tagasi ... -
Nipernaaditalv on ametlikult alanud. Juba kaks suitsuvaba päeva on käes. Isegi täna hommikul veel ei tekkinud hullu vajadust. Aga näis. Põhi...