Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas uus skulptuur, mille autoriks ei ole Rodini vaid Issand ise.
Eile käisin Tallinnas. Rongiga. Balti jaama ümbruses valitses mõnus kodune lumeuputus. Mingis meeltesegaduses olin lõpuks saapad jalga sidunud ja esimest korda tundsin üle hulga aja, et Samelini on minu sõber. Mu jalad olid paksus lumesupis uisutades kuivad.
Ootan sula, aga ta on nagu kauge sõber, kes ainult lubab ja lubab külla tulla. Isegi, kui temast räägitakse, et juba asus ta teele, siiski - kohale ta jõudnud veel pole. Varsti ma enam ei loodagi, et ta saabub.
Aga ometi on kõik kuidagi rahustav. Mis sest, et maailm praguneb ja mõraneb meie silme all. Öösiti magan ja päeval püüan eilseid tegemisi. Kui taevas tahab, saan nad kevadeks kenasti kätte.
Teel teatrisse kohtasin plinkivas valguses kala, mis alajaama seinale hirmutavat varju pildus, kui lambike süttis. Ilmselt on raskemad ajad alles ees. Tahaks tagasi "Ääremaal" aega, kus iga päev oli nagu emotsioonide liftisõit. Tahaks jälle hommikust hilisõhtuni oma tööd metsikult armastada. Ja tunda, et seda tegemata pole päeval kõige väiksematki mõtet. Millal tuleb uus "Ääremaal"? "Klaaslaps" muidugi pilgutab kevades silma, aga teatri igapäevatöö võib intensiivsuse uputada kõrvalistesse tegevustesse. Ma saan aru, et see on nagu sõltuvus, elada kuu aega ühes teises, väljamõeldud maailmas, aga miks seda ei saaks igapäevatööna teha? Tervis ei peaks vastu nii paljudele erinevatele emotsioonidele? Kah võimalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar