Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. "Situ või sõstraid" nagu mõni inimene öelda armastas.
Mõned inimesed on nagu tööpäeva hommik ja laupäev ning koolivaheaeg korraga. Nad võivad olla tüütud, kui sa nendega igapäevaselt kohtud, aga sa igatsed nende häält ja nende mõtteid, kui sa neid nädalaid näinud pole.
Mõned inimesed vajutavad su hinge oma kalossidega räpaseid jälgi, aga mõned inimesed - kuigi nad räägivad liiga valju häälega ja liiga kirglikult ja ei luba eales vähemat püüelda, kui ideaali - jäävad siiski su hinge elama ka pärast surma.
Mõned inimesed armastavad filmi "Forresteri päästmine". Mõned inimesed armastavad ka muid filme. Aga mõned inimesed räägivad meile kirglikult, kuidas neile meeldis see koht "Forresteris päästmises", kus Forrester nõudis noorelt kirjanikult - ma ei kuule, et sa kirjutad! Mõned inimesed on seda mulle öelnud, et nad tahavad kuulda, kuidas ma kirjutan! Mõned inimesed on ise nõnda ka kirjutanud.
See, mida mõned inimesed niimoodi kirjutanud on, ei pruugi olla parim tekst maailmas, aga mõnede inimeste jaoks siiski on. Mõnede inimeste mõnede laulutekstide ja näidendite puhul kuulen ma selgelt - kuidas nad seda kirjutavad. Kirglikult, klahve tagudes.
Mõned inimesed ütlesid mulle kooli ajal, et miks sa peksad neid klahve? Kirjutasin siis arvutis. Aga mõned inimesed, kellega ma koos töötasin, karjusid mulle üle laua, läbi sinist tubakavingu täis kirjandustoa - kirjuta, kurat, et ma kuuleks! Või situ sõstraid!
Kui mõned inimesed surevad, siis tahaks minna metsa ja valju häälega lihtsalt karjuda. Aga sa istud hoopis töölaua taga ja teed seda, mida argipäev sinult nõuab. Mõned inimesed tulevad, nende silmanurgas on märga ja nad ütlevad, et metsas ei tohi karjuda.
Sellepärast karjun ma siin. Olen täna väsinud. Ja täna on mul aega valus olla. Sest eile oli kiire. Ja homme on kiire. Ja tegelikult on tänagi kiire. Aga mõned inimesed nõuavad endale aega, et väsinud olla, et karjuda ja kirjutada nii, et lõpuks see kuradi Forrester ütleks: ma kuulen, et sa kirjutad, raisk!
Vana ingel lendab ära... - kirjutan ma täna. Muud ei oska ega taha ma tegelikult täna kirjutada, kui mul on lõpuks aega mõelda mõnedele inimestele ja endale. Mõnede inimestega kohtun ma õhtul, kui läheme sööma ja muusikaviktoriinile. Mõned inimesed on mu kõrval ja hoolivad minust nõnda, et seda füüsiliselt tunnen ja mul pole raske nende kõrval kisendamata olla. Mõned inimesed ei kao kunagi, kui sa neile haiget ei tee. Ja see on hea. Sellest peab lihtsalt aru saama.
Kui ma midagi mõnede inimeste lahkumisest seekord õppisin, siis seda, et inimesi tuleb endale lähedale lasta. Mõnesid inimesi peab armastama. Aga me ei tohi kunagi kaevelda, kui nende tuli kustub. Me peame tänulikud olema, et mõned inimesed meie elus olemas on olnud.
