me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrvale Hawking. Universum võib ju mõõtmatu olla, aga inimkäbide teadvus suundub ikka seda väikest ahtakest rada mööda, mille kohta Hawking ütles, kui üks murdosa aine kujunemisest ilmartuumis oleks käitunud teisiti, siis me ei saaks enam küsida - kas Jumal on või mitte? Siis oleks ta olnud. Ka Hawkingu arvates. Seekord läks teisiti. Ilmselt peame teda veel mõned miljardid aastad ootama. Toda - Jumalaks hüütut. Seni elame singulaarsuses. 

pärast päevapüüdmist

Lõpuks ometi olen vana. Ja ega tegelikult on Svenil õigus, see ei olegi nii halb, kui see välja paistab. Samas on nüüd 50 aastat jälle muretu. Tegelikult tuleb rahul olla. Võib olla isegi rohkem. Nagu ma iga päevaga aina enam avastan, et kui sa ei ole õnnetu, siis on tegelikult isegi liiga hästi. Muidugi oleks äge ollagi permanentselt õnnelik ja hing sees laulmas. Mingil määral ta seda ju ongi. Oleks patt kurta ja kaevelda. Seega - elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad. 

Juubeli tähistamine oli väga tore. Kõik olid nii soojad, siirad ja sõbralikud. Olen ikka üks pööraselt rikas issanda päevakoer. Kindlasti pole ma seda kõike ära teeninud, aga mõnikord on tõesti hea tunda, et sinust hoolitakse ja sind armastatakse. See on ju nii inimlik. Või nagu Ristikivi ütleb: "jäägu veel lootus võllagi varjus, et aja käskjalg vahusel hobusel kappab üles keelatud klaasmäest..." Siirus on minu kultuuris oluline, aga lootus on ka kena sõbramees.  Kõik kingid on koju jõudnud ja lillevaasis isegi mõned lilled, kes mind Viljandist tagasi ootama jäävad. 

Oli hea istuda hommikuni üleval ja vaikselt tiksuda. Polegi enam pikalt sedasi suutnud. Magamine on mömmidele. 

Viljandis

 Esmaspäeval asusin Viljandi poole teele. Olen nüüd kohal ja töö juba käib. Ilusad ilmad, kaunis teekond - mõnikord peabki inimene lihtsalt jalutama, isegi kui autoga kulgeb. Ja loomulikult toredad inimesed. Aga inimesed on vist kõikjal toredad. Või on see ka mingi vananemise märk?





Viljandis on ka kõik kena, puhas ja kuigi mõned tänavad ilmselgelt veel valmisteks korda ei saa, siiski võib juba eeldada, et talv tervitab Viljandit natuke mugavamates oludes. Kahjuks on valgel ajal võimalik jalutada vaid hommikuti, muidu oleks väga tore loojuvas päikeses lossimägedes konnata, aga jõuan jah kahjuks alles pimedas välja. 



Päeva palvehelmed

Päevad on päikesega palistatud, sügis sulab su silmades. Nii see hakkab. Uus hooaeg, uued tööd, uued laulud ja lood. Iga päevaga kasvad enda sees suuremaks, vanemaks, aga alati mitte kannatlikumaks või targemaks. Pigem kärsitumaks. Pigem kipuvad päevakaevud aina ahtamaks kuivama. Päevapõud pigem tekitab janu juurde, kui kustutab seda. Nii palju on teha, aga siis võtad hoopis jälle kitarri kätte ning tund sõrendub sõrmede vahelt, pudeneb põrandale nagu kruusikillud. Pühid nad kokku, näpid veritsevate sõrmede vahel kõik päevapalvehelmed ükshaaval läbi ja hakkad uuesti otsast peale, kuigi akna taga sulab sügis silmades... 

Kui keegi leiutab kunagi masina, millega aega peatada ning lasta tal teatavail hetkedel sinu kõrval seista ja jalalt jalale tammuda, siis saaks sellest mehest ilmselt kümneid kordi rikkam mees, kui keegi iganes on läbi aegade kosmoseruumis suutnud olla. Mees, kellele kuuluvad aja varasalved? Kurat küll, temaga tahaks alles kohvi juua!

Aga nii rikast inimest pole veel maailma sündinud. Või kui, siis kuskil Tiibetis. Aga tema ilmselt kohvi peale oma päevi ei parselda. Tema näpiks oma päeva palvehelmeid ja elaks igaveses rahus ning igavesti läbi kõigi tsivilisatsiooni arenguastmete. Ja alles kunagi kauges tulevikus vaataks ta enda ümber laotuvat päiksesüsteemi kõrbe ning mõtleks: ilus aeg oli, kõik need miljardid aastad, aga nüüd peab veidikeseks tukkuma seadma. 

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...