Kui seda nimetatakse kevadeks, siis olen mina praetud kana. Ja siis veel leidub terve seltskond kurjasid "sünoptikuid", kes saadavad sõnumeid, et kevad võib põhimõtteliselt vahele jääda. Aitäh. Eks see kevad ongi ületähtsustatud.
Ikka meenub Jerome K. Jerome ("Kolm meest paadis, koerast rääkimata"), kes kiitis seda vana ja elutarka meest, keda piknikule minnes võib kohata kuskil aiaväraval kõõlumas. Kui tema käest küsida, et milline ilm ka tuleb, siis ennustab ta sooja päikselist pealelõunat. Ja kuigi piknikul olles kallabki nagu kastmisautost, siis ikkagi on tuju rõõmus - inimene vähemalt püüdis.
Ja olgugi, et kõik märgid näitavad, et kevad jääbki vahele ning sellele sombusele talvele järgneb kohe sama sombune sügis, ikkagi oleks ilus vähemalt loota parimat. Kui kõik on niikuinii halvasti, mis kasu meil selle etteteadmisest on?
Möödunud nädalal katsetasin ka uusi retsepte jälle. Pärast ema koju naasmist olen hakanud nii vürtsikaid toite tegema, kui vähegi süüa suudan. Siin siis esimene ratatouelle.
Päevakääride vahel on paljugi. Aga peab end iga päev kokku võtma. Midagi hakkab ka looma juba, kuid suurem osa talvetööd on veel tegemata. Ehk taevas hoiab mind ja ei meelita õue. Võib olla sellepärast see kevad põhimõtteliselt vahele jääbki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar