Lugesin täna nartsissistlikult rõvedat uudist Mick Jaggerist.
Käisin kunagi Rollingute kontserdil Eestis üsna noorena. Aga piisavalt vanana, et mõista - kui midagi armastad, väärtustad ja hindad, siis ära lase seda õhupalli neil iidolite füüsilistel laipadel enam kunagi katki torkida. Pärast seda pole enam iidolite kontsertidel käinud. Ei läinud ka AC/DC kontserdile - need pildid, mida kogemata meedias nägin, olid nii-nii kurvad. Ma ei taha, et mu kangelased halearmsateks toladeks taandatakse.
Kahjuks ei saa enda silmi peast torgata nagu klassikud kreeka müütides, sest nägemise ime on mu vilets töövahend. Nõnda juhtud ikka nägema asju, mida ei tahaks. Uskuge mind - Rolling Stones on midagi muud, kui see hale egoistlik seniilsus, mida te täna lehest Mick Jaggeri kohta loete. Lihtsam oleks mõelda, et Mick on surnud, kui lugeda seda haledat püüet proteesidega elu silmapiirist kinni haarata.
Laseme oma legendidel väärikalt surra. Isegi siis, kui nad füüsiliselt veel elamist teesklevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar