Viimasel ajal on palju sebimist olnud. Töölkäimisega kohanemine on iga aastaga aina raskem. Tegelikult tahaks juba ammu puhata ja mängida. Mõelda, et kunagi sai mu ema juba minuvanuselt pensionile jääda. Eks tahaks isegi. Lihtsalt olla, mõelda ja lugeda... Võib olla isegi kirjutada mõnikord midagi. Aga põhiline - tahaks jälle mõelda niimoodi, et see oleks sihitud tegevus. Mõtlemine mõtlemise pärast. Praegu käib mõtlemine ikka enamasti läbi sõrmede, kirjutades. Aga lihtsalt istuda kuskil pargipingil, vaadata möödalibisevat aega ja mõelda... Eks see ongi vist väljavalitute luksus. Nagu Kessul.
Õõdes on asju, mis hinge sul poevad
raamatu seltsis, kui rändama läed.
Silmad, mis januselt seiklusi loevad,
hing rändab ringi, kui väsivad käed.
Uni on ustav, seal jätkub su teekond.
Raamatust alguse saanud uus päev.
Avastamata Atlantis jäi seekord,
aga ta leidmist sa kindlasti näed.
Raamat on sõber, ta rändab su meeltes,
võtab sind sooja, kui hinges on härm.
Nukrus on nukker kõikides keeltes.
Igatsus möödub, kui aegade tolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar