Robin Hood ja Lammasmäe

Hommikul kogunesime kõik Lammasmäele. Lahke pererahvas võttis meid vastu ja lubas teha kõik või natuke rohkemgi. Kella 10 kohta hommikul  tundus see üsna paljutõotav algus. Meie poolt olid Indrek ja loomulikult Tiit, kes oma optimismi sugugi kuskile kindalaekasse ei unustanud ja vastas kunstniku rõõmsale pärimisele, et kuidas siis on? - siiralt: halvasti on:-) Tundub, et tõotab hea asi tulla. 

Kuna Helen oli kaasas, siis saime ka palju pilte, mida ma tema lahkel loal ja ilma asjaosaliste käest küsimata siinkohal levitan. Seega - oled sa sattunud täiesti tumedasse tsooni, aga enda õigustuseks võin öelda, et ma olengi mõnikord mölakas. Ja ega see internet ka parem pole.

Siiski - kui kellelgi on kuri kavatsus siit mõni pilt sisse virutada ja see kalli raha eest New York Timesile maha ärida, siis minu tagasihoidlik soovitus on - jäta see tegemata. Üks hea põhjus on juba see, et järgmisel pühapäeval õpime me vibu laskma! Ka Helen! Ja kuigi keegi kretiin lasi kunagi liikvele täiesti ajuvaba kõlaka, et üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis oli ilge kiusatus siia hunnik pilte visata - aga kuna mul lihtsalt puudub võime vaikida, siis peate ka mõned kommentaarid alla neelama. 

Kõigepealt ütlen kohe ära: Meelakkumisest on asi sama kaugel kui kuu maast :




Vesi oli ilmselgelt liiga soe, sest nii eelneval pildil nähtud "astelpajulimonaadis", kui ka välistemperatuuris puudusid igasugused kraadid. Nii pluss-, kui miinusmärgilised.



Indrek otsustas kohe alguses, et kindlam on sündmusele seljaga seista. (Konserveeritud karu ei olnud muide ainus loom keda me selles Jumalast hüljatud paigas kohtasime.) 


Olga loob mitte millestki midagi. 



Olga loob seda jälle!




Sellel pildil on kunstnik ja lavastja täiesti nõutute nägudega. Täiesti mittemidagi ütlev pilt. Ma isegi ei saa aru, miks Helen selle tegi. Hulk filmi raisus. 


Kunst 1. Mina tegin. Tik-Tokist õppisin:-) 


Kunst 2. Mina tegin. Täiesti iseseisev loomepuhang tuli peale. Me ei viitsinud Tiiduga üle aia ronida.


Lihtsalt mina. Lihtsalt lähen vasakult paremale. 


Kaks metsikut meest koos kassiga aia taga. 


Olga teeb seda jälle! (Kuna mul siiani pole õnnestunud Olgaga ühe pildi peale jääda, siis kasutasin võimalust. Ilmselt on need ka viimased, kus me koos ühele pildile mahume, sest mul hakkavad mullid otsa saama.)


Sellel pildil valitseb sügav nõutus. Aga kõik ei ole veel lootusetu. Tegemist on paigaga, kus Väike John ja Robin võiksid purdel võidelda.  


Ykssarvikute kaitseala. 


Sellel pildil ei valitse enam nõutus, aga seevastu on kõik lootusetu. Olen valmis, et Väikese Johni ja Robini võitlus purdel välja kärpida. 



Lühidalt öeldes pole siin pooltki, mis täna tegelikult juhtus. Nägime Heleniga kahekordset suitsusauna. Minu kindad said märjaks. Marion ööbib saunaga ruumis, kus on nii suur söögilaud, et nii suurt söögilauda pole olemaski. Laura, Olga ja Taavi sõitsid Tallinnasse tagasi ja loodetavasti hoiavad jumalad neid heas tujus. Palju lund sai ära nähtud. 

Kuna see on mu esimene sellelaadne blogi, siis ei ole vaja kohe hakata mulle nõu andma, et kuidas saaks paremini. Mind absoluutselt ei huvita. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...