Hirmus Ants ja kaamos

 

Viimased kaks päeva veetsin metsavendade keskel. Hea küll... Käisin ka bowlingut mängimas, ujumas ja tantsimas. Aga loomulikult unustasin ma kõike seda pildistada. Täielik jamps! Kui kellelgi on ujumisest, bowlingust või tund aega tagasi lõppenud tantsutrennist pilte, siis saatke nad kõik rahulikult aadressile: kuradile@kõik.uu  Ega ma ei pane neid üles! Ei maksa unistadagi. See on minu blogi ja siin teen mina, mida tahan. Ja kui ei taha, ei tee ka. 

Ühesõnaga näidendi tööpealkiri on "Ai, velled...". Lugu räägib Hirmsast Antsust ja teistest metsavendadest. Samas on seal palju koondkujusid. Mulle endale meeldib hirmsasti üks taat, kes iga kahe-kolme stseeni järel kogu endale teadaoleva maailma kokku võtab ja siis maha lastakse. Venelaste poolt, sakslaste poolt, metsavendade poolt, eestlaste poolt... Ühesõnaga - näidendi jooksul lastakse ta täpselt kaheksa korda maha selle peale, kui räägib - kuidas see talle tundub. Tema ainus süü on see, et ta on eestlane, kes jääb kõigi kolme rindejoone vahele... Aga seal näidendis on palju jubedaid asju.

Tegelikult alustasin tekstiga juba ammu, aga sel nädalavahetusel otsustasin natuke aega kaamoses veeta ja see kõik algas reede õhtul niimoodi: 


Kuna mul bowlingust siia pilte panna ei ole, siis panen Hirmsa Antsu töömaterjalid. Alljärgneval pildil peaks olema I vaatus. 


Ja sllel pildil peaks olema II vaatus. 



Kuigi tegelikult oli ikkagi vastupidi. Ja mu laual on ka tohutu virn raamatuid, mille kaaned on miskipärast kõik domineerivas mustas toonis. Mõnda ei taha kättegi võtta. 

Alguses lugesin läbi Mati Mandli raamatu "Kogu tõde Hirmus-Antsust", siis lugesin Mart Laari raamatu "Suurim armastus". Ja kui ma nende kahe raamatu peale veel ennast masendusest maha ei tahtnud lasta, siis lugesin valimatult kõike, mis metsavendadest kirjutatud on. Ja kuigi - kõigi väliste tunnuste järgi otsustades võiks öelda, et ma viibin veel elu ning tervise juures, siiski - ma ei tähtsustaks seda üle. Kui keegi tahab oma masendavat talve veel masendavamaks muuta, siis lugege metsavendade kohta, lugege nende ülekuulamisprotokolle, lugege nende päevikuid ja muud jubedust, mis neist saada on. Vaadake pilte nende surnukehadega. Vaadake pilte, kus nad poseerivad koos meeste ja naistega, kes nad sekund hiljem ära annavad ja maha lasevad. See on trööstitu, masendav ja tekitab mõnusat suitsiidset frustratsiooni. 

Võin käsi piiblivirnal vanduda, midagi raskemat pole ma elus pidanud varem kirjutama. Aga samas on selles kõiges ka mingi kohutav haare... Nagu mingi kondine käsi... Või selline hüpnootiline seisund? Kui sa oled selle kõik alla neelanud, siis ei suuda ennem lahti lasta, kui näed lõpuks kuskil mingisugustki valgusekiirt tunneli lõpus. Aga mina veel ei näe. Seega - läheb veel aega. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...