eilset püüdmas

Kummaline, et päevad nagu põgenevad käest. Eile sain õnneks päris mitu asja tehtud, aga muidu pudenevad kuidagi "kuskile". Alles oli kuu algus? Hommikul tõmbasin vahepealse joone alla Petserimaa igatsusele. Ei jõudnud veel lõpuni, aga nüüd on raam ja lugu mul selge. Teen paar päeva muid asju ja mõtlen natuke järele ja räägin homme ilmselt ka Helenaga korra läbi. 

Väga kummaline töö tegelikult. Juba poolest ööst läks uni ära ja hakkasin voodis mõtlema, et kuidas see Paul seal nooreks muutub? Selles suhtes on see "igatsusdraama" vorm ikka põrgulikult õige. Aga vist olen liiga kergelt hakanud juba puänti ära andma. Liiga palju liigub vihjeid naiselt Petserimaa peale? Tahaks, et see pudeneks võimalikule vaatajale nagu kogemata sülle, aga praegu on juba paar päris rasvast vihjet vastu seina loobitud. Eks ma olengi vist mõnikord kaunis kohmakas labidaga loopija :-( Õnneks saan need maha tõmmata. Saatsin ka Helenale lugeda, et mis tema arvab? Julgustas mind Vallit rohkem lahti tõmbama. Millega olen ka ise nõus. Tegelikult hakkasingi Valli monoloogi kirjutama, kui nad rongis kohtuvad ja Paul puuga pähe saab. Selline nägi see pilt siis välja hetkel, kui Valli maailma lahti tuleks hakata tõmbama. 

Kardan neid paralleelsusi, mis selles Petserimaa loos eluga suusad risti sõidavad. Pärast Robini edasilükkumist oli ikka päris põrgu sellest isiklikust august välja ronida. Kogu aeg kummitas Klaaslaps ja see tunne, mis seda tegelast seal valdas. Ma saan aru, et need pole võrreldavad nähtused. Laps on ikka hoopis midagi muud, kui üks suvaline näidend. Aga põhimõtteliselt - kui oled terve aasta igapäevaselt mingi asjaga kokku puutunud ja sellele mõelnud ja seal taga on sellise kirega inimesed nagu Taavi ja kogu see kamp, siis hakkab füüsiliselt valus. Kummalisel kombel just kõhus, südame all oli nagu mingi tomp, mis pigistas. Samas - vabalt võis see ka vaktsiini kõrvalnäht olla :-D Ega ma väga tarkusega pole kunagi hiilanud. Igal juhul on nüüd rahulikum ja I vaatuse toimetasin Robinit ka eile ära. Täna teen II vaatuse ja vaatan lõpu üle. 

Aga ikkagi see Valli monoloog... Eile käisin jalutamas ja mõtlesin, et mida põrgut ma temaga teen. Kas lasen selle isiklikuks või fabritseerin? Isiklik kirjutab end puudutavamalt lahti ja see jõuab ka vaatajale paremini kohale, aga võib endale haiget teha. Pärast Robinit nagu ei tahaks neid matse enam saada. Samas - fabritseeritud monoloogi puhul tuleb jälle sõnasid ja kujundeid lihvida, et ta kõlama pääseks ja rütmi läheks. Siis hakkasin koju jõudma ja mõtlesin, et kui tuleb mingi märk, mis ütleb, et mine isiklikuks, siis lähen kah, raisk! Ja mis juhtus... Lund hakkas langema ning trepikoja ukse ees langes mu varrukale üks suur lumehelves. Loomulikult lähen ma jälle ennast kiusama :-) Saan tappa, siis saan. 

Lõpuks, mis see elu muidu väärt oleks, kui haiget ei saaks ja süda ei valutaks? Kui need päevad vaid nii kiiresti ei kaoks. Aga õnneks sain ka selle pildile, kuidas nad mu eest põgenevad. Ma arvan, et see saladus on nüüd lahendatud.

Nii näevad välja põgenevate päevade jäljed. 

...