Muidugi ma tean, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, aga ikkagi tekib mõnikord hirm, et äkki teen oma töid vales järjekorras? Äkki peaksin enne lõpetama Setomaa igatsuse ja siis alles tagasi Metsavellede kaamosse pöörduma? Et siis ei tekiks kohe isu masendusest lusikaid nurka loopida?
Tänases viibides on küll tunne, et liiga palju varje on me palgeile kogunenud. Loen hommikul läbi eilsed uudised ja saan iga päevaga aina rohkem aru, et see pole ammu enam minu sõda. Võin tagalas piima vedada ja juttusid vesta, aga kaine mõistuse seisukohast pole see tõesti minu tass teed. Seda enam, et teed enam naljalt mujal ei joogi, kui kodus. Kuigi just sellest tunnen kõige rohkem puudust. Istuda kuskil nurgas, juua teed ja vaadata inimesi.
Tegutseda on minu jaoks alati lihtsam olnud, kui oodata. Ja siis ma tegutsen, nii halvasti kui oskan. Selle kinnituseks hakkasin hoopis hommikul jälle toimetama Robini laulutekste, mida mul tegelikult poleks üldse tarvis enne teha, kui järgmisel talvel. Selle asemel, et valida kas kaamos - Metsavellede näol või traalida mälestustes kõik Setomaa igatsuse rajad läbi. Aga mõlemasse ma natuke kardan minna. Metsavelled tekitab tahtmise taas suitsetama või jooma hakata ja Setomaa lugu kaevab kõik möödunud sügise lahti. Eks ma saan tegelikult aru, et see ongi enesepetmine, kui täiskasvanud inimene hakkab endale valetama, et tal on kõik hea, tal on kõik hästi.
Ma tean, et need on vist idee järgi ikka pihlakamarjad? Vähemalt on teatav seos kohviku ja puuga:-) Aga kogu aeg on tunne, et need on palved. Williami ballaadi mõte just sellest puust algas talvel. Läksime Berliini lõunat sööma ja ma olin selle looga hädas... Igasugu jampsi laperdas kõrvade vahel. Korraga nägin viiulikastiga tüdrukut kohvikust välja tulemas. Ta vaatas mulle korraks otsa ja näis nukker. Kui palju see muusikakooli kõrval asuva kohviku ees kasvav puu tegelikult on kuulnud laste palveid: "Jääks solf täna ära!" Selles suhtes võlgnen Williami loo kindlasti tollele tüdrukule.
"Iga palve on kellegi pisar, iga sosin on kellegi karje. Päeva allikas ammutab visalt öö kaevudest väsinud varje..." Edasi läks kõik juba lihtsalt, kogu see Williami tuulde külvatud nimi ja linnutee sõmerale liivale kirjutatud lootus. "Mõni hommik on puhtam, kui vesi. Metsa-allikal sädelev hõbe. Iga palve on kellegi sosin, aga sosin on valjem, kui karje..."
Tagantjärele tundub lihtne :-) Lihtsalt üks talvepäev, üks jalutuskäik. Aga kui see legend lahti kodeerida, siis tähendas see mitmeid istumisi selles kohvikus. Laste pealtkuulamist ja jälgimist. Arusaamist, et see on viimane koht enne musakooli, kus tuntakse end veel vabalt. Kus palvetes on siirast appihüüdu. Kõik oleme mõttes palunud, et lota töö jääks ära või midagi:-) Alati peab lootus jääma...
Õnneks on kell nüüd sealmaal, et peangi hoopis tööle minema ja õhtuni on nüüd jälle hooleta, kas valida Metsavellede kaamos või Setomaa igatsus. Aga eks ma natuke aiman juba, et mis järjekorras need liidetavad kokku käivad. Ja kindlasti kohtan ma täna ka märke jälle. Kas just mõne tüdruku nukravõitu pilku, kes viiulikastiga mulle vastu longib, aga ilm on alati märke täis. Tuleb nad vaid üles leida. Ja päike ka paistab. Kui see sõda ka ükskord lõpeks, siis võiks jälle elada :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar