Kuidas see maailm katki läks?

Öösel ei tulnud und. Lugesin Hawkingi mõtteid ja tähelepanekuid elust ja universumist, aga need olid korraga nii kauged. Mitte, et asi oleks Hawkingis olnud. Lihtsalt tänane päev paneb mõtlema, et kuidas see maailm korraga katki läks?

Lugesin kunagi üpris palju mälestusi Kuperjanovi väesalga moodustamisest ja nende liikumisest lõunas. Inimestest tagalas, kes toetasid neid kõigega riskides. Püüdsin mõelda, et miks tol ajal ei tulnud inimestel pähe vaielda selle üle, kas punaarmee on olemas?

Vahe ongi vist selles, et nähtava vaenlasega on kergem leppida. Nähtav vaenlane ei ole nii abstraktne ja tajumatu, kui nähtamatu vaenlane. Keskajal oli selles suhtes lihtsam, et laibahunnikud vedelesid tänavatel ja neid sai pildistada ning internetis jagada. Keskaegse inimese FB konto võis selles suhtes olla päris mahlakas. 

Mis siis meiega pärast keskaega juhtus? Mis juhtus pärast Vabadussõda? Et kui me humaansusest peidame oma laibad tänavapildist, siis neid polegi enam olemas? Või on häda just selles, et tänapäeval on enamikul meist oma "päevaleht" kuskil internetinurgas, mille juhtkirju kirjutame alati peatoimetajana ise?

See on kummaline, kuidas internet, kui võimalus ja vabadus on muutnud hoopis meie vaenlaseks ja vangivalvuriks. Tekstikirjutajale on see muidugi ammendamatu varasalv, kus uurida ja testida emotsioonide piire, aga tegelikult - inimesena vaadates - tahaks mõnikord lihtsalt nutta. 

Kuidas seda kõike lepitada? Kuidas viia inimesed nii kaugele, et meie rindejooned hakkaks kattuma. Pärast taasiseseisvumise eufooriat, kui Eesti ühiskonnas hakkas tekkima kihistumine, siis viitasid mitmed teravmeelitsejad irooniliselt võimalusele, et rahvast ühendab vaenlane. Aga selgub, et alati ei pruugi. 

Ja ega ei oskagi midagi mõelda. Lihtsalt istud ja peas vasardavad küsimused, et kuidas see maailm katki läks? Kuidas seda kokku lappida? Vaikides? Püüda mõista ja kaasa tunda? Võtta omaks seda väsimuse raskust, mida need inimesed endas kannavad? Aga pettumused on sageli inertsed jõud, samal ajal, kui lootust peab kogu aeg vitsaga tagant ajama nagu vasikat karjamaal. 

Mõnikord tahaks nii väga, et kuskil õpiku lõpus oleks kõik õiged vastused kirjas. Mitte, et neid teada ja nende järgi elada, aga vähemalt oleks kuskilt kontrollida, kui mingigi lahendus pähe tuleb.