Keegi meist pole saar...

Viimased nädalad on kaunis varjusurmas möödunud. Edasilükkamised ja ümberkalkuleerimised... Teadmatus, ootamine ja pidev ümbermängimine. Tõmban rulood enamasti varakult  akna ette ja püüan "oma" lihtsalt ära teha - lootuses, et kohe tuleb kevad ja see kõik lõpeb. Iga päev valin ühe tuttava, kellele helistada, et mitte hulluks minna. Kui jalutama lähen, jätan toas tuled põlema, et keskväljakult, Kiti klubist mööda tulles, tekiks korrakski tunne, et keegi mind ootab. Kummaline, et enne Robin Hoodi "surma", poolteist nädalat tagasi, kutsus R.T. mind vaatama oma lavastust "Võimalus". Seal lõikas üks tegelane korraga mu ajud ribadeks tekstiga: "Kui ma kodust välja lähen, jätan tule põlema, sest siis ma näen, kuidas keegi seal elab." Sellele järgnes stseen üksindusest, mis mind õnneks enam ei puudutanud. Aga ehmatav oli see mõte sellegipoolest. Hakkasin mõtlema korraga, kui palju on üle maa selliseid inimesi, kes jätavad tule põlema, et koju tulles näha - kuidas keegi seal elab

Robin Hoodist suutsin täna lõpuks jälle ka inimestega rääkida. See oli üks kummaline "surm" tal, pigem selline varjusurma moodi surm :-). Ega ma ikka väga hea meelega sellest ei räägigi, siis on lootust, et ta järgmisel kevadel ikka ellu ärkab. Kõige tobedam ongi, et need ehku peale asjad - kas ma peaks midagi tegema või mitte? Ma võin ju istuda laua taha ja otsustada, et nüüd hakkan Rinaldoga tegelema. Ühel hommikul istusin kell 4 laua taha ja vaatasin vaikselt valgenevat hoovi. Kella kaheksaks olin joonud 2 kannu kohvi. Kuulanud ära terve ooperi ja pannud kirja kaks lauset : Helista Tenole. Ilmselt jääb ära. :-) Nelja tunni kohta ikka kõva töö :-)

Õnneks helistas pärast Robini "surma" kohe järgmisel hommikul Tauno ja küsis, kas ma libretot ei tahaks kirjutada? Teema - Hawking, singulaarsus, Harari ja folkloor ning loomise lugu? Mida põrgut peaks üks inimene veel tahtma teha, kui maailm kokku variseb ja kolmas maailmasõda on käimas? Loomulikult küsima põhiküsimusi - kes me oleme, kust me tuleme ja milleks? Saada keset III maailmasõda pakkumine küsida endalt värsis eksistentsiaalseid küsimusi? Midagi paremat annab välja mõelda! Selles suhtes on Taunoga meie koostöö alati kukkunud nii õigetesse sügavikesse :-)  

Õnneks on palju teatri asju korrastada, siis loen ja sorteerin RT ajalugu päeval. Hommikuti käin mõnikord teatrist ka läbi, et natuke tuhrata paberites, mida olen kogunud. Ja mida Marika on kogunud. Alguses mõtlesin, et tassin kõik materjalid koju, aga samas on teatris hea käia. Võtan vaid selle osa kaasa, millega arvan end päeva jooksul hakkama saavat. Ja nagu selgub, on enamik asju ka arhiivis olemas. Annekas, Triinu  ja Helle-Mall on väga head tööd teinud. Minu osa ongi arhiivis ja kataloogides kõige viletsam. Aga püüan kõike nüüd enda dokumentidesse ka üles laadida. Kuigi minu asjade hulgas on nii palju rämpsu, et see, kes pärast mind tuleb, läheb kindlasti hulluks:-) 

Aga miks selline pealkiri? Keegi meist pole saar? Täna jutustasime Marikaga ja tal on samamoodi masendus sellest, kuidas "totakaid on liiga palju siginenud" nagu Andrus ütleb. Kohutav on vaadata, kuidas sõditakse mingi põhiseaduse, põhiõiguste ja vastutuse eest. Kummaline, et kõik see kamp on unustanud fakti, et praegu käib sõda. Tohutu praalimine, et kas kollane päästevest ikka sobib mu kleidi või sinine ülikonnaga? Ja üldse - päästevest on ebamugav! Solvab mu põhiseaduslikke õigusi!  Hõõrub! 

Nüüd siis pealkirjapõhine tsitaat, mille sõnastas John  Donne:Hääleta alla6




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...