Kaks meetrit kohvrilinti ja statistika

     Eile ostsin poest kohvrilindi. Selle turvavööd meenutava asja, mis kohvri ümber kinni tõmmatakse, et kui lennujaama töötajad kavatsevad sinu kohvriga puhketunnil rahvaste palli mängida ja see punase nokamütsiga tüüp hüppab su kohvri eest osavalt eemale ning kohver prantsatab vastu seina, avaneb oma-algatuslikult, süljates välja hoolega pakitud aluspesu ja sokid, siis kohvrilint hoiaks selle ära. 

Lint pidi pakendi järgi olema 200 cm pikk ja 5 cm lai.  Kodus, mõõdulindiga mõõtes sain pikkuseks 173 cm. Äärmisel juhul 174:-) Igal juhul mitte 200 cm. Selles sai veenduda kasvõi linti enda pikkusega võrreldes. Minust oli lint silmnähtavalt lühem. 

Täna viisin ta poodi tagasi ja väga võluv oli näha minu tagastamisega tegelevate inimeste üllatust, kui nad kordamööda lindi üle mõõtsid. Tegelikult ka - 13 % lühem mõõtmistulemus pakendile märgitust, ikka üllatab küll. Aga maailm ongi praegu sassis. Majanduslangus muutub ühel hetkel uuesti arvutades majanduskasvuks, kui statistikaamet asja kätte võtab. Miks siis kahemeetrine kohvrilint ei või 174 cm pikkune olla?

Statistikaameti loogika järgi oleks õiglane tagasi maksta vaid puuduva jupi jagu raha. See tähendab 5 eurose lindi puhul 13%  ehk 56 senti. Õnneks on mingi süsteem kaubanduses siiski loogilisem, kui statistikaametis, kus töötas II kvartalis 375 inimest. See on ligi 30 inimest rohkem, kui esimeses kvartalis 2026. aastal. Ilmselt need 30 juurde võetud inimest suutsidki selle vea üles leida, et miks meie majanduskasv varem majanduslanguseks oli kvalifitseerunud:-) 

Nüüd on mul kotis 190 cm kohvrilint. Vaatame, mis õhtul selle pikkuseks tuleb. Nagu üllatusmuna või majanduskasv. Kunagi ei või teada. 

Hakkab läbi saama see suvi õnneks!

 Mõnus on jälle linnas olla. Hakkab see suvi lõpuks läbi saama. Oli ikka suvi küll. Loodame, et sellist enam ei tule niipea. Kaks kuud tööd ja tegelikult väga südamerahu ei ole. Ma ei ole üldse kiirete aegade käpamees. Mulle meeldib rahulikult harutada nagu juunis harutasime Pärnus. Aga siis jäime miskipärast imesid ootama ja aeg näris veel viimased närvid läbi. Eks ma ise olin loll. Lõpuks see spurt ja totaalne hirm Viimasest rongist maha jääda - tagajärjeks: kõik laguneb ja närvid on ikka täiesti juurteni läbi näritud. Positiivset on muidugi ka: pärast sellist suve on suitsetamisest loobumine lihtsam, kui peenralt peterselli noppida:-) Kõik on lihtsam. Magamine. Suitsetamisest loobumine. Jooksmine. (siin ka Märdi ja Jaune mõju:-) ja loomulikult alkoholivabadus. Nüüd juba 14 päeva tehtud. :-)

Eile käisin ka uues kohalikus söögikohas söömas. zaika kitchen on avatud. Tom Yum oli täitsa söödav. Nats vähe magusust oli, aga see-eest naan oli kümnest kümme. Muidugi on nad seal ikka väga armsalt segaduses kogu aeg. Ega nad eesti keelt ei mõista ja siis on ka raske suhelda. Aga kui nad naani paar minutit hiljem lauda tõid, kui supi, siis järgnes sellele nii püüdlik vabandamisrituaal nagu nad oleks Hirosimale tuumapommi visanud. Ime, et see teenindaja (kes töötas ka kassas ja köögis ja ilmselt veel ka taksojuhina kuskil:-) Tema võimekusel polnud piire.) Aga ime oli see, et ta põrandapragude vahele ära ei uppunud, kui ta oma vabandamisrituaali lõpetas. 

Võtsin ka kaasa. Meekana oli väidetavalt hea. Nuudlid söödavad, aga minu vürtsikas - neli tšillit menüüs - Szechuani kastmes loomaliha kuulis isegi tavalisest mustast piprast esimest korda alles minu köögis, kui ma ta lahti pakkisin ja maitsesin. Tsillist või muudest vürtsidest ei hakanud ma tema solvamiseks rääkimagi. Kummalisel kombel oli kastmes tunda vaid kerget ploomimaitset? Ilmselt on nad sellisest regioonist, kus vürtse eriti ei kasva. 

Aga jah - meenub vägisi see A.V. fraas - ei jõua seda sügsit ära oodata, et jälle tööle puhkama saada. Pärast sellist suve on 8-10 tunnised tööpäevad kindlas keskkonnas, kus minu kohuseks pole muud, kui mu enda igapäevane töö, kohe kindla peale puhkus. Seekord jäi jah see loominguline puhkus saamata kahjuks. Aga ise olin loll. Õnneks õpetas trupp mulle väga palju muid asju, mis kirjutamise juures ära kuluvad. Eriti seda, kuidas ütlemata jätmise kaudu öelda asju... See on väga äge. Selles suhtes oli Märt ikka väga hea õpetaja küll. Nii oma suhtumise, kui tööga.

Homme siis uued mured.