Eile, enne uinumist kuulsin tänavalt rõõmsat lapsehüüdu: Arva ära, mis loom ma olen? Edasist ma küll ei kuulnud, aga kummaline, kui kiiresti me unustame selle mängulisuse elus. Mõtlesin oma tuttavate peale ja ei suutnud meenutada, millal keegi minult oleks küsinud - arva ära, mis loom ma olen?
Alles mõni päev tagasi meenus mulle endale, kuidas ise väikse poisina arvasin, et paksud inimesed plahvatavad. Ja see tundus huvitav. Alati, kui ema juurde tuli tädi Niina, siis jooksin ma tuppa ja istusin kannatlikult köögilaua taga ning kuulasin nende lõputut jutuajamist, lootuses, et kohe-kohe tädi Niina plahvatab. Aga ei plahvatanud.
Muidu on juhtunud palju asju. Pärast Toomast suri ka Raivo. Temukist helistati ja taheti, et keegi kirjutaks midagi isiklikumat. Otsisin inimesi, kes suudaksid Raivost midagi kirjutada, aga Margus oli juba kirjutanud ja Pille-Riin arvas, et teeb põhjalikuma ülevaate. Rääkisime veel ühe ja teisega, aga keegi seda enda peale võtta ei tahtnud. Siis korjasin Anneka saadetud pudemed kokku, tuhlasin natuke oma mälestustes ja arhiivikaustades ja need olid kindlasti raskemad neli päeva viimasel ajal. Kummalisel kombel andsid need neli päeva ka mingi rahu ja leppimise. Nüüd on selgem, et kui ma kunagi jälle Raivoga kokku põrkan, siis see enam rivist välja ei löö.
Teine asi on muidugi see, et nende nelja päevaga tekkis ka mingi tänuvõlg Raivo suhtes. Rääkisime Margusega ja ega mul vist pääsu pole nüüd eesti asjade ajamisest. Natuke liiga suured kingad sidus see mees meile kaela.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar