Jäljed, mis kuskile viivad...

Eks me kõik kipume elus jälgi tegema. Nii lumele, kui ilmavaibale. Mõnikord on need jäljed kergemad ja ei määri seda maailma ega jäta meist maha pori või lumeläbu. Aga teinekord vajutame rasked roopad maakamarasse nagu kannaks me vähemalt kaheksatonnist kivi köiega kaelas. Inimesed on erinevad. 

Minu jäljed on viimastel päevadel kerged ja puhtad nagu langev lumi. Kuigi see on alles pika tee algus. Kui ma neljandal hommikul mittesuitsetavas maailmas õue astun, siis on kergem märgata ka teiste jäljeridu. Näiteks väikese spanjeli omasid, kes lumel edasi-tagasi siblinud. Või siis üksildast jäljerida raamatukogu tagastuskastini. Kuigi... Inimene, kes jalutab varahommikul raamatukogu tagastuskastini, ei tohiks kunagi liiga üksildane olla. 

Raamat iseenesest peaks ju inimesele pakkuma head seltskonda ja hoidma inimest üksildusest. Kuigi, kummalisel kombel on just raamat see, millega inimene peab just üksi suhestuma, et temani jõuda. Filme saab vaadata mitmekesi. Muusikat kuulata, teatris ja näitusel käia, aga raamat on intiimsem elukas. 

Jälgi on üldse igasuguseid. Elujäljed ja valejäljed. Surmajäljed ja ilujäljed. Isegi raamatust jäävad mentaalsed jäljed me ellu. Üldse on vaimsed jäljeread meie elus need, mis moodustavad mustrit. Täna hommikul näiteks rääkisid Marika ja Evelin, et neile ei meeldi kloorihais, mille jäljerida viib tagasi nende lapsepõlve, kui neil kloori suhtes tekkis negatiivne emotsioon. Aga Triinuga näiteks olime meie need kaks Aqvast möödujat, kes tõmbasid ninaga rõõmsalt õhku. Minu emotsionaalne jäljerida kloori puhul viib ainult meeldivate mälestusteni. Minu jaoks meenub klooriga alati lõõgastunud olek, lebo ja saun ning kõik need mõnulemised Tegelasega spaades. 


Omamoodi jäljed on ka esivanemad. Näiteks ema, kes eile just minu juurde jälle sisse kolis. Mööda teda võib väga kergesti jalutada tagasi lapsepõlve ja aegadesse, mil taevas oli sinisem, rohi rohelisem ja hambad kollasemad... Kuigi, tegelikkuses tegelesime temaga hoopis maisemate asjadega. Eile õppisime nimelt selgeks pliidi kasutamise. Homme asume praeahju kasutamise raske õppetunni kallale. Väikesed kukesammud, aga ega Hersonitki päevaga ei vabastatud. Näiteks - õhtuks leidsime ema tuhandetest kotikestest üles ka moosi. Täna proovime ilmselt isegi korraks jalutama minna. 

Aga vaimsed jäljeread, mida me ajavaibale kipume jätma, väärivad alati viivuks tagasivaatamist. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...