Noortena sõime karusid. Mõned sõid muidugi leoparde ja lõvisid ka ning mõned maitsesid isegi värvilisi paabulinde. Aga paabulinde söödi ikka enamasti harva. Paabulinnud olid kallid ja nende värvilised sabasuled jäid sööja hammaste vahele kinni ning kippusid huulte vahelt kentsakalt rippuma.
Karude söömise juures oli hea see, et neid sai puhtalt süüa ja pärast karude söömist tekkis hinge selline tugev ja julge tunne. Tundus, et korraga võis paljakäsi maailma muuta. Karud andsid jõudu ja me teadsime korraga, et kogu teater ei saa olla naelaga seinale löödud.
Ma ei mäleta, millal ma karusid vähem hakkasin sööma, aga praegu söön vaid mõnikord harva mõne üksiku karu. Ega ma ise ei märkagi enam, et olen töö käigus mõne karu nahka pannud, aga kui tagasi vaatan, siis mõistan, et olen jälle karusid söönud. See on hea tunne. See annab julgust uskuda, et mõned head aastad on veel jäänud.
Tänapäeval söövad karusid rohkem nooremad, aga need on teistsugused karud. Rohkem sellised paabulindude moodi karud. Siiski midagi selles liigutab ja annab julguse teinekord võtta ka ise ette mõni suurem suutäis söömata karu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar