Mida teeb Eesti mees pühapäeva hommikul? Venitab kentsakad kindad kätte ning vinnastab oma vibu! (Õigupoolest pole järgnevatel piltidel nähtavatest vibudest ükski meie oma. Veel!)
Ma saan aru, miks Madis seda teeb. Oleks kaunis piinlik, kui Robin Hood sadade vaatajate silme all endale vibuga jalga laseks nagu Olümpiakomitee. Helen oli kaasas selleks, et Madise graatsilisi vibukaari filmilindile jäädvustada. Ja mina... Töllerdasin lihtsalt kõigil jalus, segasin keskendumist ning varjasin pildil alati midagi olulist. Möödaminnes olen ka paks. Näiteks järgmisel pildil varjan ma lihtsalt süüdimatult Madist. Ja ma üldse ei põe. Olengi halb.
Harju ära Robin Hood... Kui midagi ei meeldi, kirjutame selle mõttetu tegelase üldse välja:-) Vibu lasta oskame kõik. Eriti, kui on nii head õpetajad ja nii head vibud.
Vaatamata mu püüdlustele Madist varjutada ja tal risti-põiki jalus tolgendada, säilitas tulevane Robin ikkagi liiga hea tuju ning näitas end ka vibulaskjana täitsa pandavast küljest. Tundub, et muhelust on meil kevadproovides jalaga segada.
Lootust on. Aga vähe.
Viie meetri kauguselt elevandi pihta... Saab hakkama küll.
Hiljem muidugi tagasiteel looduskaunid paigad ning muu. Küll on tore kolleege kuritarvitada:-) Jälle - kiidame Helenit suurepärase fotoseeria eest. Kui ma kunagi surema juhtun, siis tohib mu agoonilist lahkumist jäädvustada ainult Helen.
Ja siin vallanduvad heaoluhormoonid. (Kusjuures silmnähtavalt.)
Loomulikult lõpetas õhtu Tarvanpää trenn. 6 tundi tantsimist rahvusvärvi maskides ning kaheksameetrist distantsi hoides!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar