Ega ilmaasjata ei kohtutud rahvajuttudes vanakuradiga just nelja tee ristil. Muinaslugudes ja legendides on ristteedel suur ja sügav semantiline roll. Täna seisin ise ühel viimaste aastakümnete raskemal ristteel oma elus. Tuul ulgus nagu näriks kuradid teda sabast. Aga tuulesaba, nagu me lapsepõlvest mäletame, on tuule kõige nõrgem koht üldse. Tuulesaba on tuule Achilleuse kand. Ja tuul ulgus ja kaebles mu kõrvades ning tegelikult ulub ja kaebleb ta seal veel pikki päevi. Võib olla surmani ja meenutab mulle, kui rumal ja loll ma võin ikka teinekord olla.
Ristteed ei küsi kunagi, kas sa oled ristteedeks valmis. Ega me tegelikult ei olegi kunagi nendeks valmis. Lihtsalt jalutad pahaaimamatult ajaga kaasa ja ühel hetkel seisadki ristteega silmitsi ning pead valima. Pead, sest muud valikut ei ole. Lähed vasakule ootab sind surm, lähed paremale, teed haiget kallile inimesele, lähed otse edasi - tapad lootuse, lähed tagasi - kaotad üldse kõik.
Häid valikuid ei ole ristteedel mitte kunagi pakkuda. Vähemalt sinu jaoks, kui sa end täiskuu-ööl ristteelt leiad. Risttee ei ole kunagi kaubanduskeskus, kes riputab lunastusele kollase sildi kaela ja saadab ta rahva sekka - just täna ja ainult täna - 99% ale! Osta endale uus lunastus, kui su vana on vahepeal rikki läinud! Jeesusel ikka vedas. Tema lunastusel oli vähemalt kahetuhande aastane garantii. Alles tänases päevas kipuvad ta tarkade toodud mesi ja mürr natuke kopitama ja lehkama hakkama oma konservikarpides ning soovitatav on neid avada välisruumides ja vees. Nagu surströmmingut.
Kusjuures - mida vanemaks saad, seda raskemaks muutub otsustamine, sest iga aastaga, mis sa ennast tundnud oled, saad enda kohta aina rohkem teada. Ja sugugi mitte head vaid halba. Saad enda teisest - halvemast minast - tugevalt teadlikumaks.
Kui ma 20 aastat tagasi oleksin teadnud, milline ebastabiilne mölakas ma tegelikult olen, siis oleks minu tollased ristteed säästnud ikka paljusid inimesi ja nende tundeid. Aga inimene saab alles aastatega tegelikult aru, et ta ei ole kõige parem eksemplar homo sapiensist siin maailmas. Inimene ei ole kahjuks kunagi langenud ingel. Inimene on juba sündides väike tulehargiga kurat, kes on valmis pühakuid persest torkima, kui nende teed mingil hetkel ristuma peaksid. Anna inimesele ainult võimalus ja ta lööb oma kolmhargi ka Jumala enda tagumikku.
Minu suur lemmik - Anton Hansen, kelle kirjanikunimi oli totter, täpiline ja ülemäära eputav, nagu ta isegi oma viimaste aastate loomingus - tema armastas ikka meelde tuletada, et inimest peab uskuma, inimest peab armastama! Tegelikult peaks inimene viimane olema, keda usaldada või armastada. Tegelikult on inimene "see viimane raisk" ja teda ümbritsev maailm vaid üks "purjus jumalate okse". Kui nüüd möödunud sajandi Eesti klassikuid tsiteerida. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga Henrik Visnapuu võiks küll mõelda, mis vakstut ta suust välja ajas.
Lihtsalt mõnikord mõtlen, et miks minust ei saa kunagi head inimest? Ei, ma ei loodagi saada ema Teresaks või hoidku taevas, Nelson Mandelaks - siinkohal palun ka Alfred Nobelilt vabandust. Ega me inimestena rüütame ka pätte teinekord tema päranduse pühakukostüümi. Ma ei pea silmas muidugi ema Teresat ja Nelsonit. Nemad võisid tõepoolest ka päriselt pühakud olla. Lihtsalt meil pole olnud ajaloolist võimalust juua koos klaasikest Guinessit, mis väidetavalt on tõe jook. Vähemalt purjus iirlaste arvates, Temple Bari kõrtsides.
Pikk jutt, sitt jutt - nagu öeldi 150 aastat pärast Kalevipoja kirjutamist. Ja sedagi ilmselt nõukogude slaavi folkloori mõjutustel, kui tõlketähendust emakeelega võrrelda. Eestlastele on nõukogude slaavlased nagu painav unenägu. Kahjuks möödunud sajandil alati mitte ainult unes. Liiga palju on nende sõnu ja mõtteid jõudnud Eesti kultuuri ning ellu. Ning piiratust maailmavaatesse. Nagu kõigil Ida-Euroopa riikidel, kes nende mõjusfääri omal ajal sattusid. Eks ma siis saan põrguväravate vahelt sisse pugedes vähemalt vabandavalt pomiseda, et nõukogude slaavlaste halb mõju mind nendele väravatele koputama sundis.
Mida ma öelda tahan - ristteedel ei ole rusikareeglit nagu liikluseeskirjades. Loogiline on, et kui ristteel pole märke, lased paremalt tuleva inimese enda ellu. Paremalt tuleval inimesel on alati eesõigus. Ja nii lihtne see ongi. Aga ristteel pole aega mõelda. Ristteel vaatad - kustpoolt läheneb vilkuritega tüüp ja käänad vaid talle sobivas suunas. Vilkurid sõidavad mööda, aga sina jääd kraavipervele mõtlema, et miks kurat, ma seekord kõik jälle valesti tegin? Nii ongi. Hoiduge ristteedest! Aga võib olla kaaludele lihtsalt ei sobi otsustamine. See on ka võimalus, sest tavaliselt muudan ma oma töös otsuseid vähemalt kaks korda protsessis. Elus seda võimalust ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar