Ühel päeval lahkuva aasta alguses sai see blogi endale nimeks "kelgutaminekeelatud". Sel ajal oli Rakvere linnas kombeks, et lastel keelati kelgutamine Vallimäe nõlvadel ning Tissimäel. Mõned päevad tagasi lõpetas Rakvere "uus" linnavalitsus ametlikult lastele kelgutamise keelamise Vallimäel. Tissimäel on kelgutamine siiski veel endiselt keelatud. Võib olla nime pärast? Täpsem informatsioon puudub. Igatahes troonib keelumärk veel uhkelt Tissimäe tipus nagu ametkondlikuse võidulipp. Kuigi jutu käivad, et peagi võetakse ka sealt kelgutamise keeld maha ning Rakvere linn loobub lõpuks ametlikult lastele talverõõmude keelamisest. Inimmõistuse võidukäik linnaametnike üle on saavutamas selles väikeses linnakeses oma suurt võitu.
Kuna lähitulevikus ei paista ka seebimullide puhumise keeldu ega kekslemise keeldu tulemas, siis loeme selle blogitegevuse lõppenuks ja liigume edasi suuremate probleemide juurde, milleks on püssirohupõhise ilutulestiku asendamine aastavahetusel millegi humaansema ning vähem häbiväärsemaga ning uus linnaraamatukogu. Maakonna ühisraamatukoguni jõudmiseks kulub ilmselt sajand vähemalt.
Samas - kindlasti alustab varsti ka Robin Hoodi blogi, aga sellele püüan viited pakkuda siis, kui jõuame teatriga konsensuseni blogi pealkirja osas ja postituste sisulises stiilis. Kindlasti ei hakka ta olema nii vabameelne, kui praegune blogi, kindlasti ei laiene ta minu isiklikule elule ja emotsioonidele, aga seda enam hoiab ta kursis suvelavastuse info ja arengutega ning kestab sellevõrra lühemat aega.
Kõike kaunist kõik mu kuus viimast truud lugejat, kes parimate päevade kümnetest ja kümnetest jälgijatest on ikka üsna ustavalt siia igapäevaselt kiikama jäänud. Kindlasti kohtume kunagi mõnes uues ja paremas ilmas, kus me maailma serval päikese ja kuu vahel koos kiigume. Või nagu kuningas Saalomon ütleb: Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui me näeme midagi, mille kohta silm ütleb, et seda ei ole veel enne olnud, siis tunnistagu meel - kõik see on olnud juba ammu aegu enne meid. Päev tõuseb ja päev läheb looja, aga maa jääb kestma igavesest ajast igavesti. Tuul pageb põhja poole ja lõunakaarde, aga sinna paika, kuhu ta joostes pageb, sealt tuleb tema ka joostes tagasi. Nagu kõik jõed voolavad mere sisse, aga meri ei saa iialgi täis, sest sinnapaika, kuhu jõevood veed kannavad... Sealt tulevad nemad naerdes tagasi oma lätete juurde. Janiiedasi janiitagasi.
Universum on miljardeid aastaid kestnud ja kuigi ma ei saa käsi piiblivirnal vanduda, et kestab veel miljardeid edasigi, siiski on tõenäosus üsna suur. Ainult meie ise oleme inimestena üürikesed nagu aja-klaas-silmapilk. Ainult meie ise hoiame oma habrast tasakaalu tänase ja homse vahel. Mõni päev on pikem, kui igavik ja samas ka nii lühike nagu too napp viiv, mis kestab selle hapra hetke, mille kulutame silmaläätse katva sarvkesta puhastamiseks tolmust. Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad :-) Olen õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar