Olen mõnikord mõelnud, et mis siis muusikas teinekord nii kummalist on, et ta lihtsalt hakkab inimese füüsises oma elu elama. Ja miks paljud inimgrupid nii erinevat muusikat eelistavad. Ma ei mõtle isegi ainult pop-muusikat. Kui ma võtan näiteks Händeli, siis mis ta muud ikka omas ajas oli, kui midagi sarnast nagu eestlasele on Rannap. Aga ikkagi - miks ühed harmooniad võluvad suurt hulka inimesi aga teised mõjuvad natuke pretensioonikamalt?
Võtame näiteks Rollingud. Alates - As Tears Go By, My sweet Lady Jane ja Ruby Tuesday ning lõpetatades Paint it Blacki ning Satisfactioniga! Samas jäävad sinna vahele Play With Fire, Angie ja Mother´s Little Helper. Kõik kolm maailma on muusikas veidi erinevas nivoos, kuigi enamikku siiski stiil seob, kui me just As Tears Go By-d välja ei arva. Seal ei ole sellise- bluusiliku rock and rolliga mitte kõige vähimatki pistmist. Tegelikult on ta ju lastelaul, millele on tehtud orkestrilik siiras ja naiivne arranzheering. Mis ta siis on? Rollingud, kes rokkisid? Või Rollingud pühapäeva hommbikul brunchil, kes tahtsid endale indulgentsi lunastada?
Samas - palju sõltub ikkagi heli ja harmooniate puhul palju ka kontekstist. Näiteks fb-bling, mis annab märku uue sõnumi saabumisest võib tekitada nii frustratsiooni, kui ka rõõmu. Kui see tuleb kohustusliku fb grupi poolt, kust on ebaviisakas lahkuda, siis... masendus süveneb ja tekib küsimus, kus teater neid revolvreid nüüd hoiabki? Oleks aeg kellelegi kuul pähe kihutada! Samas - kui see on kelleltki, kellelt sõnumit ootad ja eeldatavalt on see positiivne, siis - kõlab see nagu Pärdi hümn elule, kui olid veel 35.
Omaette fenomen on veel muusikale peale loetavad sõnad, mida teinekord ka lauluks nimetatakse. As Tears Go By on selles suhtes ikka täielik nutulaulude maailmameister ja olümpiavõitja. Kõriaugu ja südameaordini narkotsi täis laetud rokkarid nutavad laste pisarate pärast? No ei oleks tõsiseltvõetav:-) Kuskilt otsast ei oleks! Aga kui kuulata Mick Jaggeri kerget kõditavat nukruseimitatsiooni ja siiraid kammertoone häälepaeltes, siis tekibki kummastav kuvand - et mida kurat need narkarid nüüd taga nutavad? Ajalooliselt on selge, et tegu pole lastepilastajate või pedofiilidega, muidu oleks midagi juba välja ujunud - aga on see siis nende igatsus tagasi lapsepõlve? Nende hümn süütusele ja siirusele?
Ega ma ei tea. Ja ega ma ei hakka neile kirjutama ka, et mida kurat te mehed mõtlesite, kui sellise loo kirjutasite? Biitlite puhul on motiive lihtsam leida. Rollingute puhul ikka keeruline. Isegi Led Zeppelin on selgemate piirjoontega. The Doorsist või Jimi Henrixist ma ei räägigi.
Ja ma tean tegelikult selle laulu tausta, mis Rollingutega kaasas käib, aga tegelikult - see mis nendega reaalselt tol hetkel toimus (vähemalt mõnega neist) või mida nad ise mõtlesid ja tundsid - ei tohiks mind, kui kuulajat üldse mõjutada. Ja ega ei mõjutagi. See oleks sama, kui keegi võtaks lähtepunktiks näiteks, et Eric Claptoni muusika ongi Tears in Heaven! :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar