Iga kord, kui aasta lahkub, peatun kasvõi korraks ja vaatan talle järele. Iga aasta on pisut ise nägu. Lõppev aasta on olnud kummaline ja väga rahulik. Olen hakanud endaga ära leppima nende lahkunud aastate jooksul, kes läbi lume silmapiiri poole on tuterdanud ja lõpuks laman ikkagi issanda praetaldrikul mina ise ning vahet pole, kas salatiks on pohlamoos või seened.
Ilus vaikne rahu poeb voodisse mu kõrvale, kui ma hommikul Gailitit loen ja mõtlen, kuidas näeb välja siis see Nipernaaditalv tegelikult? Mida on Toomasel meile tegelikult öelda ja milliseks kujuneb autori vastutus selles loos? Kas kõik need naised, kellega ta kokku puutus, said rikkamaks või näpati neilt nende meelerahu ning eneseusaldus? Kust läheb see õhuke piir, mil teeme enda arvates teistele head, kuid korda saadame ikka halba.
Tuul on lume puudelt maha raputanud ja kõik mu hoov on raagus nagu oleks "väljas veebruar täna ja orgudes mustavad pajud". Tegelikult on veebruarini veel pikk tee minna. Mitu tuisku, mitmeid lumesadusid ja loodetavasti ka palju päikest. Täna ta alles põõnab ja pole veel kohvi jooma tulnud, kuigi panin tallegi kruusi aknalauale. Aga kõik need väikesed päikesed, mis meie päevades ringi seiklevad ning maailmas oma kohta otsivad on juba tegudel. Ja võib olla ongi see maailma mõte, et ta ei saa mitte kunagi otsa.
Dinosaurused võivad kaduda ja sipelgad ning siilid. Isegi inimene võib ühel hetkel kosmosetolmuks pudeneda, aga maailm ei saa sellepärast veel otsa. Nii nagu on ta miljardeid aastaid kestnud nii kestab ilmselt veelgi miljardeid edasi. See on üks, millesse ma usun. Ja ma ei arva, et inimese roll maailma näo kujundamisel midagi oluliselt muudaks. Minu elupäevad pole maailmakellal isegi mitte sekundikest väärt. Aga ometi on see kõik, mis meil on.
Ja siis mõtledki, et tegelikult on kõik hästi. Tegelikult on kõik hea. Kuni kopsud veel ventileerivad, kuni veri soontes voolab ja kuni enda ümber maailma lõpmatust tajud, seni on parimad päevad veel ikka ja alati ees. Ükskõik kui palju vigu sa argipäevades suudad kokku korda saata. Ma tean, et ma olen rumal ja naiivne, aga isegi minusugusel tolmukübemel on oma imetilluke roll siin päikese all täita. Loodan, et uus aasta tuleb veelgi parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar