kuidas kevadet kiiremini kohale meelitada

Nägime täna lõunal käies väga armast vaatepilti. Linnavalitsuse kõrval, jalakäiate promenaadil, seisis üks vanaproua ja vajutas kannaga lahtist lumeserva katki. Nägime teda juba eemalt lähenedes ja kui me Aqva juures tagasi vaatasime, siis jätkas too vapper vanadaam kevade meelitamis endise kirega. Kujutlesin, kuidas ta juba nii väga igatseb seal jalutada ja istuda, et annab selleks heal meelel igapäevase talvevarude õgvendamisega oma panuse. Väga armas ja soe tunne tekkis. 

Mulle meenus kohe meie trepikoja mees, kes ühel õhtul mõned nädalad tagasi rassis maja eest kõnniteelt jääd tükeldada jäärauaga. Aga nüüd - kõnnitee väljas ja väga kaunis on kõndida. Tegelikult saame kõik oma panuse anda, et talve taanduma sundida. Otsustasin, et sõidan ka edaspidi autoga üle lahtiste jääservade :-)

tantsides kevadesse

Eile tegime siis rekord-tantutrenni. Alustasime talvel ja lõpetasime kevadel. Aga tegelikult ka - 3 tundi ja 40 minutit ei ole enam paksu keskealise mehe tavapärane pühapäevaõhtu. Tallinnas kukkusin veebruari alguses ja ega see jalg annab siiamaani tunda. Lisaks on kevadiste kõndimistega mingid lihased tekkinud, mille olemasolust mul aimugi polnud enam pikka aega ja need valutavad. Tantsud on ka täitsa kaos ja põrgu. Teised tegid ju terve sügis nendega trenni, kui mina selga parandasin. Aga hambad tangi ja natuke paanikat pole kunagi paha. 

Muidu tavapärane pühapäev. Kell 6 äratus. Kirikureisid. Lõunal käisime ujumas Märteniga ja lõpuks kohtusime ka Hans Lahi endaga. Tore oli temaga juttu ajada. Üks noormees oli telgiga järve ääres ja tuli ka ujuma, sest palav oli hakanud päikest võttes:-) 

Päeval oli siis balletigala. Tegelane oli imekaunis ja täna oli ta ka lausa lehes:-) Kui ma talle kirjutasin, siis ta vastas, et teab juba. Naljatilk.  See nende tants - Kuulama kuud - oli vaieldamatult kõige ägedam tants üldse. Enne neid oli ka väga huvitav tants ...who´s tehere. Üks oli veel äge - Richteri muusikale. Aga teine pool oli selline klassikalisem ja tee, mis tahad - kui esimeses pooles on olnud sellised säravad hetked, siis teine jäigi selliseks ootuspäraseks. Aga väga äge oli. Ja Tegelane ise nägi pärast nii kaunis ja eneseteadlik välja. Väga kaunis oli teda näha. 

Täna algab jälle uus nädal ja põhiasjade juurde pole ikka veel jõudnud. Kaos, põrgu ja paanika! Pärast novembrit ei võta enam ühtegi tööd ette. Pean ühel hetkel puhkama. Tegelikult ka. Kui ma sellest suvest üldse ellu jään. 

Jagan siis ka linki eilsest tippsündmusest:

https://virumaateataja.postimees.ee/7481365/rakveres-esinesid-eesti-balletikoolide-tantsijad

Miks uskuda homsesse?

Ärkan hommikuti ja mõtlen inimestele. Inimesed on üldiselt ilusad ja head. Nad usuvad homsesse. Nad tahavad olla abivalmis ja toetavad. Aga ometi ei tule paljudel meist see eriti hästi välja. Ma ei ütle, et ma ise oleks mingi musterinimene. Kaugel sellest. Mul on veel tuhandeid asju, mida enda juures muuta ja ilmselt helistab mu ukse taga ennem kella varajane infarkt, kui ma päriselt küpseks saan. Piisavalt küpseks, et mu hingekene koristada. Aga see on minu mure. 

Vaatasin täna materjale "Ai velled..." kavale ja sain korraga aru, et üle 70 aasta on mööda läinud, aga ÜRO püsib täpselt samas "vatiseisus". Nii nagu toona vibutati sõrme... Nii vibutatakse seda tänagi. Ja see on kõik. 

Loomulikult on ka ÜRO-s väikseid, "mõttetuid" ametnikke, kes sõidavad sõjakoldesse ja püüavad teha kõik endast võimaliku, et inimesed, kes vajavad vett, seda ka saaksid. Aga see hall "kardinalide kamp", kes istub oma mugavas ÜRO peakontoris ja käib õhtul kenasti rõivastatult kohalikus restoranis einestamas ning viriseb veinivaliku üle? Milleks me neid pseudo-inimesi tegelikult vajame? Putini suunas oskame me kõik sõrme viibutada, ilma, et me õhtusöök peaks maksma üle saja euro?

Piinlik ja kurb. Nimetame teda kuidas tahame - Rahvaste Liiduks või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks, aga see seltskond on lihtsalt üks heaoluühiskonna nurisünnitis, kes väärivad inimese tiitlit sama vähe, kui need tumedad tegelased, kes kuskil Ukraina ja Poola piiril lapsi ning naisi jahivad. Minu usk ÜRO-sse kadus "Ai vellesid..." kirjutades ja praegune Ukraina sõda sunnib mind aina rohkem küsima, miks me seda seltskonda üldse üleval peame ja toidame? Sest meil on veel rahu? Vilets vabandus.

Kunagi avaldati kesk-Eesti lastest lugu, kes siiliga jalgpalli mängisid. Kummalisel kombel ei häirinud see mõte mind reaalsuses nii palju, kui see, kuidas "Läbikukkunud Parteifunktsionäride" klubi saadikud seda tänapäeval teevad. Ma olen tige, vihane ja hirmul. Ja ma vihkan seda õhtusöögiklubi, et ta isegi oma mune sügada ei söanda. 

Ma nii tahaks uskuda inimesse, aga siis loen sõjauudiseid, kuidas ÜRO abipakett jõuab kuskile kohale tänu inimestele, kes ei söö 100-euroseid õhtusööke. Ja mu usk ÜRO-sse taastub. Hea, et nad vähemalt ei sega. Ja ma olen jälle nõus oma makse maksma, sest kuskil on keegi Jassif või Mikolai, kes päästab minu silmis ÜRO maine. 

Ja sellepärast peame me homsesse uskuma. Me peame iga kord valima minnes olema väga valvel, et me enam mitte kunagi repinskeid ja savisaari ei valiks. See on see, mis meie teha saame. 

kui elu su alla neelab

 Ühel hommikul ärkad üles ja tunned, et oled end tõesti tühjaks maganud. Ikka nii tühjaks, et isegi liigutada ei viitsi. Mis sest, et tark kell ütleb, et tegelikult magasid seitse tundi. Aga kui seda teha ühe põgusa ärkamisega, siis on tegelikult minuvanusel inimesel ikka sajandi magamine. Ja eriti, kui unenäod pole olnud painavad kappamised ajaga võidu joosta. Kusjuures - ajal on hobune, aga sina pead mingi lonkava eesliga talle järele vudima. 

Tegelikult ma tean, et see on päevade kiirusest ja pidevast tegevusest tekkinud väsimus lõpuks, mis selle unerahu annab. Ükski organism pole igiliikur. Ja tegevust jätkub tõesti varastest hommikutundidest hiliste õhtutundideni. Eriti pärast Metuusala vaarema lahkumist. Laupäevast alates ongi olnud üks lõputu päev. Kui varem jagas päeva pooleks hetk, mil ema jalutama viisin ja süüa keetsin, siis nüüd on see hingehetk läinud ja siis nii möödubki kõik ühe hetkega - silmade avamine hommikul ja nende sulgemine, kui õhtu õlale patsutab. 

Asjad isegi liiguvad. Küll aeglasemalt, kui mulle meeldiks, aga tekib ka lahendusi. Mingid jooned on päevateedele maha märgitud ja tegelikult on isegi mõnus liikuda ühest maailmast sujuvalt teise. Kui saaks veel pühapäevad ka tagasi! Nüüd vist sai ikkagi Ai velled ka korralikuma joone alla. Nipet-näpet on alati, aga koera saba on alati maitsvam, kui koer ise. Sama Robiniga. Nüüd oli Taavil isegi üks hea uus suunamuutus lõpus, mis mind emotsionaalselt toitis. Lugesime ta läbi ja juba hakkab arusaamine, kuidas see maailm lahti rullida. Lõpp ongi veel see viimane-viimane kokkuvõtmine veel jäänud. 

Ka muud pudinad liiguvad. Iga päev toob midagi uut. Lisaks palju päikest ja siis jätkub ka tegutsemisjaksu rohkem. Armastan valgust. Lihtsalt isiklike asjade jaoks on jäänud nii häbematult vähe aega, et hüüa või Issandat appi. Aga ühel päeval see kõik lõpeb. Peab lihtsalt olema endas kindel. Juba novembri lõpus paistab väike puhkus jõuludeni. Mida on ilus oodata. 

Ühesõnaga - olen argipäevade heidetud konksu koos söödaga alla neelanud ja liigun loogeldes loojangu poole. Enam pole sellist ajavarga tunnet. Kuigi homse pean ikka näppama endale ja alustama Ukuaruga võidujooksu. Siis Hull krahv ja aprillis juba suvine seep. Ergo teatas, et tootjatele kõik sobis. Tuleb üks tubli töökas kevad-suvi. Kahjuks jääb Nipernaaditalv minu enda jaoks ikka suurde suvesse liigutada. Aga võib olla ongi suur suvi selleks kõige parem aeg. 

Armas taevas, anna meile ikka kannatust taluda asju, mida me muuta ei suuda, jaksu muuta asju, mida suudame ja mõistust teha vahet nende vahel. Siis on kõik hea, siis on kõik hästi. Aamen. 

päevade põsed on punnis

Ööd on endiselt keerulised üle elada. Aga päevane töörütm hakkab juba kenasti paika saama. Õnneks on nii palju teha, et sõjauudiseid vaatan juba ainult kolm korda päevas. Hommikul, lõunal ja õhtul. Küll aga ekslevad need mõtted kõikide tööde vahele nagu kodukäijad. Toimetasin Robinit ja sealgi hakkas mingi kaugem allegooria all jooksma. 

Ikkagi kõik kuhjub. Tegelikult võiks hakata juba Ukuaru esimest vaatust kokku tõmbama, kuigi tegelikult ei jõua veel isegi Raivole helistatud, et viimane iluravi Vellede loole ära teha. Teatripäev nõuab oma, õnneks saame sinna vist homme joone alla. Nagu Robinilegi esialgu. Aga 16-st  asjast on nimekirjas maha tõmmatud vaid viis.

Hommikul nägin tööle tulles rahvamaja stendil üht Hello Kittyga kinnast. Kummalisel kombel oli ta just Noorte Tantsu- ja Laulupeo plakati alla stendile kinnitatud. Loodan, et vaene kinnas jõuab veel enne tantsupidu oma väikese perenaise taskusse tagasi. 

Muidu hakkab kõik kevade poole kiskuma. 

vahelduseks päikest

Viimastel päevadel on õnneks olnud ka oma päikeselaigud. Tänagi ilmus maailma kohale too igavesti end paljaks põletav olend. Ja ma tean, et see on maakera, mis pöörleb, kuid siiski on lohutavam mõelda, et see tegelane ilmus sinna pilvelinikuteta taevalaule ise.

Kevad annab end tunda ja natuke tahaks juba hammastega aega tagasi hoida, et see kõik nii ruttu läbi ei saaks vaid kõik alles igavesti hakkaks. Ma saan aru, et minus kõneleb Puhh, kes ei suuda mõelda muudmoodi - see üks hetk enne mee söömist on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise. Aga tegelikult ongi nii - varsti on puud lehte läinud ja siis nad juba langevadki ning tuleb taas talv. Kõik see vabadus, mis meie laiuskraadil inimest lunastab, kestab nii lühikest aega ja möödub nii kiiresti, et lihtsalt peab Puhhi kombel mõtlema - praegu on parim aeg. Kõik ilus ootab veel ees. 

Täna lõpuks ka magasin normaalselt, mida oli ammu juba tarvis. Võib olla oli selles süüdi käik Tallinna, kus me Tegelasega veidi ringi kolasime. Tore oli tegelikult. Anix, Burger King ja Rottermanni kvartal. Kuna päike lõikas silma, siis ostsime talle hädaabi päiksekad möödaminnes. Aga kõige koomilisem, nagu me poest välja jõudsime, kadus päike ära. Ja ma ei näinudki, milline ta nendega päriselt välja näeb. Muud pudinad niikuinii. 

Anixist jäi talle hinge peale rahakott, mille ta otsustas lõpuks oma raha eest osta. Tagasiteel parkisime teisele poole Gonsiori ja tee pealt leidis ta veel viieka ka. Vaatasime ringi, aga kuna kedagi polnud, siis soovitasin selle tal endale võtta. Kuigi kadunud asjad tuleb alati puu otsa riputada, et kõik, kes - silmad maas - neid otsima on tulnud, neid kindla peale ei märkaks:-) Kummaline komme. Aga igal juhul sai ta endale nüüd ägeda rahakoti viieka võrra odavamalt. 

Hommikul muidugi ehmatasin endiselt, kui tuumajaama rünnakust lugesin. Aga seekord oli rahulik lugeda ka sellest, et tuli on kontrolli alla saadud. Siiski tekitavad sellised asjad veel suuremat hirmu. Ja kuigi ma saan aru, et ainus, millega ma ise aidata saan on see, et teen oma tööd, kuidas oskan ja annetan regulaarselt raha, tekib mõnikord siiski mingi igatsus sõita kohale ja reaalselt olla nende inimestega koos ja kaitsta nende linnu, maad ning vabaduseraase, mis neil veel järel on. Ei olekski kõige mõttetum surm. 

Aga selle asemel tulen jälle tööle, istun laua taha ja hakkan argipäevaga võitlema. Ja nii vist ongi õigem. Kuigi ka raskem. Hoian väga pöialt, et ehk ka neile paistab pisut päikesepõske. Kuigi vist võitlejad peavad päeval hoopis puhkama ja magama. Aga vähemalt on lastel ehk pisut kergem. 

elu nagu päevalill

Kummaliselt raske ja rõhuv on see viimane nädal olnud. Kõik see tundub nii arusaamatu ja kogu aeg on tunne, nagu oleks ise süüdi milleski. Ja kaudselt olemegi. Aga samas - ei suuda ju isegi veel kõike uskuda. Kuidas siis valimiste ajal mõelda, et tegelikult ei pea me mõtlema hetkelistele päevapoliitilistele probleemidele vaid millelegi suuremale, mis tundub isegi kätte jõudes nii võimatu. 

Ärkan öösiti tihti ja esimene mõte on - see kõik oli uni. Siis teen arvuti lahti ja näen, et kuskil, siinsamas, on inimesed samuti ärkvel, aga nad ei ava arvutit vaid lahingutuld ja maailma silmi. Siis loen neid taustu ja tagamaid avavaid otsuseid ja seletusi, kuidas meie ei saagi midagi teha ja mõtlen, et ma võin kaaludena küll liiga aeglane otsustaja olla, aga kogu maailma valitsused ei saa ju koosneda kaaludest. Loomulikult on kõik otsused, mis tehakse, juba eile hiljaks jäänud.

Ja kõigele vaatamata läheb elu edasi. Elu on nagu päevalill Ukraina põllul.