Kummaliselt raske ja rõhuv on see viimane nädal olnud. Kõik see tundub nii arusaamatu ja kogu aeg on tunne, nagu oleks ise süüdi milleski. Ja kaudselt olemegi. Aga samas - ei suuda ju isegi veel kõike uskuda. Kuidas siis valimiste ajal mõelda, et tegelikult ei pea me mõtlema hetkelistele päevapoliitilistele probleemidele vaid millelegi suuremale, mis tundub isegi kätte jõudes nii võimatu.
Ärkan öösiti tihti ja esimene mõte on - see kõik oli uni. Siis teen arvuti lahti ja näen, et kuskil, siinsamas, on inimesed samuti ärkvel, aga nad ei ava arvutit vaid lahingutuld ja maailma silmi. Siis loen neid taustu ja tagamaid avavaid otsuseid ja seletusi, kuidas meie ei saagi midagi teha ja mõtlen, et ma võin kaaludena küll liiga aeglane otsustaja olla, aga kogu maailma valitsused ei saa ju koosneda kaaludest. Loomulikult on kõik otsused, mis tehakse, juba eile hiljaks jäänud.
Ja kõigele vaatamata läheb elu edasi. Elu on nagu päevalill Ukraina põllul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar