vahelduseks päikest

Viimastel päevadel on õnneks olnud ka oma päikeselaigud. Tänagi ilmus maailma kohale too igavesti end paljaks põletav olend. Ja ma tean, et see on maakera, mis pöörleb, kuid siiski on lohutavam mõelda, et see tegelane ilmus sinna pilvelinikuteta taevalaule ise.

Kevad annab end tunda ja natuke tahaks juba hammastega aega tagasi hoida, et see kõik nii ruttu läbi ei saaks vaid kõik alles igavesti hakkaks. Ma saan aru, et minus kõneleb Puhh, kes ei suuda mõelda muudmoodi - see üks hetk enne mee söömist on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise. Aga tegelikult ongi nii - varsti on puud lehte läinud ja siis nad juba langevadki ning tuleb taas talv. Kõik see vabadus, mis meie laiuskraadil inimest lunastab, kestab nii lühikest aega ja möödub nii kiiresti, et lihtsalt peab Puhhi kombel mõtlema - praegu on parim aeg. Kõik ilus ootab veel ees. 

Täna lõpuks ka magasin normaalselt, mida oli ammu juba tarvis. Võib olla oli selles süüdi käik Tallinna, kus me Tegelasega veidi ringi kolasime. Tore oli tegelikult. Anix, Burger King ja Rottermanni kvartal. Kuna päike lõikas silma, siis ostsime talle hädaabi päiksekad möödaminnes. Aga kõige koomilisem, nagu me poest välja jõudsime, kadus päike ära. Ja ma ei näinudki, milline ta nendega päriselt välja näeb. Muud pudinad niikuinii. 

Anixist jäi talle hinge peale rahakott, mille ta otsustas lõpuks oma raha eest osta. Tagasiteel parkisime teisele poole Gonsiori ja tee pealt leidis ta veel viieka ka. Vaatasime ringi, aga kuna kedagi polnud, siis soovitasin selle tal endale võtta. Kuigi kadunud asjad tuleb alati puu otsa riputada, et kõik, kes - silmad maas - neid otsima on tulnud, neid kindla peale ei märkaks:-) Kummaline komme. Aga igal juhul sai ta endale nüüd ägeda rahakoti viieka võrra odavamalt. 

Hommikul muidugi ehmatasin endiselt, kui tuumajaama rünnakust lugesin. Aga seekord oli rahulik lugeda ka sellest, et tuli on kontrolli alla saadud. Siiski tekitavad sellised asjad veel suuremat hirmu. Ja kuigi ma saan aru, et ainus, millega ma ise aidata saan on see, et teen oma tööd, kuidas oskan ja annetan regulaarselt raha, tekib mõnikord siiski mingi igatsus sõita kohale ja reaalselt olla nende inimestega koos ja kaitsta nende linnu, maad ning vabaduseraase, mis neil veel järel on. Ei olekski kõige mõttetum surm. 

Aga selle asemel tulen jälle tööle, istun laua taha ja hakkan argipäevaga võitlema. Ja nii vist ongi õigem. Kuigi ka raskem. Hoian väga pöialt, et ehk ka neile paistab pisut päikesepõske. Kuigi vist võitlejad peavad päeval hoopis puhkama ja magama. Aga vähemalt on lastel ehk pisut kergem. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Professori pärandus ehk maailm ei muutu minutiga

Olen viimasel ajal mõelnud palju inimeste üle. Tuleb välja, et inimene ongi vaid loom. Kusjuures üks viletsamaid isendeid püha bestselleri v...