kui elu su alla neelab

 Ühel hommikul ärkad üles ja tunned, et oled end tõesti tühjaks maganud. Ikka nii tühjaks, et isegi liigutada ei viitsi. Mis sest, et tark kell ütleb, et tegelikult magasid seitse tundi. Aga kui seda teha ühe põgusa ärkamisega, siis on tegelikult minuvanusel inimesel ikka sajandi magamine. Ja eriti, kui unenäod pole olnud painavad kappamised ajaga võidu joosta. Kusjuures - ajal on hobune, aga sina pead mingi lonkava eesliga talle järele vudima. 

Tegelikult ma tean, et see on päevade kiirusest ja pidevast tegevusest tekkinud väsimus lõpuks, mis selle unerahu annab. Ükski organism pole igiliikur. Ja tegevust jätkub tõesti varastest hommikutundidest hiliste õhtutundideni. Eriti pärast Metuusala vaarema lahkumist. Laupäevast alates ongi olnud üks lõputu päev. Kui varem jagas päeva pooleks hetk, mil ema jalutama viisin ja süüa keetsin, siis nüüd on see hingehetk läinud ja siis nii möödubki kõik ühe hetkega - silmade avamine hommikul ja nende sulgemine, kui õhtu õlale patsutab. 

Asjad isegi liiguvad. Küll aeglasemalt, kui mulle meeldiks, aga tekib ka lahendusi. Mingid jooned on päevateedele maha märgitud ja tegelikult on isegi mõnus liikuda ühest maailmast sujuvalt teise. Kui saaks veel pühapäevad ka tagasi! Nüüd vist sai ikkagi Ai velled ka korralikuma joone alla. Nipet-näpet on alati, aga koera saba on alati maitsvam, kui koer ise. Sama Robiniga. Nüüd oli Taavil isegi üks hea uus suunamuutus lõpus, mis mind emotsionaalselt toitis. Lugesime ta läbi ja juba hakkab arusaamine, kuidas see maailm lahti rullida. Lõpp ongi veel see viimane-viimane kokkuvõtmine veel jäänud. 

Ka muud pudinad liiguvad. Iga päev toob midagi uut. Lisaks palju päikest ja siis jätkub ka tegutsemisjaksu rohkem. Armastan valgust. Lihtsalt isiklike asjade jaoks on jäänud nii häbematult vähe aega, et hüüa või Issandat appi. Aga ühel päeval see kõik lõpeb. Peab lihtsalt olema endas kindel. Juba novembri lõpus paistab väike puhkus jõuludeni. Mida on ilus oodata. 

Ühesõnaga - olen argipäevade heidetud konksu koos söödaga alla neelanud ja liigun loogeldes loojangu poole. Enam pole sellist ajavarga tunnet. Kuigi homse pean ikka näppama endale ja alustama Ukuaruga võidujooksu. Siis Hull krahv ja aprillis juba suvine seep. Ergo teatas, et tootjatele kõik sobis. Tuleb üks tubli töökas kevad-suvi. Kahjuks jääb Nipernaaditalv minu enda jaoks ikka suurde suvesse liigutada. Aga võib olla ongi suur suvi selleks kõige parem aeg. 

Armas taevas, anna meile ikka kannatust taluda asju, mida me muuta ei suuda, jaksu muuta asju, mida suudame ja mõistust teha vahet nende vahel. Siis on kõik hea, siis on kõik hästi. Aamen. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Mõned inimesed...

Mõned inimesed on meile alati natuke olulisemad, kui mõned teised. Mõned inimesed lähevad meile hinge ja me ei saa neist üle ega ümber. &quo...