rõõm on alati kallim, kui mure

Eile rääkisin hea sõbra Reigoga oma valikutest. Kas osta nüüd kindla peale mingi enam-vähem sõidukõlbulik pann, mis niikuinii endale ei meeldiks, aga tunduks ratsionaalsem või riskida ja osta ikkagi Mini, mida remontides ma siis aegamööda hulluks läheksin? Või isegi kiiremini, kui aegamööda :-) Reigol oli kohe vastus olemas: kui ostan mingi panni, mis ei meeldi ja siis selgub, et pole ka suurem asi auto, siis remondin ikkagi end halliks, aga hing pole ka rahul. Aga kui ostan Mini ja seda remondin, siis vähemalt on äkki hing rahul? 

Tõi juurde näite oma sõbrast, kes armastab ka vanatehnikat ja väntab seda igal võimalikul ja võimatul juhul käima, kuigi ta ei kipu sageli minema. Ükskord oli too sõber siis Reigole öelnud, et värvime mustaks ja nikeldame ära, siis on vähemalt ilus vaadata, kui käima jälle ei lähe. 

Aga tegelikult ka! Mõtlesin järele ja lõpuks - elame vaid korra. Keegi ei tea, mis järgmine põnts kaasa toob. Mini on tegelikult pikale inimesele tehtud auto. Sealt ma näen igale poole ja saan sirgelt istuda ning ei lamaskle kuskil. Mulle meeldib autos sirgelt istuda ja aknast välja näha. Kõik need uuemad autod on nii madala ja ahistatud vaatega. Ja kui juhtubki, et pean teda rohkem remontima, kui sõita saan, siis las seisab maja ees. Ilus on vähemalt aknast vaadata :-) Ülevalt hea näha kaht armsat triipu kapotil.

Lõppude lõpuks - olen kogu elu püüdnud autosid ostes teistega arvestada ja oludega kohanduda. Äkki oleks nüüd aeg lähtuda sellest, mis endale meeldib ja mitte mõelda jälle ratsionaalselt. Fun maksab ka midagi. Niikuinii enamiku ajast teen vaid tööd, las siis olla seal vahel ka väike rõõm? Mis sest, et võib olla kallim rõõm, kui mulle meeldiks. Rõõm võibki olla kallim, kui mure :-)

härmad on puus

Hommik oli imekaunis. Külm, karge ja kiire temperatuuri alanemine sidus õhus niiskuse ning kasvatas kõikjale härma. Jumaldan härmatist. See, kuidas ta joonistab välja puid ja põõsaid. See, kui vaatad neid puid, põõsaid ja vihmaveetorusid ning prügikaste väga-väga lähedalt... Seal on terve struktuuride võlumaailm. Ega Hawking poleks singulaarsust vist universumisse siduda mõistnud, kui härmatis teda aidanud poleks? Aga kes seda teab, kust tal see veider mõte tegelikult tuli? Ma lihtsalt oletan tema tekstide põhjal, kus ta lumekristallide struktuure ülistab. Sealt on singulaarsuseni vaid väike samm. 

Hommikul ei saanud kohe muidu, kui kolasin natuke mööda linna, enne, kui Pikale tänavale suundusin ja teatri poole liikuma hakkasin. Kell oli ka veel vähe. Lugesin öösel ja Metuusala memm kolistas öös kempsu vahet. Jätan talle alati ööseks vannituppa tule põlema, siis ta näeb mis suunas liikuda. Samas on ise ka kena seda valgusviirgu öösel ärgates silmata. Nagu mingi majakas. Kuigi majakas hoiatab, aga see valgusviirg peaks just juhatama?

Kui ma oleksin laevakapten, siis oleksin ilmselt üks viletsamaid laevakapteneid üldse. Kui ma juba mõne uppunud laeva kapten poleks:-) Minu jaoks, tee mis tahad, on majakates midagi nii ligitõmbavat, et karju appi. Kui ma mõtlen kõigile neile soolegendidele, kus meestele pandi rabataredes aknal ööseks küünal, tattnina või petrooleumilamp põlema, et nad leiaks läbi soo üles kindla kodutee - kas ei olnud need tegelikult samamoodi majakad? Ilmselt oleks minust saanud heal juhul vaid vilets rabakapten. Aga tee, mis tahad - minu kultuuris on tulel kutsuv tähendus. 

Virvatuled ja sireenid oleks ilmselt mu keskajal juba noore poisina kuskile rappa või karidele meelitanud. Vanas Kreekas oleks Kirke  mu ilmselt samamoodi põrsaks moondanud nagu kogu Odüsseuse kaaskonna. Kummaline ongi, et minu kultuuris seostub Odüsseus alati natuke majakate ja tuledega. Nagu Toomas ütleb - tee või tina! Mind lihtsalt kisub tulede poole. Seda enam, et nüüd, kui mu koduaknas põleb õhtul kellegi teise süüdatud märgutuli, lendan ma sinna nagu ööliblikas. Ja üldse ei nuta:-)

Lambiklaasi kohale sooja, lendab vapustav sõnumitooja. See on hommik - meile ja mulle! Tuleb aeg, et lennata tulle. Tuli surnuks puhuda ise. Läbi elu nii imelise... - Kindlasti üks Viidingu olulisemaid värsse. Üks sõnum, mis mind alati endaga kaasa kutsub. Ilmselt tajus ka Juhan seda "majakate kutset". Kes see ööliblikaski muu on, kui surmatrotsija/otsija kõiksuse kiuste? Aga see-eest - milline surm? Valguse poole:-) Mmmm... Lühidalt - on see põhjus, miks minust kunagi laevakaptenit saada ei tohi. Ja finantsnõustajat. Või üldse juhti. Äärmisel juhul rabanõia kõrtsist koju tuterdav kaasa. Mulle meeldib tule poole minna. 

Saatsin hommikul oma lemmikule mitu pilti härmast ja härmatisest ning  süüdistasin teda ka kõige selle korraldamises, et ma ei oska korraga läbi oma linna valida otseteed teatri juurde. Loomulikult pole ta selles üldse süüdi. Ma tean ja tunnen väga hästi füüsikat ja seda, kuidas härmatis tegelikult tekib. Aga kena oli mõelda, et tema selle kõik maailma valmis voolis. Õnneks ei vastanud ta midagi. Nii see maailm käibki. Kõige parem vastus on vaikus. Siis sa pead endale jälle ise uusi põhjuseid ja põhjendusi otsima, et milleks see maailm üldse loodud on? Oled nagu väike Pelle, kes ärkab ühel hommikul ja avastab, et inimesed on maailma hüljanud. 

Õnneks on teatris alati Anita olemas, kellega oma hommikut jagada. Ja siis, temaga juttu ajades, sain jälle aru, et maailm ei lõpegi kunagi otsa. Kuni saad Anitaga rääkida elektrihindadest, härmatisest ja oma unistustest, seni on maailm igavesti alles issanda pesulaual. Anita unistused on muidugi alati armsamad ja elulisemad. Suvi ja seened ja televiisorist naljasaade:-) Aga ega mu enda omadel ka mõnikord viga pole. Lihtsalt - nad on nagu ööliblikad. Kui nad kuskile kohale jõuavad, ootab neid lõpp. "Vastu akent, õnnetu, liibu! Sinna tahta su elutöö. Olen raske ja libisen alla..."

Teatri juures oli täna selline härm, kui ööliblikas kohale jõudis:-) Sinna lavatorni sobiks ju üks majakas. Isegi moodsate elektri börsihindadega. Kui hoolega vaadata, siis seal on isegi pildil nagu kerge kuma? Või näen seda vaid mina üksi.  

parim enne on möödas

Eile võtsin siis julguse rindade vahele, et lähen väga külma kõhuga ja täiesti emotsioonitult vaatama veel üht nooruse pikendusmeetodit Mini Cooperit, mis mul lisaks punastele ketsidele plaanis oli enne surma  soetada :-) Auto asus Akadeemia teel ja olin juba Sõpruse tee lõpus, kui eessõitev auto pidurdas ja mina kenasti talle tagant sisse. Enda arvates ikka pidurdasin. Aga selgus, et siiski mitte. Juba tundus veel viimasel hetkel, et jõuan ka kenasti pidama saada, aga siis lendasid turvapadjad lahti ja auto täitus tossuga. Tore-tore. 

Tormasin autost välja ja ainus hirm oli, et kuidas need ees nüüd...!? Silme eest jooksid kõik need pildid läbi, kuidas peatugi on reguleerimata ja pea jõnksatab taha ja käib nagu kapsas lopa-lopa. Õnneks tundus neiuga kõik korras, loomulikult ehmatanud ja šokis. Uurisin, et ega kedagi rohkem autos ei ole ja kas tal ikka kõik luud-liikmed terved? Pakkusin vett. Vabandasin ette ja taha. Nii piinlik oli. Täiskasvanud mees sõidab lihtsalt teisele autole tagant sisse. Muidugi libe ja blaa-blaa...  Ja ees oli üks ohukolmnurk ka juba püsti, eks ta sellepärast võttiski hoo maha. Aga ikkagi! Nagu esimest korda oleks roolis. 

Kurja küll, kui loll ja piinlik on siiamaani olla! Aga midagi teha "ei pole" ka. Plastmass kaob, häbi jääb. Punased ketsid vanaduse eest ei päästa. Isegi joostes mitte. Kui parim enne on möödas, siis nii ongi. Vähemalt sain kahjukäsitleja täna telefonis naerma, kui teda jumala keeli palusin, et äkki ikka taastame, see on ainult plastmass? Naisterahvas teatas, et see plastmass ongi kallis ja kui pakkusin, et äkki saab kuskilt odavamat ka? Ei pea tingimata see kõige kallim Tšehhist olema. See on lõpuks Citröen, mitte vabaduse rist. Siis ta isegi itsitas natuke. 

Misasja sellise vana peeruga enam peale hakata? Lihtsalt sõidab tagant teisele autole sisse!? Ei ole võimalik! Olen ikka elu jooksul kümneid ja kümneid avariisid suutnud vältida ja nüüd selline piinlik prohmakas. Eks ma nüüd peangi endale bemmari ostma ja nokamütsi. Kleebin veel nina ka teibiga kulmude külge ja olengi rull ning nokk valmis.  Miks see vananemine nii hirmus ja piinlik peab olema?

tuleb looja ja lunastab maa

Mõnus on jälle kirjutada. Tulebki lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Eile lõpetasin siis viimaks oma väikse kolmeosalise tsükli Taunole muusika jaoks, mis peaks ettekandeni jõudma sügisel MUBA avamisel, kus uus looja ja vana looja ulatavad üksteisele teaduse ja singulaarsuse kiuste käed üle maa ja vee. Hakkangi eelmise aastaga ühele poole varsti saama. 

Või nagu ütleb väsinud Jumal, kes singulaarsus-vardas teaduse kebabiks küpsetatakse:

Kui lapik maa saab priimabaleriiniks, 

kes vandenõuteooriate lava pääl -

sääl tantsib varvaskingades ning sätib riimiks

üht peeretust, mil puudub oma hääl, 

siis lahkun ma, ei vaja enam teid!

Ma universumis siis parem asfalteerin

te konnasilmade kergliiklus-linnuteid.

Led-lampe pilvevõlvile monteerin.

(Kõik õigused kaitstud, ei tasu luba küsimata kasutada.)

uus aeg

Elu ja emotsioonidega on vist ikkagi sedamoodi, et kui nad toitu ei saa kuskilt, siis kipuvad nad isepäi vaikselt hääbuma. Nagu "naiskirjandustegelased möödunud sajandist". Kui keegi neid enam aastakümneid hiljem ilma klisheedesse laskumata meenutada ei suuda, siis on nendega ilmselt kõik läbi. Nad asetuvad riiulisse, sildid kleebitakse peale ning sinna nad jäävadki. Nad on katalogiseeritud. Nagu kõik meie elupäevad.

Samamoodi on tunnetega. Ühel päeval võtad riiulist purgi, millest teadsid, et see oli kõik need päevad olnud pilgeni täis ja ajas isegi üle ääre, aga siis märkad, et purk hakkab hoopis tühjaks saama. Ja kui midagi uut sinna purki juurde panna pole, siis jääbki ta tühjaks. Lihtsalt kleebid sildi peale ja ei raatsi ära visata. Muidugi võib ta ühel hetkel uuesti täituma hakata, kui ta riiulisse alles jätad ja kuigi ma armastan ikka mõelda, et õnnestumiste eest pole keegi kaitstud, siiski juhtub elus pigem niipidi, et kõik need purgid, mis me elu jooksul oleme kokku kogunud ja riiulis alles hoidnud, jäävadki sinna kaunikesti tühjalt ja nukralt seisma ning moodustavad mälestused, millel "polnud antud elu". 

Raamatus on lihtne lehekülgi keerata. Iga uus lehekülg toob midagi uut kaasa. Isegi, kui oled teda juba lugenud. Ikka leiad tuttavaid ridu uuesti üle lugedes mõne koha, mida oled varem teisiti lugenud. Või teisiti tõlgendanud. Kogemused kuhjuvad meisse ikkagi aastate jooksul ja iga raamat muutub kas sügavamaks või pealiskaudsemaks vaid meie enda tunnetuses. Samamoodi on ka inimestega. Ja sellest on tegelikult kahju. 

Aga uus aeg vajab uusi emotsioone ja uusi märkamisi. Lõpmatuseni ei saa hoida enda hinges mingeid ühepoolseid tundeid elus, kui nad kuskilt toitu juurde ei saa. Siis hakkavadki mälestustest esile trügima jälle need päevad, kus tundsid, et midagi on sinu elus olemas olnud, aga oled selle oma rumaluses või hirmus või pealiskaudsuses kõrvale jätnud, sest pole julgenud teha neid otsuseid, mida teised inimesed sinult oodanud on. Aga ka nende inimeste purgid jäävad ühel hetkel tühjaks. Ja lõpuks oledki nagu too liblikas, kelle tiivamuster on tuhmunud. Nagu too liblikas, kes veel mäletab, kui kerge ja kaunis oli kunagi lennata, aga nüüd roomab mööda aknaklaasi ja igatseb taga neid aegu, kui lendamine veel mingit vaeva ei valmistanud. 

Uus aeg tuleb alati hiilimisi. Kõrvalseisjad märkavad teda muidugi kohe. Ainult meie ise ei märka, millal ta üle hoovi me uksele läheneb ning siis kellanuppu vajutab: ma olen kohal, lase mind sisse! Täpselt see fenomen, et tahvlile kirjutatud viga ei märka esimesena keegi muu, kui viimases reas istuv priske poiss, kes samal ajal aknast välja vaatab ja staadionil toimuvat jalgpalli jälgib. 

tagasi maailma

Ma ei tea, mis minuga toimub? Ilmselt hakkan haigeks jääma, aga üldse ei viitsi enam tööd teha. Homme tuleb Argo Rakverre lesest rääkima, aga ma ei saa isegi olemasolevat teksti veel toimetatud. Üldse olen veel eelmisele aastale nii palju võlgu, et võiksin vabatahtlikult aastavõlavangla poole teele asuda.

Ja mida ma siis teen, millega oma päevi sisustan? Lihtsalt vaatan aknast välja, mõtlen, ajan jooksvaid asju ja käin lastega Tartus uisutamas. 

Aga Tartu uisuväli oli nagu muinasjutt. Tuleketid, suudlevad tudengid ja muusika. Nagu mul endal oleks jälle koolivaheaeg olnud :-) Jõudsime ka mõlemal õhtul alles kaheksa paiku kohale, aga põhimõtteliselt olimegi enam vähem lõpuni. Lapsed oleks muidugi veel kauem olnud. Aga teisel õhtul läks mul uisul klamber ka katki ja ma prantsatasin perseli. Selg sai jälle oma obaduse kätte ja natuke annab tunda siiani. Ei teagi, kas peaks midagi tegema? Äkki on jälle tükike väljas? Kust ma tean?

Muidugi käisime ka botaanikaaia kasvuhoonetes ja Ahhaas ning shoppamas. Oli väga lõbus reis. Lapsed on nii vaimukaks muutunud. Ja samas ka nautisid nad väga kõiki troopikataimi. Eriti kaktuseid, kes pidid "nii nunnud" olema, et nad kõik tuli üles pildistada. 

Aga võib olla kaob isu midagi teha ja korda saata ka sellepärast, et maailm on muutunud kuidagi nii pealiskaudseks ja tühjaks. Kuulasin putru keetes raadiot ja sealt tuli hommikuprogramm ning ma ei uskunud oma kõrvu! Tekkis tahtmatult tunne, et inimene, kes eetris jutustas, oli valitud mingi erilise eksamiga. Igal juhul nõudis tema süntaksi jälgimine suuremat vaeva, kui Theseusel oli tarvis nutikust Minotauruse labürindist pääsemiseks. Loogika ja keelereeglitega polnud seal küll midagi pistmist. Alus ja öeldis võisid samahästi nii alustada, kui lõpetada lause. 

Täna teatati ka Maša surmast. Meenus kohe viimane anekdoot, mille ta mulle jutustas eelmisel sügisel teatri kohvikus, kui pidin ta bussi peale viima. See ei olnudki niivõrd naljakas, kuivõrd eluline ja oma vindiga nagu kõik Maša lood. Selline ta oligi - soe ja südamlik, aga kaval, kui kurjam. Temaga ei teadnud kunagi, kas tal on päris mure või tahab ta lihtsalt mingi kelmusega maha saada, et tõmmata enda märkmikusse punane rist: Lennuk - lollitatud. Kaheksa korda. 

Ostsin Tartust endale punased ketsid, mis Tegelane välja valis, aga täna sain aru, et mida lähemalt hakkavad inimesed siit ilmast ära kaduma, seda vähem aitavad mind punased ketsid, Mini Cooper või tantsimine.  

täitsa uus aasta

Üle hulga aja oli tore aastavahetus. Üleeile helistas Moonaküla Muusikaakadeemia rektor isiklikult minu eratelefonile ja küsis, et kas mul oleks tahtmist teha aastavahetuse õhtul üks muusikakiirabi operatiivväljakutse eesliinile. Tegelikult isegi oli. Korra oleksin juba peaaegu pääsenud ka sügisel eesliinitööle, aga siis asi pidurdus. Ütleme nii, et tõhustusdoosid olid tugevad all. 

Eile siis saime päeval kokku, panime repsi paika ja kooskõlastasime helistikud ning vaktsineerimisvõtted. Tegelikult oli väga tore. See on omalaadi vaheldus kindlasti lauas istumisele ja söömisele inimestel. Tekkis kohe tahtmine enda repertuaari ka laiendada sobivamate lauludega. Hommikul natuke kohe proovisin teha sõnu edasi You beling to me kaveri jaoks - "Näen sind komistamas trepil, näen sind sõitmas liftiga..." Aga peaksin otsima mingeid kergemaid variante. Igal juhul oli huvitav praegu lapata lugusid ja mõelda, et millega Rähnilaulu asendada :-) 

Pärast istusime rektori tuttavate juures ja väga mõnus oli jälle. Ikka võeti pill kätte ja nauditi olemist ja lõbus oli ka ning hästi sundimatu. Üle hulga aja selline kerge ja mõnus olemine. Üldse on viimasel ajal palju pillinäppimise ja laulmisega olenguid hakanud olema. Või ma satun kuidagi nende juurde viimasel ajal. Peab nüüd ikkagi hakkama korralikult ka õpingutega pihta. Valingi ühe loo ära ja siis vaatame, mis sest teha annab. Istume aga õppediivanile rektori kõrvale maha ja paneme õppekava paika. Olen veel nii noor alles tegelikult. 

Päeval käisin kassiringil - mul on täna lausa kolme pere kassid hooldada. Aga kõik on elus ja terved. Õhtul hakkan kirjutama jälle. Lesk ennast ikkagi ise ei kirjuta väga, kui nüüd hoolega vaadata. Aga tegelikult on mõnus jälle töölainele minna. Ongi seda piduaega siin pikalt olnud. Eile sain õnneks normaalsel ajal koju. Olen nüüd võtnud aluseks "How I met Your Mother" sarjast tuntud kõnekäänu - pärast kahte öösel enam midagi head ei juhtu. Ja nii ongi. Pardid on ka tagasi hoovil. Pardiproua ilmselt on neid toitma asunud. Maailm asetub jälle jalgadele. Vahva.