Eile rääkisin hea sõbra Reigoga oma valikutest. Kas osta nüüd kindla peale mingi enam-vähem sõidukõlbulik pann, mis niikuinii endale ei meeldiks, aga tunduks ratsionaalsem või riskida ja osta ikkagi Mini, mida remontides ma siis aegamööda hulluks läheksin? Või isegi kiiremini, kui aegamööda :-) Reigol oli kohe vastus olemas: kui ostan mingi panni, mis ei meeldi ja siis selgub, et pole ka suurem asi auto, siis remondin ikkagi end halliks, aga hing pole ka rahul. Aga kui ostan Mini ja seda remondin, siis vähemalt on äkki hing rahul?
Tõi juurde näite oma sõbrast, kes armastab ka vanatehnikat ja väntab seda igal võimalikul ja võimatul juhul käima, kuigi ta ei kipu sageli minema. Ükskord oli too sõber siis Reigole öelnud, et värvime mustaks ja nikeldame ära, siis on vähemalt ilus vaadata, kui käima jälle ei lähe.
Aga tegelikult ka! Mõtlesin järele ja lõpuks - elame vaid korra. Keegi ei tea, mis järgmine põnts kaasa toob. Mini on tegelikult pikale inimesele tehtud auto. Sealt ma näen igale poole ja saan sirgelt istuda ning ei lamaskle kuskil. Mulle meeldib autos sirgelt istuda ja aknast välja näha. Kõik need uuemad autod on nii madala ja ahistatud vaatega. Ja kui juhtubki, et pean teda rohkem remontima, kui sõita saan, siis las seisab maja ees. Ilus on vähemalt aknast vaadata :-) Ülevalt hea näha kaht armsat triipu kapotil.
Lõppude lõpuks - olen kogu elu püüdnud autosid ostes teistega arvestada ja oludega kohanduda. Äkki oleks nüüd aeg lähtuda sellest, mis endale meeldib ja mitte mõelda jälle ratsionaalselt. Fun maksab ka midagi. Niikuinii enamiku ajast teen vaid tööd, las siis olla seal vahel ka väike rõõm? Mis sest, et võib olla kallim rõõm, kui mulle meeldiks. Rõõm võibki olla kallim, kui mure :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar