uus aeg

Elu ja emotsioonidega on vist ikkagi sedamoodi, et kui nad toitu ei saa kuskilt, siis kipuvad nad isepäi vaikselt hääbuma. Nagu "naiskirjandustegelased möödunud sajandist". Kui keegi neid enam aastakümneid hiljem ilma klisheedesse laskumata meenutada ei suuda, siis on nendega ilmselt kõik läbi. Nad asetuvad riiulisse, sildid kleebitakse peale ning sinna nad jäävadki. Nad on katalogiseeritud. Nagu kõik meie elupäevad.

Samamoodi on tunnetega. Ühel päeval võtad riiulist purgi, millest teadsid, et see oli kõik need päevad olnud pilgeni täis ja ajas isegi üle ääre, aga siis märkad, et purk hakkab hoopis tühjaks saama. Ja kui midagi uut sinna purki juurde panna pole, siis jääbki ta tühjaks. Lihtsalt kleebid sildi peale ja ei raatsi ära visata. Muidugi võib ta ühel hetkel uuesti täituma hakata, kui ta riiulisse alles jätad ja kuigi ma armastan ikka mõelda, et õnnestumiste eest pole keegi kaitstud, siiski juhtub elus pigem niipidi, et kõik need purgid, mis me elu jooksul oleme kokku kogunud ja riiulis alles hoidnud, jäävadki sinna kaunikesti tühjalt ja nukralt seisma ning moodustavad mälestused, millel "polnud antud elu". 

Raamatus on lihtne lehekülgi keerata. Iga uus lehekülg toob midagi uut kaasa. Isegi, kui oled teda juba lugenud. Ikka leiad tuttavaid ridu uuesti üle lugedes mõne koha, mida oled varem teisiti lugenud. Või teisiti tõlgendanud. Kogemused kuhjuvad meisse ikkagi aastate jooksul ja iga raamat muutub kas sügavamaks või pealiskaudsemaks vaid meie enda tunnetuses. Samamoodi on ka inimestega. Ja sellest on tegelikult kahju. 

Aga uus aeg vajab uusi emotsioone ja uusi märkamisi. Lõpmatuseni ei saa hoida enda hinges mingeid ühepoolseid tundeid elus, kui nad kuskilt toitu juurde ei saa. Siis hakkavadki mälestustest esile trügima jälle need päevad, kus tundsid, et midagi on sinu elus olemas olnud, aga oled selle oma rumaluses või hirmus või pealiskaudsuses kõrvale jätnud, sest pole julgenud teha neid otsuseid, mida teised inimesed sinult oodanud on. Aga ka nende inimeste purgid jäävad ühel hetkel tühjaks. Ja lõpuks oledki nagu too liblikas, kelle tiivamuster on tuhmunud. Nagu too liblikas, kes veel mäletab, kui kerge ja kaunis oli kunagi lennata, aga nüüd roomab mööda aknaklaasi ja igatseb taga neid aegu, kui lendamine veel mingit vaeva ei valmistanud. 

Uus aeg tuleb alati hiilimisi. Kõrvalseisjad märkavad teda muidugi kohe. Ainult meie ise ei märka, millal ta üle hoovi me uksele läheneb ning siis kellanuppu vajutab: ma olen kohal, lase mind sisse! Täpselt see fenomen, et tahvlile kirjutatud viga ei märka esimesena keegi muu, kui viimases reas istuv priske poiss, kes samal ajal aknast välja vaatab ja staadionil toimuvat jalgpalli jälgib. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

memm, lumi ja Pandora laegas

  Eile käisin teatris. Vaatasin Eldridge "Algust". Kummalisel kombel avastasin, et meil pole teatri koduleheküljel mainitud lavast...